Portugal

Allikas: Vikipeedia
Portugali Vabariik
portugali República Portuguesa
Portugali lipp Portugali vapp
Portugali lipp Portugali vapp
Portugali asendikaart
Riigihümn A Portuguesa
Pealinn Lissabon
Pindala 92 090 km²
Riigikeel(ed) portugali
Rahvaarv 10 427 301 (2013)[1]
Rahvastikutihedus 113,23 in/km²
President Aníbal Cavaco Silva
Peaminister Pedro Passos Coelho
SKT 243,3 miljardit USD (2013)[2]
SKT elaniku kohta 22 900 USD (2013)[2]
Rahaühik euro (EUR)
Ajavöönd maailmaaeg
Tippdomeen .pt
ROK-i kood POR
Telefonikood 351

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga ning on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks Euroopa mandriosas asuvale territooriumile kuulub Portugali Vabariigile ka kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänase Portugali territoorium on olnud asustatud ja võitluste objektiks esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja sajandeid kestnud kristlike tagasivallutussõdade käigus, mida tuntakse rekonkista nime all. 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist.[3] 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi.[4][5][6] Portugalist sai üks majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt võimsamaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel.

Portugali impeerium oli uusaegse Euroopa koloniaalimpeeriumitest kõige pikaealisem – see püsis ligi 600 aastat, alates Ceuta vallutamisest 1415. aastal kuni Macau loovutamiseni Hiinale 1999. aastal (de facto) või kuni Ida-Timori iseseisvumiseni 2002. aastal (de iure; kuigi ametlikult Portugali valduses, okupeeris Ida-Timori juba 1975. aastal Indoneesia). Impeerium hõlmas tohutu territooriumi, millel asub tänapäeval 53 iseseisvat riiki, avaldades sügavat kultuurilist ja arhitektuurilist mõju üle maailma. Selle pärandiks on tänases maailmas 250 miljonit portugali keelt kõnelevat inimest (mis teeb portugali keelest kõnelejate arvult kuuenda keele maailmas) ja lisaks veel mitmed portugali keelel põhinevad kreooli keeled. Portugali rahvusvaheline mõju hakkas oluliselt kahanema 19. sajandil, eriti pärast Brasiilia iseseisvumist. 5. oktoobril 1910 kukutati revolutsiooniga kuningavõim ja loodi demokraatlik, kuid ebastabiilne vabariik. 1920.–1930. aastatel asendus demokraatia parempoolse autokraatliku režiimiga, mida tuntakse Estado Novo ("uus riik") nime all. Demokraatia taastati pärast Portugali koloniaalsõda ja 1974. aasta nelgirevolutsiooni. Nende sündmuste käigus või järel said iseseisvuse senised kolooniad Angola, Mosambiik, São Tomé ja Príncipe, Roheneemesaared ning Guinea-Bissau.

Portugal on arenenud riik[7], millel on arenenud majandus, kõrge elustandard ja kvaliteetne taristu. Teedevõrgu kvaliteedilt on Portugal 2014. aasta andmetel maailmas 2. kohal[8] ja kogu taristu kvaliteedilt 12. kohal[9]. Ühtlasi kuulub Portugal maailma globaliseerunumate ja rahulikumate riikide sekka, näiteks rahvusvahelises rahuindeksis oli riik 2014. aastal 18. kohal[10]. Portugal kuulub arvukatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sealhulgas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni.

Portugal oli üks esimesi riike maailmas, mis kaotas tsiviilõiguses surmanuhtluse (1867).[11] 2001. aastal pälvis Portugal rahvusvahelist tähelepanu sellega, et esimese maailma riigina dekriminaliseeriti seal narkootikumide tarbimine[12]. Juunis 2010 sai Portugalist kuues riik Euroopas ja kaheksas riik maailmas, kus jõustus riiklikul tasandil samasooliste abielu.[13][14]

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigi ametlik nimi on portugali keeles República Portuguesa, eesti keeles Portugali Vabariik. Lühinimi on mõlemas keeles Portugal.

Portugali nimi tuleb antiikajal Douro jõe suudmes, tänase Porto linna lähistel asunud roomlaste asula Portus Cale nimest.[15] Portus tähendab ladina keeles 'sadamat', Cale päritolu on aga vaieldav. Kuna samas kohas asus varem keltide asula, siis on arvatud, et nimi Callaici või Cale võis olla seda piirkonda asustanud keldi hõimu etnonüüm. Samas leidub ajaloolasi, kelle arvates rajasid Portus Calele eelnenud asula hoopis kreeklased ja Cale nimi tuleb kreekakeelsest sõnast Καλλις, 'ilus'.

Alternatiivne teooria, mille pakkus välja 15.–16. sajandi vahetusel elanud šoti filosoof ja ajaloolane Hector Boece, väidab, et Portugali nimi tuleb hoopis kohanimest Porto Gatelli, mille andis Bragale (teise versiooni kohaselt Portole[16][17]) sellesse piirkonda elama asunud gaelide esiisa Goídel Glas ehk Gatelo.[18]

Suurus ja piirid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali pindala on 92 090 km² (91 470 km² maad, 620 km² vett), millega ta on maailma riikide seas suuruselt 111. kohal.[2] Eestiga võrreldes on Portugal pindalalt veidi üle kahe korra suurem. Pürenee poolsaare kogupindalast moodustab Portugal ühe kuuendiku.

Euroopa läänepoolseima maana Pürenee poolsaare lääne- ja edelarannikul on Portugalil maismaapiir vaid ühe riigi, Hispaaniaga. Portugal piirneb Hispaaniaga põhjas ja idas, maismaapiiri kogupikkus on 1214 km. Maismaapiirist oluliselt pikem on Portugali rannajoon, kokku 1793 km.[2] Selle tingib Portugali piirnemine läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga, samuti pikendavad Portugali rannajoont talle kuuluvad Assooride ja Madeira saarestikud.

Maismaapiiri osas on Portugalil ja Hispaanial endiselt lahendamata küsimusi. Portugal on vaidlustanud piiri Caia ja Cuncose jõe deltade vahel, mis kujunes välja 1801. aastal pärast Olivenza liitmist Hispaaniaga. Kuigi vastavalt Badajozi rahule läks piirkond Hispaania koosseisu, leiab Portugal, et rahulepingu tingimused tühistati 1815. aastal Viini kongressiga ja peab seda de iure endiselt enda territooriumiks. Seetõttu puudub seal ka konsensus piiri osas.[19]

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ulatuvad Portugali territoriaalveed rannajoonest 12 meremiili kaugusele ja eksklusiivse majandustsooni ulatus merel on 200 meremiili.[2] Eksklusiivse majandustsooni pindala on kokku 1 727 408 km², mis on Euroopa riikide seas suuruselt 3. ja maailma riikide seas suuruselt 11. kohal.

Äärmuspunktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali maismaaterritooriumi äärmuspunktideks on põhjas Cevide küla Viana do Castelo ringkonnas (42°9' N, 8°11' W), lõunas Santa Maria neem Faro ringkonnas (36°57' N, 7°53' W), läänes Roca neem Lissaboni ringkonnas (38°46' N, -9°30' W) ja idas Paradela küla Bragança ringkonnas (41°34' N, 6°11' W). Roca neem on ühtlasi kogu Mandri-Euroopa läänepoolseim punkt.

