Albaania

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist Euroopas; ajaloolise piirkonna kohta Kaukaasias vaata artiklit Albaania (Aserbaidžaan)

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Albaania Vabariik
albaania Republika e Shqipërisë
Albaania lipp Albaania vapp
Albaania lipp Albaania vapp
Albaania asendikaart
Riigihümn Hymni i Flamurit
Pealinn Tirana
Pindala 28 748 km²
Riigikeel(ed) albaania keel
Rahvaarv 2 831 741 (2011) [1]
Rahvastikutihedus 98,5 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Bujar Nishani
Peaminister Edi Rama
Iseseisvus 28. november 1912
Rahaühik Albaania lekk (ALL)
Ajavöönd maailmaaeg +2
Tippdomeen .al
ROK-i kood ALB
Telefonikood 355

Albaania Vabariik (Republika e Shqipërisë) paikneb Euroopas Balkani poolsaare lääneosas. Riik piirneb idast Kreeka (282 km) ja Makedooniaga (151 km), idast ja põhjast Kosovo (114 km) ning põhjast Montenegroga (173 km). Maismaapiiri kogupikkus on 720 km. Lääne poole jääb Aadria meri ja edela poole Joonia meri. Rannajoone pikkus on 362 km. Territoriaalmere laius on 12 meremiili.

Lääne-Albaania madalikud piirnevad Aadria mere ja strateegiliselt tähtsa Otranto väinaga, mis jätab alla 100 km vett Albaania ning Itaalia saapa "kanna" vahele. Otranto väin ühendab Aadria merd Joonia mere ja Vahemerega.

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania kaart.gif

Suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania pindala on 28 748 km² (27 398 km² maad, 1350 km² (4,7%) vett). Albaania on maailma riikide seas pindalalt 139. Albaania maksimaalne pikkus põhja-lõuna suunas on umbes 340 km ja maksimaalne laius ida-lääne suunal umbes 145 km.

Piirid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale rannikujoone on kõik Albaania piirid kunstlikud. Need määrati põhimõtteliselt kindlaks suursaadikute konverentsil Londonis 19121913. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Albaania, Itaalia, Serbia, Kreeka ja Prantsuse väed, kuid võitjariigid kinnitasid 1921 uuesti enam-vähem 1913. aasta piire. Algne põhimõte oli määrata piirid vastavalt albaania rahva ja naaberrahvaste huvidele. Põhja- ja idapiir pidid, nii palju kui võimalik, eraldama albaanlased serblastest ja montenegrolastest; kagupiir pidi eraldama albaanlased ja kreeklased. Väärtuslik Lääne-Makedoonia järvede piirkond tuli jaotada vastavalt seal elavale kolmele rahvale Albaania, Kreeka ja Jugoslaavia vahel. Kui ei olnud teisi kompromissi nõudvaid tegureid, valiti piirid nii, et rahvad oleksid kõige paremini eraldatud, kasutades looduslikke piire.

Võeti arvesse kohalikku majandusliku olukorda, et mitte näiteks lõigata ära küla oma karjamaadest ja turgudest. Poliitiline surve lähtus jõudude tasakaalu kaalutlustest, mitte majanduslikest huvidest.

Järvede piirkonna jagamine kolme riigi vahel nõudis, et igal riigil oleks osa järveäärsetest madalmikest. See jaotus mõjutas ka piire põhja ja lõuna pool. Piir, mis kulgeb üldiselt järvedest põhja poole, kuigi järgib idapoolsete mägismaade mäeahelikke, jääb veelahkmest 16 kuni 32 km lääne poole. Et Londoni konverentsi läbirääkijad kaldusid kasutama Albaania riigi piiride määramisel veelahet, siis jäi suur osa albaanlastest Kosovos Serbia territooriumile.

Albaania kaugetest põhja- ja kirdepoolsetest mägedes ühendab piire kõrgeid tippe ning järgib mäeahelikke suurelt jaolt ligipääsmatutes Põhja-Albaania Alpides. Mägismaast Aadria mereni looduslikku piiri ei ole, kuigi Albaania loodepiiri märkimiseks kasutati Shkodëri järve ja osa Bunë jõest. Järvede piirkonnast Joonia mereni läheb Albaania edelapiir risti mitme mäeahelikuga.

