Kuressaare

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib linnast; samanimelise küla kohta Tarvastu vallas vaata artiklit Kuressaare küla; linna kohta Leningradi oblastis vaata artiklit Kingissepp.

Kuressaare

Kuressaare vapp
Kuressaare vapp
Kuressaare lipp
Kuressaare lipp

Pindala: 15 km²
Elanikke: 13 152 (1.01.2014)[1]

EHAKi kood: 0349
Koordinaadid: 58° 15′ N, 22° 29′ Ekoordinaadid: 58° 15′ N, 22° 29′ E
Kuressaare (Eesti)
Kuressaare

Kuressaare (vanasti ka Kuresaare[2]) on linn Saaremaa lõunarannikul ning Saare maakonna halduskeskus. Kuressaare on Eesti kõige läänepoolsem linn.

Linnavalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuressaare linnapeade loend

Kuressaare linnapea on Hannes Hanso.[3]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuressaare Linnavolikogu, Kuressaare linnavolinike loend 1934, 1939
Next.svg Pikemalt artiklis Kuressaare Linnavalitsus[4]

Linna vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanalinnas (peamiselt 18.19. sajandist) on säilinud kaks kirikut (Püha Nikolai kirik ja Laurentiuse kirik), kaubahoov, vana veski (1899), Sadamaait (1663) ja elamuid. Baroksed raekoda ja vaekoda pärinevad rootsi ajast 17. sajandist, raekoja kõrval asuv rüütelkonna hoone aga 18. sajandist. Vanimate säilinud hoonete hulka loetakse ka Kauba tn. 5 asuvat pastoraadi hoonet ning Kitsa ja Kitzbergi tänava nurgal asuvat Põlluvahi maja.

Suurim vaatamisväärsus on põhiosas 14. sajandist pärinev Kuressaare piiskopilinnus, kus praegu asub Saaremaa muuseum. Ruudukujulise põhiplaaniga linnus koosneb neljast siseõue ümber asetsevast hoonetiivast. Kirdeküljel paiknevad värav ja kaks torni – Pikk Hermann ja Sturvolt. Vaatamisväärsed on ka 17.–18. sajandist pärinevad võimsad muldkindlustused keskaegse linnusetuumiku ümber. Kuressaare linnus on Baltimaadel üks paremini säilinuid, alates 20. sajandi algusest on seda mitmeid kord restaureeritud. Vaatamisväärsed on ka Kuressaare Kuurhoone, Kuressaare lossipark.

Linnusest edelasuunas jääb Tori abajas, kus asub Kuressaare sadam.

Kuressaares asub Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuressaare ajalugu

Enne linnuse püstitamist 13.–14. sajandil asus Kuressaares arvatavasti muistne sadamakoht, kuhu koondusid kokku kõik ümbruskonna tähtsamad teed.

Kuressaare plaan 18. sajandi keskel. Johann Christoph Brotze kogust

Linnuse ümber tekkinud Kuressaare alev sai Jakob Kohli, Wolther Rothendorfi ja Gert von Demteri taotlusel linnaõiguse 8. mail 1563 Saare-Lääne piiskopilt hertsog Magnuselt.

13. veebruaril 1733 pani Ivan Kirilov ette kasutada Kuressaare kui Venemaa läänepoolseima linna meridiaani Vene kaartide algmeridiaanina, mis teostati mitmetel 18. sajandi kaartidel.[5]

Kuressaare turuplats

19. sajandil asutati mudaravila ning Kuressaare sai kuurortlinnaks, mille põhjustas ravimuda avastamine Kihelkonnal 1824. aastal. Eestis rajati esimesed mudaravilad Saaremaal Rootsikülas (1824) ja Kuressaares Weise heinamaal (1840) kust aga 1858. aastal kolis mudaravila Allee tänavale. Teine Kuressaare mudaravila asus Roomassaare tänaval (1876. a) ja kolmas, samuti Allee tänaval (asutati 1883. aastal)[6].

Ajalooliselt on Kuressaare tuntud saksakeelse nimega Arensburg, millega paralleelselt on nii sõnas kui kirjas kasutusel olnud eestikeelne kohanimi Kuresaar (aastast 1934 Kuressaare). Nõukogude ajal (19521988) kandis linn nime Kingissepa, Saaremaalt pärinenud enamliku revolutsionääri Viktor Kingissepa järgi.

Omapäraste nn Saaremaa klassitsismile omaste hoonete rohkuse tõttu võeti Kuressaare vanalinn 1973. aastal riikliku kaitse alla, tänapäeval on see Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala.

Kuressaarel on omavalitsuse staatus alates 1. oktoobrist 1990. Kaasajal on suur osa linnast orienteeritud turismile, nt aasta ringi võib seal kuulda soome, rootsi, saksa jt keeli.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1922. aastal loeti Kuressaares kokku elavat 2666 eestlast, 34 rootslast, 401 sakslast, 156 venelast ning 39 juuti.

1934. aastaks oli rahvaarv veidi muutunud. Kuressaares elas 3938 eestlast, 24 rootslast, 321 sakslast, 199 venelast ning 22 juuti.

2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Kuressaares kokku 14 548 eestlast, 211 venelast, 63 ukrainlast, 35 soomlast, 12 valgevenelast, 3 sakslast ja 1 juut.

Kuressaare elanikkonna rahvuslik koosseis rahvaloenduste andmetel
Rahvus 1970[7] 1979[8] 1989[9] 2000[10] 2011[11]
arv % arv % arv % arv % arv %
Kokku 12140 100 14207 100 16166 100 14925 100 13166 100
eestlased 10658 87,79 12783 89,98 14999 92,78 14548 97,47 12861 97,68
venelased 1063 8,76 1076 7,57 833 5,15 211 1,41 159 1,21
ukrainlased 261 2,15 187 1,32 178 1,10 63 0,42 41 0,31
valgevenelased 64 0,53 44 0,31 51 0,32 12 0,08 9 0,07
muud 94 0,77 117 0,82 105 0,65 91 0,61 96 0,73

Linnaosad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuressaare kõrgeim elumaja on endine veetorn.

Kuressaarest pärit tuntud inimesi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõpruslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Helju Pärt, Mati Oolup, "Klassitsistlik Kuressaare", Saaremaa Kirjastusühing "Oma Saar", 1993
  • "Tervitusi Kuressaarest", postkaarte ja fotosid Saaremaa Muuseumi kogust, koost. Maret Soorsk, Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2008.
  • "Vana Kuressaare. Ehitised ja inimesed.", koost. Toomas Karjahärm, kirjastus Argo, 2006.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 30. august 2014
  2. Eesti Keel ; 1. 1924.
  3. Siseministeerium: Kohalike omavalitsuste juhid 2014. a. jaanuari seisuga, vaadatud 17. oktoober 2014
  4. Mõnda Kuressaare Linnavalitsuse ajaloost aastail 1879 - 1917, saaremaa.ee (vaadatud 18. juuni 2012)
  5. Endel Varep. Hiiumaa ja Saaremaa meridiaan. Eesti Loodus, 1975, nr. 8, lk. 463–468.
  6. Kuressaare minevikust ja tulevikust, Saarte Hääl, 7. detsember 2009
  7. Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.
  8. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 27
  9. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 32
  10. Päring Statistikaameti andmebaasist
  11. Päring Statistikaameti andmebaasist

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaardid[muuda | redigeeri lähteteksti]