Märtsiküüditamine

Allikas: Vikipeedia
Nõukogude riigikorra (potentsiaalsete) vastaste deporteerimine
Osa Teise maailmasõjale järgnenud NSV Liidu okupatsioonist Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg 19441991
Toimumiskoht Eestimaa.
Tulemus Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu ÜK(b)P KK
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude armee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseministeerium
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik Partei
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Ministrite Nõukogu
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Siseministeerium
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RKN esimees Arnold Veimer
Kaotused
1949. aasta märtsiküüditamise kaotused
2, 5% elanikkonnast

Märtsiküüditamine oli Eestis 1949. aastal 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni Nõukogude Liidu võimude poolt läbi viidud elanike massiline vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaa Siberi piirkonda.[1]

Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

Esmakordselt mainis märtsiküüditatute laialt käibelolevat arvu 20 702 Tartu Ülikooli parteiajaloolane Ervin Kivimaa oma 1970. aastal kaitstud kandidaadiväitekirjas, kuid käsikirjana polnud see uurimus laiale avalikkusele kättesaadav.[2]

Esimene ešelon läks sihtkohta teele Tapa raudteejaamast 992 inimesega 26. märtsil 1949 kell 12.32, viimane Võru raudteejaamast 1064 inimesega 29. märtsil kell 21.10.[3]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maaühiskonna ümberkorraldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aasta septembris, kui Saksa okupatsioon asendus Nõukogude omaga, asus uus võim jätkama 1941. aastal pooleli jäänud maareformi. 1944. aasta maareformi eesmärk oli saavutada elanikkonna toetus: näidata, nagu oleks uus võim huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest. Ühe perekonna kasutuses oleva maa ülemmääraks oli seatud 30 hektarit. 16. oktoobri 1944 EK(b)P KK määrusega nr 189 lubati eeskujulikel majapidamistel kasutada isegi üle 30 ha suurusi maakohti – tõukarja pidamiseks, vilja- ja heinaseemnesortide aretamiseks. Maareformi lõpul anti talupidajatele maa põliskasutamise kohta akt. See oli vaid talupoegade ajutine maharahustamise abinõu.

Kooskõlas NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega 17. augustist 1947, andis Eesti NSV MN 30. augustil 1947 välja määruse nr 654 talumajapidamiste maksustamise kohta. Edukamatele majapidamistele, "kulakutele", hakati rakendama kõrgendatud maksumäära. Kohustus selgitada välja kulaklikud majapidamised lasus iga valla täitevkomiteel. Eesmärk seisnes selles, et talupojad loobuksid oma maast ja tootmisvahenditest ning astuksid kollektiivmajapidamistesse – kolhoosidesse. Kolhoosid olid täielikult allutatud riigi ja partei võimule, seal polnud vähimatki omaalgatust ega ühistegevust. Nad kujunesid kõikjal halvasti majandavateks, äärmuseni vaesunud nälgivate inimeste kollektiivideks. Kolhoosikorra sügav majanduslik mõte oli põllumajanduse täielik tühjaks imemine kohustuslike riiklike müügikohustuste ja maksude abil, saamaks ressursse riigi industrialiseerimiseks, võimsa raske- ja sõjatööstuse ülesehitamiseks. Kolhoosikord oli vahend, millega režiim allutas ühiskonna suure osa, talurahva piiramatult oma tahtele.

Kuigi mitmekordistunud makse polnud talud enam sageli võimelised kandma ning laostumine oli paratamatu, siis kolhoosidesse astumine kulges vaevaliselt – 1949. aasta alguseks oli kollektiivmajapidamistesse ühinenud vaid 5,8% taludest. Oli tarvis hakata kasutama resoluutsemaid abinõusid.

17. jaanuaril 1949 kirjutas Nikolai Karotamm Moskvasse, et kollektiviseerimise teostamiseks on vajalik "kulakluse kui klassi likvideerimine", see pidi toimuma nende väljasaatmise teel Eesti NSV piiridest.

Vastupanuliikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti okupeerimine Punaarmee poolt 1944. aasta sügisel tõi kaasa relvastatud vastupanuliikumise tekkimise.

1949. aastaks oli vastupanuliikumise selgroog murtud. Jõud muutusid järjest ebavõrdsemaks, lootus Läänest tulevale abil hakkas kustuma. See lõi olulise eelduse küüditamise läbiviimiseks. Kuna operatsiooni "Priboi" näol oli tegemist logistiliselt küllaltki keerulise operatsiooniga, siis ajaliselt varem toimunud aktsioonid võinuksid olla liiga riskantsed.

