Russalka (monument)

Allikas: Vikipeedia
"Russalka" mälestussammas Kadriorus

"Russalka" mälestussammas on Venemaa keisririigi soomuslaeva "Russalka" hukkumisele pühendatud mälestusmärk Kadriorus Tallinnas. Selle autoriteks on skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Tamm.[1] See on esimene eesti skulptori loodud monument Tallinnas ja üldse Eestis.[2]

Tallinna sadamast väljunud laev läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril (ukj 20. septembril) 1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest[3], nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaalt: ohvitser Gerhard Maier; madrus Juhan Anton Saugast (sünd. 1869); puusepp Mihkel Salong[4][5] Saaremaalt Kärlast ja kokk Jüri Malm Harju-Jaani kihelkonnast Kehrast (sünd. 1869); masinist Ernst Wolf (sünd. 1871) ja Peter Raus (sünd. 1865) Riia kreisist[6]. Ellujäänuid ei olnud.

Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri sügavuselt põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavuses.

Korjandus mälestussamba rajamiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. septembril 1899. aastal algatati Siimeoni kirikus meremeeste hingepalvest osavõtjate poolt mõte püstitada hukkunud meremeestele mälestussammas. Tallinna sadama ülem, kontradmiral P. Wulff, rääkis sellest mõttest mereministeeriumi juhatajalele Peterburis, kes selle heaks kiitis. Ta esitas keiser Nikolai II-le palve lubada samba püstitamiseks korraldada üleriigiline korjandus. Jaanuaris 1900 sai Wulff mereväe peastaabist teate, et korjanduse korraldamine on lubatud. Moodustati vastav komitee Wulffi juhtimisel. Sama aasta aprillis alustati korjandusega. See osutus edukaks ka eestlaste hulgas. Üleriigiliselt saadi kokku 61 000 rubla.

Kavand ja teostus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1901. aasta alguseks valmis komitee poolt palgatud arhitektil Tammel mälestusmärgi kavand. Töö teostamine usaldati skulptor Amandus Adamsonile. Adamsonil valmis mälestussamba mudel ühe kuu jooksul. 11. juulil 1901 esitas kontradmiral Wulff samba kavandi keisrile, kes selle heaks kiitis, nagu ka samba paigutamise koha Tallinnas: Kadrioru lossi eest algava promenaadi tipus, mere ääres. Et sammas hästi mõjule pääseks, tuli linnavalitsusel osta kaupmees Pfaffilt 1500 rubla eest juurde täiendavalt mereäärset maad. Adamsonile maksti kavandi elluviimise eest 10 000 rubla, arhitekt N. Tamm sai 2000 rubla, 9000 rubla maksti Peterburi tehasele Morand ingli kuju, reljeefi ja teiste pronksdetailide valamise eest ning 20 000 rubla Soome firmale Graniti raudkivide eest. Tallinna 1. gildi kaupmees Christian Rotermann võttis aga enda kanda kõik samba aluse valmistamisega kaasnenud kulud. "Russalka" mälestussamba püstitamine läks kokku maksma 67 159 rubla.

Pidulik avamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samba nurgakivi asetati pidulikult kohale 7. septembril 1901.[1] Juba 20. juulil 1902 pandi oma kohale ingli pronkskuju ning kolm päeva hiljem vaatas samba üle isiklikult keiser Nikolai II koos suurvürstist kontradmiraliga. Mõlemad jäid väga rahule. Seejärel viidi tööd kiiresti lõpule ning sammas avati suure pidulikkusega "Russalka" hukkumise üheksandal aastapäeval, 7. septembril (uue kalendri järgi 20. septembril) 1902.[7]

