Märtsiküüditamine

Märtsiküüditamine oli Eestis 1949. aastal 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni Nõukogude Liidu võimude poolt läbi viidud elanike massiline vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaa Siberi piirkonda.

Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

Esmakordselt mainis märtsiküüditatute arvu Tartu Ülikooli parteiajaloolane Ervin Kivimaa oma 1970. aastal kaitstud kandidaadiväitekirjas. Siiani pole täpne arv teada ja selle hinnang on 20 702. Sihtkohta Siberisse jõudis neist 20 601 inimest.

Esimene ešelon läks sihtkohta teele Tapa raudteejaamast 992 inimesega 26. märtsil 1949 kell 12.32, viimane Võru raudteejaamast 1064 inimesega 29. märtsil kell 21.10.

Eellugu

Maaühiskonna ümberkorraldamine

1944. aasta septembris, kui saksa okupatsioon asendus nõukogude omaga, asus uus võim jätkama 1941. aastal pooleli jäänud maareformi. 1944. aasta maareformi eesmärk oli saavutada elanikkonna toetus: näidata, nagu oleks uus võim huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest. Ühe perekonna kasutuses oleva maa ülemmääraks oli seatud 30 hektarit. 1944. aasta 16. oktoobri EK(b)P KK määrusega nr 189 lubati eeskujulikel majapidamistel kasutada isegi üle 30 ha suurusi maakohti – tõukarjade pidamiseks, vilja- ja heinaseemnesortide aretamiseks. Maareformi lõpul anti talupidajatele maa põliskasutamise kohta akt. See oli vaid talupoegade ajutine maharahustamise abinõu.

Kooskõlas NSVL MN määrusega 17. augustist 1947, andis Eesti NSV MN 30. augustil 1947 välja määruse nr 654 talumajapidamiste maksustamise kohta. Edukamatele majapidamistele, kulakutele, hakati rakendama kõrgendatud maksumäära. Kohustus selgitada välja kulaklikud majapidamised lasus iga valla täitevkomiteel. Eesmärk seisnes selles, et talupojad loobuksid oma maast ja tootmisvahenditest ning astuksid kollektiivmajapidamistesse – kolhoosidesse. Kolhoosid olid täielikult allutatud riigi ja partei võimule, seal polnud vähimatki omaalgatust ega ühistegevust. Nad kujunesid kõikjal halvasti majandavateks, äärmuseni vaesunud nälgivate inimeste kollektiivideks. Kolhoosikorra sügav majanduslik mõte oli põllumajanduse täielik tühjaks imemine kohustuslike riiklike müügikohustuste ja maksude abil, saamaks ressursse riigi industrialiseerimiseks, võimsa raske- ja sõjatööstuse ülesehitamiseks. Kolhoosikord oli vahend, millega režiim allutas ühiskonna suure osa, talurahva piiramatult oma tahtele.

Kuigi mitmekordistunud makse polnud talud enam sageli võimelised kandma ning laostumine oli paratamatu, siis kolhoosidesse astumine kulges vaevaliselt – 1949. aasta alguseks oli kollektiivmajapidamistesse ühinenud vaid 5,8% taludest. Oli tarvis hakata kasutama resoluutsemaid abinõusid.

17. jaanuaril 1949 kirjutas Nikolai Karotamm Moskvasse, et kollektiviseerimise teostamiseks on vajalik "kulakluse kui klassi likvideerimine", see pidi toimuma nende väljasaatmise teel Eesti NSV piiridest.

Vastupanuliikumine

Eesti okupeerimine Punaarmee poolt 1944. aasta sügisel tõi kaasa vastupanuliikumise tekkimise.

1949. aastaks oli vastupanuliikumise selgroog murtud. Jõud muutusid järjest ebavõrdsemaks, lootus Läänest tulevale abil hakkas kustuma. See lõi olulise eelduse küüditamise läbiviimiseks. Kuna operatsiooni "Priboi" näol oli tegemist logistiliselt küllaltki keerulise operatsiooniga, siis ajaliselt varem toimunud aktsioonid võinuksid olla liiga riskantsed.

Operatiivplaan Priboi

Märtsiküüditamise aluseks oli NSV Liidu Ülemnõukogu 1948. aasta 26. novembril välja antud seadlus. NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis koostati spetsiaalne Operatiivplaan "Priboi" (vene keeles "Murdlainetus") projekt.

• 29. jaanuaril 1949 võeti NSV Liidu Ministrite Nõukogus vastu määrus nr. 390-138сс: "Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal taptetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta" («О выселении с территории Литвы, Латвии и Эстонии кулаков с семьями, семей бандитов и националистов, находящихся на нелегальном положении, убитых при вооруженных столкновениях и осужденных, легализованных бандитов, продолжающих вести вражескую работу, и их семей, а также семей репрессированных пособников бандитов»).
• 12. märtsil 1949 ilmus NSV Liidu siseministri käskkiri nr. 00225: "Leedu. Läti ja Eesti territooriumilt, kulakute, nende perede, bandiitide perede ja natsionalistide väljasaatmise kohta", (Приказ министра внутренних дел СССР № 00225 "О выселении с территории Литвы, Латвии и Эстонии кулаков с семьями, семей бандитов и националистов". 12 марта 1949 г.)
• 14. märtsil 1949 ilmus Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr. 014: "Kulakute ja nende perede välja ssatmise kohta Eesti NSV-st" (Постановление Совета Министров ЭССР № 014 от 14 марта 1949 г. "О выселении кулаков и их семей из пределов Эстонской ССР". 14 марта 1949 г.)
• 22. märtsil ilmus Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr. 015 "Kulakute perede väljasaatmise kohta Eesti NSV-st", (Постановление Совета Министров ЭССР № 015 от 22 марта 1949 г. "О выселении кулацких семей из пределов Эстонской ССР".)
• 23. märtsil ilmus Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr. 016: "Konfiskeeritud kulakute majapidamiste realiseerimise ja kolhoosidele üleandmise korrast Eesti NSV-s", (Постановление Совета Министров ЭССР № 016 от 23 марта 1949 г.).