Operatiivplaan Priboi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Operatsiooni ettevalmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljasaadetavate kindlaksmääramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljasaadetavate arvu kindlaksmääramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mastaapse operatsiooni läbiviimisel oli esmaseks ülesandeks väljasaadetavate perekondade kindlaksmääramise töö käivitamine. NSVL Ministrite Nõukogus 29. jaanuaril 1949 vastu võetud määrusega 390-138ss pandi paika väljasaadetavate arvud Baltikumis. Eesti NSV-s 7500 perekonda, 22 500 inimest, Läti NSV-s 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Leedu NSV-s 8500 perekonda, 25 500 inimest. Kokku kuulus määruse järgi ümberasustamisele 29 000 perekonda ja 87 000 inimest.

Väljasaatmise põhjendatuse tõendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iga perekonna väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon vormistati üle kogu Eesti arvestustoimikutena. Neid koostas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJM). RJM oli oma olemuselt sõjaväeline ja tsentraliseeritud asutus. Eesti NSV RJM linna ja maakonnaosakonnad tegutsesid ministeeriumi juhtkonnalt tulnud korralduste ja juhendite alusel.[4]

NSV Liidu 29. jaanuari määrusest tulenevalt pidi inimeste väljasaatmise aluseks olema "natsionalisti", "bandiidi" olemasolu perekonnas või perekonna kuulumine "kulaklike" majapidamiste hulka. Kohustus seda dokumentaalselt tõendada lasus RJM-l. Selle ülesande täitmisel osalesid lisaks RJM linna ja maakonnaosakondadele veel RJM A(arvestus)-osakond, sõjaväe- ning piirivalvesalkade vastuluureosakonnad. Keskne ja koordineeriv roll protseduuril oli aga eelkõige RJM A-osakonnal, mis alustas vastavate dokumentide väljaotsimisega veebruari algul. Regionaalosakondades alustati selle tööga veebruari keskel. 15. märtsiks olid arvestustoimikutesse info kogumine lõppenud.[5]

ENSV RJM Saaremaa osakond pidi koostama arvestustoimikud 370 majapidamise kohta, Valgamaa osakond 487 pere kohta, Võrumaa osakond 854 pere kohta ja Tartumaa 1653 perekonna kohta.[5]

Väljasaatmise põhjendatuse dokumenteeris RJM A-osakond, tehes seda ilma TSN Täitevkomiteesid, parteiorganeid ja kohalikke miilitsaid kaasamata.[6]

"Natsionalistide" ja "bandiitide" puhul tõendusmaterjalideks järgmised dokumendid:[7]

1) RJM keskaparaadist ja sõjaväe vastuluureosakondadest: "natsionalistide" ja "bandiitide" suhtes langetatud sõjatribunali otsuste koopiad, arreteerimismäärused, väljakirjutused RJM erinõupidamise otsustest, õiendid kompromiteerivate materjalidega;

2) RJM regionaalosakonnast: koopiad arreteerimismäärustest, koopiad ja väljavõtted ülekuulamisprotokollidest ning õiendid RJM A-osakonnalt saadud teatisest konkreetse osakonna poolt arreteeritud "natsionalisti" karistamise kohta;

3) Regionaalosakonna poolt nende käsutuses olnud agentuurmaterjalide põhjal koostatud memorandumid, väljavõtted agentuurasjadest; agentuurteade, tšekistlik-sõjaväeliste operatsioonide raportite, ülekuulamisprotokollide, isiku tuvastamise protokollide koopiad;

4) Piirivalvesalkade vastuluureosakondadelt saadud memorandumid "emigreerunud natsionalistide" kohta kogutud agentuurteadetest.

"Kulakute" kategooriasse loetud perede puhul kasutati järgmisi tõendeid:[7]

1) Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) kinnitatud maakonna kulakute nimekiri;

2) Väljavõtted maakonna TSN TK otsustest perekonna kulakuks tunnistamise kohta;

3) Valla TSN TK tõendid kohalike "kulaklike" perekondade kohta;

4) Agentuurteated kompromiteerivate andmetega "kulaklike" perede kohta;

5) Muud tõendid „kulakliku” pere liikmete "nõukogudevastase tegevuse" kohta – ülekuulamisprotokollide, arreteerimismääruste, süüdistuskokkuvõtete koopiad, prokuratuuri teated pereliikmete karistamise kohta.