Ajavöönd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania aeg on maailmaajast kaks tundi ees. Seega on kasutusel Ida-Euroopa aeg nagu Eestiski.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide (kreeka keeles Albanoi) järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. See nimetus kerkib 11. sajandil esile Durrëses ja selle ümbruses elava illüüria hõimu kohta. Albaania albaaniakeelne nimetus on Shqipëria. Seda nime seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja ('kotkas'; kahe peaga kotkas on ka Albaania rahvuslik sümbol; Albaania lipp; albaanlaste omanimetust shqiptarë tõlgendatakse 'kotkaste pojad'), kuid etümoloogiliselt on ta seotud sõnaga shqiptoj 'kõnelema', märkides ühe ja sama keele kõnelejate maad.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Albaania rannik

Umbes kaks kolmandikku Albaaniast on mägine (üle 200 m üle merepinna). Albaania on Balkani poolsaare kõige mägisem maa. Keskmine kõrgus merepinnast on 700 m. Kõrgeim mägi on Korab (2764 m; Kesk-Albaanias), kipsirahn Makedoonia piiri ääres. Mäeahelikud kulgevad enamasti põhja-lõuna suunas. Ainsasse ida-lääne suunas kulgevasse ahelikku kuulub Tomorr (2480 m) Lõuna-Albaanias. Mäed teevad Albaanias liikluse väga vaevaliseks. Mägede orud on väga tihedalt asustatud.

Kõige mägisem on Põhja-Albaania, mida katavad Põhja-Albaania Alpid, mis on osa Dinaari mägedest. Kõrgeim tipp on Jezercë (2692 m). Piirkond on väga metsane ja hõredalt asustatud. Elanikud tegelevad metsanduse ja karjakasvatusega.

Kesk-Albaania mäed Drini jõest kuni Devolli jõe keskjooksuni ja Osumi jõe alamjooksuni on tihedamalt asustatud ning on tasasem. Seal on palju kroomi, rauda, niklit ja vaske. Elatusallikad on metsandus, karjakasvatus, mäendus ja põllundus.

Lõuna-Albaanias on kirde-edelasuunalised mäeahelikud, mis koosnevad lubjakivist. Nende vahel on laiad orud. Erinevalt põhjapoolsetest mägedest on nad kas paljad või on kaetud hõreda vahemerelise põõsastiku (makja), tammede ja vahemere mändidega. Mäenõlvu kasutatakse karjamaadena.

Ainult rannikul on väikesed tasandikud (umbes veerand Albaania pindalast). Seal elab umbes pool Albaania elanikest. Looduslikke sadamaid on vähe. Tasandikud on enamasti liivased. Liiva sidumiseks on istutatud palju männimetsa. Aadria mere rannikul on suurepärased rannad ja ka muu maastik.

Tasandike ja mägede vahele jääb kuni 400 m kõrguste küngaste piirkond.

Geoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania on mägine maa ning moodustab ühenduse helleniidide (lõunas) ja dinariidide (põhjas) orogeensete vööndite vahel. Albaania jagatakse idast läände järgmisteks tektoonilisteks üksusteks: Korabi vöönd, Mirdita vöönd, Krasta vöönd, Cukali vöönd, Albaania Alpid, Kruja vöönd, Joonia vöönd ja Sazani vöönd.

Tektooniline areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania on struktuurselt keeruka geoloogilise ehitusega. Mäeteke on seotud hertsüünia ja alpi orogeneesiga.

Vanemad Paleosoikumi aegsed hertsüünia orogeneesi kivimid avanevad vaid Korabi vööndis (valdavalt rohekivimilise moondefaatsiese kurrutatud terrigeensed setted ja vulkaniidid).

Triiase olulisemaks sündmuseks on riftistumine ning ookeanibasseini teke. Juura ajastust on säilinud ookeanilise maakoore fragmendid (ofioliitne kompleks Mirdita vööndis) ning mandrilava karbonaatsed meresetted. Juura ajastu lõpul ja Kriidi ajastu alul saabus järjekordne kokkusurvefaas ning ookeanibasseini sulgumine. Sellest ajast on toimunud mitmeid kompressiooniepisoode, mille käigus lükati idapoolsed kivimplokid läänepoolsete peale.

Maavarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania on pindala poolest võrdlemisi väike maa, kuid maavarade poolest üsna rikas. Kokku pakuvad majanduslikku huvi 35 maavara, mis jaotatakse tekke järgi viide gruppi: magmalised, hüdrotermaalsed, moondelised, jääk- ja settelised.

Peamiseks magmalise tekkega maavaraks on ultraaluselistes ofioliitsetes kivimites sisalduv kromiit (Fe, Mg)Cr2O4. 1980. aastail toodeti Albaanias peaaegu miljon tonni kroomi aastas, mis tegi Albaaniast ühe olulisema kroomitootja maailmas. Kroomi kõrval esineb ultraaluselistes ja aluselistes kivimeis ka niklit, titaani ja plaatina rühma metalle.