Avamispidustused algasid kell 12.30. Juba hommikul kogunes rahvast murdu. Kooliõpilased olid tulnud klasside kaupa. Samba juurde oli üles rivistatud sõjavägi, lahel seisid sõjalaevad "Mogutši", "Kompass", "Sekstan", "Svetlana", "Asja" ja "Artelštšik". Kohal olid vaimulikud, sadamaülem kontradmiral Wulff, Eestimaa kuberner kammerhärra Bellegarde, Eestimaa rüütelkonna peamees parun von Dellingshausen, Tallinna linnapea von Hueck, mälestussamba komitee liikmed, hukkunud meremeeste omaksed ja teised kutsutud võõrad. Kell 12.30 saabusid kinnistes tõldades mereministeeriumi juhataja kindraladjutant admiral Tõrtow ja mereväe peastaabi ülem viitseadmiral Avellan Peterburist "Svetlana" komandöri Nilovi ja kadunud "Russalka" komandöri venna, kontradmiral Jaenischi saatel. Pärast seda, kui mereministeeriumi juhataja oli paraadi komandörilt raporti vastu võtnud, käis ta tervitusmarsi saatel sõjaväerivi eest läbi, neid tervitades. Siis asusid kõik aukandjad kooripuldi ette ja pöörasid pilgud mälestussamba poole. Tuli pühalik silmapilk. Sadamaülem Wulffi suust tuli käsk: "kate maha!" ja marsi saatel langes kate samba ümbert. Sõjavägi andis au, orkester mängis keiserlikku "Kolj slaven naš gospodj" ja sõjalaevad tulistasid aupauke. Sellega oli mälestussammas avatud. Järgnes palvus, mida toimetasid Aleksander Nevski katedraali vaimulikud: ülempreestrid Siimeon Popov ja Karp Tiisik ning kuus preestrit ja kaks diakonit. Palvuse järel tuli mälestussamba pühitsemine ja õnnesoovimine. Samba jalamile pandi rohkesti pärgi. Lõpuks toimus veel sõjaväeparaad ja siis läksid pidulised laiali. Kell 15.00 algas mereväe klubis pidulik einevõtmine ja sellega lõppes "Russalka" mälestuspäev.

Mälestussamba kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestussammas Russalka.jpg

Sammas seisab umbes 4 meetri kõrgusel kaljusid või laineid kujutaval soklil. Samba ees on tumehallist graniidist laevanina, samba taga lai punasest graniidist trepp, mis viib platvormile. Viimase trepiastme vastas, monumendi sambal, on pronksist bareljeef, mis kujutab "Russalkat" tormisel merel. Bareljeefi kohal on graniiti raiutud venekeelsed sõnad: "Russalka" hukkumispäeval 7. septembril 1893. aastal. Bareljeefi all on pronksist loorberipärg kahe lindiga. Platvormi ääristavatele rahnudele, mida ühendab malmivalu kett, toetuvad 10 malmist kahuritoru, laevaninas olevale rahnule kaks malmist ankrut. Ligi 9 meetri kõrguse punasest graniidist samba tipus on umbes 4,5 meetri kõrgune pronksist ingli kuju, kes osutab õigeusu ristiga Soome lahele, laevahuku oletatava koha suunas. Taies on klassitsistlikus laadis ning selle eeskujuks on tõenäoliselt Samothrake Nike. Ingli modelliks oli kunstniku juures koduabilisena teeninud 17-aastane Paldiski neiu Juuli Rootsi (Julie-Lisette Rootsi, abielus Made; 4.01.1878 Pallaste mõis – 12.10.1947 Tallinn).[2][8] Mälestussammast ümbritsev graniidiga sillutatud ala kujutab ilmakaari näitavat kompassi. Ümber selle ala seisavad omavahel ketiga ühendatud madalad malmpostid (kokku 16), mille sise- ja väliskülgedele on kinnitatud malmplaadid 165 hukkunud madruse nimega, ketiga seotud küljepooltel on neil väike ankrureljeef. Nende vahel asetsevad neli kõrgel soklil malmist laternaposti, mille soklite külgedel on ketihoidjatena kõrgreljeefsed lõvipead, sise- ja välisküljel aga reljeefne tsaarikotkas, mis oli algselt osaliselt kullatud.

"Russalka" on A. Adamsoni arvuka monumendiloomingu kordaläinuim teos, milles õnnelikult ühinevad kujurile iseloomulik elav ja dünaamiline käsitluslaad ning mälestussamba kompositsiooniline lahendus suurepäraselt valitud asukohaga mere kaldal. Romantiline üldmeeleolu seostub hästi mere avarusega; ilmastiku, aasta- ja päevaaegade vaheldumine loovad sellele järjest uusi variatsioone. "Russalkal" on rida igale heale monumendile vajalikke omadusi. Õnnestunult on leitud proportsioonid tahutud graniitplokkidest aluse ja pronksist inglifiguuri vahel, kogu samba siluett on ilmekas ja väljendusrikas. Tänu oskuslikult valitud asukohale pargipuude ja merekalda piiril pääseb ta hästi mõjule maastikus ning liitub samas sellega harmooniliseks tervikuks. Monument on hästi vaadeldav nii kaugelt kui lähedalt. Jutustavad detailid: laevahukku kujutav reljeef, võitlust tormiga markeeriv sokkel jmt pakuvad pidepunkte vaatajaile, kes üldmuljele illustratiivset lisa otsivad.[9]

