Rukkilill

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib lillest; tantsurühma kohta vaata artiklit Rukkilill (tantsurühm).

Rukkilill
Centaurea cyanus flowers.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Astrilaadsed Asterales
Sugukond: Korvõielised Asteraceae
Perekond: Jumikas Centaurea
Liik: Rukkilill
Ladinakeelne nimetus
Centaurea cyanus
L.
Sünonüümid

Cyanus segetum

Rukkilill (Centaurea cyanus) on rohttaim korvõieliste sugukonnast jumika perekonnast. Rukkilill on 1968. aastast Eesti rahvuslill.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvapärased nimed: härja pead, rukkisinine, rüälill, sinilill jt.

Levila ja kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pealevila on Euroopa ja Põhja-Ameerika, kuid kasvab ka mujal. Eestis on ta arheofüüt. Seoses intensiivpõllunduse ja herbitsiidide kasutamisega on ta arvukus Eesti looduses oluliselt vähenenud. Rukkilill kasvab peamiselt põlluumbrohuna eriti taliviljapõldudel, kuid ka tee- ja kraaviservadel ning jäätmaadel. Eelistab liivakaid muldi, kuid kasvab ka mujal. Valguslembene, kuid talub ka varju.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rukkilill

Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15 cm kuni 1 meeter.

Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm.

Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele.

Õied moodustavad korvõisiku, mis koosneb õisiku keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Korvõisiku läbimõõt on 2,5–3,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis. Korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja

Rukkilille viljad on äraspidimunajad, veidi karvase pinnaga, keskmiselt 4 mm pikkused, helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 3–3,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ning vee abil.

Rukkilill kasvamas viljapõllul Haanja looduspargis.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rukkilill on hea meetaim. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Peamised tolmeldajad on mesilased.

Tuntud ka ravimtaimena: tema äärisõite leotist kasutatakse uriini- ja sapieritust soodustava vahendina, samuti silmakompressideks. Rahvameditsiinis on õite viina- või veeleotist kasutatud köha- ja palavikuvastase vahendina.

Taim sisaldab rikkalikult C-vitamiini, seemnised õli. Õitest saadakse ka sinist värvi.

Mitmeid vorme ning sorte kasvatatakse aedades suvelilledena, eriti suuremate rühmadena. Sobib lõikelilleks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]