Hüdrotermaalse tekkega maakidest on olulisemad vase- ja rauasulfiidid. Triiase vulkaanilis-settelise tekkega kivimeis esinevad massiivsed kulda, hõbedat, niklit ja koobaltit sisaldavad püriidi, kalkopüriidi ja borniidi kehad. Oluline hüdrotermaalne maagistumine on seotud ka ofioliitidega. Vase sisaldus on neis üldiselt madalam (0,5...2%) kui Triiase kivimeis (2...10%), kuid see-eest sisaldavad need ka seleeni, telluuri, hõbedat, pliid, tsinki, kulda ja arseeni.

Hüdrotermaalse tegevusega seotud moondemineraalidest pakuvad majanduslikku huvi eelkõige talk, asbest ja magnesiit.

Jääkmaavaradest on olulisemad rauda ja niklit sisaldavad lateriidid, boksiidid ning kaoliniit. Lateriidid on tekkinud peamiselt ultraaluseliste ofioliitsete kivimite murenemisel. Boksiiti leidub Mesosoikumiaegse tekkega Kruja ja Albaania Alpide vööndeis. Kaoliniit on tekkinud peamiselt gabro ja anortosiidi murenemise tulemusena.

Settelistest maavaradest on olulised fosforiit ja süsivesinikud. Fosforiiti leidub läätsede ja kihtidena peamiselt Joonia vööndi Juura- ja Kriidiajastu karbonaatkivimites. Kaevandamistegevuseks on P2O5 sisaldus (3...11%) liiga väike. Pruunsütt leidub peamiselt Joonia vööndis ning mägedevahelistes orgudes. Joonia vööndi Kriidiajastu lubjakivid ja liivakivid sisaldavad ka naftat ja maagaasi.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiranas on lähistroopiline vahemereline kliima

Kliima poolest jaguneb Albaania kaheks piirkonnaks.

Rannikul on lähistroopiline vahemereline kliima. Suved on kuumad ja kuivad, talved mahedad ja sajused. Näiteks Sarandës on ööpäeva keskmine õhutemperatuur juulis 24° C ja jaanuaris 9° C.

Sisemaal on lähistroopiline mandriline kliima. Kõige külmem kuu on jaanuar ja kõige soojem juuli. Mägedes võib õhutemperatuur langeda −26 kraadini. Mägedes sajab talvel väga palju vihma ja lund. Näiteks Peshkopis on keskmine õhutemperatuur juulis 23° C ja jaanuaris −1° C.

Albaanias sajab palju vihma, kuid aasta lõikes ebaühtlaselt. Keskmine aastane sademete hulk on Põhja-Albaania Alpides üle 2500 millimeetri, idapiiri ääres alla 750 mm. Umbes 40% sademetest langeb talvele. Edela-Albaania kannatab suviti põua all.

Tiranas on keskmine õhutemperatuur augustis 23,8° C ja jaanuaris 6,7° C. Sademeid on oktoobris keskmiselt 157 mm ja juulis 28 mm.

Jõed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõed on talvel kärestikulised ja ujutavad üle, suvel jäävad neist järele vaid nired. Pikim jõgi on Drin (Drini i Zi, Sorte Drin), mis saab alguse Kosovos ning voolab 280 km pikkuselt läbi Põhja-Albaania, suubudes Aadria merre. Suur jõgi on ka Seman Kesk-Albaanias. Lõuna-Albaania suuremad jõed on Shkumbin, Mat ja Vijosë. Drin ja Shkumbin on uuristanud lubjakivisse suuri orge.

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Montenegro piiri ääres osaliselt Albaania territooriumil on Shkodëri järv, mille ümbrus on soine. Idapiiri ääres on Ohridi ja Prespa järv.

Mullad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mullad on isegi tasandikel väheviljakad. Põllumajanduslikku maad on ainult 20%.

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa Albaaniast oli kunagi metsane. Sajanditepikkuse raie ja karjatamise tagajärjel on algsest taimkattest vähe järele jäänud. Paljudes kohtades on vaid põõsad ja võsa. Umbes 48% Albaaniast on kaetud metsaga. Põhiliselt on tegu männimetsaga, kuid Põhja-Albaanias ja mägede nõlvadel on ka pisut lehtmetsa (tamm, pöök). Kõige metsasemad piirkonnad on Kesk- ja Põhja-Albaania mägedes. Metsade pindala väheneb, sest puitu kasutatakse massiliselt kütteks. Ebaseaduslik raie on väga levinud. Metsapiirist kõrgemal on mägiaasad. Riik püüab metsi taastada. Täiesti taimkatteta kohti on vähe.

Rannikumadalmikel on vahemerelised põõsad, näiteks loorberipuu ja mürt. Lõunarannikul kasvatatakse tsitrusvilju, piisava niisutuse korral viigipuud ja õlipuud. Kõrgemal domineerivad tammemetsad. Seal kasvatatakse viljapuudest õunapuud, ploomipuud ja viinapuud ning kreeka pähklipuud ja kastanipuud. Tammemetsadest kõrgemal on pöögid ja männid ning veel kõrgemal alpikarjamaad.

Loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et jahipiirangud puuduvad, on kõikjal peale kaugete metsade metsloomi vähe. Albaanias eluneb hunte, šaakaleid, hirvi ja rebaseid. Haruldasemad on metssead, karud ja mägikitsed. On loodud looduskaitsealasid.

Jahikeeluseadused metsloomade kaitseks ei ole jõustunud. Vana tava on kanda relva ja piiramatult tulistada.

Metslinde on palju. Mahe rannikukliima meelitab kohale palju rändlinde, näiteks pääsukesi, toonekurgi, parte, hanesid ja pelikane.

Rannikuvetes on sardiine ja meriärne. Mägijõgedes ja -järvedes on forelle.

Looduslikud ohud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslikeks ohtudeks on eelkõige maavärinad.

Keskkonnaohud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskkonnaohtudeks on metsade maharaiumine, mulla erosioon ja vee reostumine jäätmete ja reovete ebapiisava töötluse tõttu.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skanderbegi väljak Tiranas

Pealinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania pealinn on Tirana.

Riigikeel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania riigikeel on albaania keel.

Rahvuspüha[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania rahvuspüha on 28. november, iseseisvuspäev; vabanemine Türgi võimu alt 1912. Selle kuulutas välja Ismail Qemali, kes asutas ka esimese valitsuse. Iseseisvust tunnustati alates juulist 1913.

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

19461990 oli võim täielikult Albaania Tööpartei käes. Partei tegi kõik otsused sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja usulistes küsimustes.

Pärast sotsialismi kokkuvarisemist mujal Euroopas tühistati 1976. aasta põhiseadus ning võeti 1991 vastu üleminekupõhiseadus, mis võimaldas mitmeparteisüsteemi ja nägi ette presidentaalse vabariigi. Uue põhiseaduse projekt lükati 1994 referendumil tagasi. Praegu kehtib uus põhiseadus, mis võeti vastu referendumil 28. novembril 1998 (opositsiooniline Demokraatlik Partei boikoteeris referendumit).

Kõrgeim seadusandlik organ on ühekojaline 140-liikmeline Rahvakogu (Kuvendi Popullor). See valitakse iga 4 aasta tagant. Valimisõigus saadakse 18-aastaselt. Riigipea valib iga 4 aasta tagant parlament. Kõrgeim täitevvõimuorgan oli kuni põhiseadusreformini presidendi nõukogu.

Albaania Vabariigi presidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albaania riigipeade loend

Albaania peaministrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albaania valitsusjuhtide loend

Sümbolid ja tähised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albaania lipp
Next.svg Pikemalt artiklis Albaania vapp

Hümn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania riigihümn on "Hymni i Flamurit".

Üladomeen[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üladomeen on .al

Maakood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania kood telefonides on 355.

Autode tunnus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autode tunnus on AL.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania jaguneb 36 ringkonnaks (rreth, mitmus rrethe) ja eristaatusega pealinnaks. Ringkonnad on rühmitatud 12 maakonnaks (ametlik qark/qarku, aga tihti prefekturë/prefektura). Ringkonnad jagunevad 361 vallaks (komunë ja bashki).

Maakonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania maakonnad
  1. Berati maakond
  2. Dibëri maakond
  3. Durrësi maakond
  4. Elbasani maakond
  5. Fieri maakond
  6. Gjirokastëri maakond
  7. Korçë maakond
  8. Kukësi maakond
  9. Lezhë maakond
  10. Shkodëri maakond
  11. Tiranë maakond
  12. Vlorë maakond

Ringkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania ringkonnad
  1. Berati ringkond
  2. Bulqizë ringkond
  3. Delvinë ringkond
  4. Devolli ringkond
  5. Dibëri ringkond
  6. Durrësi ringkond
  7. Elbasani ringkond
  8. Fieri ringkond
  9. Gjirokastëri ringkond
  10. Gramshi ringkond
  11. Hasi ringkond
  12. Kavajë ringkond
  13. Kolonjë ringkond
  14. Korçë ringkond
  15. Krujë ringkond
  16. Kuçovë ringkond
  17. Kukësi ringkond
  18. Kurbini ringkond
  19. Lezhë ringkond
  20. Librazhdi ringkond
  21. Lushnjë ringkond
  22. Malësi e Madhe ringkond
  23. Mallakastëri ringkond
  24. Mati ringkond
  25. Mirditë ringkond
  26. Peqini ringkond
  27. Përmeti ringkond
  28. Pogradeci ringkond
  29. Pukë ringkond
  30. Sarandë ringkond
  31. Shkodëri ringkond
  32. Skrapari ringkond
  33. Tepelenë ringkond
  34. Tirana ringkond
  35. Tropojë ringkond
  36. Vlorë ringkond