Kui arvestada ka Portugalile kuuluvaid saarestikke, siis on riigi ja ühtlasi kogu Euroopa läänepoolseim punkt Monchique' saar Assooride saarestikus (39°29' N, 31°16' W) ning riigi lõunapoolseim punkt Ponta do Sul Fora saarel (30°2' N, 16°2' W).

Ajavöönd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugal on üks neljast Euroopa riigist, mis kasutab maailmaaega. Teised sellised riigid on Iirimaa, Island ja Suurbritannia. Ajavahe Eestis kehtiva Ida-Euroopa ajaga on -2 tundi.[20]

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Satelliitfoto, millel on näha Portugali pinnamood.

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali pinnamoes võib eristada kahte küllaltki erinevat piirkonda: riigi põhja- ja keskosa, mis asuvad Meseta kiltmaa äärealal, koosnevad peamiselt lavamaadest ja mäeahelikest. Viimaste seas on suurim Serra de Estrela ahelik, mille kõrgeim tipp on Torre (1993 meetrit); riigi lääne- ja lõunaosas domineerivad peamiselt madalikud ja madalad mäed.[21] Riigi lõunaosas on vaid üks mäeahelik, São Mamede, kus kõrgused ulatuvad üle 1000 meetri merepinnast.[22]

Kõrgeid mägesid leidub ka vulkaanilise tekkega Assooridel ja Madeiral – Madeira saarestiku kõrgeim tipp on Madeira saarel asuv Pico Ruivo (1862 meetrit), Assooride ja ühtlasi kogu Portugali kõrgeim tipp aga Pico saarel asuv Ponta de Pico (2351 meetrit).[23]

Tervikuna jäävad Portugali keskmised kõrgused siiski alla 700 meetri – üle selle piiri ulatub vaid üks kaheksandik riigi territooriumist. Tejo jõest põhja pool on üheksa kümnendikku territooriumist kõrgemal kui 400 meetrit merepinnast.[22]

Geoloogiline ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali geoloogilisest ehitusest rääkides tuleks eristada kolme piirkonda: riigi põhjaosa, põhjapoolne sisemaa ja riigi lõunaosa.

Põhja-Portugalina käsitletakse Atlandi ookeani rannikul asuva ajaloolise Minho provintsi alasid, mida ümbritsevad Larouco mäed. Seal domineerivad peamiselt moondekivimid (kristalsed kildad, kildad ja kvartsiidid) ja tardkivimid (sealhulgas granitoidid), milles esinevad murrangud on soodustanud kuumaveeallikate teket.[22]

Põhjapoolse sisemaa moodustab kahest küljest Hispaaniaga piiratud Trás-os-Montese piirkond. Sisemaa lavamaad on sügavate murrangutega ja koosnevad enam kui 540 miljoni aasta vanustest Eelkambriumi kivimitest, peamiselt kiltadest ja granitoididest.[22]

Lõuna-Portugal moodustab kolm viiendikku riigi territooriumist; need on alad Douro ja Tejo jõe alamjooksust lõunas. Rannikualade aluspinna moodustavad seal suures osas Triiaseaegsed settekivimid, peamiselt liivakivi. Sisemaal domineerivad Juura ladestu settekivimid (lubjakivi), millega vaheldumisi leidub Kriidiaegseid settekivimeid (liivakivi, konglomeraadid). Vulkaaniline tegevus on tekitanud basaldist lavamaasid. Tejo ja Guadiana jõgede vahel Alentejo regioonis domineerivad lavamaad, mis koosnevad Kambriumi ja Siluri ajastu kristalsetest kiltadest või lubjakivist. Algarve piirkonna mäed koosnevad peamiselt Mesosoikumi aegsest lubja- ja liivakivist; erandiks on Serra de Monchique' mäed, mis on moodustunud valdavalt süeniidist.[22]

Tejo ja Sado jõe suudmeala loetakse Mandri-Euroopa seismiliselt aktiivsemate piirkondade hulka, kõige tõsisem maavärinate oht on Assooride saarestikus.[2][21]

Enamik Assooride ja Madeira saari on vulkaanilise tekkega ja nende geoloogilises koostises domineerivad basaltkivimid. Suurem osa vulkaane ei ole tegutsenud enam sajandeid, kuid 1958. aastal purskas veel Faiali vulkaan (kõrgus 1043 meetrit). Teistest kunagi aktiivsetest vulkaanidest väärivad mainimist Agua de Pau, Furnas, Pico, San Jorge, Sete Cidades ja Terceira.[2]

Loodusvarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maavaradest on olulisel kohal mitmesugused metallid: leidub ja kaevandatakse raua- ja vasemaaki, tsinki, tina ja volframit, väärismetallidest hõbedat ja kulda. Portugalil on ka suured uraanivarud. Vähesel määral kaevandatakse oma energiavajaduse leevendamiseks kivisütt.[2][22]

Olulised on mitmed kivimid ja mineraalid: leidub kipsi, marmorit ja savi, samuti naatriumkloriidi (soola) sisaldavaid mineraale.[2] Palju on mineraalveeallikaid.[21]

Portugali rohked ja kiirevoolulised jõed on suurepärased hüdroenergia allikad. Jõed ja territoriaalveed on ka rikkad kalade poolest. Looduslikult kasvavate korgitammede koorest saadakse korki.[2]

Haritavat maad on Portugalis vaid 11,88% kogu pindalast.[2]

Mullastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali mullad on suuresti välja kujunenud vulkaanilise tegevuse mõjul ning on valdavas osas kuivad ja happelised liivmullad, mis ei ole taimekasvatuseks soodsad. Nii kliimatingimused kui ka mullatüübid eeldavad põllumajandusega tegelemiseks rohket niisutust. Erandiks on peamiselt Tejo, aga ka teiste jõgede orgudes jõesetete baasil tekkinud liivsavimullad, samuti Lõuna-Portugali Alentejo regiooni üksikud dioriidi väljasopistused, mis on tekitanud viljakaid mustmulla ladestusi.[22]

Veekogud ja märgalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aerofoto Alqueva veehoidlast.

Portugali läbivad mitmed jõed, mis saavad enamikus alguse Hispaaniast, voolavad valdavalt idast läände ja suubuvad Atlandi ookeani; seega asub Portugal nende alamjooksul. Põhjast lõuna suunas liikudes on tähtsaimad jõed Minho, Douro, Mondego, Tejo ja Guadiana.[24] Kirdest edelasse voolav Tejo jõgi jagab Portugali kaheks, eristades pinnamoelt erinevat põhja- ja lõunaosa.[22]

Suuri looduslikke järvi Portugalis ei ole ja suurimad sisemaised veekogud on paisude abil tekitatud veehoidlad. Suurim nende seas on Alqueva veehoidla, mille pindala on 250 km²[25]. Küll leidub Portugalis mitmeid väiksemaid järvi, eriti Serra da Estrela mäeahelikus. Tähtsaimad neist on liustike sulamisel tekkinud Comprida ja Escura.

Lõuna-Portugali jõgede suudmetes esineb laguune, millest üks tuntumaid on Aveiro laguun Vouga jõe suudmes. Jõgede suudmealadel on rannik sageli soine, seal esineb ka soolasoid.[22]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali mandriosa kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lissaboni kliimadiagramm

Portugal asub lähistroopikas, tal on lähistroopiline vahemereline kliima sooja ja niiske talvega ning palava ja kuiva suvega. Portugali sisemaa lõunaosas, Beja ümbruses esineb väikesel alal ka kuiva poolkõrbe- ehk stepikliimat.[26]

Portugal kuulub Euroopa kõige soojemate riikide hulka: mandriosa aastane keskmine õhutemperatuur on madalaim mägise sisemaa põhjaosas (8–12° C), kõrgeim Lõuna-Portugalis ja Guadiana jõeorus (16–19° C). Portugali lõunapoolseima regiooni Algarve kliimat võib võrrelda Hispaania lõunaranniku või Edela-Austraalia kliimaga.

