Enn Tarvel
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2024) |
Enn Tarvel (kuni 1939 Enn Treiberg; 31. juulil 1932 Metsiku küla – 22. september 2021)[1] oli eesti ajaloolane.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tarvel sündis ja kasvas üles Virumaal Metsiku külas. Ta õppis Annikvere seitsmeklassilises koolis ning Rakvere Eesti Keskkoolis (hiljem Rakvere I keskkool), mille lõpetas 1950. aastal hõbemedaliga. Seejärel asus ta õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ning lõpetas ülikooli 1955. aastal ajaloolasena üldajaloo erialal, tema lõputöö käsitles Inglismaa ajalugu. Seejärel töötas ta Tartusse loodud Rajoonidevahelises Koduloomuuseumis ning pidas loenguid ka Tartu Riiklikus Ülikoolis.[2]
1957. aastal astus ta aspirantuuri Tallinnas ja kaitses 1961. aastal ajalookandidaadi väitekirja Poola-aegse Eesti talurahva ja riigimõisate vaheliste suhete teemal, kuid käsitles laiemalt kogu Poola aega Eestis 16.–17. sajandil. Kandidaaditöö venekeelne tõlge ilmus eraldi raamatuna 1965. aastal (tiitellehe järgi 1964. aastal).[2][3]
1960. aastal asus Tarvel tööle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, kus ta 1968. aastani töötas nooremteaduri ja seejärel 1977. aastani vanemteadurina. 1962. aastal asus ta kirjutama doktoritööd talurahva maksustuse ja maakasutuse teemal, mille ta kaitses 1971. aastal. Doktoritöö ilmus raamatuna 1972. aastal pealkirjaga "Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil".[4]
Aastatel 1978–1993 oli Tarvel Ajaloo Instituudi feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja. Ajaloo Instituudis töötades oli ta mitme ajaloolase, teiste seas Küllike Kaplinski, Maia Madari, Raivo Palmaru, Teet Veispaki, Priit Raudkivi ja Jüri Kivimäe juhendaja.[viide?] 1983–1993 oli Tarvel majandusajaloo õppejõud Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1988. aastal sai Tarvel professoriks.
Aastatel 1992–1993 oli Tarvel professor ka Sisekaitseakadeemias. Külalisõppejõuna pidas Tarvel 1980.–1990. aastail loenguid ka Helsingi, Turu, Toronto ja Läti Ülikoolis; 1998. aastal ka Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis Eestis. 1993–1997 oli Tarvel aga Baltimaade ajaloo professor Stockholmi Ülikoolis.[2]
Teaduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Tarvel uuris Eesti ajaloo teemasid muinasajast tänapäevani. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid poliitiline ajalugu, agraarajalugu ja kohalugu.
Tarveli teaduslikus tegevuses oli oluline osa Vana-Liivimaad käsitlevate keskaegsete kroonikate tõlkimisel, toimetamisel ja kommenteerimisel. Muu hulgas oli ta 1982. aastal ilmunud Richard Kleisi tõlgitud Henriku Liivimaa kroonika eestikeelse tõlke teaduslik toimetaja ja kommenteerija (teos on ilmunud Tarveli täiendatud kommentaaridega veel 1993., 2005. ja 2013. aastal; viimane ilmus muutmata kujul veel ka 2018. aastal).[5] Samuti oli ta Liivimaa vanema riimkroonika ja Dionysius Fabriciuse kroonika eestikeelsete tõlgete toimetaja ja kommenteerija.
1983. aastal ilmus tema sulest monograafia "Lahemaa ajalugu" ning 2018. aastal Eesti ajaloo üldkäsitlus "Eesti rahva lugu". Tarvel on ka üldkäsitluste "Eesti talurahva ajalugu" (1992) ja "Eesti ajalugu III" (2013) üks autoreid.
