Eesti asustus

Eesti asustus on asustus Eesti territooriumil.

Eestis on asustustihedus keskmiselt 30,3 el/km² (2000. aasta rahvaloenduse andmetel). Väikseim on see Hiiumaal (10,2 el/km²) ja suurim Harjumaal (121,3 el/km²) .

Varajane asustus (kuni 13. sajand)

Pulli kiviaja asulakoht

Esimesed märgid asustuse tekkimisest pärinevad kiviajast (umbes 9000 eKr) . Asustuse iseloom sõltus eelkõige piirkonna reljeefist ning elatusviisist. Eestis on valdavalt tasane pinnamood ning varjualuseks sobivaid koopaid on vähe. Seetõttu elati Eesti territooriumil enamasti puuokstest ja -koorest valmistatud hüttides .

Varajased asulad olid rahvaarvult väikesed, kuna inimese eksisteerimiseks vajalik territoorium pidi olema suur: ei kasutatud veel efektiivseid maaharimise võtteid, mis võimaldaksid väikeselt territooriumilt koguda piisaval hulgal saaki. Pideva paremate elukohtade otsingu tõttu ei kujunenud kiviajal veel välja kindlat asustussüsteemi .

Suuremad muutused toimusid seoses karja- ja viljakasvatamise arenguga ning metallist tööriistade tekkega. Asustus koondus enamasti tasasematele ja lagedamatele aladele, kus olid põllumajanduseks paremad tingimused. Kvaliteetsemad tööriistad võimaldasid ka vastupidavamate eluasemete ehitamist. Viimase aastatuhande keskel eKr hakkasid arenema kindlustatud asulad. Nende tekke peamiseks põhjuseks võib lugeda konkurentsi paremate maade pärast . Väiksemate maalinnuste kõrval arenesid ka suuremad asustuspunktid: näiteks Varbola, Muhu ja Valjala linnus. Lisaks võis täheldada ka esimeste linnaliste asulate teket tänapäevase Tartu, Tallinna ja Viljandi piirkondadesse. 13. sajandi algul elas Eesti territooriumil hinnanguliselt 150 000 – 180 000 inimest .

Feodalismiperiood (13.–19. sajand)

Feodalismiperioodi olulisemaks arenguks võib pidada asulate diferentseerumist linnadeks ja küladeks. Nii võib seda perioodi pidada süsteemse asustuse tekkeajaks Eestis. Just selle ajajärgu algusse jääb mitme tänapäevase linna teke: Tartu (linnaõigus 1230. aastal), Tallinn (1248), Narva (1256), Pärnu (1318), Haapsalu (1279), Viljandi (1283), Paide (1291) . Sellised suuremad asustusüksused tekkisid kaubateede äärde ja paiknesid enamasti jõgede kaldal või mererannikul.

Feodalismiperioodi algusaja suuremate linnade Tallinna (Revalia) ja Tartu (Tarbatum) asustustihedus ulatus umbes 250 inimeseni hektaril. Linnad arenesid ja kasvasid terve perioodi jooksul ning võrreldes 13. sajandiga oli 19. sajandi keskpaigaks linnaelanike osatähtsus tõusnud 5%-lt 19,1%-ni. Rahvaarvu kasvuga moodustusid keskaegsete linnasüdamete ümber ka arvestatava suurusega eeslinnad. Feodalismiperioodi jäävad ka olulised muutused maa-asulate arengus. Suurimad muutused põhjustas 13. sajandil alanud külamaade mõisastamine, mille tulemusena toimus mitmete külade ümberasustamine ja uute maade ülesharimine, mis oli eelkõige tingitud rahvastiku juurdekasvust. Mõisad saavutasid oma tippaja 17. sajandil, mil suur osa Eesti territooriumist kuulus mõisate valdustesse .

Kõige levinumaks külatüübiks oli feodalismiperioodil sumbküla, kuid 14. sajandil hakkasid kujunema ka teised külatüübid: voorelisel või künklikul maastikul tekkisid rida-, ahel- ja hajakülad. Rida- ja ahelkülad levisid ka rannikualadel. Feodalismiperioodi suurimaks arenguks maa-asustuses võib lugeda Eesti alale omase rehielamu levikut. Lisaks mõisatele mängis asustuse kujunemisel olulist rolli ka maakirikute rajamine: nende ümber tekkisid nn. kirikukülad, mis feodalismiperioodi keskpaigaks arenesid tsentraalseteks maa-asulateks, domineerides ümbritsevate väiksemate asulate üle. Selle põhjustas peamiselt ühiskondlikult tähtsate hoonete, näiteks koolide rajamine just kirikute lähedusse. Maa-asustuse struktuur muutus feodalismiperioodil vähe: tugevad mõisad domineerisid maaelanikkonna üle. Suurimaks muutuseks võib lugeda 19. sajandil läbi viidud kruntimist, mille käigus püüti mitmel pool vana katkendlikku maajaotust talude efektiivsuse tõstmiseks parandada. Endiste paljude killustatud maalappide asemel eraldati igale talule väiksemal arvul suuremaid tükke. Sellist praktikat kasutati enamasti Lõuna-Eestis . Rahvastikus oli maaelanike osakaal võrreldes linnaga väga suur: 19. sajandi keskpaigas elas maa-asulais 659 000 inimest ja asustus oli võrreldes tänapäevaga tunduvalt tihedam. Kujunesid välja ka võrdlemisi rahvarohked külad, mis panid aluse tänapäevaste alevite ja ka väiksemate linnade tekkele.

