Ants Laikmaa

Allikas: Vikipeedia
Ants Laikmaa
Ants Laikmaa1.JPG
Sünniaeg 5. mai 1866
Araste
Surmaaeg 19. november 1942
Taebla
Rahvus eestlane
Tegevusala maal
Kunsti õppinud Düsseldorfi kunstiakadeemia
"Bagni di Tiberio", Capri, 1912, pastell, Eesti Kunstimuuseum
"Mutti. Marie Underi portree", 1904, pastell, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
"Itaalia poisike", 1912, pastell, Tartu Kunstimuuseum

Ants Laikmaa (5. mai 1866 Araste19. november 1942 Taebla) oli eesti maalikunstnik. Nime eestistamiseni 1935. aastal kandis ta nime Hans Laipman.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis Kivi-Vigalas vallakirjutajast taluperemehe viieteistkümnenda lapsena. Alustas kooliteed 1874. aastal koos venna Bernhard Laipmaniga Velise vallakoolis. Velise koolis oli õpetajaks Laipmanide sugulane kreiskooli haridusega Eduard Aavik, hea laulja ja joonistaja. Siin puutud tulevane kunstnik esimest korda kokku joonistamisega. Teise poolaasta õppisid vennad Laipmanid Vigala köstrikoolis, järgmisel õppeaastal pandi nad Haapsalu linna algkooli ning siis Lihula algkooli, kus oli õpetajaks kirjanik ja ärkamisaja tegelane Jakob Pärn. Koolmeister andis poistele eraviisiliselt ladina keele tunde, tänu millele pääsesid vennad Pärnu gümnaasiumi. Kakluse tõttu tuli sealt koolist lahkuda ja 1884 jätkas Ants haridusteed Lajuse saksa erakoolis Tallinnas[1].

Tallinnas külastas ta Theodor Albert Sprengeli ateljeed ja näitas talle oma joonistusi[2]. Tulevane kunstnik õppis seal umbes kuu aega ja otsustas siis minna Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia vastuvõtukatsetele, kuid kohapeal selgus, et akadeemiasse pääsemiseks on vaja märksa põhjalikumat kunstialast ettevalmistust. Kodus läks Ants venna Bernhardi dokumentidega tema asemel väeteenistusse, kus määrati kavalergardide rügementi. Õnnetu kukkumine hobuse seljast ja jalaluumurd viisid ta pooleks aastaks haigevoodisse; hiljem ta vabastati, sest jalg ei paranenudki täielikult.

Laikmaa sõitis taas Peterburi, kus tal taaskord ei õnnestunud akadeemiasse astuda, kuid ta jäi õppima professor Julius Kleveri juurde. Ta veetis talve Peterburis maalides ja külastades sealseid rikkalikke kunstikogusid (Akadeemia muuseum, Ermitaaž, Aleksander III muuseum)[2]. Mõne aja pärast tundis noor kunstnik, et sealne õhkkond ei ole tema jaoks. Ta pakkis mõned oma tööd, eeskätt portreed, ja saatis need Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse professor Eduard von Gebhardile. Gebhard esitas need akadeemia professorite kolleegiumile ja Laikmaa võeti õpilaseks vastu[2]. Saanud vastuse, et on akadeemiasse vastu võetud, asus kunstnik Riiast jalgsi Saksamaa poole teele.

1892. aasta märtsiks oli ta juhutöödega saanud kokku nii palju raha, et maksta ära õppemaks ja alustada tööd joonistusklassis[1]. 1893. aasta sügisel aga tuli tal isa haiguse tõttu õpingud katkestada ja tulla koju[1]. Isa haiguse ajal kodumaal viibides võttis Laikmaa osa Jakob Hurda algatatud rahvaluulekogumisest. Ta kogus rahvalaule, jutte ja naljandeid mitmelt poolt Läänemaad ning saatis need 1896. aastal Hurdale, kes paigutas need oma kogu II seeria 54. köitesse. Kokku on 240 leheküljel kirja pandud ligi 300 pärimust[3]. Tagasi Düsseldorffi jõudis ta 1896. aastal pärast isa surma. Õppinud veel aasta, astus ta akadeemiast välja ja töötas järgmised kaks aastat Düsseldorfis portretistina[1]. Laikmaa külastas 1899 Hollandit ja Belgiat. 1900 Saksamaad, Pariisi ja Viini. 1901. aastal asus ta elama Haapsallu, kus lõpetas oma esimese suurema töö – Pärnu-Jaagupi kiriku altarimaali.

Ateljeekool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ants Laikmaa ateljeekool

1903. aastal kolis ta Tallinna ja asutas Ants Laikmaa ateljeekooli. Paari nädalaga kasvas tema õpilaste arv ligi 20-ni ja sama aasta lõpus korraldas ta Provintsiaalmuuseumis oma õpilaste tööde näituse. Tema korraldatud oli I Eesti kunsti ülevaatenäitus 1906. aastal Tartus, kus tutvustati esmakordselt ühiselt kodumaal ja Peterburis elavate, peamiselt vanemate kunstnike teoseid. 1907 osales ta Eesti Kunstiseltsi loomises ja samal aastal ka Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu asutamises.