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilised näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania rahvaarv oli 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel 2 831 741. Varasematel hinnangutel oli rahvaarv 3 582 205 (hinnang, juuli 2003), ÜRO andmetel 3,2 miljonit (2003). Rahvaarv on väheneud emigratsiooni tõttu, põhiliselt Kreekasse ja Itaaliasse. Maailma riikide seas on Albaania rahvaarvult 140. Rahvastiku tihedus on 98,5 inimest ruutkilomeetri kohta (2011). Albaania on Euroopas rahvaarvult 32. ja rahvastiku tiheduselt 18. 2025. aasta rahvaarvuks prognoositakse 3,8 miljonit.

Aastatel 1945–1990 Albaania rahvaarv peaaegu kolmekordistus, kuid väheneva sündimuse ja kasvava väljarände tõttu 1990. aastatel rahvaarvu kasv aeglustus. 2000 oli rahvaarv 3 544 841. Albaania rahvastik on väga noor (keskmine vanus 28 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 6,3%. Alla 15-aastaste osakaal on 30%. Sotsialismiajal oli ränne maalt linna seadustega piiratud. Need seadused tühistati 1994, kuid linnastumine algas päris 1990. aastate alguses. Linnarahvastiku osakaal on 53,7% (2011).

Loomulik iive on 2,2% (Euroopa suurim). Naise kohta on 2,1 sündi. Iive on 0,63%. Mehi on 51%, naisi 49%. Keskmine eluiga on 73,5 aastat, naistel 77 ja meestel 70 või 71 aastat. Laste suremus on 4,3%.

Albaania linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Balkani sõda 1913 jäi uute piiride järgi üle 40% albaanlasi Kosovosse. Seetõttu elab praegu rohkem albaanlasi teistes riikides kui Albaanias. Albaania ja Kosovo albaanlased peavad end üheks rahvaks. Albaanlased jagunevad hõimudesse. Türgi valitsuse ajal oli albaanlaste elulaad, riietus, arhitektuur ja kunst türgipärased, eriti moslemitel. Kahekümnenda sajandi lõpus on elulaad muutunud euroopalikumaks. Albaanlaste osakaal on ametlikel andmetel 95%.

Suurim vähemusrahvus on kreeklased, kes elavad suuremalt jaolt Lõuna-Albaanias Kreeka piiri lähedal. Ametlikult loetakse Albaania kreeklaste arvuks 59 000, kuid kreeklased ise hindavad oma arvu 300 tuhandele. Kreeklaste osakaal on ametlikel andmetel 3%.

Albaanias on ka palju mustlasi (Sinti). Nende täpne arv pole teada, kuid neid arvatakse olevat 10% rahvaarvust. Vähemusrahvus on ka aromaanid. Nende arv on 50 – 100 000. Serblasi oli 1994 umbes 1000–3000. On ka bulgaarlasi. Albaanias elavad üksikud juudid, kes on segaabielus (vaata Albaania juudid).

Albaanlased kõnelevad albaania keelt. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli albaaniakeelne kooliõpetus Türgi võimude poolt keelatud. Kaks kolmandikku Albaania albaanlastest räägib geegi murret, üks kolmandik toski murret. 1972 loodi ühtne kirjakeel, millel on mõlema murde jooni.

Umbes 2 miljonit albaanlast elab endises Jugoslaavias (90% Kosovo elanikest on albaanlased), 400 000 Makedoonias ja 600 000 Ameerika Ühendriikides.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma ajal Albaania ristiusustati. Türgi valitsuse all (1468–1912) võttis enamik albaanlasi vastu islamiusu.

1930. aastatel oli moslemeid 70% (sunniite ja palju Bektashi moslemeid). Õigeusulisi kristlasi oli 20%, katoliiklasi 10%. Viimaste statistiliste andmete järgi (1942) oli 2/3 elanikkonnast moslemid.

Ka praegu on moslemid, bektashid,katoliiklased ja õigeusklikud. Albaania kuulub 14 kõige vähem religioossema maailma riigi hulka – vaid 39% albaanlastest on usklikud.[2] Seda kinnitab Gallup Balkan Monitor. [3]

Enver Hoxha keelas 1967 kõik religioonid ja kuulutas Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Konstitutsiooni järgi oli Albaania "ilmalik riik". Kõik kirikud ja mošeed suleti või muudeti kinodeks, spordihallideks või ladudeks. Välismaa vaimulikud saadeti maalt välja või vangistati, kohalikud vaimulikud arreteeriti, saadeti sunnitööle või saadeti asumisele religioosse tegevuse keeluga. Paljud tapeti, kirikud lammutati või võeti kasutusele muul otstarbel (ühest kirikust sai kontserdisaal, teisest võimla).