Pärast "natsionalistide", "bandiitide" ja "kulakute" majapidamiste väljaselgitamist tuli järgmisena kindlaks teha igasse majapidamisse kuuluvad pereliikmed ning nende elukoht. Lisaks sellele tuli välja selgitada, kas on küüditamist välistavaid asjaolusid, milleks olid kas erilised teened Nõukogude riigi ees (teenistus Nõukogude armees või riiklikud autasud) või siis töövõimetus. Kogu eelkirjeldatud tegevus kajastub RJM asjaajamises koondnime all "tuvastused" (установки). Tuvastused teostasid RJM-i regionaalosakonnad.[8]

Küüditatavate perede koosseisu ja elukoha väljaselgitamine olid operatsiooni õnnestumise seisukohalt kriitilise tähtsusega. See oli vajalik operatiivgruppide tegevuse kavandamiseks: operatiivgruppide ja transpordi komplekteerimine, lisaks sellele sõltus tuvastuste täpsusest operatiivgruppide tegutsemise kiirus ja efektiivsus: mida kiiremini jõudis operatiivgrupp talle määratud taludesse, seda suurema tõenäosusega ei olnud väljasaadetavad toimuvast aimu saanud ega põgenenud. Ebatäpse tuvastuse korral, tuli küüditajail tühjalt ringi sõita, millega kaotati aega ning hirmutati kohalikku rahvast. Kehvasti tööd teinud RJM töötajad mainiti nimeliselt operatsiooniga seotud aruannetes.[8]

RJM regionaalosakond lõpetas väljasaatmismenetluse kokkuvõtva õiendiga, mille kinnitas maakonnaosakonna ülem või tema asetäitja.[9]

Tuvastamine RJM Saaremaa osakonna näitel[muuda | redigeeri lähteteksti]

RJM regionaalosakonda laekunud tõendusmaterjalid andis osakonna juhtkonna esindaja edasi operatiivtöötajale, kes pidi sisse seadma toimiku ja tuvastama vajalikud andmed vastava "natsionalisti", "bandiidi" või "kulaku" pereliikme kohta. Tuvastuse tulemused kajastati kirjalikes õiendites või raportites, mis koostati osakonna ülemalt või asetäitjalt saadud trükitud vormi põhjal.[10]

Kui selgus, et mõni küüditamisele kuuluv perekonnaliige elab mujal, teavitati sellest isiku elukohajärgse RJM regionaalosakonna ülemat ja 5. osakonda.[10]

Pärast ülesande täitmist andis tuvastaja tehtud tööd kajastavad õiendid või raportid üle osakonna juhtkonna esindajale, kes edastas need toimikute vormistamisele spetsialiseerunud operatiivtöötajale. Viimane koostas tuvastuste põhjal samasisulised osakonna juhtkonna õiendid ning ilmselt kohe ka kogutud teavet kokkuvõtva koondõiendi. Valmis õiendid anti ümbertrükkimisele edasi masinakirjutajatele, ja kui need olid valmis, köideti toimik kokku ning viidi allakirjutamiseks kellelegi osakonna juhtkonnast.[10]

Arvestustoimikute vormistamise protsessis on regionaalosakondades täheldatav selge tööjaotus: üks osa töötajaid tegeles andmete tuvastamise, teine dokumentide vormistamisega. [10]

Tuvastuste tegemisse rakendati enamasti eesti keelt valdavad operatiivvolinikud. Tuvastajatel on olnud ilmselt ka oma tööpiirkonnad. Vormistamise grupi liikmete ülesandeks oli koondõiendi koostamine, toimiku lõplik vormistamine (lehtede nummerdamine, köitmine). Lisaks pidid nad tegema järelpäringuid teistesse osakondadesse ja ametiasutustesse. Seetõttu rakendati seal usaldusväärsemaid, haritumaid ja parema vene keele kirjaoskusega töötajaid. [10]