Paguluses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1907. aastal saadeti Laikmaa kui P. Pärna valijamees II Riigiduumasse Eestist välja. Järgmised kaks aastat veetis ta Soomes, Viiburis ja Imatra maalilises ümbruses. 1909. aastal alustas ta pikemat reisi mööda Lääne-Euroopa kunstikeskusi ning elas lühemat aega Capril) ja Põhja-Aafrikas Tuneesias.

Tagasi Eestisse jõudis kunstnik 1913. aasta kevadel ja avas taas oma ateljeekooli. Tema juurde asusid õppima Oskar Kallis, Alfred Tuul, Aleksander Krims, Aleksander Mülber jt.

1913–1932 tegutses ta kunstniku ja õppejõuna Tallinnas. Ta avaldas arvukalt kunstiteoreetilisi ja kunstiajaloolisi artikleid, kunstinäituste arvustusi, kunstnike tähtpäevadele pühendatud monograafilisi ülevaateid ning kunstielu päevakajalisi probleeme lahkavaid artikleid. Kesksel kohal on reisikirjad aastatest 1910–1912 pealkirja all "Teelt" ning reisikirjad ateljeekooli ekskursioonidelt Moskvasse ja Peterburi 1914. Kokku on Laikmaalt teada üle 190 artikli[4]. 19. novembril 1929 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks.

1932. aastal sulges Laikmaa oma ateljeekooli ning elas sestpeale oma talus Taebla vallas Kadarpiku külas, kuhu on ka maetud. 1955. aastast on tema kodus majamuuseum; 1956. aastal püstitati Laikmaa hauale Juhan Raudsepa loodud hauasammas.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bernhard Laipman oli tema vend.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma esimese näituse (samas esimese eesti kunstniku näituse Eestis üldse) avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides, kahjuks hävis enamus sel näitusel väljas olnud töödest tulekahjus 1907. aastal. Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. Juba varakult tundis ta kutsumust olla portretist. Tema lemmiktehnikaks kujunes pastell, mis võimaldas töötada kiiresti.

1903. aastal maalis ta Fr. R. Kreutzwaldi 100. sünnipäevaks portree-kompositsiooni "Kaugelt näen kodu kasvavat", mille kinkis Estonia teatrile. Laikmaa varaseim looming koosnebki peamiselt portreedest. Kunstnikule poseerisid nii kodukandi talupojad ("Torgu Madis", "Vigala taat" "Vana Aitsam"), intelligentsi esindajad (Miina Härma, Paul Pinna, Marie Under) kui kunstnikud. Erilist tõmmet tundis kunstnik eksootiliste tüüpide suhtes, näiteks on ta korduvalt maalinud mustlasi.

Soomes viibides pühendus kunstnik enda jaoks uuele žanrile – maastikumaalile. Värv ja käsitluslaad olid impressionistlikud, juba avaldus ka Laikmaale iseloomulik tume kontuur, mis oli omane tema hilisematele maastikele. 1909. aastal väisas kunstnik korraks kodumaad ja asus siis välisreisidele. Matka-aastatel töötas Laikmaa pingeliselt. Reisidel loodud portreed ja maastikud moodustavad tema loomingus eraldi peatüki. Arvukalt on Laikmaal maastikke Tuneesiast. Nende aastate portreed kujutavad peamiselt rahvatüüpe.

Jõudnud 1913. tagasi Eestisse, maalis ta edasi portreid ja maastikke, millele lisandus ka lillemaal. Järgenud aastakümme oli kunstnikule väga viljakas. Sellest perioodist pärinevad tema kuulsad tööd "Salme" ja "August Kitzbergi portree". 1920. aastatel muutus Laikmaa looming rahutumaks ja raskemeelsemaks, toonid muutusid tumedamaks, joon närvilisemaks ja järsemaks. Kunstnikul kujunes tavaks uusi motiive otsides Eestis jalgsi või hobusega ringi rännata. Eriti armastas ta Lääne-Eesti maastikke.

1920.–1930. aastatel esines kunstnik harva näitustel. Tal oli kombeks oma töid sõpradele ja tuttavatele ära kinkida ja seetõttu on hulk tema loomingut siiani erakätes. Üks teema, mille juurde kunstnik ikka ja jälle tagasi pöördus, oli tema enda kujutis, Laikmaa autoportreesid on teada aastatest 1902–1936.

Tuntumad tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsistika ja kirjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Mõteldes tagasi : valik Ants Laikmaa autobiograafilisi artikleid". Koostanud ja järelsõna: Vaike Tiik, eessõna: Ott Kangilaski. Kunst, Tallinn 1991
  • "Teelt : maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.". Koostaja ja eessõna: Vaike Tiik. Kunst, Tallinn 1996
  • "Kas tõesti mina : kirjad läbi elu". Koostaja ja järelsõna: Vaike Tiik. Ilmamaa, Tartu 2001

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ott Kangilaski, Meenutusi noorest Laikmaast, Noorte Hääl, 5.05.1966
  2. 2,0 2,1 2,2 Ants Laikmaa, Mõteldes tagasi, Kunsti album III, 1937
  3. R.Põldmäe, Ants Laikmaa rahvaluulekogujana, Kesknädal, 25.11.1942
  4. V. Tiik, Ants Laikmaa kunstikriitilisest tegevusest, Rahva Hääl, 5.05.1956

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ants Laikmaa haud

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]