Usklik olemine oli kriminaalkuritegu. Söögilaua õnnistamise eest võis saada 7 aastat vabadusekaotust. Ametnik võis tulla ja küsida kuue-kaheksa-aastaste laste käest, kes tunneb ristimärki, ning jaatava vastuse korral vanemad represseeriti.

Aastast 1990 on Albaanias usuvabadus. Sellest ajast saadik on ilmunud palju usulahke.

22. oktoobril 1991 nimetati esimene apostellik nuntsius Ivan Dias. Katoliku preestreid oli järel 33 ja nunni 45, kõik vanad ja haiged. Välismaalt, eriti Itaaliast ja Kosovost, samuti Bosniast ja Hertsegoviinast, Horvaatiast, Saksamaalt, Austriast, Sloveeniast, Maltalt, Indiast ja Filipiinidelt hakkas tulema materiaalset abi ja vaimulikke. Praegu on Albaanias 20 katoliku mungakloostrit ja 70 nunnakloostrit. Katoliku preestreid on 110, nunni umbes 300 ja pühakodasid 150.

25. aprillil 1993 käis paavst Johannes Paulus II pastoraalvisiidil Shkodëris ja Tiranas, mille käigus ta pühitses 4 esimest piiskoppi pärast tagakiusamist kommunistide poolt.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania majandus on üks vaesemaid Euroopas. Ta tugineb suurelt jaolt põllumajandusele. Pool majanduslikult aktiivsest elanikkonnast on veel hõivatud põllumajandusest ja üks viiendik (600 000 inimest) arvatakse töötavat välismaal, neist 40 000 prostituudina.[viide?] Kommunistid olid kaotanud maa eraomanduse. Umbes 80% põllumajanduslikku maad läks kooperatiivide kätte ja ülejäänud maad viljeles otseselt riik.

Riigi suurimad majanduslikud probleemid on kõrge tööpuudus, korruptsioon, mis ulatub kõrgete ametnikeni, ja organiseeritud kuritegevus (sealhulgas inim- ja uimastikaubandus; uimastite transiit Aasiast Euroopasse; naiste vahendamine prostituutideks ja alaealiste vahendamine orjadeks keskusega Vlorës).

Albaania saab finantsabi välismaalt, eriti Kreekast ja Itaaliast.

Albaania ei ekspordi suurt midagi (peamised eksporttooted on kroom ja kroomitooted ning toiduainetetööstuse tooted), kuid impordib palju Kreekast ja Itaaliast. Raha impordiks tuleb finantsabist ja välismaal töötavate põgenike toodavast rahast.

Keskmine aastasissetulek on Maailmapanga andmetel 1340 USA dollarit.

Põllumajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaanlased on traditsiooniliselt olnud karjakasvatajad, kes viisid oma lamba- ja kitsekarjad suveks mägikarjamaadele. Karjakasvatus on ka praegu tähtis, kuid 2/3 põllumajandustoodangust tuleb põlluviljadest. Peamine teravili on nisu, millest ei jää palju maha mais. Tähtsad on ka riis, puuvill, suhkrupeet, kartul, juurvili ja söödavili. Soojad suved võimaldavad kasvatada oliive, viinamarja, tubakat ja tsitrusvilju.

Maavarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaanial on suuri maavarade varusid. Naftat jätkub sisetarbimiseks ning jääb pisut üle ka ekspordiks. Torujuhe viib Kuçova naftaväljadelt Vlorë sadamasse. On ka mitu naftatöötlemistehast. Toodetakse maagaasi. Leidub pruunsütt, mida saab kasutada elektri tootmisel. Enamik toodetavast elektrist tuleb siiski hüdroelektrijaamadest. Metallimaakidest on kõige tähtsam kromiit. Leidub ka vaske ja niklit.

Eksport ja import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ekspordi kogumaht on 256 miljonit USA dollarit aastas. Sellest moodustab tekstiil 32,7%, nahk ja nahktooted 19,5% ja maagid 10,4%. Märkimisväärselt eksporditakse kromiiti. Eksporditakse ka vaske, rauamaaki, asfalti, tubakat, puu- ja juurvilju ning veini. Põhilised ekspordimaad on Itaalia (60%), Kreeka (5,7%) ja Saksamaa (5,7%).

Impordi kogumaht on 1,07 miljardit USA dollarit. Sellest moodustavad poolfabrikaadid 29,3%, toiduained 22% ning masinad ja transpordiseadmed 16,3%. Põhilised tarnijad on Itaalia (42,2%), Kreeka (27,5%) ja Türgi (3,3%).