Tuvastusi iseloomustavad sagedased eksitused, mida tuleb ette eelkõige isikuandmete puhul (nimi, sünniaasta, elukoht). Kurioossemate juhtudena on segi aetud samanimelisi ja lähestikku elavaid isikuid, mitme toimiku sisseseadmist ühe pere kohta, sugulussidemete ekslikku tuvastamist. Kui elukohtade ja koosseisude tuvastamisel tehtud eksitused on tingitud ilmselt kiirustamisest, siis teenete tuvastamise puhul on ebatäpsus Andres Kahari arvates sihilik.[10]

Kokkuvõtted. Otsuste sanktsioneerimine ja kinnitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valmis toimikud saadeti regionaalosakondadest Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi keskaparaati kokkuvõtte koostamiseks. RJM keskaparaat asus Tallinnas Pagari tänav 1.[11]

Kokkuvõtete koostamine, s.o arvestustoimikute lõplik vormistamine, toimus RJM peamaja 5. korrusel asunud suures saalis. Selle tarbeks loodi operatiivvolinikest, uurijatest, jaoskondade ülematest, nende asetäitjatest ning mujalt NSV Liidu RJM valitsustest appi saadetud töötajatest vastav töögrupp.[11]

Korraga tegeles ülesandega mitukümmend RJM ohvitseri, kelle vahel jaotasid viis kuni seitse RJM töötajat laiali regionaalosakondadest saabunud toimikud ja kokkuvõtete blanketid. Maakondade toimikud jaotati laiali läbisegi, mis tähendab, et ühe ja sama kokkuvõtte koostaja nime võib leida õige mitme maakonna toimikute kokkuvõtetelt. Kokkuvõtete blanketid tuli pärast täitmist tagastada samadele inimestele, kellelt need olid saadud. Samuti tuli talitada juhul, kui keegi tahtis vahepeal ruumist lahkuda.[11]

Kokkuvõte puhul, üksikud erandid välja arvatud, on trükitud blankett, mille keskosast üleval pool asub suurelt trükitähtedes заключение (kokkuvõte), millele järgneb regionaalosakonna kogutud andmed ning lehe teisel poolel RJM operatiivtöötaja ettepanek saata perekond Eesti NSV territooriumilt asumisele (seal on märgitud: "panen ette perekond aadressiga [elukoht] isikkoosseisus [nimed] saata eriasumisele (спецпоселение)"). Ettepaneku kinnitas keegi RJM keskosakondade ülematest või nende asetäitjatest (kõigile kokkuvõtetel on trükitud RJM 5. osakonna ülema Nikolski nimi, kuid tegelikkuses on nõusoleku andjateks olnud praktiliselt kõik sel ajal Tallinnas viibinud RJM keskosakondade ülemad ja nende asetäitjad, mis järeldub antud allkirjadest).[11]

Dokument on saadetud edasi Boris Kummile ja Kaarel Paasile.[11] Nad on lisanud lehe esimese poolele resolutsiooni: vasakus ülemises nurgas on Boris Kummi nõusolek perekonna väljasaatmiseks (seal seisab vene keeles: "Kinnitan, Eesti NSV RJM minister kindral-major /KUMM/ kinnitamise kuupäev, allkiri ja RJM pitsat". "Natsionalistide" ja "bandiitide" puhul on paremas nurgas lisaks RJM-i ülema ka prokurör Kaarel Paasi märkus "sanktsioneerin" koos pitsati, käsikirjalise kuupäeva ja allkirjaga.

Kui kõik kinnitused-sanktsioonid olid tehtud, registreeriti toimikud RJM A-osakonnas, anti toimikule number ning saadeti tagasi maakonda.[11]

Organisatsiooniline ettevalmistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paralleelselt tohutu paberitööga toimus operatsiooni tehniline ettevalmistamine. Julgeolekuministeeriumi tagada jäi väljasaadetavate kinnipidamine ning nende jaamadesse toimetamine, siseministeerium pidi garanteerima konvoeerimise, transpordi ning küüditatute paigutamise ja järelvalve Siberi sihtkohtades.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega määrati Eesti "kulakute" väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Esiteks määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 "kulakuperekonda" ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud "kulaklike" majapidamiste realiseerimise kord. "Kulakute" vara ja kariloomad (v. a. isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.

1949. aasta märtsikuus, umbes kümme päeva enne küüditamise algust, kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Arnold Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesandeks oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSVL MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidi aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmisse vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused "KK liikmete instr", "50 kõnelejat (instr.)." ja "kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel.[12]

Tehniline ettevalmistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaheteljelist inimestele kohandatud loomavagunit, mida kasutati deporteerimisel 1941. aastal, kasutati ka 1949. aastal. 1938. aasta väljalaske GAZ veoauto asemel kasutati maailmasõja käigus ameeriklastelt saadud Studebaker-tüüpi autosid.