Lõuna-Portugali kliima on niisiis riigi põhjaosast mõnevõrra soojem ja kuivem. Lõunarannikul Faros on augusti keskmine maksimaalne õhutemperatuur 28,8° C. Kõige vihmasem kuu on seal detsember, mil sademete hulk on 94 mm.[27] Samal ajal on Põhja-Portugali tähtsaimas linnas Portos augusti keskmine maksimaalne õhutemperatuur 25° C ja lausa seitsmel kuul aastas ületab sademete hulk seal 100 mm.[28]

Suvine õhutemperatuuri rekord talletati 1. augustil 2003 Amarelejas, kus sooja oli 47,4° C. Kõige külmem on olnud 5. veebruaril 1954 Penhas da Saúdes, kus õhutemperatuuriks mõõdeti -16° C.[29]

Päikesepaistet on keskmiselt 2500–3200 tundi aastas, talvel keskmiselt 4–6 tundi päevas ja suvel keskmiselt 10–12 tundi päevas. Kõige päikeselisem piirkond on Kagu-Portugal, kõige vähem päikest näeb Loode-Portugalis.

Portugali kõige vihmasem piirkond on Serra da Estrela mäeahelik, kus aasta sademete hulk on tihti üle 2500 mm. Piirkonniti on aastane sademete hulk väga erinev, kuid Mandri-Portugalis on sademeid keskmiselt 920 mm aastas. Lund esineb peamiselt sisemaal ja Põhja-Portugali mägistes piirkondades.[30] Mäeahelikes nagu Serra de Estrela, Serra do Gerês, Serra do Marão ja Serra de Montesinho ei ole talvel haruldased ka temperatuurid alla -10° C. Lumesadu võib seal esineda oktoobrist maini. Lõuna-Portugalis leidub lund harva ja ainult kõrgemates mäetippudes.

Igal aastal tekitavad probleeme ulatuslikud metsatulekahjud. Tavaliselt esineb neid kesksuvel, kuid kuivadel aastatel võib metsapõlengute hooaeg alata juba jaanuaris ja kesta kuni novembrini.[31] Atlandi ookeanilt tulevad talvetormid ja nende tekitatud suured lained, mis kliimamuutuste mõjul on tugevnenud, põhjustavad Portugali rannikualal erosiooni. Kasvanud on ka neist loodusnähtustest tingitud inimohvrite arv.[32]

Merepinna temperatuur ulatub läänerannikul 14–16° C talvel 18–21° C suvel. Lõunarannikul on merevesi veidi soojem, sealsed veetemperatuurid ulatuvad 15–17° C talvel 21–24° C suvel.[33]

Assooride ja Madeira kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii Assooride kui ka Madeira saarestikul valitseb lähistroopiline vahemereline kliima, kuigi saarte vahel on ka erinevusi. Mere mõjud ja mägine maastik muudavad ilma ennustamise seal keeruliseks. Võrreldes mandriga kõigub õhutemperatuur saartel vähem.

Assooridel kõigub keskmine päevane õhutemperatuur vahemikus 11–26° C.[34] Ida-Assooridel on reeglina kuivad suved ja pehmed talved, Lääne-Assooride kliimat mõjutab tugevamalt ookean, seal on suved jahedamad ja sademeterohked. Sademete hulk suureneb idast läände, ulatudes keskmiselt 700–1600 mm aastas. Kõige vihmasem on kõige kõrgem saartest, Pico, kus aasta keskmine sademete hulk on 6300 mm. Päikesepaistet on talveperioodil 3–4 tundi päevas ja suveperioodil 7–8 tundi päevas. Merevee temperatuur jääb tavaliselt vahemikku 14–22° C.[35]

Madeira kliimat mõjutavad Golfi hoovus ja Kanaari hoovus, mis tagavad aastaringselt saarestikus maheda kliima. Funchali keskmine õhutemperatuur kõigub näiteks 15,9° C märtsis kuni 22,2° C augustis. Madeira saare eri osades kõigub aastane sademete hulk 553–3084 mm, teistel saartel on erinevused sademete hulgas väiksemad. Kõige niiskemad on kuud oktoobrist märtsini. Merevee temperatuur Madeira saarte rannikul on talvel 17–18° C ja suvel 24–25° C, ulatudes suvel kohati isegi 26° C.[36]

Osadel Madeira saartest on tavapärasest erinev kliimatüüp – näiteks Porto Santo saarel valitseb poolkõrbeline kliima ja sademete hulk on seal 362 mm aastas. Administratiivselt Madeira koosseisu kuuluvad Selvagensi saared on kõrbelise kliimaga ja aasta keskmine sademete hulk on seal vaid 150 mm.[36]


Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna inimesed on Portugali alasid asustanud juba tuhandeid aastaid, on vähe säilinud sealsest algsest elusloodusest. Vaatamata sellele on Portugali taimestik väga mitmekesine.

Puudest leidub Portugalis mitmesuguseid männiliike, eriti merimändi ja piiniat, aga ka mitmeid tammeliike, eelkõige harilikku tamme, pürenee tamme, korgitamme, iilekstamme ja portugali tamme. Samuti on levinud kastanipuu. Kunstlikult hakati 1950. aastatel nende majandusliku väärtuse (rakendamine paberitööstuses, taimede kiire kasv) tõttu Portugali sisse tooma eukalüptiliike ja need nüüd laialdaselt levinud.[37] Kokku on metsade all 31% riigi pindalast.[21] Kõige tihedamad metsad asuvad Beira regioonis. Ülejäänud osa kultiveerimata maast moodustavad peamiselt võsa ja stepid.[38]

Vähestes maailma paikades leidub unikaalsed lähistroopilisi taimekooslusi, mida nimetatakse loorberimetsadeks: Portugalis leidub neid eriti rohkelt Madeira saarestikus, aga ka Assooride saartel. Madeira saarel leidub umbes 100 endeemilist taimeliiki.[38]

Kultuurtaimedena on laialt levinud harilik jaanikaunapuu, harilik mandlipuu, oliivipuu, viigipuu ja viinapuu.[38]

21. sajandi alguseks oli Portugalis üle 500 võõrliigi, neist 184 oli sisse toodud aastatel 19741999. Kokku moodustasid võõrliigid selleks ajaks umbes 15% Portugali taimestikust.[39] Teistel andmetel moodustavad võõrliigid Portugali taimestikust isegi kolmandiku.[38]

Loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pürenee kaljukits.
Roheline kameeleon.