Operatsiooni ettevalmistamine

Väljasaadetavate kindlaksmääramine

Väljasaadetavate arvu kindlaksmääramine

Selle artikli kirjutamine on pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Mastaapse operatsiooni läbiviimisel oli esmaseks ülesandeks väljasaadetavate perekondade kindlaksmääramise töö käivitamine. NSVL Ministrite Nõukogus 29. jaanuaril 1949 vastuvõetud määrusega 390-138cc pandi paika väljasaadetavate arvud Baltikumis. Eesti NSV-s 7500 perekonda, 22 500 inimest, Läti NSV-s 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Leedu NSV-s 8500 perekonda, 25 500 inimest. Kokku kuulus määruse järgi ümberasustamisele 29 000 perekonda ja 87 000 inimest.

Väljasaatmise põhjendatuse tõendamine

Iga perekonna väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon vormistati üle kogu Eesti arvestustoimikutena. Neid koostas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJM). RJM oli oma olemuselt sõjaväeline ja tsentraliseeritud asutus. Eesti NSV RJM linna ja maakonnaosakonnad tegutsesid ministeeriumi juhtkonnalt tulnud korralduste ja juhendite alusel.

NSV Liidu 29. jaanuari määrusest tulenevalt pidi inimeste väljasaatmise aluseks olema "natsionalisti", "bandiidi" olemasolu perekonnas või perekonna kuulumine "kulaklike" majapidamiste hulka. Kohustus seda dokumentaalselt tõendada lasus RJM-l. Selle ülesande täitmisel osalesid lisaks RJM linna ja maakonnaosakondadele veel RJM A(arvestus)-osakond, sõjaväe- ning piirivalvesalkade vastuluureosakonnad. Keskne ja koordineeriv roll protseduuril oli aga eelkõige RJM A-osakonnal, mis alustas vastavate dokumentide väljaotsimisega veebruari algul. Regionaalosakondades alustati selle tööga veebruari keskel. 15. märtsiks olid arvestustoimikutesse info kogumine lõppenud.

ENSV RJM Saaremaa osakond pidi koostama arvestustoimikud 370 majapidamise kohta, Valgamaa osakond 487 pere kohta, Võrumaa osakond 854 pere kohta ja Tartumaa 1653 perekonna kohta.

Väljasaatmise põhjendatuse dokumenteeris RJM A-osakond, tehes seda ilma TSN Täitevkomiteesid, parteiorganeid ja kohalikke miilitsaid kaasamata.

"Natsionalistide" ja "bandiitide" puhul tõendusmaterjalideks järgmised dokumendid:

1) RJM keskaparaadist ja sõjaväe vastuluureosakondadest: "natsionalistide" ja "bandiitide" suhtes langetatud sõjatribunali otsuste koopiad, arreteerimismäärused, väljakirjutused RJM erinõupidamise otsustest, õiendid kompromiteerivate materjalidega;

2) RJM regionaalosakonnast: koopiad arreteerimismäärustest, koopiad ja väljavõtted ülekuulamisprotokollidest ning õiendid RJM A-osakonnalt saadud teatisest konkreetse osakonna poolt arreteeritud "natsionalisti" karistamise kohta;

3) Regionaalosakonna poolt nende käsutuses olnud agentuurmaterjalide põhjal koostatud memorandumid, väljavõtted agentuurasjadest; agentuurteade, tšekistlik-sõjaväeliste operatsioonide raportite, ülekuulamisprotokollide, isiku tuvastamise protokollide koopiad;

4) Piirivalvesalkade vastuluureosakondadelt saadud memorandumid "emigreerunud natsionalistide" kohta kogutud agentuurteadetest.

"Kulakute" kategooriasse loetud perede puhul kasutati järgmisi tõendeid:

1) Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) kinnitatud maakonna kulakute nimekiri;

2) Väljavõtted maakonna TSN TK otsustest perekonna kulakuks tunnistamise kohta;

3) Valla TSN TK tõendid kohalike "kulaklike" perekondade kohta;

4) Agentuurteated kompromiteerivate andmetega "kulaklike" perede kohta;

5) Muud tõendid „kulakliku“ pere liikmete "nõukogudevastase tegevuse" kohta – ülekuulamisprotokollide, arreteerimismääruste, süüdistuskokkuvõtete koopiad, prokuratuuri teated pereliikmete karistamise kohta.

Pärast "natsionalistide", "bandiitide" ja "kulakute" majapidamiste väljaselgitamist tuli järgmisena kindlaks teha igasse majapidamisse kuuluvad pereliikmed ning nende elukoht. Lisaks sellele tuli välja selgitada, kas on küüditamist välistavaid asjaolusid, milleks olid kas erilised teened Nõukogude riigi ees (teenistus Nõukogude armees või riiklikud autasud) või siis töövõimetus. Kogu eelkirjeldatud tegevus kajastub RJM asjaajamises koondnime all "tuvastused" (установки). Tuvastused teostasid RJM-i regionaalosakonnad.