Väliskaubanduse puudujääk on 814 miljonit USA dollarit.

Tööstus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tööstuse, eriti nafta- ja keemiatööstuse arendamisele pööratakse Albaanias suurt tähelepanu. Elbasanis avati 1976 väike raua- ja terasetehas. On ka väikesi keemiatehaseid. Tiranas ja Beratis on suured tekstiilikombinaadid.

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene raudtee ehitati 1948. See ühendas Tiranat Durrëse ja Elbasaniga. Raudteede kogupikkus on 447 km. Algselt ehitati raudtee rahvusvahelise raudtee jätkuna Montenegrost Han i Hotiti kaudu.

Maanteede kogupikkus on 18 000 km, neist kõvakattega 39%.

1000 elaniku kohta tuleb 44 autot.

Peamised sadamad on Durrës, Vlorë, Shëngjin ja Sarandë. Siselaevaliinide kogupikkus on 43 km.

Tiranas on rahvusvaheline lennujaam. Lennukompaniid on Albanian Airline ja Ada Air.

Side[muuda | redigeeri lähteteksti]

Telefonivõrk on piiratud. Raadio on laialt levinud. Televisioonisaated algasid 1971.

1000 elaniku kohta on 243 raadiot, 123 televiisorit, 49,7 telefoniühendust, 88,2 mobiiltelefoni ja 7,6 personaalarvutit.

Rahaühik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albaania rahaühik on Albaania lekk.

Riigieelarve[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik kulutab riigikaitsele 7%, haridusele 2%, tervishoiule 6% eelarvest.

Ajakirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurim sõltumatu päevaleht on Koha Jonë, mille tiraaž on 400 000 eksemplari. Teadeteagentuur on Albanian Telegraphic Agency (ATA).

Riikliku Albaania Raadio ja Televisiooniga (RTSh) võistleb 75 eratelevisioonikanalit ja 30 eraraadiojaama (2001. Neid on massiliselt tekkinud alates 1990. aastate. Parteid, usuühingud ja riigiasutused ei tohi omada eratelevisiooni- ja raadiojaamu. Paljud elanikud saavad ilma satelliidita vaadata Itaalia ja Kreeka televisiooni.

Albaaniakeelseid saateid edastavad ultralühilainel või kesklainel BBC, Deutsche Welle, Radio France Internationale, Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl.

Trükiajakirjandus on sensatsioonijanuline. Parteidel, ametiühingutel ja mitmesugustel ühiskondlikel organisatsioonidel on oma ajalehed.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiranas on riiklik ülikool. Ülikool on ka Shkodëris.

Sõjavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajateenistus kestab 12 kuud. Isikkoosseisus on 27 000 meest, sellest 20 000 maaväelast, 4500 lennuväelast ja 2500 merejalaväelast. Kaitsekulutused moodustavad 1,3% SKP-st.

1. aprillil 2009 sai Albaania NATO täisliikmeks.

Saatkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikides: 2100 S St NW, Washington, DC 20008
Poolas: Ul. .Altowa 1, 02–386 Warszawa,Poland
Rootsis: Capellavägen 7, S-181 32 Lidingö
Saksamaal: Friedrichstraße 231, D-10969 Berlin
Venemaal: Ulitsa Mõtnaja, dom 3, kvartira 8, Moskva 119049

Ajaloo lühikokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albaania ajalugu

1. aastatuhandel eKr elasid Albaania territooriumil illüürlased. Alates 627 eKr leidub kreeka kolooniaid. Alates 167 eKr oli Albaania Illyricumi provintsina Rooma võimu all.

Asukoha tõttu Aadria mere rannikul on Albaania pikka aega olnud vallutuste sillapeaks.

Albaania kuulus alates 4. sajandi lõpust Ida-Rooma keisririigi (Bütsantsi) alla. Vallutajatena käisid Albaaniast üle läänegoodid, hunnid ja bulgaarid. Albaanlasi mainiti esmakordselt 1078. 1085 toimus normannide vallutus. 1282 vallutas ranniku Anjou krahv Charles. 1345 paiku oli Albaania mitu aastat Serbia ülemvõimu all.

Savra lahinguga 18. septembril 1385 algas Türgi ülemvõim. Skanderbegi ülestõus türklaste vastu kestis 14431468. 1444 moodustati Lezhë liiga. Skanderbeg suri 17. jaanuaril 1468. 1478 liideti Albaania Türgi impeeriumiga. Alates 1501 oli kogu Albaania Türgi võimu all. Paljud albaanlased põgenesid Itaaliasse, teised võtsid vastu islami.

