Koluvere piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Koluvere linnus ja vallikraav
Koluvere lossi sild üle Liivi jõe

Koluvere piiskopilinnus (saksa keeles Lode, Schloß Lode, soome keeles Lukkolinna[1]) on Lääne maakonnas Kullamaa vallas Risti-Virtsu maantee ääres asuv endine Saare-Lääne piiskopiloss.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopilossina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koluvere piirkond ja Läänemaa vallutati 13. sajandi alguses Taani kuninga vägede poolt. Pärast 1224. aasta ülestõusu ebaõnnestunud katset ristisõdijatest vabaneda läks Läänemaa Mõõgavendade ordu kätte. 1228. aastal moodustati Saare-Lääne piiskopkond, mille keskus rajati Lihulasse. Kullamaale jäi piiskopkonna stiftifoogti residents ja stiftifoogtiks oli Johannes de Lode. 1234. aastal vallutasid ordurüütlid Kullamaa linnuse ja maksustasid ümbruskonna vasallid ning vastristitud.

Koluvere linnus rajati aastatel 12341238, kuna stiftifoogti Johannes de Lode pojad, Odewarus Lode ja Henricus Lode ei soovinud uue maahärra Saare-Lääne piiskopi Heinrich I (1234–1260) võimule alluda. 1238 palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasivallutamiseks vendade Lodede käest. 13. sajandi teisel poolel puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast. Ordu vallutas Paavsti legaadi palvel vallutasid ordurüütlid kihelkonna ja Koluvere linnuse, mis jäi nende kätte mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati ja sellest linnusest, mis asus samal kohal, ei ole meie ajani midagi säilinud. Vennad Loded põgenesid aga taanlaste juurde Tallinna.

Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustati 13. sajandi lõpus pärast Lodedele kuulunud linnuse hävitamist. Meieni säilinud hoone pärineb piiskop Winrich von Kniprode valitsusajast 13831419. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba 13. sajandi lõpust.

14. sajandi algul alustati torni juurde konvendihoone tüüpi linnuse ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Kindluse siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse linnuse küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla oli pandud palkidest parved. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurükitorn.

Esmakordselt oli ajaloodokumentides Koluvere lossi (Schlosse Lode) märgitud aastal 1427. 1496. aastal mainiti dokumentides esmakordselt Koluvere mõisa.

Koluvere linnus toimis 1439. aastast alates ühena Saare-Lääne piiskoppide residentslinnustest. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaigaks, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).

Koluvere linnus sillalt vaadatuna
Väravatorn

Saare-Lääne piiskopkonna siseses võimuvõitluses vallutas koadjuutor Wilhelm 1532. aastal Koluvere. Piiskop Reinhold von Buxhövden sai linnuse tagasi 1534. aastal ja elas siin kuni surmani 2. mail 1557. Lossi seinal võib näha tema raidkivist vapi kujutist. Pärast Reinholdi surma läks Koluvere linnus piiskopi Johann V von Münchhauseni ja tema venna stiftifoogti Christoph von Münchhauseni valdusse. Vennad müüsid piiskopkonna koos linnustega Taani kuningale Frederik II-le, kes andis selle 1560 oma vennale hertsog Magnusele. 1560. aastal üritasid linnust vallutada ka eesti talupojad Koluvere ülestõusu käigus, kuid linnus jäi vallutamata.

Liivimaa sõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alanud Liivi sõja ajal vallutasid Koluvere linnuse 1564 rootslased Henrik Klasson Horni juhtimisel. 23. jaanuaril 1573 toimus linnuse lähedal Koluvere lahing rootsi palgasõdurite (mõisameeste) ja Moskva suurvürstiriigi vägede vahel. Koluvere jäi rootslastele, kuid kuna palgasõduritel oli palk saamata, loovutasid nad Koluvere koos Haapsalu ja Lihula linnusega ning nende juurde kuuluva maaga palgasõduritele palga katteks kuni palga saabumiseni. 1575. aasta algul võttis linnused pikkade läbirääkimiste tulemusel üle Taani kuninga esindaja Claus von Ungerni.

27. jaanuaril 1576, Vene-Rootsi sõjas vallutas Koluvere linnuse Moskva suurvürsti venelastest ja tatarlastest koosnev vägi. 22. juulil 1581 võtsid rootslased Karl Henriksson Horni juhtimisel linnuse tagasi.

17. sajandil kaotas Koluvere linnus sõjalise tähtsuse ja kustutati kindluste nimistust.

1646 kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Koluvere mõisa koos 28¾ adramaa suuruse maavaldusega kindralleitnandile ja maanõunikule Friedrich von Löwenile. Löwenite suguvõsa valduses oli Koluvere mõis kuni aastani 1771.

Venemaa keisririigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1771. aastal kinkis Katariina II Koluvere mõisa oma favoriidile Grigori Orlovile. Sellel ajal hoidis Katariina II siin vangistuses Württembergi printsessi Auguste Karolinet, kes saadeti siia 1787. aastal ja seal 16. septembril 1788 saladuslikult suri ja Kullamaa kirikusse maeti. 1797 sai krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden, kes abiellus Katariina II ja Grigori Orlovi tütre Natalja Grigorjevna Aleksejevaga, mõisa ametlikult kingituseks, tegelikult aga päranduseks. Mõis jäi Buxhoevedenide suguvõsale kuni riigistamiseni 1919. aastal.

Mõisa ajal kerkis siia imposantne majandushoonete kompleks ning maaliline park sammaspaviljoni, tiikide ja kaarsillaga, mida ehtisid obeliskid. Aastail 1840 ja 1905 loss põles ja taastati uusgooti stiilis (tornide sakmelised rinnatised, teravakaarsed aknaavad jms, mis hiljem eemaldati).

Alates 1924 oli linnuses kasvatusasutus, alates 1963 hooldekodu. Alates 2001 oli loss kasutuseta.

Loss tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005 müüdi loss eravaldusesse[2]. 1. septembril 2008 varises kokku Koluvere lossi kivisild[3][4].

13. jaanuaril 2005 võttis Muinsuskaitseamet vastu leevendavad tingimused, mille kohaselt on Koluvere lossis lubatud tavapärased hooldustööd ning nende käigus (näiteks läbijooksvate katuste parandamiseks ja aukude täiteks) tohib kasutada käepärast materjali.[5]

Vaade üle Liivi jõe Koluvere piiskopilinnusele,
Foto: Ave Maria Mõistlik (2005)

Koluvere mõisa lähedal on 13,7 ha suurune Koluvere mõisa park, mis alates 1964 on looduskaitse all.

22. veebruaril 2008 avaldas Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen loetelu Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumast teost ja 31. kohale asetas Areen heas korras Koluvere piiskopilinnuse erastamise.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]