Küüditatavate perede koosseisu ja elukoha väljaselgitamine olid operatsiooni õnnestumise seisukohalt kriitilise tähtsusega. See oli vajalik operatiivgruppide tegevuse kavandamiseks: operatiivgruppide ja transpordi komplekteerimine, lisaks sellele sõltus tuvastuste täpsusest operatiivgruppide tegutsemise kiirus ja efektiivsus: mida kiiremini jõudis operatiivgrupp talle määratud taludesse, seda suurema tõenäosusega ei olnud väljasaadetavad toimuvast aimu saanud ega põgenenud. Ebatäpse tuvastuse korral, tuli küüditajail tühjalt ringi sõita, millega kaotati aega ning hirmutati kohalikku rahvast.

RJM regionaalosakond lõpetas väljasaatmismenetluse kokkuvõtva õiendiga, mille kinnitas maakonnaosakonna ülem või tema asetäitja.

Tuvastamine RJM Saaremaa osakonna näitel

RJM regionaalosakonda laekunud tõendusmaterjalid andis osakonna juhtkonna esindaja edasi operatiivtöötajale, kes pidi sisse seadma toimiku ja tuvastama vajalikud andmed vastava "natsionalisti", "bandiidi" või "kulaku" pereliikme kohta. Tuvastuse tulemused kajastati kirjalikes õiendites või raportites, mis koostati osakonna ülemalt või asetäitjalt saadud trükitud vormi põhjal.

Kui selgus, et mõni küüditamisele kuuluv perekonnaliige elab mujal, teavitati sellest isiku elukohajärgse RJM regionaalosakonna ülemat ja 5. osakonda.

Pärast ülesande täitmist andis tuvastaja tehtud tööd kajastavad õiendid või raportid üle osakonna juhtkonna esindajale, kes edastas need toimikute vormistamisele spetsialiseerunud operatiivtöötajale. Viimane koostas tuvastuste põhjal samasisulised osakonna juhtkonna õiendid ning ilmselt kohe ka kogutud teavet kokkuvõtva koondõiendi. Valmis õiendid anti ümbertrükkimisele edasi masinakirjutajatele, ja kui need olid valmis, köideti toimik kokku ning viidi allakirjutamiseks kellelegi osakonna juhtkonnast.

Arvestustoimikute vormistamise protsessis on regionaalosakondades täheldatav selge tööjaotus: üks osa töötajaid tegeles andmete tuvastamise, teine dokumentide vormistamisega.

Tuvastuste tegemisse rakendati enamasti eesti keelt valdavad operatiivvolinikud. Tuvastajatel on olnud ilmselt ka oma tööpiirkonnad. Vormistamise grupi liikmete ülesandeks oli koondõiendi koostamine, toimiku lõplik vormistamine (lehtede nummerdamine, köitmine). Lisaks pidid nad tegema järelpäringuid teistesse osakondadesse ja ametiasutustesse. Seetõttu rakendati seal usaldusväärsemaid, haritumaid ja parema vene keele kirjaoskusega töötajaid.

Tuvastusi iseloomustavad sagedased eksitused, mida tuleb ette eelkõige isikuandmete puhul (nimi, sünniaasta, elukoht). Kurioossemate juhtudena on segi aetud samanimelisi ja lähestikku elavaid isikuid, mitme toimiku sisseseadmist ühe pere kohta, sugulussidemete ekslikku tuvastamist. Kui elukohtade ja koosseisude tuvastamisel tehtud eksitused on tingitud ilmselt kiirustamisest, siis teenete tuvastamise puhul on ebatäpsus ilmselt sihilik.

Kokkuvõtted. Otsuste sanktsioneerimine ja kinnitamine

Valmis toimikud saadeti regionaalosakondadest Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi keskaparaati kokkuvõtte koostamiseks. RJM keskaparaat asus Tallinnas Pagari tänav 1.

Kokkuvõtete koostamine, s.o arvestustoimikute lõplik vormistamine, toimus RJM peamaja 5. korrusel asunud suures saalis. Selle tarbeks loodi operatiivvolinikest, uurijatest, jaoskondade ülematest, nende asetäitjatest ning mujalt NSV Liidu RJM valitsustest appi saadetud töötajatest vastav töögrupp.

Korraga tegeles ülesandega mitukümmend RJM ohvitseri, kelle vahel jaotasid viis kuni seitse RJM töötajat laiali regionaalosakondadest saabunud toimikud ja kokkuvõtete blanketid. Maakondade toimikud jaotati laiali läbisegi, mis tähendab, et ühe ja sama kokkuvõtte koostaja nime võib leida õige mitme maakonna toimikute kokkuvõtetelt. Kokkuvõtete blanketid tuli pärast täitmist tagastada samadele inimestele, kellelt need olid saadud. Samuti tuli talitada juhul, kui keegi tahtis vahepeal ruumist lahkuda.

Kokkuvõte puhul, üksikud erandid välja arvatud, on trükitud blankett, mille keskosast üleval pool asub suurelt trükitähtedes заключение (kokkuvõte), millele järgneb regionaalosakonna kogutud andmed ning lehe teisel poolel RJM operatiivtöötaja ettepanek saata perekond Eesti NSV territooriumilt asumisele (seal on märgitud: "panen ette perekond aadressiga [elukoht] isikkoosseisus [nimed] saata eriasumisele (спецпоселение)"). Ettepaneku kinnitas keegi RJM keskosakondade ülematest või nende asetäitjatest (kõigile kokkuvõtetel on trükitud RJM 5. osakonna ülema Nikolski nimi, kuid tegelikkuses on nõusoleku andjateks olnud praktiliselt kõik sel ajal Tallinnas viibinud RJM keskosakondade ülemad ja nende asetäitjad, mis järeldub antud allkirjadest).

