Arved Viirlaid

Allikas: Vikipeedia

Arved Viirlaid (sündinud 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas) on eesti kirjanik.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arved Viirlaid sündis 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis 1937–1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas, ning aastast 1953 Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Välismaise EKL-i liige aastal 1950.

1954., 1979., 1981. ja 1992. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu kirjandusauhinna.

1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

On avaldanud 7 luulekogu:

  • "Hulkuri evangeelium" (1948)
  • "Üks suveõhtune naeratus" (1949)
  • "Jäätunud peegel" (1962)
  • "Hõllalaulud" (1967)
  • "Käsikäes" (1978)
  • "Igaviku silmapilgutus" (1982)
  • "Valgus rahnude all" (1990)

Romaanid:

  • "Tormiaastad" Ι;ΙΙ – (1949, Eesti kujutamine rinde lähenemisel)
  • "Ristideta hauad" (1952; tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keelde)
  • "Seitse kohtupäeva" – (1957, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatud ja otsib selgust nii eneses kui teistes)
  • "Vaim ja ahelad" (1961)
  • "Kustuvad tuled" (1965)
  • "Sadu jõkke" (1965)
  • "Kes tappis Erich Hormi?" (1961 Lund, 1998 Tallinn)
  • "Surnud ei loe" (1975)
  • "Märgitud" (1980)
  • "Põhjatähe pojad" (2009, autobiograafiline romaan)

Novellikogu:

  • "Saatuse sõlmed" (1993)
  • "Ajal on mitu nägu" Kirjastus Ilmamaa, Tartu 2005

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Asta Willmann, "Arved Viirlaid, rahvuskirjanik inimsuse nimel" – Tulimuld 1982, nr 3, lk 136–142 ja nr 4, lk 184–189
  • Anne Valmas, "Kodutanumast kaugemal", Tallinn 1994, lk 122–127
  • Pekka Lilja, "Head ja pahad soomlased Arved Viirlaiu romaanis "Märgitud"" – Looming 1994, nr 7, lk 948–957
  • Martin Neithal, "Arved Viirlaid prosaistina" – Keel ja Kirjandus 1997, nr 4, lk 256–259
  • Hellar Grabbi, "Eerik Heine saaga ja Arved Viirlaiu romaanid" – Looming 2007, nr 1, lk 112–124
  • Mall Jõgi, "Kõnelesid", Tallinn 2007, lk 269–279 ja 280–314 (intervjuud Arved Viirlaiu ja Eerik Heinega)
  • Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, Tallinn 2008, lk 180–185 ja bibliograafia lk 202–203 (ülevaade Viirlaiu proosast, autor Ülo Tonts), lk 457–460 ja bibliograafia lk 469-470 (luulest, Arne Merilai), lk 619–621 ja bibliograafia lk 644 (teoste tõlgetest, Anne Valmas)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]