Rooma riik

Allikas: Vikipeedia
Rooma riik oma suurimas ulatuses, keiser Traianuse valitsemisajal u. 117

Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.

Territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.

Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad lõunapool Doonaud (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia ), Daakia (Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).

Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.

Kuningate ajajärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuningate ajajärk

Kuningate ajajärk (753509 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg.

Riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas (rex). Pärimuse järgi valitsesid Roomat seitse kuningat, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruski niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.

Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks.

Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid).

Vabariigi ajajärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vabariigi ajajärk

Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr.

Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile.

Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Latiini liit[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. sajandil enne Kristust ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu ja lõid latiinide hõimudega liidu. Gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja 340 eKr puhkenud Latiini sõjas nõudsid nad, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.

Gallide sissetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung aastal 387 eKr. 4. sajandi algul tungisid Po jõe orust Etruuriasse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal 390 eKr purustasid gallid Rooma armee, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.

Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar Juno pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku.(Siit ongi pärit väljend "Haned päästsid Rooma".)

Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Peale gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused.

Samniidi sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel 343 kuni 290. Kui samniidid hõivasid Campania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343341 ja lõppes Rooma võiduga. Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – 327304. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles peale täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.

Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiridsse, mida kasutas ära ka samniidi föderatsioon. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. 296 saavutasid roomlased otsustava võidu Sentiumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast samniidi sõdu jäi kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliast roomlaste kätte.

Itaalia alistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna- Itaalias asuvaist kreeka linnadest oli tugevaim rikas Tarentum. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Kreeka kuninga Pyrrhose poole, kes maabuski 280 Itaalias. Tema armee koosnes 20 000 mehelisest jalaväest, 3000 ratsurist ning hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit. Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas ta mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia. Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org, läks Rooma kätte.

Puunia sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puunia sõdades (264146 eKr) purustati Kartaago, vallutati Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Hispaania rannik, mis muudeti Rooma provintsideks.

Idaalade vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Illüüria sõdadega (215168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemeremaade allutamist. Provintsiks muudeti Makedoonia, allutati Kreeka linnriigid.

Impeerium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma keisririik

Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.

Esimene keiser[muuda | redigeeri lähteteksti]

60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Peale Caesari surma sai ainuvalitsejaks Octavianus. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli.

Varane keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma riik 125. aastal

Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr–284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.[1] Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.[2]

Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses keiser. Peale Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste–Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Peale Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.

Provintside majandus edenes jõudsalt. Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama. 3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.

Severuste dünastiale järgnes nn sõdurkeisrite ajajärk. Kodusõjaga kaasnesid barbarite sissetungid ning mitmete provintside lahkulöömine. Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.

Rooma riik 395. aastal

Hiline keisririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hunnide invasioonid 1. - 5. sajandini

Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud dominaadiks, mis algas keiser Diocletianuse 284. aastal ning lõppes 476 aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk tetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.[3] Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a. üks) olid kristlased.[4]

Pärast Constantinust valitsesid riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljem Ravenna. Pärast keiser Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks.

Impeeriumi lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid Gallias Orleans'ini, Katalaunia lahing Lääne-Roomaga jäi viiki, aasta hiljem rüüstasid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia. 476. aastal kukutasid germaanlased viimase Lääne-Rooma keisri. Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis kuni 1453. aastani.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.
  2. Samas, lk. 26.
  3. Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211-212.
  4. Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182-183.