Dokument on saadetud edasi Boris Kummile ja Kaarel Paasile. Nad on lisanud lehe esimese poolele resolutsiooni: vasakus ülemises nurgas on Boris Kummi nõusolek perekonna väljasaatmiseks (seal seisab: "Kinnitan, Eesti NSV RJM minister kindral-major /KUMM/ kinnitamise kuupäev, allkiri ja RJM pitsat". "Natsionalistide" ja "bandiitide" puhul on paremas nurgas prokuröri Kaarel Paasi märkus "sanktsioneerin" koos pitsati, käsikirjalise kuupäeva ja allkirjaga.

Kui kõik kinnitused-sanktsioonid olid tehtud, registreeriti toimikud RJM A-osakonnas, anti toimikule number ning saadeti tagasi maakonda.

Organisatsiooniline ettevalmistus

Paralleelselt tohutu paberitööga toimus operatsiooni tehniline ettevalmistamine. Julgeolekuministeeriumi tagada jäi väljasaadetavate kinnipidamine ning nende jaamadesse toimetamine, siseministeerium pidi garanteerima konvoeerimise, transpordi ning küüditatute paigutamise ja järelvalve Siberi sihtkohtades.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega määrati Eesti "kulakute" väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Esiteks määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 "kulakuperekonda" ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud "kulaklike" majapidamiste realiseerimise kord. "Kulakute" vara ja kariloomad (v. a. isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.

1949. aasta märtsikuus, umbes kümme päeva enne küüditamise algust, kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Arnold Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesandeks oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSVL MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidi aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmisse vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused "KK liikmete instr", "50 kõnelejat (instr.)." ja "kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel.

Tehniline ettevalmistus

Eestis koordineerisid küüditamist ENSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSVL RJM volinik Eesti NSVs kindralmajor Ivan Jermolin, kellele allus korraldusi täitev 12-liikmeline operatiivstaap.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (ENSV RJM) langes järgnevalt vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest (veebruaris 1949). Eestisse saabub NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad saavad salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide perekonnad ja vormistada väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon. Igasse maakonda saadetakse Eesti NSV RJM volinik. Igale maakonnale kehtestatakse väljasaadetavate perede arv pluss reserv). NSV Liidu MN 29. jaanuari otsusega nr. 390-139CC oli juba ametlikult kindlaks määratud igast Balti liiduvabariigist väljasaatmisele kuuluvate inimeste arv ja kategooriad. Eestist tuli otsuse kohaselt välja saata 7500 perekonda 22 500 inimesega.

Järgmise etapina oli (ENSV RJM) korraldus väljasaadetavate arreteerimiseks ja ešelonidesse toimetamiseks pealelaadimispunktidesse. Eesti NSV Siseministeerium (ENSV SM) seevastu oli kohustatud toime tulema "konvoirolliga" – ešelonide koostamise ning nende sihtpunktidesse saatmise ehk operatsiooni teise poolega. Eesti NSV Siseministeeriumisse saadeti NSV Liidu SMi kindralmajor Vladimir Rogatkin.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allüksuste tegevust juhtis minister Boris Kumm, Eesti NSV Siseministeeriumi Aleksander Resev, RJM-i sisevägede tegevust koordineerimisoperatsiooni "Priboi" ajal Riias NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant Pjotr Burmak (1901–1973).

5. märtsiks selgus Eesti NSV SM-i järelpärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSVL MN otsusega nr. 390-138CC paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. "Priboi" üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga.

"Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid ENSV RJM poolt koostatud küüditavate plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning EK(b)P KK poolt suunati kõigisse maakondadesse komandeeriti EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. ENSV SM-il tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad raudteevalve , piirivalve, miilitsa, vanglate ning tuletõrjeüksused.

Eesti NSV Siseministeeriumi ülesandeks jäi ešelonikomandode komplekteerimine, mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt NSVL RJM-i poolt kavandatud 19 ešelonile ja 16 pealelaadimispunktile pandi paika 19 pealelaadimispunktide ja 19 ešelonide ülemat koos viimaste asetäitjatega operatiiv- ja varustusalal. Kokku kuulus ešelonide koosseisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat – igasse ešeloni üks arst ja kaks meditsiiniõde. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandeeriti Eestisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Operatsiooni läbiviimise ajaks saabus Eestisse ka spetsialiste-operatiivtöötajaid ligi 1200. Väljasaadetavate tabamiseks ja transportimiseks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv). Operatsioonikäsu saamisel tuli viivitamatult välja saata 2772 autot ja 12 400 voori, kindlaks määrati teed ja liikumisskeemid.

Ešeloniülemad ja siseministeeriumi konvoiväed saabusid suuremalt jaolt väljastpoolt liiduvabariiki. Eesti ajaloolase Tõnu Tannbergi andmetel nähti küüditamiseks Eestis ette 2198 operatiivtöötaja, 5953 sõjaväelase, 3665 hävituspataljonlase ja 8438 parteiaktivisti, kokku 20 254 inimese tööjõu kasutamist.

