Ilves

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loomast; tähtkuju kohta vaata artiklit Ilves (tähtkuju), perekonnanime kohta artiklit Ilves (perekonnanimi).

Ilves
Lynx lynx poing.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Kaslased Felidae
Perekond: Ilves Lynx
Liik: Ilves
Ladinakeelne nimetus
Lynx lynx
Ilvese levila
Ilvese levila

Ilves ehk harilik ilves ehk tava-ilves (Lynx lynx, ka Felis lynx) on kaslaste sugukonna ilvese (või kassi) perekonda kuuluv loomaliik.

Ilvesed on keskmise suuruse ja pikkade jalgadega kaslased, kes võivad kaaluda kuni 30 kg. Nad on kiskjad, kelle põhiliseks saakloomaks on jänesed.

Ilvesel on mitu alamliike. Eestis elab neist euroopa ilves (Lynx lynx lynx), kellel on siin Euroopa üks tihedaima asustusega asurkondi.

Ilves on Tallinna Loomaaia vapiloom.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilvese ladinakeelses nimes Lynx lynx viitab esimene Lynx perekonnale ning teine täpsustab, millise liigiga on tegemist. Eestis elunevat ilvese alamliiki nimetatakse Lynx lynx lynx.

Osa uurijaid ("Loomade elu") arvab ilvese kassi (Felis) perekonda. Sel juhul on ilvese nimi Felis lynx (alamliik vastavalt Felis lynx lynx).

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigi piiritlemine on vaieldav. Ilvese perekonnas eristatakse ilvesest ehk euraasia ilvesest (Lynx lynx ehk Lynx borealis), kanada ilvest, ibeeria ehk hispaania ilvest (Lynx pardinus) ja punailvest (Lynx rufus), kuid kõiki neid vaadeldakse mõnikord ka ilvese alamliikidena.

Euraasia ilvese alamliigid on:

  • euroopa ilves (Lynx lynx lynx, (Skandinaavia, Kesk- ja Ida-Euroopa, Lääne-Siber)
  • turkestani ilves (Lynx lynx isabellinus)
  • jakuudi ilves (Lynx lynx wrangeli)
  • amuuri ilves (Lynx lynx stroganovi)
  • baikali ilves (Lynx lynx kozlovi)
  • altai ilves (Lynx lynx wardi)
  • kaukaasia ilves (Lynx lynx dinniki)
  • karpaadi ilves (Lynx lynx carpathicus)
  • sardiinia ilves (Lynx lynx sardiniae, välja surnud)

Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha.

Kui ei ole teistmoodi öeldud, on artiklis juttu euroopa ilvesest, sest see on Eestis elav ilvese alamliik ning teda nimetatakse ka lihtsalt ilveseks.

Leviala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilvese levila saarekesed asuvad Itaalia, Austria, Šveitsi ja Tšehhi mägimetsades, Balkanil (Horvaatias, Bosnias, Sloveenias, Serbias ning Makedoonias), samuti Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Białowieżas ja Valgevene Beloveżas. Mujal Valgevenes ja Leedus on taas ainult ilvese levila saarekesed. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani elab ilveseid peaaegu igal pool. Veel 1950-ndate lõpus polnud Eesti saartel ilveseid, kuid nüüdseks on. Ilveste loomuliku levimise näiteks on Kamtšatka poolsaar, kus nähti esimest ilvest 1939 ning aastatel 19531955 elas neid juba kogu poolsaarel. Venemaal hakati jahti ilvestele piirama alles 1980-ndatel ning kohati on ilves seal võetud kaitse alla. Ja ometi elab Venemaal kolmveerand kõikidest euroopa ilvestest.

Aasias elab euraasia ilves Kaukaasias ning Venemaal kuni Sahhalini, Kamtšatka, Hiina ja Mongooliani välja. Ilvesed elavad ka Väike-, Kesk- ja Sise-Aasias.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed elavad Ida-Siberis! Ilves kaalub kuni 30 kg. Täiskasvanud isane loom kaalub keskmiselt 21 kg, emane 18 kg. Ilves on kuni 110 cm pikk.

Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Näiteks Lapimaa ilvesed on Eesti ilvestest suuremad. Erinevus on eriti märgatav talvel, kui ilvestel on seljas talvekasukas.

Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike, 15–23, kõige rohkem 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega pigem sõralisi kui jäneseid.

Kõige suurem Eestis püütud isane olevat kaalunud 40 kilo tavalise 25–35 kilo asemel. Läti rekord on 44 kg, Siberis on leitud ka kuni 50 kg kaalunud ilveseid.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euraasia ilvesel on silmatorkavalt pikad jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja karvased, mistõttu saab ilves kõndida kohevas lumes. Igale käpa ruutsentimeetrile rõhub isegi suure isase puhul ainult 40 grammi. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe. Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud

Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad.

Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik.

Värv ja muster[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvist kollakani. Punakaid tähnilisi ilveseid leidub kõige sagedamini Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Praegused Lääne-Euroopas reintrodutseeritud ilvesed, kes pärinevad põhiliselt Karpaatidest, on valdavalt täpilised ja triibulised. Kunagistes Alpide populatsioonis domineerisid ühtlase karvkattega ja väiksemad isendid. Ilvese sabaots on must.

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomaaias elab ilves 20–25aastaseks, looduses keskmiselt kümneaastaseks, harva ka 14–17aastaseks.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toidusedel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi.

Inimest ründab ilves üksnes haavatuna.

Ilvesed nagu ka teised kiskjad ei püüa terveid tugevaid loomi.

Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu selgus uuringust, mis tehti Uuralis.

Euraasia ilvese põhitoit on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Seoses metskitsede arvu vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid.[viide?]

Konkurents teiste liikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toitumise osas on ilvesele suurim konkurent hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus elab palju hunte, seal on ilveseid vähe. Skandinaavias hunte ei ole, välja arvatud väikesed saarekesed Kesk-Rootsis ja Ida-Soomes, kuid seal puuduvad ka metskitsed, kes on ilveste põhitoit, ja ilvesed peavad leppima jänestega. Rootsis on metskitsi ja seega ka ilveseid rohkem kui Soomes. Kaukaasia ilvesed toituvad nii mets- kui kaljukitsest, Altai ja Kaug-Ida ilvesed enamasti kabargaast. Vahel murravad ilveseid ahmid ehk kaljukassid, keda Eestis ei leidu, ja hundid. Maadel, kus kattuvad erinevate kaslaste levialad, on konkurents: puuma ja tiiger murravad ilvese, ilves omakorda metskassi.

Jahipidamisviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu. Ilvesed eelistavad käia alati mööda samu radu ja jahtida kindlal alal. Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal.

Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde.

Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga, on registreeritud ka üksikud 1,5–2,3 kilo söömise rekordjuhtumid. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga.

Ilves püüab oma saagi kätte saada mõne otsustava hüppega; kui see ei õnnestu, siis ta saaklooma jälitama ei hakka. 5–15 meetrit on maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ta aga eksimatult - ilves võib hüpata kuni 7 meetri ja sukeldub saagi järgi lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves tavaliselt saaki ei jälita.

Elupaik ja elulaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud, sest kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris ja Himaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht.

Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.

Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud.

Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, pesa on lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohk.

Ilvesel sünnib 2,5 kuud pärast "pulmi" tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 - igaks juhuks. Ema imetab poegi 2–4 kuud, siis hakkab neile õpetama lihasöömist. Emailves lõpetab imetamise, kui pojad on umbes pooleaastsed.

Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte; need muutuvad märgatavaks 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigud on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 esimest elukuud. Alles poolteiseaastaselt on nad umbes sama suured kui täiskasvanud ilves ja kaaluvad kuni 15 kilo.

Noortele ilvestele tuleb kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (ema valdustes) kuni nad on aasta ja 9–10 kuu vanused. Nii nad võimalust mööda ka teevad ja alles siis, kui on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Uued pojad sünnivad emasele tavaliselt siis, kui eelmised pojad on kaheaastased. Juhul, kui pojad hukkuvad varem, paaritub ema kohe uuesti. Reeglina poegivad emased üle aasta või kui see juhtub tihedamini, siis ei jäta nad erinevalt kodukassidest oma eelmisi poegi saatuse hooleks.

Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku.

Haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 20–40% jahitud ilvestest.

Marutaud on äärmiselt haruldane: 1998 registreeriti 2, 1999 1 ja 2000. aastal 1 marutaudis ilves (teiste loomade seas esines keskmiselt 130 marutaudijuhtu). Isegi marutaudirohkel 2002/2003. aasta talvel ei olnud marutaudi haigestunud rohkem kui 2 (teise ametkonna andmetel 3) ilvest. Ärasöödud rebased nakatavad ilveseid vahel marutõppe ja trihhinelloosi.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

European lynx = North-European Lynx.

Inimene on ilvesed välja tõrjunud enamikest põliselupaikadest kogu Euroopas. Inglismaal on ilvestest alles ainult viis sajandit vanu joonistusi. Euroopa on enamasti metsavaba ja seega ilvestest tühi. Ekspertid arvavad, et kogu Euroopas elab ligi 7000 ilvest.