Türgi võim lõikas Albaania rohkem kui neljaks sajandiks lääne tsivilisatsioonist ära, kuid 19. sajandi lõpus hakkas Albaania taasavastama oma lähedust läänele.

17881822 valitses Ali Paša Tepelena Ipirost, allumata Konstantinoopoli kontrollile. Alates 1830 toimus Rilindja (rahvuslik ärkamine). 10. juunil 1878 moodustati Prizreni liiga, mis esindas albaanlaste huve Berliini kongressil, mis Balkani poolsaarel piirid ümber korraldas. 1899/1900 moodustati Pejë liiga. 1912 toimus Esimene Balkani sõda Türgi vastu.

28. novembril 1912 kuulutati Vlorës välja Albaania iseseisvus. 31. juulil 1913 otsustas Londoni konverents teha Albaaniast iseseisva vürstiriigi. Albaania piirid määrati suurriikide poolt kindlaks nii, et umbes kolmandik albaanlasi jäi võõrvõimu alla. 1914 sai Albaania vürstiks prints Wilhelm zu Wied.

Esimeses maailmasõjas okupeerisid Albaania Austria-Ungari, Itaalia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Prantsuse väed.

28.-31. jaanuaril toimus Albaania jagamise plaanide vastane Lushnjë kongress. Moodustati valitsus ja Tirana nimetati pealinnaks. Juunis 1920 aeti Itaalia väed Vlorëst välja. 17. detsembril võeti Albaania vastu Rahvasteliitu.

Sõdadevaheline aeg algas valitsuste kiire vaheldumise, riigipöörete ja võõrvägede sissemarssimistega. Lõpuks tuli võimule Ahmed Zogu, kes 31. jaanuaril 1925 sai presidendiks. Majanduslikult sattus Albaania tugevasse sõltuvusse Itaaliast. 1. septembril 1928 sai Zogu albaanlaste kuningaks. 27. aprillil 1938 abiellus ta ungari krahvinna Geraldine Apponyiga. 7. ja 8. aprillil 1939 okupeeris Itaalia Albaania praktiliselt vastupanuta. Zogu ning tema abikaasa ja paaripäevane poeg põgenesid. 12. aprillil 1939 otsustati astuda personaaluniooni Itaaliaga, 16. aprillil sai Itaalia kuningast Vittorio Emmanuele III-st Albaania kuningas.

Pärast okupatsiooni haaras võimu peamiselt kommunistidest koosnev vastupanuliikumine, mida juhtis Enver Hoxha.

Kuni aastani 1990 (5 aastat pärast Hoxha surma) oli Albaania isolatsionistlik sotsialistlik riik. Praegu on tekkimas mitmeparteiline demokraatlik riik, kuid Albaania kannatab majandusprobleemide, organiseeritud kuritegevuse ning rohkearvuliste Kosovo põgenike all.

Lähiajaloo kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albaania lähiajalugu

Teise maailmasõja ajal võitlesid Albaania kommunistid ja natsionalistid nii teineteisega kui ka Itaalia ja Saksa okupatsioonivägedega. Jugoslaavia ning liitlasvägede abiga saavutasid kommunistid võidu.

Pärast sõda sai kommunismist järgmiseks 45 aastaks valitsev ideoloogia. Kommunistide juhid Enver Hoxha ja Mehmet Shehu likvideerisid oma rivaalid partei sees ning likvideerisid antikommunistliku opositsiooni. Nad korraldasid majanduse ümber rangelt stalinistlikel põhimõtetel, toetudes algul Jugoslaaviale, seejärel Nõukogude Liidule ja lõpuks Hiinale. Neid eesmärke ellu viies allutasid kommunistid Albaania rahva isolatsioonile, propagandale ja julmadele poliitilistele meetmetele. Kui Hiina 1970. aastatel avanes Läänele, pöörasid Albaania juhid Pekingile selja ning viisid ellu range autarkia poliitikat, mis laostas riigi majanduse.

Kui Hoxha 1985 suri, võimule tuli Ramiz Alia ja sotsialistlikud režiimid kogu piirkonnas langesid, toimusid Albaaniaski ulatuslikud muutused. Albaania valitsus hakkas olude parandamiseks sõlmima sidemeid Läänega. Algasid demokraatlikud reformid, mis viisid mitmeparteiliste valimisteni 1991. Vastavalt 1991. aasta ajutisele põhiseadusele kiitsid albaanlased 1998 heaks konstitutsiooni, mis seadis sisse õigusel põhineva demokraatliku valitsemissüsteemi ning tagas põhilised inimõigused. Kuigi Albaania on kiiresti liikunud demokraatia ja õigusriigi suunas, on valimiseeskirjades veel tõsiseid puudusi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]