Märtsiküüditamise läbiviimine

Plaan erikontingendiga ešelonide laadimiseks, koostamiseks, ja sihtkohtadesse saatmiseks Eesti NSV territooriumil

Ešeloni nr	Laadimisjaam	Laadimismaakond	Vagunite hulk	Ešeloni koostamisjaam	Sihtkoht	Sihtkoht (linn)
97301	Rakvere	Viru	21+64	Rakvere	Krasnojarski krai	Abakan
97302	Jõhvi	Viru	21+43	Jõhvi	Krasnojarski krai	Abakan
97303	Tapa	Järva	10+58	Tapa	Krasnojarski krai	Barabinsk
97304	Kehra	Harju	10+43	Tapa	Krasnojarski krai	Abakan, Son
97305	Ülemiste	Pärnu	58	Ülemiste	Krasnojarski krai	Šira, Son, Užur
97306	Ülemiste	Tallinn	57	Ülemiste	Krasnojarski krai	Atšink, Adadõm, Užur
97307	Keila	Harju	63	Keila	Novosibirski oblast	Tšerepanovo
97308	Risti	Pärnu	13+58	Risti	Novosibirski oblast	Tšerepanovo
97309	Haapsalu	Lääne	10+58	Haapsalu	Novosibirski oblast	Tšulõmskaja
97310	Paldiski	Saare, Hiiu	13+47	Keila	Novosibirski oblast	Barabinsk
97311	Jõgeva	Tartu	20+58	Jõgeva	Novosibirski oblast	Ubinskaja, Karagat
97312	Jõgeva	Viljandi	57	Jõgeva	Novosibirski oblast	Tatarskaja, Karsuk
97313	Veriora	Võru	20+30	Tartu	Novosibirski oblast	Barabinsk, Tšanõ
97314	Tartu	Tartu	57	Tartu	Omski oblast	Omsk
97315	Elva	Tartu	60	Elva	Omski oblast	Ljubimskaja, Kalantšinskaja
97316	Keeni	Valga	57	Keeni	Novosibirski oblast	Novosibirsk
97317	Puka	Viljandi	13+58	Puka	Novosibirski oblast	Novosibirsk
97318	Võru	Võru	13+15	Võru	Irkutski ja Omski oblast	Mihhailovo
97319	Võru	Võru	58	Võru	Irkutski oblast	Kitoi, Tulun
Allikas: ERAF, SM, f 17/1, n 1, s 139, lk 12-12p; ERAF.4-K.1.26 – ERAF.4-K.1.64; Ajakiri "Akadeemia" 4/1999, lk 828–831

Alampolkovnik Oskar Aviku teatis väljasaadetud ešelonidest

Ešeloni nr	Laadimisjaam	Algne vagunite hulk	Vaguneid teele	Inimesi	Väljumine	Sihtkoht (linn)
97301	Rakvere	68	49	931	27.03 23.25	Abakan
97302	Jõhvi	68	68	1277	26.03 13.15	Abakan
97303	Tapa	64	56	992	26.03 12.32	Barabinsk
97304	Kehra	57	49	922	27.03 16.47	Abakan, Son
97305	Ülemiste	62	68	1327	28.03 19.15	Šira, Son, Užur
97306	Ülemiste	62	54	1137	26.03 18.47	Atšink, Adadõm, Užur
97307	Keila	62	65	1369	29.03 3.50	Tšerepanovo
97308	Risti	67	51	965	27.03 15.41	Tšerepanovo
97309	Haapsalu	62	62	1174	26.03 13.35	Tšulõmskaja
97310	Paldiski	62	70	1729	29.03 14.35	Barabinsk
97311	Jõgeva	62	50	926	27.03 14.24	Ubinskaja, Karagat
97312	Jõgeva	62	48	935	27.03 14.34	Tatarskaja, Karsuk
97313	Veriora	62	47	938	27.03 15.40	Barabinsk, Tšanõ
97314	Tartu	62	47	955	27.03 16.57	Omsk
97315	Elva	64	42	714	27.03 14.58	Ljubimskaja, Kalantšinskaja
97316	Keeni	62	59	1045	26.03 19.32	Novosibirsk
97317	Puka	62	51	960	26.03 16.15	Novosibirsk
97318	Võru	32	34	1064	29.03 21.10	Mihhailovo
97319	Võru	62	57	1175	27.03 0.15	Kitoi, Tulun
KOKKU:	19 ešeloni	1169	1057	20535
Allikas: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" lk 856–857.
Märkused: Sihtkohta jõudnute arv (tabelis "inimesi") ei märgi pealelaaditute arvu.

Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne operatsiooni algust ning enamasti talitati nõnda ka väljasaatmisele kuuluvate inimeste nimekirjadega. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid Pealelaadimispunktide ja ešeloni ülemad ning operatiivgruppide töö võis alata. ENSV siseminister Aleksander Resevi 12. aprilli ettekande kohaselt NSV Liidu siseministrile Sergei Kruglovile alustasid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatiivgrupid väljasaadetavate perekondade kinnivõtmist Eestis 25. märtsil kell kuus varahommikul, Tallinnas juba kell neli. Vagunite laadimisel lähtuti normist 48–50 inimest neljateljelisse ja 24–25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40–44 neljateljelises ja 20–22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn. "vaguninimekirjad." Mõned vagunitesselaaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja ešelonid saadeti Siberi poole teele. Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27. märtsist – 7. aprillini. Mõned põgenesid teel.

Kogu Eestist saadeti eriasumisele 20 723 tsiviilelanikku, määratud sihtkohta jõudis neist 20 600. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni läbiviimisesse kaasatute arv ületas 76 000 inimest.

Küüditajate autasustamine "lahinguliste teenete" eest

NSV Liidu parteijuhtkonna poolt autasustati läbiviidud inimsusevastase kuriteo – küüditamisoperatsiooni eest operatsiooni Eestipoolse läbiviimise juhti Aleksander Resevit 24. augustil 1949. aastal Punalipu ordeniga. Punalipu ordeniga autasustati veel kindralmajor Boriss Kummi, polkovnik Pavel Pastelnjakki (Пастельняк Павел Пантелеймонович) ja polkovnik Dmitri Taeveri (Таевер Дмитрий Дмитриевич). 1. järgu Isamaasõja ordeniga autasustati kindralleitnant Sergei Ogoltsovi, 2. järgu Isamaasõja ordeniga alampolkovnik Oskar Avikut (Авик Оскар Иосифович), Punatähe ordeniga aga alampolkovnik Alfred Pressmani (Прессман Альфред Гетлибович) ning alampolkovnik Idel Jakobsoni.

