Artur Sirk

Allikas: Vikipeedia
Artur Sirk

Artur Johannes Sirk VR II/3 (25. september 1900 Lehtse vald, Järvamaa2. august 1937 Echternach, Luksemburg) oli Eesti advokaat ja poliitik. Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artur Sirk lõpetas 1919. aastal Sõjakooli, õppis 1921 Tartu Ülikooli põllumajandus- ja 1922–1926 (lõpetas cum laude) õigusteaduskonnas. Korporatsioon Sakala vilistlane.

Teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artue Sirk teenis Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis, laiarööpmelisel soomusrongil nr. 2 ja 3. jalaväepolgus (1920 alamleitnant), läks 1921 reservi, teenis 1923–1925 2. jalaväerügemendi rühmaülemana Tartus, 1925–1926 Sõjaringkonnakohtu abisekretär ja kohtuameti kandidaat. 1926–1930 vandeadvokaat Theodor Rõugu abi, alates 1930. aastast vandeadvokaat Tallinnas.

Artur Sirgule kuulus isalt päritud Sepa talu Pruuna külas, Lehtse vallas[1].

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1931. aastast Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.

Vapside ajalehe Võitlus väitel kuulati 1933. aastast "mitmeid Tallinna telefone", sealhulgas Artur Sirgu telefoni, pealt[2].

12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti ta Tallinnas, süüdistatuna Uue Nuhtlusseaduse § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõimuga kukutada maksvat riigikorda[3].

11. novembril 1934 põgenes Patarei vanglast, kus oli olnud 8 kuud, koos vangivalvur Johannes Küttimiga. Ta eksles mitu päeva Tallinna lähedal, sõitis taksoga salaja läbi Eesti Valka[4] ja saabus 4. detsembril 1934 Lätist Soome, kuhu 3. detsembril olid saabunud tema abikaasa ja tütar[5]. 5. detsembril läks ta Soome kaitsepolitseisse, kus tema elukohaks määrati Lohja. Talle anti peatusluba tingimusel, et ta alistub Soome võimude korraldustele ja asub kohas, mis temale Soome valitsuse poolt määratakse[6]. Arstlikul hinnangul oli tema üldine ja närvikava seisund halb, ta kannatas seljavalude all[7]. Sirk lubas, et ta ei võta Soomes osa mingisugusest poliitilisest tegevusest ega konspireeri Eesti vastu, kuid unustas selle lubaduse varsti ja talle ei antud valetamise ja konspireerimise tõttu enam matkalubasid[8]. Varsti tahtis ta Soomest lahkuda ja Soome ametivõimud arvasid, et hea oleks temast lahti saada[9]. Sirk taotles sissesõiduviisat Rootsi, Prantsusmaale, Saksamaale ja Šveitsi, saades viimaks Šveitsi viisa 4. detsembril 1935[10]. Soomes olles käskis ta võtta riigivanem Konstantin Pätsi kinni Kaarli puiesteel, kus see oma sõbrannat külastas, ja küüditada maale, saamaks tema tagasiastumist ja uue valitsuse määramist. See plaan osutus teostamatuks, mille järel tekkis plaan 8. detsembri 1935 mässukatseks[11]. Pärast mässukatse nurjumist põgenes Sirk Rootsi, kust ta välja saadeti. Rootsis elas Sirk odavas hotellis, oli apaatne, tal ei paistnud olevat mingeid tulevikuplaane[12]. 25. veebruaril 1936 tunnistas Soome siseminister Yrjö Puhakka avalikult, et ta eksis, kui arvas, et Eesti vapside mehesõna on ka midagi väärt[13]. 4. jaanuaril 1936 lahkus Sirk Rootsist Göteborgi sadama kaudu, elas Inglismaal, Madalmaades ja alates 22. juunist 1937 Echternachis Luksemburgis. Sirgu Madalmaades elades taotlesid Eesti võimud tema väljaandmist ja ta arreteeriti seal, kuid vabastati hiljem[14].

Artur Sirgu valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vapside mässukatse ajal 8. detsembril 1935 oleks "Rahvuskongressi" poolt vastava "seadusega" ametisse nimetatud ka eriline valitsus. Tegelikult ei hakanud see kunagi Eestit valitsema, kuigi samas seaduses on nii väidetud. Eeluurimise ajal ilmnes, et osa valitsuse liikmeid (Kaarel Robert Pusta ja Juhan Vaabel) on selleks nimetatud ilma nende teadmise ja nõusolekuta, mis tõi neile kaasa eeluurimisvangistuse.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artur ja Hilda Sirgi haud Hietaniemi kalmistul Helsingis.
Foto: Lauri Vanamölder, 10.05.2014