Portugalis leidub kokku 400 liiki selgroogseid, selgrootute liikide arv on teadmata.[37] Nii nagu ka Hispaanias, on levinuimad imetajad pulstikkitsed, pürenee kaljukitsed, hirved ja metssead. Põhja-Portugalis võib kohata ibeeria hunti, Malcata mägesid asustab ibeeria ilves.[40]

Roomajatest võib Portugalis kohata Colubridae sugukonna madusid: harilik nastik, harilik silenastik, hoburaud-vilbasnastik, kapuutsnastik, lõuna-silenastik, rästiknastik, Macroprotodon brevis ja Rhinechis scalaris. Samuti esineb seal sugukonna Lamprophiidae maoliiki Malpolon monspessulanus ning rästiklasi nagu tömpnina-rästik ja Seoane rästik.[41]

Portugali aladel on mitmeid peatuspaiku Euroopa ja Aafrika vahel kevadel ja sügisel liikuvatele rändlindudele. Neist peatuspaikadest tähtsaimad on São Vicente neem ja Serra de Monchique mäeahelik. Portugalis on loendatud kokku ligi 600 linnuliiki (võttes arvesse nii seal pesitsevaid kui ka rändel Portugali läbivaid liike). Assooridel ja Madeira saarestikus peatuvad lisaks Euroopa ja Aafrika liikidele ka mõned Ameerika liigid, keda Portugali mandriosas ei kohta.

Portugalis on üle 100 liigi mageveekalasid suurtest sägadest (Tejo rahvuvahelises looduspargis) mitmete väikeste ja endeemiliste liikideni, kes asustavad ainult väikeseid järvi. Mõned neist haruldastest endeemidest on elupaikade kadumise, veesaaste ja põudade tõttu ohustatud. Lisaks järvedele ja jõgedele on kalarikkad ka Atlandi ookeani veed Portugali läänerannikul; Portugali territoriaalveed kuuluvad maailma kalarikkaimate sekka. Meres elavaid kalaliike on Portugalis tuhandeid, väga levinud on sardiin, tuunikala ja makrell. Veeasukate seas on ka mitmeid bioluminestsentseid organisme, näiteks vahel randadeski vaadeldav helendav plankton.

Putukate seas on Portugalis samuti mitmeid endeeme, aga ka laiemalt levinud liike nagu põderpõrnikas ja tsikaadide perekonda kuuluvad liigid.

Kõige omapärasem ja endeemiderohkem on Assooride ja Madeira loomastik, mis kujunes välja eraldi ülejäänud Portugali faunast. Hinnanguliselt leidub seal 1700 endeemilist liiki.[37] Näiteks ainuüksi Madeira saarel on võimalik näha enam kui 250 liiki tigusid. Nende saarestike loorberimetsades leidub rohkelt mitmesuguseid imetajaid: rebaseid, mäkrasid, ibeeria ilveseid, ibeeria hunte, pürenee kaljukitsi, metskasse, jäneseid, nirke, tuhkruid, kameeleone, mangusteid, aafrika tsiibeteid, pruunkarusid ja mitmeid muid loomaliike.

Jahipidamine on lubatud umbes ühel kolmandikul Portugali territooriumist.[40]

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peneda-Gerêsi rahvuspark on Portugali ainus rahvuspark.
Berlenga saarte loodusreservaat.
Douro rahvusvaheline looduspark.
Portas de Ródão loodusmälestis.

Portugali territooriumil on kokku 44 looduskaitseala.[42] Kaitsealad hõlmavad kokku umbes 5% Portugali territooriumist.[38]

Neist riiklikke kaitsealasid on 32: 1 rahvuspark, 13 loodusparki, 9 loodusreservaati, 2 maastikukaitseala ja 7 loodusmälestist. Need riiklikud objektid on:[43]

Keskkonnaprobleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised keskkonnaprobleemid Portugalis on pinnase erosioon, tööstuse ja sõidukite põhjustatud õhusaaste ja iseäranis rannaalasid mõjutav veesaaste.[2]

1990. aastal moodustas Portugali valitsus keskkonnaprobleemide ohjeldamiseks ja looduskaitse tõhustamiseks keskkonnaministeeriumi.[38]

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugal on demokraatlik poolpresidentaalne vabariik. Portugali pealinn on riigi suurim linn Lissabon.

Riigis kehtib 2. aprillil 1976 vastu võetud ja 25. aprillil 1976 jõustunud põhiseadus, mida on viimast korda muudetud 2005. aastal.[2]

Kehtiv põhiseadus sätestab klassikalise võimude lahususe seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Põhiseaduses on kirjeldatud nelja peamist riiklikku institutsiooni: president, parlament, valitsus ja kohtud.[44]

Portugalis kehtib mitmeparteisüsteem. Valimisõigus on vähemalt 18-aastastel Portugali kodanikel. Riigis kehtib 1979. aastal vastu võetud valimisseadus, mida muudeti viimati 2001. aastal.[45] Piiratud naiste valimisõiguse kehtestas Portugal 1931. aastal, laiendas seda 1946. ja 1968. aastal ning kaotas täielikult kõik soopõhised erinevused valimisõiguses 1974. aastal.[46]

Portugali rahvuspüha on Portugali päev ehk Camõesi päev, mida tähistatakse 10. juunil. See on Portugali kuulsaima luuletaja Luís Vaz de Camõesi surmapäev (1580. aastal).[2]

Täidesaatev võim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täidesaatva võimu kaks peamist institutsiooni Portugalis on president ja valitsus.

President[muuda | redigeeri lähteteksti]

President Aníbal Cavaco Silva.
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali president
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali presidendivalimised

Portugali riigipea on president, kes valitakse viieaastaseks ametiajaks otsevalimistel, millel saavad osaleda vähemalt 18-aastased Portugali kodanikud. Sama inimese võib valida presidendiks kokku kaheks järjestikuseks ametiajaks.[2]

Portugali president on ühtlasi relvajõudude ülemjuhataja. Tema volituste hulka kuulub peaministri ja valitsuskabineti ametisse nimetamine, kuid ta peab seejuures arvestama parlamendivalimiste tulemusi. Tal on õigus vabastada peaminister ametist, saata laiali parlament ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks, vetostada seadusi ja kuulutada riigis välja sõjaseisukord.[44]

Alates 9. märtsist 2006 on president Sotsiaaldemokraatliku Partei esindaja Aníbal Cavaco Silva. Ta valiti teiseks ametiajaks presidendiks 23. jaanuaril 2011 toimunud presidendivalimistel ja tema volitused lõppevad märtsis 2016.

Presidendi juures tegutseb nõuandva organina riiginõukogu, millega president on kohustatud nõu pidama mitmete oluliste otsuste langetamisel (peaministri ja valitsuse tagandamine, parlamendi laialisaatmine, sõja kuulutamine, jms). Selle koosseisu kuuluvad:[44]

  • parlamendi esimees
  • peaminister
  • konstitutsioonikohtu esimees
  • õiguskantsler
  • piirkondade valitsuste juhid
  • kõik kehtiva põhiseaduse järgi ametisse valitud endised presidendid
  • presidendi nimetatud viis isikut
  • parlamendi valitud viis isikut

Valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaminister Pedro Passos Coelho.
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali valitsus
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali peaminister

Kõrgeim igapäevane täidesaatev võim kuulub valitsusele ehk ministrite nõukogule, mida juhib presidendi ametisse nimetatud valitsusjuht ehk peaminister. Vastavalt põhiseadusele peab president arvestama peaministri määramisel parlamendivalimiste tulemusi[44], mis tähendab, et reeglina nimetatakse peaministriks valimised võitnud erakonna esimees.