Asumiselt vabanemine

Mõnedel üksikjuhtumitel on Siberist vabanetud üsna varsti pärast küüditamist. Muutus saabus pärast Stalini surma. Vabastamine hakkas kulgema etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. 1953. aasta märtsis võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 1941. juunis represseerituile see amnestia ei laienenud. 1953. aasta suvel kavatseti lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelvalvet, kuid selleni ei jõutud. Samas oli selge, et miljonite deporteeritute kinnihoidmiseks pole piisavalt poliitilisi ega majanduslikke põhjuseid.

Esimesed mastaapsemad otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. Veel 1953. aastal oli NSV Liidu Siseministeerium seisukohal, et alla 16-aastased isikud tuleb igaveseks ajaks asumisele jätta ning üldtingimuste korras arvele võtta. Aasta pärast otsus laste osas siiski leebus. 16. juulil 1954 andis NSV Liidu Siseministeerium välja käskkirja nr 00597, mis oli kooskõlas NSVL Ülemnõukogu määrusega nr 1439-649ss (5.07.1954). Vastavalt käskkirjale, tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16-aastased isikud vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematel kui 16-aastastel lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedased sugulased olid kodumaale maha jäänud, kas nad nõustusid need lapsed enda juurde võtma, sest laste vanemaid koju veel ei lastud.

Samal päeval, 16. juulil andsid NSVL peaprokurör, siseminister ja NSVL MN juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee esimees välja ühiskäskkirja nr 127s/0391/078, millega muudeti ära NSVL Riikliku Julgeoleku ja Prokuratuuri direktiiv nr 66/241ss 26. novembrist 1948 "Isamaasõja ajal erinevatesse NSVL piirkondadesse väljasaadetute kohustuslikest ja püsivatest asukohtadest põgenenute kriminaalvastutusele võtmise kohta". Isikud, kes viibisid selle direktiivi alusel asumisel, vabastati asumiselt ja kanti arvelt maha. Vastavalt punktile 7, tuli sulgeda uurimistoimikud nende isikute kohta, kes põgenesid asumiselt ning ühtlasi lõpetada nende tagaotsimine.

Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei toimunud vabastamine automaatselt. Esmalt pidi väljasaadetu või mõni tema sugulastest kirjutama vabastamispalvega avalduse. 1953. aastal laekus Eesti NSV Siseministeeriumile 1967 avaldust, 1954. aastal 5542 avaldust. Vabastamistaotluste laekumise pideva kasvu tõttu hakkas nende läbivaatamine venima, ulatudes kuuest kuust kuni aastani. Eesti NSV SM esimese eriosakonna ülema Kuropatkini teatitest nr 9/0490 (25.01.1955) selgub, et see on tingitud vastava kaadri nappusest. Avalduse läbivaatajateks sobisid vaid spetsiaalse ettevalmistuse, tšekisti teadmistega ja operatiiv-jälitustöö praktiliste kogemustega töötajad. Iga avalduse puhul oli tarvis kontrollida faktide paikapidavust kas dokumentide või pealtnägijate tunnistuste abil. Avalduste läbivaatamise käigus ilmnesid ka mõningad probleemid. Selgus, et siseministeeriumile laekunud avalduste põhjal viibib asumisel rohkem inimesi kui neid oli nimekirjadesse kantud. Eriti puudutas see 1949. aastal väljasaadetud kulakuid.

Väljasaadetute vabastamine jätkus pärast Hruštšovi sula üldiselt langevas tempos. Viimased vabastamisotsused tehti veel 1965. aastal.

1960. aasta veebruariks oli aastail 1941–1951 Eestist küüditatutest vabastatud:

1. ENSV SM, prokuratuuri ja Ülemkohtu otsusega 9047 isikut;
   
2. ENSV Ministrite Nõukogu otsusega 2029 isikut;
   
3. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi komisjoni otsusega 2010 isikut;
   
4. põhjendamatult väljasaadetud 1256 isikut;
5. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadustega 19. maist 1958 ja 1960. aasta 7. jaanuarist 2265 isikut;
6. NSVL valitsuse seaduste ja määruste alusel 11228 isikut.

1960. aasta 1. jaanuari seisuga viibis ametlikel andmetel eriasumisel veel 377 Eestist deporteeritut: 126 olid "bandiidid-natsionalistid", 225 nende perekonnaliikmed, Jehoova tunnistajaid kuus ning kakskümmend isikut olid 1941. aastal küüditatud.

Vabastamisega seotud piirangud

Eestisse saabuvatele eriasumiselt vabastatutele olid esitatud elamise korraldused. Seda reguleeris 1. oktoobril 1957 vastu võetud ENSV MN määrus nr 332, mis nägi ette, et isikud, kes on eriasumiselt vabastatud NSVL MN määrusega 24. novembrist 1955 või NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 13. detsembrist 1955 ning kelle edaspidine asumisel viibimine osutus ebaotstarbekaks, võivad Eestis elada ükskõik millises kohas, v.a Tallinnas, piiritsoonides ja neis linnarajoonides, kust nad eriasumisele saadeti. Kohalikel rajoonikomiteedel oli õigus lubada vanuritel, töövõimetutel ja ennast positiivselt ülalpidavatel isikutel elada samas rajoonis, kust neid asumisele viidi. ENSV MN määruse ettekirjutust eiranuid karistati passirežiimi rikkumise alusel ja nad võeti kriminaalvastutusele.