Eestis koordineerisid küüditamist ENSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSVL RJM volinik Eesti NSVs kindralmajor Ivan Jermolin, kellele allus korraldusi täitev 12-liikmeline operatiivstaap.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (ENSV RJM) langes järgnevalt vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest (veebruaris 1949). Eestisse saabub NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad saavad salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide perekonnad ja vormistada väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon. Igasse maakonda saadetakse Eesti NSV RJM volinik. Igale maakonnale kehtestatakse väljasaadetavate perede arv pluss reserv). NSV Liidu MN 29. jaanuari otsusega nr. 390-138ss oli juba ametlikult kindlaks määratud igast Balti liiduvabariigist väljasaatmisele kuuluvate inimeste arv ja kategooriad. Eestist tuli otsuse kohaselt välja saata 7500 perekonda 22 500 inimesega.

Järgmise etapina oli (ENSV RJM) korraldus väljasaadetavate arreteerimiseks ja ešelonidesse toimetamiseks pealelaadimispunktidesse. Eesti NSV Siseministeerium (ENSV SM) seevastu oli kohustatud toime tulema "konvoirolliga" – ešelonide koostamise ning nende sihtpunktidesse saatmise ehk operatsiooni teise poolega. Eesti NSV Siseministeeriumisse saadeti NSV Liidu SMi kindralmajor Vladimir Rogatkin.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allüksuste tegevust juhtis minister Boris Kumm, Eesti NSV Siseministeeriumi Aleksander Resev, RJM-i sisevägede tegevust koordineerimisoperatsiooni "Priboi" ajal Riias NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant Pjotr Burmak (1901–1973).

5. märtsiks selgus Eesti NSV SM-i järelpärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSVL MN otsusega nr. 390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. "Priboi" üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga.

"Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid ENSV RJM poolt koostatud küüditavate plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning EK(b)P KK poolt suunati kõigisse maakondadesse komandeeriti EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. ENSV SM-il tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad raudteevalve, piirivalve, miilitsa, vanglate ning tuletõrjeüksused.

Eesti NSV Siseministeeriumi ülesandeks jäi ešelonikomandode komplekteerimine, mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt NSVL RJM-i poolt kavandatud 19 ešelonile ja 16 pealelaadimispunktile pandi paika 19 pealelaadimispunktide ja 19 ešelonide ülemat koos viimaste asetäitjatega operatiiv- ja varustusalal. Kokku kuulus ešelonide koosseisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat – igasse ešeloni üks arst ja kaks meditsiiniõde. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandeeriti Eestisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Operatsiooni läbiviimise ajaks saabus Eestisse ka spetsialiste-operatiivtöötajaid ligi 1200. Väljasaadetavate tabamiseks ja transportimiseks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv). Operatsioonikäsu saamisel tuli viivitamatult välja saata 2772 autot ja 12 400 voori, kindlaks määrati teed ja liikumisskeemid.[13]

Ešeloniülemad ja siseministeeriumi konvoiväed saabusid suuremalt jaolt väljastpoolt liiduvabariiki. Eesti ajaloolase Tõnu Tannbergi andmetel nähti küüditamiseks Eestis ette 2198 operatiivtöötaja, 5953 sõjaväelase, 3665 hävituspataljonlase ja 8438 parteiaktivisti, kokku 20 254 inimese tööjõu kasutamist.[14]

Märtsiküüditamise läbiviimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne operatsiooni algust ning enamasti talitati nõnda ka väljasaatmisele kuuluvate inimeste nimekirjadega. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid Pealelaadimispunktide ja ešeloni ülemad ning operatiivgruppide töö võis alata. ENSV siseminister Aleksander Resevi 12. aprilli ettekande kohaselt NSV Liidu siseministrile Sergei Kruglovile alustasid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatiivgrupid väljasaadetavate perekondade kinnivõtmist Eestis 25. märtsil kell kuus varahommikul, Tallinnas juba kell neli. Vagunite laadimisel lähtuti normist 48–50 inimest neljateljelisse ja 24–25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40–44 neljateljelises ja 20–22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn. "vaguninimekirjad." Mõned vagunitesselaaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja ešelonid saadeti Siberi poole teele. Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27. märtsist – 7. aprillini. Mõned põgenesid teel.