Sirk hukkus Echternachi linnas Luksemburgis 2. augustil 1937, saanud surmavaid vigastusi aknast väljakukkumisel sama aasta 31. juulil. Arvatakse, et ta hüppas või visati välja. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu[15][16] Sirgul oli progresseeruv liigesejäikuslik lülipõletik (Behterev-Marie tõbi), mida ta mesilasepistetega ravida püüdis[17], ka oli ta varem Eestis liigse alkoholipruukimise tõttu meeltesegadusse sattununa harjumuslikult ähvardanud aknast välja hüpata[18]. Sirk maeti Helsingisse, Hietaniemi kalmistule, matusetalituse viis läbi pastor Elias Simojoki. Artur Sirgu abikaasa Hilda Sirk naasis Soomest Eestisse 5. detsembril 1939, samal laeval Helsingist evakueeritavate Nõukogude Liidu diplomaatidega[19][20].

Artur Sirgi haud asub kalmistu peaväravast 200 meetri kaugusel. Haud jääb väravast otse lõunasse minnes vasakule, sektsiooni nr 28 laheäärsesse nurka. Sektsiooni sisenemisel jääb heki äärde paremale president Lauri Relanderi matmispaik ja pisut eemal surnuaia nurgas asub marssal Mannerheimi haud.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
II/3

Vabadusristi II liigi 3. järk.

Tsitaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Meie nüüd kas võidame ja murrame erakondade võimu või hääbub eesti rahvas!" (28. mail 1933 Tartus[21]).

"Meil pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit. Meil on tarvis ausaid poliitilisi juhte." (6. detsember 1933).[22]

"...Eesti rahvas on poliitiliselt kõrgel arenenud rahvas, ning selle tõttu oskas vahet teha erakondliku vale, laimu ja väärõpetuse ning vabadussõjalastelt kuulutatud tõe vahel." (17. detsembril 1933)[23]

"Töötud teavad meil väga hästi, et nad on sunnitud nälgima meie erakondliku süsteemi jõuetuse, saamaahnuse, korraldamatuse ja pahatahtlikkuse tõttu." (17. detsembril 1933)[24]

"Erakondlik süsteem ütleb, et meie olevat kultuurriik ja pidada ikka seepärast parunitele tasuma ja oma võlad maksma.

See pole õige:

maade võõrandamine parunitelt oli ajaloolise õigluse akt, oli maa äravõtmine nendelt, kes vabalt Eesti mehelt selle maa olivad röövinud aastasadade eest." (17. detsembril 1933)[25]


"Vabadussõjalased tahavad võidelda edasi, kuni nad on pääsenud võimu juurde" (24. jaanuaril 1934).

Kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artur Sirk on tegelane Tõivelemb Vallaku lühiromaanis Munamäe lahing ("Ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja vene agressioonile otsustavalt vastu astunud", 2003, kordustrükk Ülev Valderi kogumikus Uperpall 2012), mille lõpul ta saab Nepaalis koos Aira Kaaluga osa täielikust religioossest seksuaalvalgustusest.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A. Sirk müütab talu. Rahvaleht, 9. aprill 1937, nr. 42, lk. 1.
  2. Tallinna telefonide vahelülitused. Võitlus, 13. märts 1934, nr. 31, lk. 8.
  3. Sirk põgenes vanglast. Rahvaleht, 12. november 1934, nr. 133, lk. 1.
  4. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 54
  5. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 73
  6. Sirgule luba kolmeks kuuks. Esmaspäev, 16. detsember 1934, nr. 51, lk. 2
  7. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 74
  8. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 54
  9. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 75
  10. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 75
  11. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 115
  12. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 184
  13. Soome siseminister ütles: Sirgu ausõna pole midagi väärt! Rahvaleht, 26. veebruar 1936, nr. 24, lk. 3.
  14. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 184–185
  15. Artur Sirgu enesetapu üksikasju. Rahvaleht, 8. september 1937, nr. 106, lk. 1.
  16. Luksemburgi välisministeerium: Artur Sirk sooritas endamõrva! Välis-Eesti, 11. veebruar 1961, nr. 6, lk. 1.
  17. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 189
  18. Rein Marandi, Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 191
  19. Helsingist Tallinna – 54 tundi. Rahvaleht, 6. detsember 1939, nr. 287, lk. 5.
  20. Hilda Sirk jutustab oma elust. Rahvaleht, 7. detsember 1939, nr. 288, lk. 8.
  21. Vabadussõjalaste päev Tartus. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 5.
  22. Postimees. 6. XII.1933
  23. Vabadussõjalaste liikumise uus ajajärk. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 4.
  24. Vabadussõjalaste liikumise uus ajajärk. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 4.
  25. Vabadussõjalaste liikumise uus ajajärk. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 4.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]