12. oktoobril 1957 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse "Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivate tegelastele ja eesti natsionalistilikust põrandaalusest tegevusest aktiivseile osavõtjaile". Eesti NSV-sse omavoliliselt tagasipöördujaid karistati rahvakohtu otsusega vabaduskaotusega ühest kuni kolme aastani ühes järgneva eemaldamisega vabariigi piirest. Antud seadlusega kaasnenud instruktsioonis täpsustati seadlusega hõlmavate isikute kategooriat. Samuti oli Eestisse tagasipöördumine keelatud isikutele, keda oli karistatud nõukogude kodaniku tapmise või piinamise, spioneerimise, terroristlike ja diversiooniaktide ning banditismi eest. Osaliselt vabastati siia gruppi kuulunud isikud 1961. aasta 25. märtsi ja 1963. aasta 6. detsembri seadlustega, kuid täielikult tunnistati seadlus kehtetuks alles 1965. aastal.

Vabastamine ei toonud kaasa konfiskeeritud vara tagastamist. Sageli oli küüditatutel tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega. Küüditatute puhul rakendati ka ametikeelde.

Kohtupidamised küüditajate üle

Saaremaa

• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna operatiivvolinikku Stepan Nikejevit süüdistatie 1949. aasta 25. märtsil toimunud deporteerimisoperatsioonist "Priboi" osavõtmises ja 12 Kaarma valla elaniku küüditamises.
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna uurija/tõlk August Kolk mõisteti 7. oktoober 2006 süüdi Saaremaa elanike küüditamises;
• Vello Paltmann, Jaan Pähna, Arnold Meri
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna operatiivvolinikku Rudolf Sisaskit süüdistati 1949. aasta 25. märtsil toimunud deporteerimisoperatsioonist "Priboi" osavõtmises ja Muhu saarelt 6 inimese küüditamises ja 207 Saaremaa elaniku küüditamise ettevalmistamises;
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna kriminaaljälituse jaoskonna vanemoperatiivvolinikku Vladimir Kaske, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna sekretariaadi inspektorit Pjotr Kislõid, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna vastuluure jaoskonna operatiivvolinikku Viktor Martsonit ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna miilitsa piirkonnavolinikku, miilitsaseersant Heino Lausi süüdistati 26 Saaremaa elaniku küüditamises ja nelja elaniku küüditamiskatses. Heino Laus, Albert Kolga ja Viktor Martson surid enne kohtuotsuseni jõudmist.
• August Kolk ja Pjotr Kislõi kaebasid Saare Maakohtu otsuse edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja jäid kaotajaks.

Hiiumaa

• Jaan Pähna, kes töötas ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Hiiumaa osakonna operatiivvolinikuna, osales 1949. aasta veebruaris ja märtsis 46 väljasaatmisele ja ümberasustamisele kuuluva isiku tuvastamisel. Ta kogus andmeid ning koostas 14 perekonna ja 46 isiku kohta salajased õiendid, mis olid aluseks nende väljasaatmisotsuse tegemisele. Ise võttis ta kinni kaks isikut. Välja saadeti Pähna tegevuse tulemusena 41 isikut.

Harjumaa

• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Harju maakonna osakonna vanemoperatiivvolinik Juri Karpov mõisteti 31. oktoober 2002 süüdi küüditavate nimekirjade koostamises ning 41 Harju maakonna elaniku toimetamises küüditamispunkti Keila raudteejaamas ja küüditamises Novosibirski oblastisse ja Krasnojarski kraisse;

Tartumaa

• Väino Pehk Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tartu osakonna tõlk 1948. aasta juulini, märtsiküüditamise ajal teenis Tartu osakonna metsavendade vastase võitlusega tegelenud jaoskonna abioperatiivvolinikuna. Pärast küüditamist ehk 1949. aasta juulis sai Pehkist juba Tartu osakonna metsavendade vastase võitlusega tegelenud jaoskonna operatiivvolinik.
• Vassili Beskov, Viktor Martson, Albert Kolga, Vladimir Penart, Rudolf Tuvi, Karl Leonhard Pauls

Vaata ka

• Küüditamine
• Juuniküüditamine
• Märtsiküüditamine Hiiumaal
• Märtsiküüditamine Saaremaal
• Märtsiküüditamine Võrumaal

Võru maakonnas pääses 1577 küüditatute nimekirjas olnust 514 ehk 32,59%. 14.04.1949 andis Eesti NSV siseminister kindralmajor Aleksander Resev välja käskkirja, milles olid toodud "eriülesande täitmisel eriti silmapaistnud" nimed. Võrumaalt olid nendeks leitnant Alfred Käär Augusti p. ja nooremleitnant Heino Oja Jaani p. ning Ivan Malinin Olegi p.

• Märtsiküüditamine Tartumaal
• Märtsiküüditamine Virumaal
• Märtsiküüditamine Järvamaal
• Märtsiküüditamine Läänemaal
• Märtsiküüditamine Pärnumaal
• Märtsiküüditamine Valgamaal
• Märtsiküüditamine Põlvamaal
• Märtsiküüditamine Raplamaal
• Sergei Ogoltsov (Огольцов Сергей Иванович, 29. august 1900 (vkj.) – 26.10.1976).
• Operatsioon "Kevad" (Операция «Весна») 21. veebruaril 1948 NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsus nr. 417-160CC, Leedust "bandiitide ning nende käsilaste" väljasaatmise kohta. Küüditamisoperatsioon viidi läbi 22.-23. mail 1948. aastal ning küüditati 39766 inimest.

