Jaan Kaplinski

Allikas: Vikipeedia
Jaan Kaplinski esinemas kirjandusfestivali HeadRead raames Kloostri Aidas
Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014
Jaan Kaplinski esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil
Foto: Ave Maria Mõistlik, 18. mai 2009

Jaan Kaplinski (sündinud 22. jaanuaril 1941 Tartus) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Kaplinski on sündinud Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinski ja eestlannast tantsijatari Nora Raudsepp-Kaplinski pojana.[1]

Ta lõpetas 1958 Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat.[1] Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega.[1] 1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983–1988 uuesti Tartu Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi.[1] Hiljem on ta tegutsenud vabakutselisena. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Alates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige.

Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 19921993 Riigikokku.

Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski abikaasa on Tiia Toomet. Tema lapsed on Maarja Kaplinski, Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet ja Elo-Mall Toomet. Märt-Matis Lill on tema vallaspoeg.[2]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule.

Aastal 1967 avaldatud luulekogu „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.”[3]

Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958).

Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–68. Eriti sõnasäästlik on 1970–72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973–75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”.[4]

Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud.

Aastal 1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta.

„Tükk elatud elu” (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus „Läbi metsa”.

Luulekogu „Mitu suve ja kevadet” sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga „kiindumus chan-buddhismisse”.

Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi ”Daodejing”.

Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri „Valitud luuletused” on eksitav).

Proosa[muuda | redigeeri lähteteksti]

1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: „Jää ja kanarbik” (ajakirjas 'Looming' 1989, nr 11), „Kust tuli öö” (1990), „Jää ja Titanic” (1995). Üheksakümnendatel aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri „Teekond Ayia Triadasse” (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. „Silm” ja „Hektor” (2000) on ulmejutud. „Kevad kahel rannikul” (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos „Isale” (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani „Seesama jõgi” (2007) tegevus toimub kuuekümnendate aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse „Poliitika ja antipoliitika” (1992), „See ja teine” (1996), „Võimaluste võimalikkus” (1997), „Usk on uskmatus” (1998) ja „Kõik on ime” (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.

Väljaspool Eestit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.[5]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luule[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jäljed allikal (1965)
  • Kalad punuvad pesi (1966)
  • Tolmust ja värvidest (1967)
  • Valge joon Võrumaa kohale (1972)
  • Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
  • Uute kivide kasvamine (1977)
  • Raske on kergeks saada (1982)
  • Tule tagasi helmemänd (1984)
  • Õhtu toob tagasi kõik (1985)
  • Käoraamat. Luulet 1956–1980 (1986)
  • Hinge tagasitulek (1990)
  • Tükk elatud elu. Tekste 1986–1989 (1991)
  • Mitu suve ja kevadet (1995)
  • Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995–1997 (1998)
  • Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
  • Vaikus saab värvideks (2005)
  • Teiselpool järve (2008)

Proosa[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kust tuli öö (1990)
  • Teekond Ayia Triadasse (1993)
  • Jää ja Titanic (1995)
  • Silm / Hektor (2000)
  • Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
  • Kajakas võltsmunal (2000)
  • Isale (2003)
  • Seesama jõgi (2007)
  • Jää ... (2009)

Näitekirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lasteraamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
  • Udujutt (1977)
  • Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
  • Jänes (1980)
  • Jalgrataste talveuni (1987)
  • Kaks päikest (2005)
  • Põhjatuul ja lõunatuul (2006)

Artiklid ja esseed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • „Poliitika ja antipoliitika” (1992)
  • „See ja teine” (1996)
  • „Võimaluste võimalikkus” (1997)
  • „Usk on uskmatus” (1998)
  • „Kõik on ime” (Sarjast "Eesti mõttelugu") (2004)
  • "Paralleele ja parallelisme". (Artiklid ja killud. Sarjast "Kaasaegne mõte.") Tartu Ülikooli Kirjastus 2009. 276 lk. ISSN 1736-3136. ISBN 978-9949-19-040-9

Artikleid perioodikas

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud ja toimetanud Oskar Kruus. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 181
  2. Jaan Kaplinski Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
  3. 'Laulude sünnimailt.' Vt 'Teose sünd', Tallinn, Eesti Raamat, 1976, lk 117.
  4. Jaan Kaplinski, 'Kevad kahel rannikul'. Tallinn, Vagabund, 2000, lk 63–64.
  5. Kes? Mis? Kus? 2008, lk 353

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]