Mart-Ivo Eller

Monumendi juures on eriti õnnestunud graatsiline inglifiguur, millel vaatamata suurusele on kergust ja hõljuvust. Skulptor käsitleb suurepäraselt ingli õhukest, pehmetes voltides langevat rüüd, mis tagasihoidlikult toob esile kehavormid. Suure tasakaalutunde ja ilusa siluetiga on antud ingli astuv poos ja graatsiline kätehoiak.[10]

Tiina Nurk

Mälestussamba restaureerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Русалка 1 beentree.jpg

1902. aastal püstitatud "Russalka" monument sai Teises maailmasõjas tugevasti kannatada. Nõukogude ajal mälestusmärk küll taastati, kuid paljud detailid asendati odavamatega.

Laevahukku kujutav pronksbareljeef sai sõja ajal mürsukildudest vigastada ja otsustati anda sõjatööstusele ümbertöötlemiseks, kuid pronksisegu ei osutunud ümbervalamiseks sobivaks.[11] Vigastatud reljeef leiti pärast sakslaste lahkumist Mäekalda 16 maja hoovist.[12]Säilinud osa ja fotode järgi modelleeris skulptor Paul Horma 1945. aastal vana reljeefi täpse koopia.[2][12] Pronksivalu teostati ETKVL-i Kopli Masinatehases 1946. aastal ning see kaalus 270 kilo. Bareljeef taasavati 27. juulil 1946.[12]

2005. aastal taastati mälestusmärki ümbritsenud ilmakaari tähistav ringvöö ning neli ühe tonni raskust ja üle seitsme meetri kõrgust laternat. Malmpostamentidel paiknenud Wieglandi vabrikus Tallinnas valmistatud amortiseerunud laternad kõrvaldati arvatavasti 1950. aastatel. Tõenäoliselt 1960. aastal valmistati nende asemele malmist lillevaasid. Malmist laternapostid koos laternatega rekonstrueeriti fotode järgi A. Sildre jooniste alusel ja teostati Peterburis.[2]

Nõukogude ajast pärit terratso- ehk mosaiikbetoonplaatidest ilmakaari tähistavat lagunenud ringvööd ei hakatud parandama. Selle asemel telliti ehtsast graniidist plaadid – samasugused, nagu seal alguses olid olnud.

Kujutamine kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005. aastal andis Eesti Post välja Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevale pühendatud esimese päeva postkaardi (FDC), millel on kujutatud fragmenti "Russalka" mälestussambast.[13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Russalka" mälestusesammas Eesti Postimees, 12. september 1902, lk 454–455.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Mälestised • 1307 Mälestussammas «Russalka» register.muinas.ee (vaadatud 21.09.2013)
  3. "Russalkal" oli 178 meremeest, neist 12 ohvitseri. Väljaarvatud madrus Ivan Prunski, kelle surnukeha koos laevast pärit esemete, pealisehitise tükkide ja paadiga Soome randa uhuti, jäid teised meremehed kadunuks ja läksid arvatavast kõik "Russalkaga" põhja.
  4. Mati Õun. Laevahukud. Tallinn: Sentinel, 2003, lk 49.
  5. Postimees 20. september 1893 lk 3 annab nime kujul: Mihkel Solong.
  6. Sõnumid Tallinnast. – Russalka mehed Postimees, 20. september 1893, lk 3.
  7. Üleüldised teated. Tallinnast Eesti Postimees, 12. september 1902, lk 462.
  8. Soomuslaev sai mälestusmärgi üheksa aastat pärast hukku Postimees, 20.07.2005
  9. Mart-Ivo Eller. Monumente ja dekoratiivskulptuure. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 6–7.
  10. Tiina Nurk. Amandus Adamson 1855-1929. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1960.
  11. 11,0 11,1 Russalka mälestusmärgi reljeef restaureeriti, Õhtuleht, 6.09.1946
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Avati "Russalka" mälestustahvel, Õhtuleht, 26.08.1946
  13. Amandus Adamson 150 post.ee (vaadatud 20.09.2013)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiina Nurk. Amandus Adamson 1855–1929. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1960.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]