Serbia

Allikas: Vikipeedia
Serbia Vabariik
serbia Републикa Србијa
Republika Srbija
Serbia lipp Serbia vapp
Serbia lipp Serbia vapp
Serbia asendikaart
Riigihümn Bože Pravde
Pealinn Belgrad
Pindala 77 474 (koos Kosovoga 88 361) km²
Riigikeel(ed) serbia
Rahvaarv 7 498 001 (2008) (koos Kosovoga 9 524 359)
Rahvastikutihedus 95 in/km²
President Tomislav Nikolić
Peaminister Aleksandar Vučić
Iseseisvus 1877
Rahaühik dinaar (CSD)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .rs, .yu
ROK-i kood SRB
Telefonikood 381
Serbia faktiline territoorium Kosovo iseseisvumise järel.

Serbia on merepiirita riik Euroopas, Balkani poolsaare keskosas. Piirneb Montenegro ja Albaaniaga edelas, Bosnia ja Hertsegoviina ja Horvaatiaga läänes, Ungari põhjas, Rumeenia kirdes, Bulgaariaga kagus ning Makedooniaga lõunas.

Kuni 2006. aastani moodustas tänane Serbia riik Serbia ja Montenegro liitriigi tuumikala. 3. juunil 2006 kuulutas Montenegro parlament Montenegro iseseisvaks ja 5. juunil kuulutas Serbia end Serbia ja Montenegro õigusjärglaseks.

2008. aasta 17. veebruaril kuulutas end ühepoolselt Serbiast sõltumatuks Kosovo, mille iseseisvust Serbia ei tunnusta. Mitmed riigid, kaasa arvatud Eesti, on Kosovot tunnustanud.

Serbia loeb riigi koosseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda: lisaks Vojvodinale ka iseseisvust kuulutanud Kosovo ja Metohija.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia riigi juured ulatuvad 9. sajandi esimesse poolde. Serbia kuningriik loodi 11. sajandil ja 14. sajandil sai sellest suurriik. Pärast lüüasaamist 1389. aastal peetud Kosovo lahingus langes suurem osa riigist türklaste kätte. Osa Serbia piirkondi suutis veel 70 aastat vastu panna, enne kui Osmanite riik needki annekteeris. Hoolimata kolmest Austria sissetungist ja arvukatest vastuhakkudest jäi Osmanite võim püsima sajanditeks.

19. sajandil võimaldasid Esimene Serbia ülestõus (18041813) ja Teine Serbia ülestõus (1815) luua Serbia vürstiriigi, mis oli esialgu pooliseseisev, ja saavutas peagi täieliku sõltumatuse Türgist. 1876. aastal kuulutasid Montenegro, Serbia ja Bosnia sõja Türgile ning teatasid ühinemisest. Berliini kongressil anti iseseisvus siiski ainult Serbiale, Montenegrole ja Rumeeniale, seevastu Bosnia ja Raška jäeti Austria-Ungarile.

Pärast Balkani sõdu (19121913) ja Esimest maailmasõda (19141918) asutati Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik, mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks.

Teise maailmasõja päevil okupeeris Jugoslaavia riigi Natsi-Saksamaa. Sakslastele vastu hakanud paramilitaarsed rühmitused kippusid sõdima ka omavahel. Sakslaste ja nendega liidus olnud Horvaatia separatistide purukslöömise järel võttis kogu Jugoslaavias võimu kommunistlike partisanide juht Josip Broz Tito. Tito ja tema järglaste juhitud Jugoslaavia Sotsialistlik Föderaalne Vabariik püüdis Külma sõja päevil jääda neutraalseks riigiks ja oli Mitteühinemisliikumise üheks algatajaks.

1989. aastal sai Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia Vabariigi presidendiks Slobodan Milošević, kelle rahvusäärmuslikud vaated viisid Jugoslaavia vägivaldse lagunemiseni. 1991. aastal kuulutasid end iseseisvaks Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia. Järgmisel aastal järgnes neile Bosnia. Serbia püüdis lahkulöönud territooriumitele jäänud serblaste asualasid sõjalisi vahendeid kasutades emamaaga edutult liita. Sõjategevuse lõpetas 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping.

1998. aastal kasvasid Jugoslaavia jõudude relvakokkupõrked Kosovo Vabastusarmeega üle Kosovo sõjaks. Pärast nurjunud rahukõnelusi 1999. algul sekkusid sõjategevusse NATO õhujõud ja Serbia sunniti kapituleeruma. Kosovo staatus jäeti rahvusvaheliste kõneluste otsustada. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kosovo läänepiirile Albaaniaga Dinaari mägedesse jääb endise Jugoslaavia kõrgeim tipp Daravica (2656 m/ GPSi järgi 2667 m), mida peab senini oma kõrgeimaks tipuks ka Serbia. Ilma eraldunud Kosovota jääb Serbia "laeks" nüüd aga 500 meetrit madalam Midžor idapiiril Bulgaariaga (2169 m, Stara planina aheliku lääneotsas).

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjaosas parasvöötme kontinentaalne kliima külmade talvede ning palavate niiskete suvedega. Põhjaosa ilma kujundavad õhumassid Põhja- ja Lääne-Euroopast.

Lõuna pool vahemereline kliima palavate ja kuivade suvede ja sügistega, talved on võrdlemisi külmad ja lumerohked. Vahemerelt lähtuvate soojade õhumasside mõju vähendavad mäeahelikud.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia on jagatud 24ks ringkonnaks (okrug) ja Belgradi linnaks. Ringkonnad (kaasa arvatud Belgrad) on omakorda jagatud omavalitsuspiirkondadeks (opština).

Serbia loeb oma koossseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda, riigi põhjaosas asuva Vojvodina ning lõunasse jääva Kosovo ja Metohija, millest viimane on ühepoolselt välja kuulutanud iseseisvuse ja leidnud osalist rahvusvahelist tunnustust.

Seda osa Serbiast, mis ei kuulu kummagi autonoomse piirkonna koosseisu, nimetatakse Kesk-Serbiaks (Centralna Srbija). Tegemist ei ole eraldi administratiivse üksusega.

Kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia on ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu ja Kesk-Euroopa Vabakaubanduslepingu liige. Serbia taotleb Maailma Kaubandusorganisatsiooni ning Euroopa Liidu liikmestaatust.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimad linnad (üldjuhul 2002. aasta andmetel).


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

43.9520.93333333