Valitsuse liikmed kinnitab ametisse president, kuid ta lähtub selles peaministri tehtud ettepanekust. Peaministril on õigus nimetada endale ka asepeaministrid, kelle arv pole piiratud. Kui valitsuses puudub asepeaminister, peab peaminister kindlaks määrama, kes ministritest teda vajadusel asendab.[44]

Põhiseadus kohustab valitsust koostama tegevuskava ja esitama selle parlamendile kinnitamiseks. Tegevuskava kinnitamiseks on vajalik parlamendi liikmete absoluutne häälteenamus.[44]

Alates 21. juunist 2011 on Portugali peaminister Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees Pedro Passos Coelho. Tema valitsuses on 16 liiget: peaminister, asepeaminister, 13 ministrit ja kultuuriasjade riigisekretär. Ministritest neli on naised.[47]

Esimene naisminister Portugali ajaloos oli 1974. aastal sotsiaalministriks nimetatud Maria de Lourdes Pintasilgo. Tema oli ühtlasi ka riigi esimene ja siiani ainus naispeaminister (19791980).

Seadusandlik võim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vabariigi Kogu
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali parlamendivalimised
São Bento palee Lissabonis (Portugali parlamendihoone).

Seadusandlikku võimu teostab Portugali Vabariigis parlament, mille ametlik nimi on Vabariigi Kogu. See on ühekojaline parlament, mille liikmete arv võib vastavalt põhiseadusele ulatuda 180 kuni 230 liikmeni.[44] Enne 1989. aastal põhiseadusesse tehtud parandusi võis Vabariigi Kogus olla kuni 250 liiget.[21]

Vabariigi Kogu liikmed valitakse otsevalimistel nelja-aastaseks ametiajaks. Valimiste täpsema korra, sealhulgas valimisringkondade arvu ja piirid, sätestab valimisseadus. Kehtiva valimisseaduse järgi on riigis praegu 22 valimisringkonda, kust valitakse maksimaalne lubatud arv (230) parlamendi liikmeid.[45]

Vastavalt põhiseadusele võivad parlamendivalimistel kandideerida ainult parteide nimetatud kandidaadid. Sellega välistab Portugali põhiseadus üksikkandidaadid. Parteidel on lubatud moodustada valimisliite ja neil on lubatud esitada oma nimekirjas kandidaate, kes ei ole partei liikmed.[44]

Parteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Portugali parteid

Kuna parlamendivalimistel on võimalik kandideerida ainult parteinimekirjades, on parteid oluliseks vahendiks seadusandliku ja täidesaatva võimu teostamisel.

Portugalis kehtib mitmeparteisüsteem, kus domineerivad kaks suuremat parteid – paremtsentristlik Sotsiaaldemokraatlik Partei, mis Euroopa Liidu tasandil kuulub Euroopa Rahvaparteisse, ja vasakpoolne Sotsialistlik Partei, mis Euroopa Liidu tasandil on Euroopa Sotsialistliku Partei liige.[48]

Lisaks neile on tavaliselt esindatuseni parlamendis jõudnud veel kolm poliitilist liikumist: konservatiivne CDS – Rahvapartei, vasakäärmuslike parteide liit Demokraatlik Ühtsuse Koalitsioon ja samuti vasakpoolne Vasakblokk. Kokku on Portugalis registreeritud üle 20 partei.

Õigussüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Portugali õigussüsteem
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali uimastipoliitika

Portugali õigussüsteem põhineb mandrieuroopa õigussüsteemil.[2]

Porto kohtumaja.

Riigi õigussüsteemi peamised alusdokumendid on põhiseadus (1976, hiljem muudetud), tsiviilseadustik (1966, hiljem muudetud) ja karistusseadustik (1982, hiljem muudetud). Teised olulised õigusaktid on äriseadustik (1888, hiljem muudetud) ja tsiviilkohtumenetluse seadustik (1961, hiljem muudetud). Sama õigus kehtis ka Portugali kolooniates ja mõjutab siiani nende tänaseks iseseisvate riikide õigussüsteemi.

Portugali kohtute struktuur ja toimimise põhialused on sätestatud riigi põhiseaduses. Eristatakse järgmisi kohtu tüüpe:[44]

Lisaks näeb põhiseadus ette võimaluse moodustada merekohtuid, arbitraažitribunale ja rahukohtuid. Kaitsejõudude siseseid õigusrikkumisi lahendavad sõjakohtud.[44]

Rahvuskaart paraadvormis.

Korrakaitsega tegelevad Portugalis politseiametkonnad. Sandarmeeria funktsioone täidab Vabariiklik Rahvuskaart (Guarda Nacional Republicana), mis tegutseb peamiselt maapiirkondades. Tsiviilpolitseid nimetatakse Avaliku Julgeoleku Politseiks (Polícia de Segurança Pública) ja see tegutseb peamiselt linnades. Mõlemad ametkonnad alluvad siseministeeriumile. Lisaks on olemas eraldi kriminaalpolitsei (Polícia Judiciária), mis allub justiitsministeeriumile.[49]

Portugal oli üks esimesi riike maailmas, kus kaotati surmanuhtlus. 1852. aastal kaotati surmanuhtlus poliitiliste kuritegude eest ja 1867. aastal kõigi tsiviilkuritegude eest. 1911. aastal kaotati surmanuhtlus ka sõjaväelises õigussüsteemis.[11] Tänapäeval on maksimaalne karistus 25 aastat vangistust.[50]

Portugalis on maailma ühed liberaalsemad uimastiseadused. Paljude narkootiliste ja psühhotroopsete ainete valdamine isiklikuks otstarbeks on alates 2001. aastast dekriminaliseeritud.[51]

Sümbolid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali riiklikud sümbolid on vastavalt põhiseaduse 11. artiklile riigilipp ja riigihümn.[44]

Portugali lipp selle tänasel kujul võeti ametlikult kasutusele 30. juunil 1911.[52] See on põhiseaduse kohaselt "vabariigi enesemääramise ning Portugali iseseisvuse, ühtsuse ja terviklikkuse" sümbol ja lipu muutmine eeldab põhiseaduse muutmist.[44]

Portugali vappi ei ole mainitud küll eraldi riigi põhiseaduses, kuid seegi on riigi üks sümboleid. See võeti tänasel kujul kasutusele koos lipuga 30. juunil 1911 ja on lihtsustatud kujul integreeritud ka Portugali lipu disaini.

Portugali hümn on "A Portuguesa".[44] See laul võeti hümnina kasutusele pärast vabariigi väljakuulutamist 1910. aastal, kuid kirjutati algselt 1890. aastal protestina Portugali kuningriigi otsuse vastu nõustuda Suurbritannia ultimaatumiga osa koloniaalvalduste loovutamiseks Aafrikas.[2]

Portugali rahvustaimeks kinnitati 2011. aastal korgitamm.[53]

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Portugali haldusjaotus

Portugali 1. järgu haldusüksused on autonoomne piirkond (região autónoma) ja ringkond (distrito).

Autonoomseid piirkondi on kaks: selles staatuses on mõlemad Portugalile kuuluvad saarestikud, Assoorid ja Madeira.

Autonoomsed piirkonnad[2][54]
Autonoomne piirkond Pindala (km²) Rahvaarv (2011)
Assoorid 2333 246 772
Madeira 801 267 785

Portugali mandriosa on jagatud 18 ringkonnaks, mis on kõik saanud nime ringkonna keskuse järgi: Aveiro, Beja, Braga, Bragança, Castelo Branco, Coimbra, Évora, Faro, Guarda, Leiria, Lissabon, Portalegre, Porto, Santarém, Setúbal, Viana do Castelo, Vila Real ja Viseu.

