Eesti metsasus

Eesti metsasus on metsaga kaetud osa kogu Eesti maismaast.

Eesti kirjaliku ajaloo algusaegadel (12.–13. sajand) puudub info Eesti metsasuse ja metsakasutuse kohta. Intensiivne metsamaade põlluks muutmine algas pärast Liivi sõda seoses rahvastiku ja talude arvu kasvuga. Esimesed saeveskid alustasid Eestis tööd 16. sajandil. Esimesed määrused metsade kaitseks Eestis kehtestas Rootsi valitsus 17. sajandi keskel. Varasemad hinnangud metsade pindala kohta on 1700. aasta kohta: metsasus Liivimaal 59,2% ning Eestimaal 35,2%, millele lisandus hulgaliselt nn. kõlbmatuid maid, mida on õige samuti lugeda metsamaaks. Kokku oli Eestis 1700. aastal metsamaid hinnanguliselt 81,5% Liivimaal ja 84,1% Eestimaal.

18. sajandil kasutati metsa ehitusmaterjaliks, tõrvaajamiseks, söepõletamiseks, potase ja pigi valmistamiseks, parkkoore kogumiseks, ning põletati, et saada tuhka põldude väetamiseks. Suured küttepuude tarbijad olid klaasivabrikud ja viinavabrikud. 1796. aastaks kahanes metsasus Eestimaa kubermangus 28,5%-ni ja Liivimaa kubermangus 50,5%-ni.

19. sajandil lisandusid senistele puidu tarbijaile paberitööstus, vineeritööstus, tuletikuvabrikud, raudtee. 19. sajandi lõpuks kahanes metsasus Liivimaal 24.4%-ni ja Eestimaal 19.8%-ni.

Esimese maailmasõja eel oli Eestis metsamaad 841 000 ha ehk umbes 19% maismaast. 1927. aastaks kasvas metsamaa pindala 946000 hektarini ning 1939. aastaks 1,4 miljoni hektarini, vastavalt 21% ja 32% maismaast, aga Teise maailmasõja eel oli talude metsamaast metsadega kaetud vaid 4/5.

1961. aastaks oli ENSV metsafond kasvanud 1,97 miljoni hektarini – umbes 45%-ni maismaast.

Riigimetsa Majandamise Keskuse andmetel on Eesti metsasus aastail 2000–2010 51%.

Kirjandus

Eesti metsad. Koostanud U. Valk ja J. Eilart. Valgus, Tallinn, 1974.
Metsamajanduse teatmik. Koostanud E. Lall ja O. Mutt. Valgus, Tallinn, 1966.