Andmed ešelonidesse paigutatud isikutest on vastukäivad. Näiteks teatab kindralmajor Kumm Karotammele, et vagunitesse on paigutatud kokku 20 498 meest, naist ja last, samas kui polkovnik Mihhailov teatab Karotammele hoopis arvu 20 702, kindralmajor Resev Moskva eriasumisosakonnale 20 723, ning kindralpolkovnik Kruglov Stalinile, Molotovile, Beriale, Malenkovile 20 713.[15]

Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni läbiviimisesse kaasatute arv ületas 76 000 inimest.[13]

Eesti NSV Siseministeeriumi 1. eriosakonna (arvestusosakond) ülema alampolkovnik Oskar Aviku teatis väljasaadetud ešelonidest

Ešeloni nr Laadimisjaam Algne vagunite hulk Vaguneid teele Inimesi Väljumine Sihtkoht (linn) Saabumine
97301 Rakvere 68 49 931 27.03 23:25 Abakan 12.04
97302 Jõhvi 68 68 1277 26.03 13:15 Abakan 08.04
97303 Tapa 64 56 992 26.03 12:32 Barabinsk 07.04
97304 Kehra 57 49 922 27.03 16:47 Abakan, Son 10.04
97305 Ülemiste 62 68 1327 28.03 19:15 Šira, Son, Užur 13.04
97306 Ülemiste 62 54 1137 26.03 18:47 Atšink, Adadõm, Užur 08.04
97307 Keila 62 65 1369 29.03 3:50 Tšerepanovo 13.04
97308 Risti 67 51 965 27.03 15:41 Tšerepanovo 07.04
97309 Haapsalu 62 62 1174 26.03 13.35 Tšulõmskaja 09.04
97310 Paldiski 62 70 1729 29.03 14:35 Barabinsk 12.04
97311 Jõgeva 62 50 926 27.03 14:24 Ubinskaja, Karagat 07.04
97312 Jõgeva 62 48 935 27.03 14:34 Tatarskaja, Karsuk 08.04
97313 Veriora 62 47 938 27.03 15.40 Barabinsk, Tšanõ 06.04
97314 Tartu 62 47 955 27.03 16:57 Omsk 10.04
97315 Elva 64 42 714 27.03 14:58 Ljubimskaja, Kalantšinskaja 09.04
97316 Keeni 62 59 1045 26.03 19:32 Novosibirsk 10.04
97317 Puka 62 51 960 26.03 16:15 Novosibirsk 07.04
97318 Võru 32 34 1064 29.03 21:10 Mihhailovo 22.04
97319 Võru 62 57 1175 27.03 0:15 Kitoi, Tulun 16.04
KOKKU: 19 ešeloni 1169 1057 20535
Allikas: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" lk 856–857, Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa" lk 75.
Märkused: Sihtkohta jõudnute arv (tabelis "inimesi") ei märgi pealelaaditute arvu

Küüditajate autasustamine "lahinguliste teenete" eest[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu parteijuhtkonna poolt autasustati läbiviidud inimsusevastase kuriteo – küüditamisoperatsiooni eest operatsiooni Eestipoolse läbiviimise juhti Aleksander Resevit 24. augustil 1949 Punalipu ordeniga. Punalipu ordeniga autasustati veel kindralmajor Boriss Kummi, polkovnik Pavel Pastelnjakki (Пастельняк Павел Пантелеймонович) ja polkovnik Dmitri Taeveri (Таевер Дмитрий Дмитриевич). 1. järgu Isamaasõja ordeniga autasustati kindralleitnant Sergei Ogoltsovi, 2. järgu Isamaasõja ordeniga alampolkovnik Oskar Avikut (Авик Оскар Иосифович), Punatähe ordeniga aga alampolkovnik Alfred Pressmani (Прессман Альфред Гетлибович) ning alampolkovnik Idel Jakobsoni.

Asumiselt vabanemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõnedel üksikjuhtumitel on Siberist vabanetud üsna varsti pärast küüditamist. Muutus saabus pärast Stalini surma. Vabastamine hakkas kulgema etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. 1953. aasta märtsis võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 1941. juunis represseerituile see amnestia ei laienenud. 1953. aasta suvel kavatseti lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelvalvet, kuid selleni ei jõutud. Samas oli selge, et miljonite deporteeritute kinnihoidmiseks pole piisavalt poliitilisi ega majanduslikke põhjuseid.