Põhiseadus nägi juba 1976. aastal ette piirkondlike omavalitsuste moodustamise ja ringkondade kaotamise, kuid kuna Portugal ei ole siiani suutnud läbi viia vajalikku haldusreformi, kehtib 1977. aasta seadus, mis lubab kuni reformi teostamiseni säilitada ringkonnad.[54]

Ringkonnad[2][54]
  Ringkond Pindala (km²) Rahvaarv (2011) PortugalNumbered.png   Ringkond Pindala (km²) Rahvaarv (2011)
1 Lissabon 2761 2 250 533 10 Guarda 5518 160 939
2 Leiria 3517 470 930 11 Coimbra 3947 430 104
3 Santarém 6747 453 638 12 Aveiro 2808 714 200
4 Setúbal 5064 851 258 13 Viseu 5007 377 653
5 Beja 10225 152 758 14 Bragança 6608 136 252
6 Faro 4960 451 006 15 Vila Real 4328 206 661
7 Évora 7393 166 706 16 Porto 2395 1 817 117
8 Portalegre 6065 118 506 17 Braga 2673 848 185
9 Castelo Branco 6675 196 264 18 Viana do Castelo 2255 244 836

Portugali 2. järgu haldusüksus on município, neid on Portugalis kokku 308. Need jagunevad omakorda 3. järgu haldusüksusteks, mille nimi on freguesia – neid on Portugalis kokku 4260. Need kaks on juriidilises mõttes ainsad kohalikud haldusüksused – Portugali halduskorralduses ei eksisteeri juriidiliste mõistetena linnasid ega külasid.

Euroopa Liidu statistika kogumiseks kasutab Portugali valitsus statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri, mille järgi on Portugal jagatud seitsmeks piirkonnaks: Alentejo, Algarve, Assoorid, Kesk-Portugal, Lissabon, Madeira ja Põhja-Portugal. Need on jagatud omakorda kokku 28 alampiirkonnaks. Erandiks on Assoorid ja Madeira, kus alampiirkondi ei eksisteeri.

Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Portugali relvajõud
Portugali relvajõudude väeliigid ja nende sõjatehnika
PoA Chaimite V-200 convoy DF-SD-04-08002.JPEG
Portugali maavägi
Chaimite V-200
POS Corte Real (F 332).jpg
Portugali merevägi
MEKO-200 PN
Lockheed Martin F-16 Fighting Falcon of Portuguese Air Force @ Porto Red Bull Air Race 2008 02.jpg
Portugali õhujõud
F-16 Fighting Falcon

Riigikaitse eest vastutavad vastavalt põhiseaduse 273. artiklile Portugali relvajõud, mille ülesanne on riikliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamine ning Portugali elanikkonna vabaduse ja julgeoleku kaitse kõikvõimalike välisohtude ja -agressiooni eest.[44]

Portugali relvajõudude ülemjuhataja on vabariigi president. Riigikaitse küsimustes konsulteerib teda Riigikaitse Ülemnõukogu.[44]

2014. aastal kulutas Portugal riigikaitsele 1,29% sisemajanduse kogutoodangust, mis jäi märkimisväärselt alla NATO liikmetele kehtestatud soovitusliku 2% taset, kuid tõusis võrreldes 2013. aastaga 0,9%.[2] Riigikaitse eelarve rahaline maht oli 2,1387 miljardit eurot.[55]

Varem oli Portugalis üldine kaitseväekohustus, kuid 2004. aastal asendati see vabatahtliku väeteenistusega, milles võivad osaleda kõik kehtestatud kriteeriumitele vastavad 18–30-aastased Portugali kodanikud. Erandolukorras on võimalik kohustusliku väeteenistuse ajutine taastamine või mobilisatsiooni väljakuulutamine.[56][2]

Portugali relvajõududel on kolm väeliiki: maavägi, merevägi ja õhujõud. Tegevteenistuses oli 2014. aasta seisuga kokku 32 992 meest ja naist, kellest 54% teenis maaväes, 26% mereväes ja ülejäänud 20% õhujõududes. Naiste osakaal oli 12%.[57]

20. sajandil osalesid Portugali relvajõud kahes suures relvakonfliktis: Esimeses maailmasõjas ja Portugali koloniaalsõjas. Hiljem on Portugali relvajõud osalenud rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel Ida-Timoris, Bosnia ja Hertsegoviinas, Kosovos, Afganistanis, Somaalias, Iraagis ja Liibanonis. Portugal on algatanud ka mitmeid ühepoolseid sõjalisi missioone välismaal, peamiselt Portugali kodanike aitamiseks. Nii sekkuti 1992. aastal Angola kodusõtta ja 1998. aastal Guinea-Bissau relvakonflikti.

Assooride saarestikus Terceira saarel Lajesi õhubaasis paikneb umbes 600 Ameerika Ühendriikide õhuväelast.[58] Lissaboni lähistel Oeirases asus 19722012 NATO Euroopa Liitlasvägede kõrgema peakorteri üks kolmest juhtimiskeskusest (Allied Joint Force Command Lisbon).

Rahvusvahelised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugalil on kaks territoriaalvaidlust oma naaberriigi Hispaaniaga:

  • Selvagensi saared – saarestik on lähemal Kanaari saartele (165 km) kui Madeirale (280 km), mille koosseisu nad halduslikult kuuluvad. Itaalia meresõitjad avastasid need 1364. aastal ja kuni 1971. aastani kuulusid need eraomanikele. Siis ostis Portugali valitsus saared ära ja asutas tervet saarestikku hõlmava loodusreservaadi. Hispaania on samuti neid saari endale nõudnud ja see vaidlus on aeg-ajalt kahe riigi vahel pingeid tekitanud. Saared ise ei ole majanduslikult eriti väärtuslikud, kuid need võimaldavad Portugalil Atlandi ookeanil märkimisväärselt laiendada oma eksklusiivset majandustsooni.[59]

Kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugal kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse:[2]

Lisaks on Portugalil vaatlejastaatus järgmistes rahvusvahelistes organisatsioonides:[2]

Suhted Eestiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugal tunnustas Eesti Vabariiki de facto 1918. aastal ja andis Eestile de iure tunnustuse 6. veebruaril 1921. Portugal ei tunnustanud kunagi Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt. 1987. aastal keelas toonane peaminister Aníbal Cavaco Silva NSV Liitu suundunud Portugali parlamendidelegatsioonil protesti märgiks külastada Eestit. 2008. aastal autasustas Eesti president Toomas Hendrik Ilves Cavaco Silvat mittetunnustamispoliitika järjekindla järgimise eesti Maarjamaa Risti teenetemärgi ketiga.[60]

Portugal taastunnustas Eesti Vabariiki 27. augustil 1991, diplomaatilised suhted taastati sama aasta 1. oktoobril.[60]

Aastatel 20062012 oli Portugalil saatkond Tallinnas. Alates 2012. aastast haldab Eestit Helsingis asuv Portugali saatkond. Alates 2009. aastast on Portugali suursaadik Soomes ja Eestis Maria de Fátima de Pina Perestrello.[60]

Eesti suursaatkonna Lissabonis avas 17. augustil 1998 peaminister Mart Siimann. Alates 2013. aastast on Eesti suursaadik Portugalis Andres Rundu. Lisaks on Eestil Portugalis kolm aukonsulit.[60]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali 1. järgu haldusüksuste rahvastikutihedus.
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali rahvastik

2014. aasta juuli seisuga oli Portugali hinnanguline rahvaarv Luure Keskagentuuri andmetel 10 813 834 inimest ja riik maailmas rahvaarvult 80. kohal.[61] Portugali Riiklik Statistikainstituut esitab hinnangulise rahvaarvu 2013. aasta seisuga – selle järgi elas Portugalis kokku 10 427 301 inimest, neist 9 918 548 riigi mandriosas, 247 440 Assooridel ja 261 313 Madeiral.[1] Viimane rahvaloendus toimus Portugalis 2011. aastal. Selle andmetel elas Portugalis 10 562 178 inimest, neist 10 047 621 riigi mandriosas, 246 772 Assooridel ja 267 785 Madeiral.[62] 2013. aasta hinnangulise rahvaarvu põhjal oli keskmine rahvastikutihedus 113,23 inimest/km².

