Ants Laikmaa

Allikas: Vikipeedia
Ants Laikmaa
Ants Laikmaa1.JPG
Sünniaeg 5. mai 1866
Araste
Surmaaeg 19. november 1942
Taebla
Rahvus eestlane
Tegevusala maal
Kunsti õppinud Düsseldorfi kunstiakadeemia
"Bagni di Tiberio", Capri, 1912, pastell, Eesti Kunstimuuseum
"Mutti. Marie Underi portree", 1904, pastell, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
"Itaalia poisike", 1912, pastell, Tartu Kunstimuuseum

Ants Laikmaa (5. mai 1866, Araste – 19. november 1942 Taebla) oli eesti maalikunstnik. Nime eestistamiseni 1935. aastani kandis ta nime Hans Laipman.

Sisukord

Elukäik [muuda]

Sündis Kivi-Vigalas vallakirjutajast taluperemehe viieteistkümnenda lapsena. Alustas kooliteed 1874. aastal Velise vallakoolis. 1875–1877 õppis Haapsalu ja Lihula algkoolis. Pärast Pärnu gümnaasiumi lõpetamist 1884. aastal, jätkas haridusteed Lajuse erakoolis Tallinnas. 1887. aastal sõitis ta Peterburi lootuses pääseda Peterburi kunstiakadeemiasse, kuid oli sunnitud sellest plaanist loobuma, kuna pidi täitma lubaduse, minna venna asemel sõjaväkke. Väeteenistuses sai ta üsna peatselt jalavigastuse ning vabastatakse.

Laikmaa sõitis Peterburi ja asus õppima professor Kleveri juurde. Mõne aja pärast tundis noor kunstnik, et sealne õhkkond ei ole tema jaoks ning saatis mõned oma tööd Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse professor E. von Gebhardile. Saanud vastuse, et on akadeemiasse vastu võetud, asus kunstnik jalgsi Saksamaa poole teele. Aastatel 1891–1893 ja 1896–1897 õppis Düsseldorfi Kunstiakadeemias ning töötas järgmised kaks aastat Düsseldorfis.

Käis 1899 õpireisidel Hollandis ja Belgias. 1900 Saksamaal, Pariisis ja Viinis. 1901. aastal asus ta elama Haapsallu, kus lõpetas oma esimese suurema töö – Pärnu-Jaagupi kiriku altarimaali.

1903. aastal kolis ta Tallinna ning asutas Ants Laikmaa ateljeekooli. Paari nädalaga kasvas tema õpilaste arv ligi 20ni ja sama aasta lõpus korraldas ta Provintsiaalmuuseumis oma õpilaste tööde näituse. Tema korraldatud oli I Eesti kunsti ülevaatenäitus 1906. aastal Tartus. 1907 osales ta Eesti Kunstiseltsi loomises ning samal aastal ka Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu asutamises.

1907. aastal saadeti Laikmaa kui II duuma valijamees Eestist välja. Järgmised kaks aastat veetis ta Soomes, Viiburis ja Imatra maalilises ümbruses. 1909. aastal alustas ta pikemat reisi mööda Lääne-Euroopa kunstikeskusi ning elas lühemat aega Capril) ja Põhja-Aafrikas Tuneesias.

Tagasi Eestisse jõudis kunstnik 1913. aasta kevadel ning avas taas oma ateljeekooli. Tema juurde asusid õppima Oskar Kallis, Alfred Tuul, Aleksander Krims, Aleksander Mülber jt.

1913–1932 tegutses ta kunstniku ja õppejõuna Tallinnas. 19. novembril 1929 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks.

1932. aastal sulges Laikmaa oma ateljeekooli ning elas sestpeale oma talus Taebla vallas Kadarpiku külas, kuhu on ka maetud. 1955. aastast on tema kodus majamuuseum; 1956. aastal püstitati Laikmaa hauale Juhan Raudsepa loodud hauasammas.

Isiklikku [muuda]

Bernhard Laipman oli tema vend.

Looming [muuda]

Oma esimese näituse (samas esimese eesti kunstniku näituse Eestis üldse) avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides, kahjuks hävis enamus sel näitusel väljas olnud töödest tulekahjus 1907. aastal. Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. Juba varakult tundis ta kutsumust olla portretist ning tema lemmiktehnikaks kujunes pastell, mis võimaldas töötada kiiresti.

1903. aastal maalis ta Fr. R. Kreutzwaldi 100. sünnipäevaks portree-kompositsiooni "Kaugelt näen kodu kasvavat", mille kinkis Estonia teatrile. Laikmaa varaseim looming koosnebki peamiselt portreedest. Kunstnikule poseerisid nii kodukandi talupojad ("Torgu Madis", "Vigala taat" "Vana Aitsam"), intelligentsi esindajad (Miina Härma, Paul Pinna, Marie Under) kui kunstnikud. Erilist tõmmet tundis kunstnik eksootiliste tüüpide suhtes, näiteks on ta korduvalt maalinud mustlasi.

Soomes viibides pühendus kunstnik enda jaoks uuele žanrile – maastikumaalile. Värv ja käsitluslaad on impressionistlikud, juba avaldub Laikmaale iseloomulik tume kontuur, mis on iseloomulik tema hilisematele maastikele. 1909. aastal väisas kunstnik korraks kodumaad ning asus siis välisreisidele. Matka-aastatel töötas Laikmaa pingeliselt. Reisidel loodud portreed ja maastikud moodustavad tema loomingus eraldi peatüki. Arvukalt on Laikmaal maastikke Tuneesiast. Nende aastate portreed kujutavad peamiselt rahvatüüpe.

Jõudnud 1913. tagasi Eestisse maalis ta edasi portreid ja maastikke, milledele lisandus nüüd ka lillemaal. Järgenud aastakümme oli kunstnikule väga viljakas. Sellest perioodist pärinevad tema kuulsad tööd "Salme" ja "August Kitzbergi portree". 1920ndatel muutub Laikmaa looming rahutumaks ja raskemeelsemaks, toonid muutuvad tumedamaks, joon närvilisemaks ja järsemaks. Kunstnikul kujunes tavaks uusi motiive otsides Eestis jalgsi või hobusega ringi rännata. Eriti armastas ta Lääne-Eesti maastikke.

1920–1930ndatel esines kunstnik harva näitustel, tal oli kombeks oma töid sõpradele ja tuttavatele ära kinkida ja seetõttu on hulk tema loomingut siiani erakätes. Üks teema, mille juurde kunstnik ikka ja jälle tagasi pöördus oli tema enda kujutis, Laikmaa autoportreesid on teada 1902. aastast kuni 1936. aastani.

Tuntumad tööd [muuda]

Publitsistika ja kirjad [muuda]

  • "Mõteldes tagasi : valik Ants Laikmaa autobiograafilisi artikleid". Koostanud ja järelsõna: Vaike Tiik, eessõna: Ott Kangilaski. Kunst, Tallinn 1991
  • "Teelt : maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.". Koostaja ja eessõna: Vaike Tiik. Kunst, Tallinn 1996
  • "Kas tõesti mina : kirjad läbi elu". Koostaja ja järelsõna: Vaike Tiik. Ilmamaa, Tartu 2001

Allikad [muuda]

Kirjandus [muuda]

Välislingid [muuda]

Ants Laikmaa haud

Vaata ka [muuda]

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ants_Laikmaa&oldid=3630995"