Esimesed mastaapsemad otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. Veel 1953. aastal oli NSV Liidu Siseministeerium seisukohal, et alla 16-aastased isikud tuleb igaveseks ajaks asumisele jätta ning üldtingimuste korras arvele võtta. Aasta pärast otsus laste osas siiski leebus. 16. juulil 1954 andis NSV Liidu Siseministeerium välja käskkirja nr 00597, mis oli kooskõlas NSVL Ülemnõukogu määrusega nr 1439-649ss 5. juulist 1954. Vastavalt käskkirjale, tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16-aastased isikud vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematel kui 16-aastastel lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedased sugulased olid kodumaale maha jäänud, kas nad nõustusid need lapsed enda juurde võtma, sest laste vanemaid koju veel ei lastud.[16]

Samal päeval, 16. juulil andsid NSVL peaprokurör, siseminister ja NSVL MN juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee esimees välja ühiskäskkirja nr 127s/0391/078, millega muudeti ära NSVL Riikliku Julgeoleku ja Prokuratuuri direktiiv nr 66/241ss 26. novembrist 1948 "Isamaasõja ajal erinevatesse NSVL piirkondadesse väljasaadetute kohustuslikest ja püsivatest asukohtadest põgenenute kriminaalvastutusele võtmise kohta". Isikud, kes viibisid selle direktiivi alusel asumisel, vabastati asumiselt ja kanti arvelt maha. Vastavalt punktile 7 tuli sulgeda uurimistoimikud nende isikute kohta, kes põgenesid asumiselt ning ühtlasi lõpetada nende tagaotsimine.[16]

Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei toimunud vabastamine automaatselt. Esmalt pidi väljasaadetu või mõni tema sugulastest kirjutama vabastamispalvega avalduse. 1953. aastal laekus Eesti NSV Siseministeeriumile 1967 avaldust, 1954. aastal 5542 avaldust. Vabastamistaotluste laekumise pideva kasvu tõttu hakkas nende läbivaatamine venima, ulatudes kuuest kuust kuni aastani. Eesti NSV SM esimese eriosakonna ülema Kuropatkini teatitest nr 9/0490 (25.01.1955) selgub, et see on tingitud vastava kaadri nappusest. Avalduse läbivaatajateks sobisid vaid spetsiaalse ettevalmistuse, tšekisti teadmistega ja operatiiv-jälitustöö praktiliste kogemustega töötajad. Iga avalduse puhul oli tarvis kontrollida faktide paikapidavust kas dokumentide või pealtnägijate tunnistuste abil. Avalduste läbivaatamise käigus ilmnesid ka mõningad probleemid. Selgus, et siseministeeriumile laekunud avalduste põhjal viibib asumisel rohkem inimesi kui neid oli nimekirjadesse kantud. Eriti puudutas see 1949. aastal väljasaadetud kulakuid.[17]

Väljasaadetute vabastamine jätkus pärast Hruštšovi sula üldiselt langevas tempos. Viimased vabastamisotsused tehti veel 1965. aastal.

1960. aasta veebruariks oli aastail 1941–1951 Eestist küüditatutest vabastatud:[18]

  1. ENSV SM, prokuratuuri ja Ülemkohtu otsusega 9047 isikut;
  2. ENSV Ministrite Nõukogu otsusega 2029 isikut;
  3. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi komisjoni otsusega 2010 isikut;
  4. põhjendamatult väljasaadetud 1256 isikut;
  5. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadustega 1958. aasta 19. maist ja 1960. aasta 7. jaanuarist 2265 isikut;
  6. NSVL valitsuse seaduste ja määruste alusel 11228 isikut.