Rahvastiku ealine struktuur on Portugalis teiste Euroopa riikide, sealhulgas Eestiga võrreldes üsna tüüpiline: 2014. aasta hinnangutel oli kuni 14-aastaseid inimesi 15,9%, 15–24-aastaseid 11,4%, 25–54-aastaseid 42,2%, 55–64-aastaseid 11,9% ja üle 65-aastaseid 18,4%. Mediaanvanus oli 41,1 aastat, meestel 37,6 ja naistel 43,3 aastat. Oodatav eluiga sünnihetkel oli 79,01 aastat, meestel 75,76 ja naistel 82,47 aastat.[2]

Portugal on negatiivse loomuliku iibega riik, kus surmade arv ületab sündide arvu. 2014. aasta hinnangute kohaselt oli riigis 1000 elaniku kohta 9,42 sündi ja 10,97 surma. Ühe naise kohta sündis 1,52 last. Rändeiive on aidanud hoida Portugali rahvastikku siiani kerges kasvus: 2014. aastal lisandus iga 1000 elaniku kohta 2,74 immigranti ja rahvastiku juurdekasv oli kokku 0,12%.[2]

Keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Portugali ajalugu

Esiajalugu: ibeerid ja keldid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Citânia de Briteiros Braga ringkonnas on kõige paremini säilinud rauaaegne Castro kultuuri asulakoht Portugalis.
Rooma-eelsed hõimud ja nende asuala laienemissuunad Portugalis.

Portugali esiajalugu on osa kogu Pürenee poolsaare kui terviku varasest ajaloost. Tänase Portugali aladele jõudsid esmalt neandertallased ja seejärel Homo sapiens, kes asustasid eelkõige Pürenee poolsaare looduslike piirideta põhjaosa. Tegemist oli elatusmajanduslike ühiskondadega, kus vaatamata jõukate asulate puudumisele oli olemas juba ühiskondlik struktuur.[63]

Arheoloogilisi leide on Portugalis saadud mitmest paleoliitikumi ajastust. Mesoliitikumis kasutati mikroliite ja toituti peamiselt limustest. Surnuid maeti sel ajal juba asulatesse, nii näiteks on Tejo jõe alamjooksul Muge asulakohas leitud üle 200 matuse.[21] Neoliitikumi ajal hakati Portugalis kodustama kariloomi, kasvatama teravilja ning püüdma merest ja jõgedest kala.[63] IV aastatuhandel eKr ehitati matmiseks dolmeneid, hiljem hakati rajama käiguskalmeid ja kaljudesse raiutud hauakambreid. III aastatuhande lõpus eKr jõudis Portugali kellpeekrite kultuur, sel ajal õpiti kasutama vaske ja pronksi. II aastatuhandest eKr pärinevad esimesed kindlustatud asulad (näiteks Palmella). Rauaaja alguseks Portugalis peetakse 9.–8. sajandit eKr.[21]

Oletatakse, et I aastatuhande alguses või keskel eKr (ühe versioonina on pakutud 7. sajandit eKr[21]) tungisid Kesk-Euroopa aladelt Portugali mitme lainena keldid, kes varasema rahvastikuga segunedes panid aluse mitmetele rahvusrühmadele, mis jagunesid omakorda hõimudeks ja hõimuliitudeks.

Peamised sellised hõimud olid Portugali põhjaosa asustanud galläägid ja Portugali keskosas elanud lusitaanlased.


Portugali aladel elasid algselt ibeerid ja keldid. 138–136 eKr vallutasid maa roomlased ning nende valitsemisajal moodustati seal Lusitaania provints. 711. aastal vallutasid ala araablased ja alates 756 kuulus ta Córdoba kalifaati.

1139. aastal rajas Afonso I Portugali kuningriigi ning kuulutas pealinnaks Coimbra. Hiljem kujunes riigi majanduslikuks ja poliitiliseks keskuseks hoopis Lissabon. 15. sajandil alanud maadeavastustega muutus Portugal suureks koloniaalvõimuks, millel olid suured asumaad Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas (Brasiilia).

1807. aastal vallutasid riigi Napoleoni väed ning kuningas põgenes koos perega Brasiiliasse. Brittide abiga aeti Napoleoni väed välja, toimunud liberaalse revolutsiooni tulemusena võeti 1821 vastu esimene põhiseadus. 7. septembril 1822 iseseisvus Brasiilia.

Aastatel 18281834 toimunud kodusõja konstitutsioonilise ja absoluutse monarhia pooldajate vahel võitsid konstitutsionalistid.

1908. tapeti kuningas Carlos I ja 1910. aastal kuulutati Portugal vabariigiks. 1926. aastast valitses sõjaväeline diktatuur, mida juhtis António de Oliveira Salazar ja alates 1968. aastast Marcello Caetano.

1974 toimunud nelgirevolutsiooni käigus taastati demokraatia. 1986. aastal liitus riik Euroopa Liiduga.

2007 II poolaastal oli Portugal Euroopa Liidu eesistujariik.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eurotsooni liikmesriigid (tumesinisega)

Portugalil on maailma suuruselt 49. SKP.[61]

2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Portugali eskuudo.

Töötus on 10,7% (2010. aasta seisuga).[61]

SKP jaotumine
sektoritesse
(2009)[61]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,6%
Tööstus
23%
Teenindus
74,5%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2007)[61]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
10%
Tööstus
30%
Teenindus
60%

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali suurimad ekspordiartiklid on[61]

  • põllumajandustooted
  • toidukaubad
  • naftatooted
  • keemiatooted
  • plast ja kumm

Portugali tähtsaimad ekspordipartnerid on Hispaania 26,25%, Saksamaa 12,99%, Prantsusmaa 12,04%, Angola 7,21% ja Suurbritannia 5,54% (2009).[61]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali suurimad impordiartiklid on[61]

  • põllumajandustooted
  • toidukaubad
  • naftatooted
  • keemiatooted
  • plast ja kumm

Portugali tähtsaimad impordipartnerid on Hispaania 31,58%, Saksamaa 12,41%, Prantsusmaa 8,58%, Itaalia 5,55% ja Holland 5,31% (2009).[61]

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lissaboni lennujaam

Õhutransport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugalis on 65 lennujaama, millest 43 hoovõturajad on asfalteeritud. Lennuvälju, mille lennurada on pikem kui 3047 m on 5.[61]

Portugali rahvuslik lennufirma on TAP Portugal.

Portugali suurim lennujaam on Lissaboni Portela lennujaam, mis teenindas 2009. aastal 13 277 959 reisijat.

