Artur Sirk

Allikas: Vikipeedia
Artur Sirk

Artur Sirk (25. september 1900 Lehtse vald2. august 1937 Echternach, Luksemburg) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik. Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpetas 1919 Eestis sõjakooli lipnikuna, teenis Tallinna kooliõpilaste pataljonis, mis osales Vabadussõjas, läks 1921 erru. Lõpetas 1926 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, teenis 1923–1926 sõjaväes. Aastast 1930 Tallinnas vandeadvokaat.

Vapside ajalehe Võitlus väitel kuulati 1933. aastast "mitmeid Tallinna telefone", sealhulgas Artur Sirgu telefoni, pealt[1].

Alates 1931. aastast Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.

12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti ta Tallinnas, süüdistatuna Uue Nuhtlusseaduse § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõimuga kukutada maksvat riigikorda[2].

11. novembril 1934 põgenes Patarei vanglast, kus oli olnud 8 kuud, koos vangivalvur Johannes Küttimiga. Ta eksles mitu päeva Tallinna lähedal, sõitis taksoga salaja läbi Eesti Valka[3] ja saabus 4. detsembril 1934 Lätist Soome, kuhu 3. detsembril olid saabunud tema abikaasa ja tütar[4]. 5. detsembril läks ta Soome kaitsepolitseisse, kus tema elukohaks määrati Lohja. Talle anti peatusluba tingimusel, et ta alistub Soome võimude korraldustele ja asub kohas, mis temale Soome valitsuse poolt määratakse[5]. Arstlikul hinnangul oli tema üldine ja närvikava seisund halb, ta kannatas seljavalude all[6]. Sirk lubas, et ta ei võta Soomes osa mingisugusest poliitilisest tegevusest ega konspireeri Eesti vastu, kuid unustas selle lubaduse varsti ja talle ei antud valetamise ja konspireerimise tõttu enam matkalubasid[7]. Varsti tahtis ta Soomest lahkuda ja Soome ametivõimud arvasid, et hea oleks temast lahti saada[8]. Sirk taotles sissesõiduviisat Rootsi, Prantsusmaale, Saksamaale ja Šveitsi, saades viimaks Šveitsi viisa 4. detsembril 1935[9]. Soomes olles käskis ta võtta riigivanem Konstantin Pätsi kinni Kaarli puiesteel, kus see oma sõbrannat külastas, ja küüditada maale, saamaks tema tagasiastumist ja uue valitsuse määramist. See plaan osutus teostamatuks, mille järel tekkis plaan 8. detsembri 1935 mässukatseks[10]. Pärast mässukatse nurjumist põgenes Sirk Rootsi, kust ta välja saadeti. Rootsis elas Sirk odavas hotellis, oli apaatne, tal ei paistnud olevat mingeid tulevikuplaane[11]. 25. veebruaril 1936 tunnistas Soome siseminister Yrjö Puhakka avalikult, et ta eksis, kui arvas, et Eesti vapside mehesõna on ka midagi väärt[12]. 4. jaanuaril 1936 lahkus Sirk Rootsist Göteborgi sadama kaudu, elas Inglismaal, Madalmaades ja alates 22. juunist 1937 Echternachis Luksemburgis. Sirgu Madalmaades elades taotlesid Eesti võimud tema väljaandmist ja ta arreteeriti seal, kuid vabastati hiljem[13].

Artur Sirgu valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vapside mässukatse ajal 8. detsembril 1935 oleks "Rahvuskongressi" poolt vastava "seadusega" ametisse nimetatud ka eriline valitsus. Tegelikult ei hakanud see kunagi Eestit valitsema, kuigi samas seaduses on nii väidetud. Eeluurimise ajal ilmnes, et osa valitsuse liikmeid (Kaarel Robert Pusta ja Juhan Vaabel) on selleks nimetatud ilma nende teadmise ja nõusolekuta, mis tõi neile kaasa eeluurimisvangistuse.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sirk hukkus Echternachi linnas Luksemburgis, kukkudes aknast välja. Arvatakse, et ta hüppas või visati välja. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu[14] Sirgul oli progresseeruv liigesejäikuslik lülipõletik (Behterev-Marie tõbi), mida ta mesilasepistetega ravida püüdis[15], ka oli ta varem Eestis liigse alkoholipruukimise tõttu meeltesegadusse sattununa harjumuslikult ähvardanud aknast välja hüpata[16]. Sirk maeti Helsingisse, Hietaniemi kalmistule, matusetalituse viis läbi pastor Elias Simojoki. Artur Sirgu abikaasa Hilda Sirk naasis Soomest Eestisse 5. detsembril 1939, samal laeval Helsingist evakueeritavate Nõukogude Liidu diplomaatidega[17][18].

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
II/3

Vabadusristi II liigi 3. järk.

Tegevus ühingutes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artur Sirk oli korporatsioon Sakala vilistlane.[19]

Tsitaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Meie nüüd kas võidame ja murrame erakondade võimu või hääbub eesti rahvas!" (28. mail 1933 Tartus[20]).

"Meil pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit. Meil on tarvis ausaid poliitilisi juhte." (6. detsember 1933).[21]

"Vabadussõjalased tahavad võidelda edasi, kuni nad on pääsenud võimu juurde" (24. jaanuaril 1934).

Kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artur Sirk on tegelane Tõivelemb Vallaku lühiromaanis Munamäe lahing ("Ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja vene agressioonile otsustavalt vastu astunud", 2003, kordustrükk Ülev Valderi kogumikus Uperpall 2012), mille lõpul ta saab Nepaalis koos Aira Kaaluga osa täielikust religioossest seksuaalvalgustusest.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tallinna telefonide vahelülitused. Võitlus, 13. märts 1934, nr. 31, lk. 8.
  2. Sirk põgenes vanglast. Rahvaleht, 12. november 1934, nr. 133, lk. 1.
  3. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 54
  4. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 73
  5. Sirgule luba kolmeks kuuks. Esmaspäev, 16. detsember 1934, nr. 51, lk. 2
  6. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 74
  7. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 54
  8. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 75
  9. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 75
  10. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 115
  11. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 184
  12. Soome siseminister ütles: Sirgu ausõna pole midagi väärt! Rahvaleht, 26. veebruar 1936, nr. 24, lk. 3.
  13. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 184–185
  14. Luksemburgi välisministeerium: Artur Sirk sooritas endamõrva! Välis-Eesti, 11. veebruar 1961, nr. 6, lk. 1.
  15. Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 189
  16. Rein Marandi, Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 191
  17. Helsingist Tallinna – 54 tundi. Rahvaleht, 6. detsember 1939, nr. 287, lk. 5.
  18. Hilda Sirk jutustab oma elust. Rahvaleht, 7. detsember 1939, nr. 288, lk. 8.
  19. korp! Sakala liikmeks olnud Vabaduse Risti kavalere
  20. Vabadussõjalaste päev Tartus. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 5.
  21. Postimees. 6. XII.1933

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]