1. jaanuari 1960 seisuga viibis ametlikel andmetel eriasumisel veel 377 Eestist deporteeritut: 126 olid "bandiidid-natsionalistid", 225 nende perekonnaliikmed, Jehoova tunnistajaid kuus ja 20 isikut olid 1941. aastal küüditatud.[18]

Vabastamisega seotud piirangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestisse saabuvatele eriasumiselt vabastatutele olid esitatud elamise korraldused. Seda reguleeris 1. oktoobril 1957 vastu võetud ENSV MN määrus nr 332, mis nägi ette, et isikud, kes on eriasumiselt vabastatud NSVL MN määrusega 24. novembrist 1955 või NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 13. detsembrist 1955 ning kelle edaspidine asumisel viibimine osutus ebaotstarbekaks, võivad Eestis elada ükskõik millises kohas, v.a Tallinnas, piiritsoonides ja neis linnarajoonides, kust nad eriasumisele saadeti. Kohalikel rajoonikomiteedel oli õigus lubada vanuritel, töövõimetutel ja ennast positiivselt ülalpidavatel isikutel elada samas rajoonis, kust neid asumisele viidi. ENSV MN määruse ettekirjutust eiranuid karistati passirežiimi rikkumise alusel ja nad võeti kriminaalvastutusele.

12. oktoobril 1957 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse "Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivate tegelastele ja eesti natsionalistilikust põrandaalusest tegevusest aktiivseile osavõtjaile". Eesti NSV-sse omavoliliselt tagasipöördujaid karistati rahvakohtu otsusega vabaduskaotusega ühest kuni kolme aastani ühes järgneva eemaldamisega vabariigi piirest. Antud seadlusega kaasnenud instruktsioonis täpsustati seadlusega hõlmavate isikute kategooriat. Samuti oli Eestisse tagasipöördumine keelatud isikutele, keda oli karistatud nõukogude kodaniku tapmise või piinamise, spioneerimise, terroristlike ja diversiooniaktide ning banditismi eest. Osaliselt vabastati siia gruppi kuulunud isikud 1961. aasta 25. märtsi ja 1963. aasta 6. detsembri seadlustega, kuid täielikult tunnistati seadlus kehtetuks alles 1965. aastal.[19]

Vabastamine ei toonud kaasa konfiskeeritud vara tagastamist. Sageli oli küüditatutel tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega. Küüditatute puhul rakendati ka ametikeelde.[20]

Kohtupidamised küüditajate üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saaremaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaan Pähna, kes töötas ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Hiiumaa osakonna operatiivvolinikuna, osales 1949. aasta veebruaris ja märtsis 46 väljasaatmisele ja ümberasustamisele kuuluva isiku tuvastamisel. Ta kogus andmeid ning koostas 14 perekonna ja 46 isiku kohta salajased õiendid, mis olid aluseks nende väljasaatmisotsuse tegemisele. Ise võttis ta kinni kaks isikut. Välja saadeti Pähna tegevuse tulemusena 41 isikut[25].

Harjumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://lood.wordpress.com/2007/04/05/koolivaheajal-algas-soit-kulmale-maale/#more-105
  2. Valdur Ohmann, "Eesti Ajaloomuuseum lähiajaloo radadel". Ajakiri Tuna, 2/2010, lk 136–137.
  3. Hilda Sabbo, Võimatu vaikida. II (Tallinn: H. Sabbo, 1996 (Tallinn: Ühiselu)), lk 857–858.
  4. Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2009), lk 42.
  5. 5,0 5,1 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 43.
  6. Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 45.
  7. 7,0 7,1 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 44–45.
  8. 8,0 8,1 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 47.
  9. Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 47.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 48–52.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 52–55.
  12. Küüditamine kui genotsiidikuritegu: teadlik rünnak sotsiaalse grupi vastu – Postimees, 25. mai 2008
  13. 13,0 13,1 http://linnamuuseum.tartu.ee/pdf/1949.marts.pdf
  14. Teekond Siberisse: küüditamine kui logistikaoperatsioon – Postimees, 24. märts 2009
  15. Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949." 1. osa (Tallinn: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 2003), lk 74.
  16. 16,0 16,1 Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 119.
  17. Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 121–123.
  18. 18,0 18,1 Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 124.
  19. Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 123.
  20. Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 123–125.
  21. http://uudised.err.ee/index.php?06134459
  22. Kohus määras küüditajale ekspertiisi
  23. Kohtupidamine väidetava küüditaja üle lükkus veebruarisse
  24. Euroopa Nõukogu Tallinna Infotalitus
  25. Prokuratuur saatis genotsiidis süüdistatavana kohtusse 86-aastase mehe, Eesti Päevaleht, 6. aprill 2010
  26. Lõpusirgele on jõudnud Vana-Tartumaal 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamises ja läbiviimises kahtlustatava Väino Pehki tegevuse uurimisega

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küüditatute mälestused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigi president küüditamisest[muuda | redigeeri lähteteksti]