Tarvel uuris ka Nõukogude okupatsiooni Eestis ning eriti selle repressioone.[2]
Tarvel osales 1960. aastaist ka entsüklopeediate koostamisel ja toimetamisel; viimati "TEA entsüklopeedia" juures.[2]
Seisukohti[muuda | muuda lähteteksti]
Ta suhtus enda sõnul sallimatult kristlikku kirikusse ning euroopalikku lähenemisse regionaalajaloole ja rahvuslikkusele.[6]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1991 – Balti Ajaloo Komisjoni kirjavahetajaliige
- 1994 – Rootsi Kuningliku Gustav Adolfi Akadeemia välisliige
- 1995 – Läti Teaduste Akadeemia välisliige
- 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk[7]
- 2009 – Õpetatud Eesti Seltsi auliige
- 2014 – Eesti Vabariigi teaduspreemia
- 2017 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tarvel oli üliõpilasseltsi EYS Veljesto liige.[2]
Tema lell oli ajaloolane Peeter Tarvel.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil. Tallinn: Eesti Raamat, 1972
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici Chronicon Livoniae. Eessõna ja kommentaaride autor, tõlkinud Richard Kleis. Tallinn, 1982, 2. trükk 1993, 3. trükk 2005 (viimases kahes trükis puudub ladinakeelne tekstiosa)
- Lahemaa ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1983; kordustrükk 1993, Tallinn: Huma
- Eesti talurahva ajalugu. 1. Tegevtoimetaja (peatoimetaja Juhan Kahk). Tallinn: Olion, 1992
- An economic history of the Baltic countries. Stockholm: Department of Baltic Studies at Stockholm University, 1997; koos Juhan Kahkiga
- Liivimaa vanem riimkroonika. Teaduslik toimetaja. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Tallinn, 2003
- Documents on the Soviet military occupation of Estonia in 1940. Tallinn, Estonian Academy Publishers, 2006; koos Tõnu Tannbergiga
- Dionysius Fabriciuse, Viljandi kiriku praosti Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610 = Dionysii Fabricii, Praepositi pontificii Felinensis, Livonicae historiae compendiosa series in quatuor digesta partes ab anno millesimo centesimo quinquagesimo octavo usque ad annum MDCX. Eessõna ja kommentaaride autor ning üks teaduslikest toimetajatest. Tõlkinud Jaan Unt, toimetanud Kai Tafenau. Tartu, 2010
- Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Kaasautor koos Enn Küngi, Margus Laidre, Ivar Leimuse, Aivar Põldvee, Anti Selarti, Marten Seppeli, Kai Tafenau ja Ülle Tarkiaisega. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2013
- Ajalookimbatused. Toimetanud Marten Seppel ja Urmas Tõnisson. Eesti mõttelugu 109. Tartu: Ilmamaa, 2013
- Eesti rahva lugu. Tallinn: Varrak, 2018
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Suri ajaloolane Enn Tarvel, ERR, 23 september 2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Marten Seppel, "Enn Tarveli sammust ja rammust." Sõnasse püütud minevik: in honorem Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2009, lk 11–28.
- ↑ Энн Тарвел. Фольварк, пан и подданный : аграрные отношения в польских владениях на территории Южной Эстонии в конце XVI - начале XVII в. Таллин : Академия наук Эстонской ССР, 1964
- ↑ Kirje ESTER-is
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika 1982. aasta versioon; 1993. aasta versioon; 2005. aasta versioon; 2013. ja 2018. aasta versioon
- ↑ Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb http://kultuur.postimees.ee/4197349/ei-maksa-arvata-et-vanus-kedagi-targaks-teeb Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb.
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend); puuduv või tühi pealkiri:|pealkiri=(juhend) - ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3458
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Enn Tarvel |
- Enn Tarvel Eesti Teadusinfosüsteemis
- Piret Lotman, "Mõned küsimused ajaloodoktor Enn Tarvelile" – Tuna 2001, nr 1, lk 84–94
- Enn Tarvel: ajaloolane on ka futuroloog, Ingvar Bärenklau intervjuu ajalehes Postimees, 30. juuli 2007
- Hommage universaalsusele Enn Soosaare arvustus Enn Tarveli pühendusteosele "Sõnadesse püütud minevik". Sirp, 30. juuli 2009
- Marten Seppel, Teadlane olemine või mitteolemise pärast ei tasu kompleksides põdeda, Marten Seppeli intervjuu kultuurilehes Sirp, 30. juuli 2009
- Teaduse elutööpreemiad saavad Ain Heinaru ja Enn Tarvel Postimees, 13. veebruar 2014
- Marek Tamm, Enn Tarvel – homo historicus, Sirp, 27. veebruar 2014
- Alvar Loog, "Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb" Intervjuu Enn Tarveliga, Postimees, 1. august 2017
- ERR.ee video: Marek Tamm vestles Enn Tarveliga, Eesti Televisioon, 15. veebruar 2018
- Marek Tamm: Enn Tarvel oli võrratu, ent nõudlik vestluspartner, ERR, 24. september 2021
- Alar Maas, Ajaloolasena aja voolus, Sirp, 5. november 2021
