Eesti taasiseseisvumine
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Eesti taasiseseisvumist (juriidiliselt korrektse nimetusega Eesti iseseisvuse taastamist) tähistatakse 20. augustil, kuna 20. augustil 1991 kell 23.03 võttis parlamendi kohuseid täitev Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik:[1] "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest"
Otsuse vastuvõtmise tõukeks sai Moskvas toimuv Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud Augustiputš, mille põhjuseks oli Venemaa mõne poliitilise jõu rahulolematus perestroikaga ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja hõivasid Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.
Riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutasid välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.
Sisukord |
20. august 1991[muuda]
Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Ainsatena ei hääletanud Klavdia Sergij ja Kaido Kama, kes ei registreerinud end hääletamiseks ja lahkusid hääletamise ajaks demonstratiivselt saalist. Puudus 36 rahvasaadikut[2]. Otsuse poolt hääletasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madisson, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas. Iseseisvuse väljakuulutamise kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis[viide?]. Kaido Kama ei hääletanud. [3].
Eriarvamused taasiseseisvumise suhtes[muuda]
Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, keda juhtisid Mart Laar ja Illar Hallaste, ning 14 sõltumatut demokraati, kelle seas olid ka Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma. Hiljem otsustasid neist mõned poolt hääletada. Tagantjärgi on Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks. [4], [5]
Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?" Jaak Allik ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?"[6]
Teised seotud sündmused 1991. aastal[muuda]
- 3. märtsil toimus referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.
- Augustis toimus Nõukogude Liidus riigipöördekatse
- 20. august Eesti Vabariigi Ülemnõukogu "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest", millega taastati omariiklus nii de jure kui ka de facto.
- 21. august kukkus riigipöördekatse läbi, seejärel normaliseerus olukord ka Eestis.
- 22. augustil tunnustas Island Eesti iseseisvust.
- 24. augustil tunnustas Venemaa Föderatsioon Eesti iseseisvust.
- 6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust Nõukogude Liidu Riiginõukogu.
- 17. septembril võeti Eesti vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.
Taastamine või taasiseseisvumine?[muuda]
Kuna 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhineb Eesti riiklikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et riiklikul järjekestvusel rajanev iseseisvus ei olnud vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.
Viited[muuda]
- ↑ Andrus Allika, 19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu, www.pealinn.ee, 15.08.2010
- ↑ http://www.parnupostimees.ee/200806/esileht/10066998.php Taastades iseseisvust kellaosutiga võidu 2006
- ↑ 19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu
- ↑ Parek: 20. august on eneseületamise päev 2010
- ↑ Ilmar Raagi jaoks tähistab 20. august erimeelsuste unustamist. 2010
- ↑ 19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu
Välislingid[muuda]
- Vello Leito "Ükskord-me-võidame-niikuinii- meeste võit võib olla lähedal"
- “Iseseisvuse anatoomia.” Autorite kollektiiv: Rafik Grigorjan, Mihhail Bronštein, Viktor Palm, Leonid Stolovitš, Rein Veidemann, Igor Rosenfeld). [1] Tartu-Peterburg, Kripta 2004. ISBN 5-98451-007-3
- "Ajalooline stenogramm: loe, mis toimus ülemnõukogus 19. augustil 1991? Osa I" Delfi, 19. august 2011
- Marju Lauristin. "21 aastat tagasi: kuidas saavutada iseseisvus?" EPL, 18. august 2011