19. sajandi teisest poolest Nõukogude okupatsiooni alguseni

19. sajandi teisele poolele on iseloomulik tööstuse, transpordi, kaubanduse ja põllumajanduse kiire areng. Selline protsesside kulg mõjutas eelkõige linnasid, põhjustades nende kiire kasvu. Olulist rolli Eesti asustusstruktuuri arengus mängis raudtee ehitamine: tunduvalt kiiremaks muutus linnadevaheline kauba ja inimeste liikumine ning jaamade ümber koondusid uued asulad, mis hiljem arenesid alevikeks ja linnadeks. Seevastu raudteest kaugemal paiknevate asulate rahvaarv vähenes . Raudtee arenguga tekkis ka linnadele arvestatav tagamaa, mis toetas suurte tööstuslinnade, nagu Narva ja Tallinn, teket. Linnades püüti säilitada feodalismiperioodist pärinevat töö- ja elukohtade kompaktsust: vabrikud ehitati linnade lähedusse ning tööstushoonete kõrvale rajati terved rajoonid tööliste eluasemeteks. Sellise planeerimissüsteemi alusel tekkisid terved uued linnaosad, kus vaheldusid tööstushooned, elurajoonid ja kommunaalhooned. Ebapiisava linnaplaneerimise tagajärjel muutusid linnade struktuurid märksa kaootilisemaks ning kaotasid terviklikkuse. Linnade südametesse ehitati kõrghoonestatud rajoonid .

Maa-asustuse suurimad muutused 19. sajandil on eelkõige seotud mõisastruktuuri lagunemisega, mis tipnes vana maakorralduse kaotamise ja maareformiga, mille käigus mõisamaad võõrandati ning jagati talurahvale. Eraomandi tekkides muutus maarahvas rikkamaks ning selle tõttu laienesid ka külad. Olulist asustuse ümberpaiknemist see periood kaasa ei toonud. Suure muutuse asustussüsteemides tõi kaasa Eesti Vabariigi iseseisvumine: esimest korda oli Eesti ala ühtne tervik. Asustuse peamiseks keskpunktiks kujunes Tallinna linn. Lisaks omasid suuremat tähtsust ka maakonnakeskused. Eestis tekkis mitmed väikeseid linnakesi, mis pigem täitsid kohalike kommunaalkeskuste ülesannet. Sellisteks linnadeks olid näiteks Antsla, Kallaste ja Mustla. Maa-asustus laienes võrreldes eelneva perioodiga territoriaalselt: kompaktsete külade asemel levisid hajaasulad. Maa-asustus levis ühtlaselt üle kogu riigi .

Nõukogude periood (1940–1991)

Lasnamäe linnaosa Tallinnas

Sotsialistlikus linnastumises mängis põhilist rolli tsentraalne planeerimine . Nõukogude perioodile on iseloomulik tööstusmahu hüppeline kasv, mis omakorda tõi kaasa väga kiire linnastumise: 1970. aastaks tõusis linnastumise protsent 70-ni . Keskaegsete linnade kõrvale tekkis uus rühm suurasulaid – industriaallinnu, millest suurima, Kohtla-Järve arengus mängis olulist rolli põlevkivitööstuse areng . Linnade kiire kasvu tõttu rajati nende servadesse masstoodanguna suuri elurajoone, nagu näiteks Lasnamäe Tallinnas või Annelinn Tartus . Linnade suureulatusliku laienemise tagajärjel saavutasid mitmed neist tänapäevase ulatuse.

Tähtsaimaks asustusstruktuuri muutuseks võib pidada liitasulate teket: süsteemi tuumikuks on linnad, mille ümber koondus maa-asulatest koosnev tagamaa. Põllumajanduslik tootmine riigistati ning talud koondati kolhoosidesse , mis tõi kaasa põllumajanduskeskuste tekke, kus ühismajandi ümbrusse koondus ka elu- ja kommunaalhoonestik. Sel moel tekkis mitmel pool uusi alevikke ja aleveid.

Tänapäev (1991–2014)

Tänapäeva linnaline asustus sarnaneb suuresti Nõukogude perioodil levinud süsteemiga, kus suurem osa rahvastikust elab linnades, mis omakorda toetuvad teatud suurusega tagamaadele. Maa-asustuses kaasnes taasiseseisvumisega eraomandi teke. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on jätkunud pidev linnastumise trend, samas on viimase kümnendi jooksul ilmnenud ka vastupidised protsessid: linnade lähedale on ehitatud uuselamurajoone. Seega on maa-asustusel vähenenud põllumajanduslik tähtsus ning kasvanud on väärtus elukohana. Selline eeslinnastumise protsess on iseloomulik just suurematele linnadele lähedal olevatele aladele . Taasiseseisvuse perioodi ilmestab ka rahvaarvu järsk vähenemine, mille peamiseks põhjuseks on Nõukogude perioodil Eestisse rännanud muulaste lahkumine endise režiimi kokkuvarisemisel.