Ajateenistus

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada mõistega sõjaväeteenistus

Ajateenistus (ajateenistuskohustus, kohustuslik riigikaitseteenistus) on piiratud kestusega riigikaitseline või sisekaitseline tegevteenistus kindlaks määratud ja nõuetele vastavale inimrühmale kindlas vanusegrupis. Ajateenistus on reeglina kohustuslik ja hõlmab antud riigi kodanikke.

Ajateenistuse üldiseärasused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajateenistusse võtmise vanus on tavaliselt olnud 17–25 eluaastat ja ajateenistuse kestus on olnud 4 kuust 25 aastani sõltuvalt ajajärgust ja ajateenistuse eesmärgist riigikaitse korralduses. Ajateenistuse pikkus võib olla erinev sõltuvalt väeliigist, relvaliigist või ametikohast. Ajateenijatega võidakse komplekteerida madalamaid ametikohti (sõdurid, allohvitserid) väeosades ja muudes sõjaväeasutustes või õpetada neid ja valmistada ette reservväelasteks, keda saaks organiseeritult kasutada armee märgataval suurendamisel mobilisatsiooniga. Ajateenijaid koheldakse ja kasvatatakse armees tavaliselt madalama omaette teenistusliigina või staatusena. Selle juurde võivad kuuluda näiteks loata väeosa territooriumilt lahkumise keeld, ranged distsiplinaarmeetmed ja muud siseteenistuse alased piirangud.

Ajateenistusse mittesobivatele kodanikele on tänapäeval hakatud rakendama asendusteenistust või tööteenistust.

Ajateenistuskohuslast nimetatakse kuni ajateenistusse võtmiseni kutsealuseks. Ajateenistuskohustust täitvat isikut nimetatakse ajateenijaks. Ajateenistuskohustuse läbinud ja tegevteenistusse mitte jäänud isikut nimetatakse reservväelaseks.

Ajateenistus Eesti riigikaitses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti sõjaväe ajateenijaid 1936. a

Eesti kaitsestruktuurides on ajateenistuse pikkus varieerunud erinevatel aegadel 8 ja 24 kuu vahel.

1920–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Teist maailmasõda kasutati ajateenijaid katteüksuste lahinguvalmiduses pidamiseks ja samal ajal arvuka reservväe ettevalmistamiseks. Ajateenistuse kestus varieerus eri aastatel ja eri relvaliikides, kuid oli enamasti keskmiselt 12 kuud. Lühemat ajateenistuse kestust oldi sageli sunnitud kasutama rasketel majanduslikel aegadel ja seetõttu vähenes kaitseväe komplekteeritus ning valmidus.

1991–2000[muuda | redigeeri lähteteksti]

1991. aastal kehtestati kaitseväes ajateenistus esmalt ennesõjaaegse korralduse eeskujul 18 kuu pikkusena. Esines juhtumeid, kus Nõukogude Armees ajateenistust alustanud, kuid sealt seoses Eesti taasiseseisvumisega välja arvatud mehed teenisid oma aega edasi Eesti kaitseväes.

Peagi vähendati kaitseväes teenistuse aega 12 kuuni. Teenistusse võtmine toimus 4 või 3 korda aastas ja ajateenijatega komplekteeriti ka siseministeeriumi haldusalas olevaid teenistusi.

2001–2002[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aastal ajateenistust lühendati ja diferentseeriti nii, et sõduritele kestis see 8 ja allohvitseridele 11 kuud ehk 3 kuud kauem. Nii taheti saavutada, et uute teenistusse võetavate noorsõduritega aitaksid baasõppe käigus tegeleda vanemad ajateenijad-allohvitserid, kelle enda alluvad olid juba reservi arvatud. Seoses sellega lühenes aga liialt allohvitseride ettevalmistuse ning koostööväljaõppe aeg. Samuti oli mõnel korral raske allohvitseridele piisavalt ülesandeid leida, kui sõdurid olid reservi arvatud, kuid uut ajateenijate lendu polnud näiteks väeossa võetud. Lisaks vähenes heade ajateenijate motivatsioon allohvitseriks saada, sest ei soovitud sõduritest kauem aega teenida.

Alates 2003[muuda | redigeeri lähteteksti]

2003. aastast mindi üle üksusepõhisele ajateenijate koolitusele ja hakati ajateenijad kutsuma teenistusse 2 osana: eelvõtmine ja põhivõtmine. Ajateenistuskohustust on võimalik täita vaid Maaväes või Mereväes.

Eelvõtmise ajateenijatele kestab teenistus 11 kuud. Eelvõtmine toimub juulis ja vähesel määral ka jaanuaris. Eelvõtmise kõigist ajateenijatest peavad saama kas allohvitserid, autojuhid või erispetsialistid.

Põhivõtmise ajateenijatele kestab ajateenistus 8 kuud. Põhivõtmine toimub peamiselt oktoobris. Põhivõtmise ajateenijatest saavad sõdurid reakoosseisu madalamatel ametikohtadel ja neil puudub võimalus ajateenistuse jooksul saada allohvitseriks.

Ajateenistuse väljaõpe jaguneb kursusteks.

Kõigile ajateenijatele algab ajateenistus sõduri baaskursusega – SBK (10 nädalat).

Eelvõtmise ajateenijatel järgneb sellele nooremallohvitseride väljaõpe: nooremallohvitseri baaskursus – NABK (6 nädalat) ja nooremallohvitseri erialakursus – NAEK (6–8 nädalat); autojuhtidel on samal ajal autojuhi eriala baaskursus – AJEBK.

Põhivõtmise ajateenijatel järgneb SBK-le erialakursus (selle ajal liituvad ka eelvõtmise allohvitserid ja autojuhid) – EK, siis jaokursus – JK, rühmakursus – RK ning kompaniikursus – KK. Ajateenistus lõpeb koondharjutustega, millest põhiline on iga-aastane õppus "Kevadtorm". Ajateenistuse viimase paari nädala jooksul toimub kokkuvõtete tegemine ja kogu varustuse põhjalik hooldus, konserveerimine ja tagastamine ladudesse.

Olemasoleva ajateenistusmudeli probleemidena on avaldunud kutsealuste eel- ja põhivõtmise vahelise adekvaatse eeljagamise raskused, kuna eelvõtmise ajateenijad ei sobi, vastupidiselt paljudele põhivõtmise ajateenijatele, sageli autojuhtideks või nooremallohvitserideks. Lisaks on probleem jaoülemate puudumine õpperühmades SBK ajal, mis vähendab distsipliini või suurendab kaadri töökoormust. Muutustes pole aga kokkuleppele saadud.

Ajateenistus maailma riikides
Roheline – relvajõude ei ole
Punane – ajateenistus
Sinine – täiskutseline sõjavägi ja/või vabatahtlik ajateenistus
Oranž – plaanid ajateenistusest loobumiseks lähima kolme aasta jooksul
Hall – info puudub

Ajateenistus mujal maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajateenistus on Euroopas näiteks Soomes (6–12 kuud) ja Taanis (4 kuud).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]