Raudtee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali raudteevõrk on 2 786 km pikk.[61]

Sõiduteed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali teedevõrk on 82 900 km pikk.[61]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Statistics Portugal: Resident Population Instituto Nacional de Estatística (vaadatud 24.03.2015)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 Europe: Portugal The World Factbook (vaadatud 20.03.2015)
  3. Jenkins, Brian; Sofos, Spyros A. Nation and identity in contemporary Europe. Routledge, 1996, 145.
  4. Page, Melvin Eugene; Sonnenburg, Penny M. Colonialism: An International, Social, Cultural, and Political Encyclopedia. Vol. 2. ABC-CLIO, 2003, 481.
  5. First global empire Guiness World Records (vaadatud 19.03.2015)
  6. Portuguese Empire Find the Data (vaadatud 19.03.2015)
  7. Country and Regional Perspectives World Economic Outlook 2014. International Monetary Fund (IMF) (vaadatud 19.03.2015)
  8. Ranking of the countries with the highest road quality in 2013/14 Statista: The Statistics Portal (vaadatud 19.03.2015)
  9. Top 100: Ranking of countries according to general quality of infrastructure in 2014 Statista: The Statistics Portal (vaadatud 19.03.2015)
  10. Global Peace Index 2014 Vision of Humanity (vaadatud 19.03.2015)
  11. 11,0 11,1 The Abolition of the Death Penalty The Prosecutor General's Office (vaadatud 20.03.2015)
  12. Blackstone, Samuel. Portugal Drug Policy: Decriminalization Works Business Insider, 17.07.2012 (vaadatud 19.03.2015)
  13. Bruni, Frank. One Country’s Big Gay Leap. – The New York Times, 08.10.2011 (vaadatud 20.03.2015)
  14. Gay Marriage Around the World Pew Research Center (vaadatud 20.03.2015)
  15. Livermore, H. V. A History of Portugal CUP Archive, 1947, 419–420.
  16. Michaud, Joseph Fr.; Michaud, Louis Gabriel Biographie universelle, ancienne et moderne Michaud, 1832, 312.
  17. Fuentes, Alvaro Galmés de. Los topónimos: sus blasones y trofeos (la toponimia mítica) Real Academia de la Historia, 2000, 111.
  18. Proceedings of the Royal Irish Academy. Royal Irish Academy, 1864, 382.
  19. Rongxing Guo. Territorial Disputes and Resource Management: A Global Handbook. New York, Nova Science Publisher, 2007, 199–200.
  20. Europe Clock and Time Zone Map Local Times (vaadatud 20.03.2015)
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 21,5 21,6 21,7 Portugal. – Eesti Entsüklopeedia, 7: Nõuk–Rah. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, 425.
  22. 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 22,5 22,6 22,7 22,8 Portugal. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 20.03.2015)
  23. Portugal – Highest Mountains GeoNames (vaadatud 20.03.2015)
  24. Moores, Eldridge M.; Fairbridge, Rhodes Whitmore, eds. Encyclopedia of European and Asian Regional Geology. London, Chapman & Hall, 1997, 612.
  25. Weale, Sally. All aboard a houseboat in Portugal The Guardin, 15.07.2011 (vaadatud 20.03.2015)
  26. Climate normals IPMA: Instituto Português do Mar e da Atmosfera (vaadatud 22.03.2015)
  27. World Weather Information: Faro, Portugal World Meteorological Organization (vaadatud 22.03.2015)
  28. World Weather Information: Porto, Portugal World Meteorological Organization (vaadatud 22.03.2015)
  29. Climate records IPMA: Instituto Português do Mar e da Atmosfera (vaadatud 22.03.2015)
  30. Country Guide: Portugal BBC Weather (vaadatud 22.03.2015)
  31. Forest fires and Bombeiros Voluntários Rough Guides (vaadatud 22.03.2015)
  32. Kause, Pilvikki. Jättiaallot kurittavat Portugalia. Helsingin Sanomat, 26.01.2014 (vaadatud 22.03.2015)
  33. Average Season Temperatures Portugal.com (vaadatud 23.03.2015)
  34. Climate The Azores Choice (vaadatud 24.03.2015)
  35. Climate at the Azores Azores Web (vaadatud 24.03.2015)
  36. 36,0 36,1 Climate Visit Madeira (vaadatud 24.03.2015)
  37. 37,0 37,1 37,2 Nature protection and biodiversity – State and impacts (Portugal) European Environment Agency, 26.11.2010 (vaadatud 24.03.2015)
  38. 38,0 38,1 38,2 38,3 38,4 38,5 Portugal: Vegetation. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 24.03.2015)
  39. Domingues de Almeida, João; Freitas, Helena. The exotic and invasive flora of PortugalBot. complutensis, 25 (2001), 317–327 (vaadatud 24.03.2015)
  40. 40,0 40,1 Portugal: Wildlife. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 24.03.2015)
  41. Portugal The Reptile Database (vaadatud 25.03.2015)
  42. Áreas Protegidas Instituto da Conservação da Natureza e das Florestas (vaadatud 24.03.2015)
  43. Rede Nacionalde Áreas Protegidas Instituto da Conservação da Natureza e das Florestas (vaadatud 24.03.2015)
  44. 44,00 44,01 44,02 44,03 44,04 44,05 44,06 44,07 44,08 44,09 44,10 44,11 44,12 44,13 44,14 Constitution of the Portuguese Republic (Portugali põhiseaduse ingliskeelne tõlge parlamendi serveris, vaadatud 24.03.2015)
  45. 45,0 45,1 Portugal Inter-Parliamentary Union (vaadatud 24.03.2015)
  46. Report from Portugal European Database: Women in Decision-making, August 2000 (vaadatud 24.03.2015)
  47. Ministries Governo de Portugal (vaadatud 25.03.2015)
  48. Political parties: A guide to the conundrums of Portuguese politics Portugal Daily View, 03.06.2011 (vaadatud 25.03.2015)
  49. Country Reports on Human Rights Practices 2011: Portugal United States Department of State (vaadatud 25.03.2015)
  50. Liem, Marieke C. A.; Pridemore, William Alex. andbook of European Homicide Research: Patterns, Explanations, and Country Studies Springer Science & Business Media, 2011, 9.
  51. Greenwald, Glenn. Drug Decriminalization in Portugal Cato Institute (vaadatud 29.03.2015)
  52. Flag of Portugal Encyclopaedia Britannica (vaadatud 29.03.2015)
  53. Portugal names 'sobreiro' it's national tree Portuguese American Journal, 26.12.2011 (vaadatud 29.03.2015)
  54. 54,0 54,1 54,2 Districts of Portugal Statoids (vaadatud 26.03.2015)
  55. OE 2014. Defesa Nacional aumenta despesa total em 6,8 %face a 2013 Jornal i, 15.10.2013 (vaadatud 29.03.2015)
  56. Decreto-Lei n.º 118/2004 de 21 de Maio Directorate General for Administration and Public Employment (vaadatud 29.03.2015)
  57. Organização: Aa Forças Armadas Estado-Maior-General das Forças Armadas (vaadatud 29.03.2015)
  58. Lajes Field, Armed Forces Europe, Middle East, Africa Military Installations (vaadatud 29.03.2015)
  59. 59,0 59,1 Paulos, Fábio. Portugal & Spain - the territorial disputes of Olivenza and the Savage Islands (Part II) One Europe, 11.02.2015 (vaadatud 29.03.2015)
  60. 60,0 60,1 60,2 60,3 Eesti ja Portugal Eesti Suursaatkond Lissabonis (vaadatud 29.03.2015)
  61. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega cia tekst puudub.
  62. Census - Final results. Portugal - 2011 Statistics Portugal, 2012 (vaadatud 29.03.2015)
  63. 63,0 63,1 Birmigham, David. A Concise History of Portugal. Cambridge University Press, 2003, 11.