Kirjandus

• Aigi Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Kirjastus Kleio 1998
• Enn Sarv. Märtsiküüditamine kui tšekistlik ebaõnnestumine. – Akadeemia 1999, 12 ja 2000, 1.
• Heino Kiik. "Maria Siberimaal". (Romaan.) Tallinn, Eesti Raamat 1988. ISBN 5450002017. Ka raamat: "Maria Siberimaal. Elupadrik." (Romaanid.) Tallinn, Eesti Raamat 2007. ISBN 9789985655788.
• Arvo Valton. "Masendus ja lootus". (Romaan.) Arvo Valton Vallikivi. Kogutud teosed, 9. kd. Järelsõna: Kalle Kurg. Tallinn, Kirjastuskeskus 2006. ISBN 9985961277. Ka raamat: Masendus ja lootus". (Romaan.) Tallinn, Virgela 2006. ISBN 9985862546.
• "Valge raamat eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991". (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 ISBN 9985-70-194-1 [1]
• Uno Aan, Need aastad ei unune... (Koeru Vallavalitsus, 2001 (Tallinn: Multico))

Välislingid

• okupatsioon.ee: küüditamisnimekiri
• KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE. MÄRTSIKÜÜDITAMINE 1949.1. OSA Koostanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr. 4, Tallinn, 2003
• KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE MÄRTSIKÜÜDITAMINE 1949. 2. OSA Koostanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr. 5, Tallinn, 1999
• Heinrihs Strods. “The USSR MGB’s Top Secret Operation “Priboi” for the Deportation of Population from the Baltic Countries, 25. february – 23. august 1949”.
• 1949. a märtsiküüditamine
• Küüditamine ja kollektiviseerimine – Õhtuleht, 25. märts 1997
• Klaassepp polnud supermen (Eestis toimunud suurküüditamisest anonüümse kirjutaja käe läbi) Sõnumileht 26.05.1998
• Küüditaja mõisteti tingimisi süüdi – Eesti Päevaleht, 11. märts 1999
• Stalini välksõda Balti rahvaste vastu – Eesti Päevaleht, 25. märts 1999
• KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE 1949, Memento raamat nr.5
• «Nad võiks saata sinnasamma, kuhu nad omal ajal meid saatsid!» – Õhtuleht, 20. november 2002
• Olen saadetud Siberisse igaveseks... – Kesknädal, 26. märts 2003
• Süüdi mõistetud Saaremaa küüditajad ei kahetse tehtut – Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2003
• Mulgimaal pääses küüditamisest rohkem inimesi kui mujal – Sakala, 27. märts 2004
• Küüditatud taotlevad 25. märtsi kuulutamist leinapäevaks – Põhjarannik, 25. märts 2005
• Tulevastel põlvedel on õigus tõde teada – Pärnu Postimees, 25. märts 2006
• Henn Põlluaas, Märtsiküüditamise 57. aastapäev – Saue Sõna, 31. märts 2006
• Igor Gräzin. Kas küüditamise aastapäev on lõbutsemiseks?, 13. veebruar 2009
• Koerulased meenutavad küüditamist – Järva Teataja, 28. veebruar 2009
• European Parliament marks 60th anniversary of deportation of Baltic citizens to Siberia – Europarlamendi avaldus märtsiküüditamisest 23. märtsil 2009
• ERR.ee: Kahari sõnul polnud küüditamine eestlaste omavaheline arveteõiendus – Postimees, 24. märts 2009
• Küüditamise mälestuseks taastatakse «külmale maale» reisimise vagunid – Postimees, 24. märts 2009
• 60 aastat suurküüditamisest – Valgamaalane, 24. märts 2009
• Aadu Must: küüditamismälestused on muutunud helgemateks – Postimees, 25. märts 2009
• Märtsiküüditamine vajutas jälje rahva mällu – Pärnu Postimees, 25. märts 2009
• Köitev küüditamisfilm valmis ülemuste vastuseisu kiuste – Elu24, 25. märts 2009
• Siberisse saatis inimesi tuim süsteem – Postimees, 25. märts 2009
• Eakas küüditaja palub pisarsilmi vabandust – Postimees, 4. märts 2010
• Riigikogu 24. märtsi 2009. a avaldus: Meenutagem, mälestagem, püsigem
• Tšekisti siiras kahetsus – Postimees, 6. märts 2010
• Andres Kahar: miks tšekistid nutavad? – Postimees, 15. märts 2010
• Noored loodavad küüditatute mälestuseks süüdata üle 20 000 küünla – Tallinna Postimees, 23. märts 2010
• Me peame teadma ja mäletama – Õhtuleht, 25. märts 2010
• Noored süütasid Vabaduse väljakul üle 22 000 küünalt – Tallinna Postimees, 25. märts 2010
  • Galerii: Vabaduse väljakul mälestati küüditatuid

Küüditatute mälestused

• Ühe pere lugu
• Jaagu-Mardi talu peretütar unistas ajaloolase kutsest – Oma Saar, 8. detsember 2006
• Igaveseks ümber asustatud. Juta Siiraku mälestusi – Eesti Kirik, 27. märts 2008
• Küüdirongil kommunismi ülikooli – Kultuur ja Elu, 1/2009
• Ma tundsin neid – Postimees, 21. märts 2009
• Küüditamisest võis päästa inimlikkus ja juhus – Postimees, 24. märts 2009
• Punavõim tegi lapsegi kulakuks – Postimees, 24. märts 2009
• Mälestusi Risti valla elanikelt – 25. märts 2009
• Küüditatud lapse lugu: Täna algas mu lapsepõlv! – DELFI Naistekas, 25. märts 2010

Eesti Vabariigi President küüditamisest

• Vabariigi President märtsiküüditamise aastapäeval 25. märtsil 2008 Toompeal, Tallinnas
• Vabariigi President märtsiküüditamise 60. aastapäeva mälestuskonverentsil Okupatsioonide muuseumis Tallinnas