Isase euroopa ilvese kehapikkuse ülemiseks piiriks peetakse 130 cm, tavalisem mõõt on 100–110 cm. Emased ilvesed kaaluvad 12–25 kilo ja on 65–105 cm pikad.

Euroopa ilves suudab teha kuni 3,5 m, juttude põhjal koguni 4–6 m pikkusi hüppeid.

Turkestani ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lynx lynx isabellinus Blyth = Turkestan lynx.

Turkestani ilves elab Kesk-Aasias ning alal Kašmiirist Mongooliani ja on kantud Punasesse raamatusse.

Jakuudi ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

idasiberi ilves = Siberian lynx.

Jakuudi ilves on ilvese alamliikide seast suurim ning haruldasim tuhkhalli-sinaka talvekasukaga ilves.

Karpaadi ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karpaadi ilves elab Karpaatides, Alpides ja Kreekas.

Kaukaasia ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasia ilves elab Türgis ja Iraanis. Euraasia ilveste seas on ta kõige väiksem.

Altai ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaugida ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Felis lynx neglectus = Lynx lynx neglectus.

Võimalik, et kaugida ilves, kes elab ka Hiinas, on sama mis amuuri ilves.

Amuuri ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baikali ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baikali ilvest nimetatakse veel lõunasiberi ilveseks, kuigi ta elab ka Kesk-Siberis.

Sardiinia ilves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samahästi kui hävitatud sardiinia ilves asustas Itaaliat, Sardiiniat ja Sitsiiliat.

Ilvesed Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis elab euroopa ilves. Nad on ikka veel laialt levinud, sellal kui nende suguvendi Põhja-Ameerikas hävitatakse ilma piiranguteta ligi 70 000 ilvest aastas.

Eesti on ilvese koduks olnud viimased 8 000 aastat. Sarnaselt karuga langes 20. sajandi esimesel poolel ka ilvese arvukus, küündides sõjaeelsel ajal napi poolesaja isendini. Praegu elab Eestis ligi tuhatkond isendit.

Eesti metsades ringi luusivad ilvesed on Euroopas elavate liigikaaslastega võrreldes kogukamad. Eestis lastud ilveste koljudest ja nahkadest on suur osa tunnistatud jahitrofeedena kuldmedali vääriliseks. Ka maailmarekord sellel alal kuulub Eestile. Meie ilveste gigantsust saab seletada seaduspäraga, et mida rohkem põhja pool loom elab, seda suuremaks ta kasvab.

Veel ilvestest[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ilvesel on väga hea kuulmine: 50 meetri kauguselt kuuleb ta, kuidas jänes puukoort närib.
  • Ilvesed käivad tihti mööda teiste loomade radasid.
  • Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks, et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb ilvese rada põhjalikult uurida.
  • Erinevalt kodukassist ujub ilves meelsasti, vette läheb isegi talvel.
  • Kuigi ilvese esi- ja tagajalad jätavad sarnase neljavarbalise jälje, on tema esijalgadel tegelikult viis varvast. “Liigne” varvas paikneb aga nii kõrgel, et ei ulatu jälge jätma.
  • Ilvese ainsus looduslik vaenlane on hunt. Metsakoer võib metsakassi rünnata siis, kui viimane parajasti einestab ja seetõttu ümbrust eriti pingsalt ei jälgi.
  • Ilvese liha võib süüa inimenegi. Praad tuleb ainult korralikult läbi keeta: paljud ilvesed on nakatunud eluohtliku siseparasiidi keeritsussiga.
  • Üks põnevamaid ilvese küttimise viise on tema metsast välja meelitamine haavatud jänese kisa järele aimates. Isegi täis kõhuga ilves tuleb uurima ega jänes ei saa talle kuidagi “kasulik” olla.
  • Ilves nagu kiskjad üldse on värvipime.

Ilveste küttimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilves on Euroopas kaitstav liik.

Eestis on Euroopa üks tihedaima asustusega ilvese asurkond ja meil elab umbes 1000 ilvest. Kohalikus keskkonnastrateegias on kirjas, et Eesti asurkonna suurus võiks olla 400 looma. Aastas lastakse Eestis sadakond ilvest.

Eesti jõudis euroliiduga 10. detsembril 2002 kokkuleppele, et võib jätkata nii ilveste kui karude küttimist. Eesti saab ainsa euroliidu liikmesriigina erandi loa ilveste küttimiseks. Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus. Läti seda erandit ei taotlenud, kuid lubab sellegipoolest ilveseid küttida.

Ilvese laskmise lube anti 2009/2010 jahihooajal kogu Eesti peale välja 210 (teistel andmetel 190[1]), kuid kätte saadi vaid 180 ilvest.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: