Keila

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib linnast; jõe kohta vaata artiklit Keila jõgi; joa kohta vaata artiklit Keila juga; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Keila (täpsustus).

Keila
Flag of Keila.svg
Keila lipp
EST Keila COA.gif
Keila vapp
Pindala: 11,25 [1] km²
Elanikke: 9806 (01.01.2011)[1]
Keila
Asukoht

Keila (saksa keeles Kegel) on linn Harju maakonnas, Keila jõe ääres.

Tänapäeval on Keila Tallinna ja Maardu järel Harju maakonna suuruselt kolmas linn.

Sisukord

Asukoht ja territoorium [muuda]

Keila kaart

Keila asub Eesti loodeosas ning Harju maakonna lääneosas. Kaugus Tallinnast on 25 kilomeetrit. Linna ümbritseb põhja-, lääne- ja lõunaosas Keila vald, idaosas Harku ja Saue vald. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.[2]

Maanteedest läbivad linna Tallinna–Paldiski maantee, Keila–Haapsalu maantee, Keila–Ääsmäe tee ja Keila–Ohtu tee. Tallinna–Keila raudtee hargneb Keilas Riisipere ja Paldiski suunas.

Keila linna territooriumi pindala on 11,25 km2, millest ligi pool on tiheasustusega ning ülejäänud ala moodustavad peamiselt metsad, sood ja looduslikud heinamaad. Raudteest lõunapoole jääv Keila osa on valdavalt eramutega aedlinn, põhjapoolne aga korruselamutega linnaosa. Linna maa-alal on ka kolm suuremat parki: Keskpark, Jõepark, Männik.[3]

Ajalugu [muuda]

Kultusekivi Jõepargis.

Keila jõeäärne piirkond on olnud asustatud juba muinasajast saadik[4]. Kirjalikes allikates mainiti Keilat esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241. aastal[5]. Aleviku mõõtu asula moodustus Keila kohale 15. kuni 16. sajandil, kuid Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla[4]. 1925. aastal sai Keilast alev ning 1938. aastal kolmanda astme linn[6].

Muinasaja asula [muuda]

Keila territooriumil asus küla juba muinasajal. Asustuse jälgi on leitud peamiselt Keila jõe lähedalt, kus tänapäeval läbib ala raudteetamm. Arheoloogiliste proovikaevamiste tulemusena on sellest piirkonnast leitud potikilde ja söestunud luid, mille abil on oletatud, et küla eksisteeris seal 10.–15. sajandini. Keila territooriumilt leitud seni vanimaks esemeks on III–II aastatuhandest eKr pärit kivikirves, mis tuli välja vundamendi augu kaevamisel 1930. aastal, jõest umbes 200 meetri kaugusel. Samast kohast leiti ka luid ja süsi.[4]

Muinasaja vanimaks säilinud mälestiseks on Keila Jõepargi territooriumil asuv kultuskivi (vähemalt I aastatuhandest), millesse on uuristatud lohukesed.[7]

1912. aastal leiti põllu kündmisel Keila jõe lähedusest (tänapäeval raudtee ülekäigukoha juures) aardeleid, kuhu kuulusid 9.–10. sajandist pärit pronks- ja hõbemündid.[4]

1241. aastal mainiti Keila küla (Keikæl) esmakordselt Taani hindamisraamatus,[5] kus küla suuruseks oli märgitud kümme adramaad.[7]

Kirik [muuda]

Keila kirik.

13. sajandi esimesel poolel rajati Keilasse kirik (arvatavalt puidust)[7]. Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel. 1452. aastal läks Keila kirik Tallinna Toomkiriku alluvuselt Tallinna Komtuurkonna alluvusse. Liivi Ordu valduses toimusid 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses suured kiriku ümberehitused. Alates 1489. aastast on kirik kahelööviline, mis on küllaltki harvaesinev ruumilahendus Eestis kirikutes. 15.–16. sajandist säilinud arveraamatu järgi oli Keila kirik üsna jõukal järjel, seal oli neli altarit. Liivi sõja ajal 1558. aastal kirik rüüstati ja purustati. Aastaks 1596 kirik taastati. Tänapäevase välimuse on kirik saanud 1851. aastal.[8] Rootsi ajast pärinevad tänapäeva kirikus altar, kantsel ning kaks kroonlühtrit.[4]

Keila mõis ja vasallilinnus [muuda]

Vasallilinnuse varemed.

1350. aastal või veidi varem rajas Kegelite suguvõsa Keila jõesaarele mõisa, kuhu kuulusid 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostis Liivi ordu mõisa Arndt Kallelt ning alustas 1470. aastatel mõisa väikelinnuseks ümberehitamist. Vene väed põletasid ordumõisa maha Liivi sõja ajal 1560. aastal, kuid see taastati Rootsi ajal. Tugevaid kahjustusi sai vasall-linnus Põhjasõja ajal (u 1710) ning jäeti maha 1750. aastatel. Üksikuid linnuseruume kasutati keldritena kuni 19. sajandini.[9] Seejärel varemed unustati ja kaevati välja alles 1976. aastal.[7]

Linnuse kõrvale rajati juba Rootsi ajal väike kivist mõisa härrastemaja, mille asemele ehitati ca 1802. aastal uus peahoone, mis jäi arhitektuuriliselt ümbruskonna mõisate (nt Ohtu, Vääna, Saue) peahoonetega võrreldes tagasihoidlikumaks.[4]

Asula enne Liivi sõda [muuda]

15.–16. sajandil moodustus Keila kohale kodanike, bürgermeistri ja gildiga alev, kuhu kuulusid kindlustatud ordumõis ja selle lähedal olev küla, kivist vesiveski (vabade möldritega), kirik ja selle lähedal asuv ligi 20 kivist elamu, kõrvalhoonete ja viie kõrtsiga (pruulimisõigusega majapidamised) küla. Alevi hävitasid poolakad Liivi sõja ajal 1567. aastal, mille järel oli Keila paar sajandit väike kirikuküla.[4]

Uusaeg ja uusim aeg [muuda]

Keila jaamahoone.
Martin Lutheri mälestussammas.

18. ja 19. sajandil muutus Keila ilme üsna vähe. Pööre saabus Balti raudtee valmimisega 1870. aastal. Samuti mõjus asula kasvule soodsalt 1896. aastal alanud mõisamaa müümine ehituskruntideks.[7]

1862. aastal püstitati kirikumõisa juurde Martin Lutheri pronksist mälestussammas, mille finantseerijaks oli Keila mõisnik parun Georg von Meyendorff (1794–1879). Kuue meetri kõrguse mälestusmärgi skulptoriks oli Peter Clodt von Jürgensburg (1805–1867). Kuju hävitati nõukogude võimu poolt aastal 1949.[4]

1925. aastal sai Keilast alev ning 1938. aastal linn.[6]

Keilas tegutses Keila põllumeeste konvent.

1941. ja 1949. aastal oli Keila raudteejaam üheks sõlmjaamaks, kuhu koondati arreteeritud inimesed ja paigutati nad jaamas seisvatesse loomavagunitesse. Vahistamised toimusid valdavalt öösiti ning ühte rongitäit komplekteeriti paar ööpäeva. Jaamast saadeti inimesed Siberisse asumisele. Küüditatute mälestuseks on jaama territooriumile paigaldatud mälestustahvliga kivi.[4]

Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskuseks.[10]

Nõukogude ajal baseerus Keila linna territooriumil tankipolk, viimased tankid viidi minema 1994. aasta 5. augustil. Tankipolgu territooriumil tegutses aastatel 1990–1991 piraatraadiojaam "Nadežda", mille abil edastati venekeelseid raadiosaateid.[4]

Juulis 1958 jõudis Keilasse elektriraudtee,[7] mis pikenes Kloogani sama aasta detsembris ja 1965. aastal pikendati elektriraudteed ka Vasalemmani. Praegusel ajal on linnal elektrirongide näol hea ühendus Tallinnaga.

Nõukogude ajal kasvas linn jõudsalt. Linna äärde ehitati viiekorruseliste paneelmajade rajoon. Nende hulgas on ka kolm seitsmekorruselist korterelamut. Lisaks arenes ka välja Mudaaugu rajoon.

1994. aastal valmis Mudaaugu elamupiirkonnas SOS-lasteküla, millest sai esimene pere-tüüpi lastekodu Eestis.[4]


Rahvastik [muuda]

Rahvaarv [11]
Aasta Rahvaarv
1922 789
1929 924
1939 1172
1959 3032
1970 5574
1980 7549
1985 8731
1990 10205
2000 9049
2011 9806[1]

Keila alal on olnud asustus juba muinasajast alates. 15.–16. sajandil arenes külast aleviku mõõtu asula, kus elasid peamiselt eestlased, sakslased ja rootslased. Liivi sõja ajal 1567. aastal hävitasid Poola väesalgad selle aleviku ning paariks järgnevaks sajandiks oli Keila üsna hõredalt asustatud. Rahvastiku kasvu pärssis ka katk (aastatel 1657 ja 1710), näljahäda (1695. aastal) ning Põhjasõda.[4]

1697. aastast säilinud Keila plaanil on vaid mõned majad koos kiriku, mõisa ja kahe kõrtsiga. Oluline pööre saabus 1870. aastal, kui valmis Keilat läbiv Balti raudtee, mis soodustas piirkonna majanduslikku arengut ja rahvastiku kasvu. Oluline oli ka mõisamaade müümine ehituskruntideks.[4]

Vahetult enne I maailmasõda elas Keilas ligi 800[7], pärast sõda aga umbes 600 inimest.[4] Pidev kasv jätkus kuni 1990. aastani, mil Keilas elas üle 10 000 inimese.[11]

Eesti taasiseseisvumise järel hakkas Keila linna elanike arv kahaneva sündimuse ja väljarände tõttu vähenema ning 2000. aastaks langes see 1990. aasta tipust ligi 11%. Viimase kümne aasta jooksul on aga elanike arv taas tõusuteel ning on 2011. aastal statistikaameti andmetel 9806.[1] Linna asustustihedus on nüüdisajal 871,6 inimest ruutkilomeetri kohta. Ligi pool Keila linna territooriumist on tihedamini asustatud, ülejäänud maa-alal on metsad, heinamaad ja sood (vt Keila kaarti).[3]

2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Keila elanikkonnast eestlasi 82,8%, venelasi 12,07%, ukrainlasi 1,77%, soomlasi 0,89%, valgevenelasi 0,68% ja teisi rahvusi 1,79%.[12]

Keila elanikkonna rahvuslik koosseis aastatel 1970-2011 [muuda]

Rahvus 1970[13] 1979[14] 1989[15] 2000[16] 2011[17]
arv % arv % arv % arv % arv %
Kokku 5594 100 7194 100 10072 100 9388 100 9763 100
eestlased 4621 82,61 5573 77,47 7094 70,43 7773 82,80 8291 84,92
venelased 673 12,03 1191 16,56 2177 21,61 1133 12,07 1078 11,04
ukrainlased 79 1,41 116 1,61 299 2,97 166 1,77 139 1,42
soomlased 88 1,57 105 1,46 115 1,14 84 0,89 56 0,57
valgevenelased 40 0,72 60 0,83 111 1,10 64 0,68 53 0,54
leedulased 20 0,36 23 0,32 24 0,24 23 0,24 24 0,25
poolakad ... ... 8 0,11 14 0,14 10 0,11 8 0,08
tatarlased ... ... 31 0,43 43 0,43 8 0,09 7 0,07
lätlased 15 0,27 11 0,15 16 0,16 7 0,07 5 0,05
sakslased ... ... 18 0,25 23 0,23 7 0,07 10 0,10
juudid 6 0,11 5 0,07 13 0,13 1 0,01 1 0,01
muud 32 0,57 53 0,74 143 1,42 112 1,19 91 0,93

Geoloogia [muuda]

Keila lademe tüüppaljand endises paemurrus.

Keila ala kerkis merest ca 8000 aastat tagasi ning asub Põhja-Eesti lavamaal. Pinnasetüüpidest domineerivad Keilas lubjakivi, liiv, paepealsed mullad ja jõelammide setted.[7] Pae ja Põhja tänaval peaaegu maapinnani ulatuv paekivi pärineb Keila lademest, mis on ligi 20 m paksune ning moodustus ordoviitsiumis umbes 454 miljonit aastat tagasi. Endises paemurrus on tüüppaljandil näha vaid kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast. Sama lademe alumisi kihte saab vaadelda näiteks Rootsis ja Põhja-Ameerikas. Liivase ja kruusase pinnasega kõrgendikud on endised rannavallid, mis tekkisid Antsülusjärve kallastele 8000–9500 aastat tagasi.[18]

Kliima [muuda]

Keila õhust.

Selles peatükis on kasutatud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmeid, mis asub Keilast linnulennult ligi 14 km kaugusel.[m 1] Keila hüdromeetriajaamas mõõdetud sademete ja õhutemperatuuride andmed pole avalikud ning seal on õhutemperatuure registreeritud alles 2007. aastast.[m 2]

Harku jaama andmetest on avalikud perioodil 1971–2000 mõõdetud andmed. Sellel ajavahemikul oli aasta keskmine õhutemperatuur 5,5 °C (Eesti keskmine vahemikus 4,7...6,7 °C). Registreeritud õhu absoluutne maksimumtemperatuur oli +34,3 °C ning miinimumtemperatuur −32,2 °C. Aasta kõige külmem kuu on veebruar, mil keskmine minimaalne õhutemperatuur oli −7,5 °C ning kõige soojem kuu on juuli, mil aasta keskmine maksimaalne õhutemperatuur oli +21,2 °C.[19]

Aasta keskmine sademete hulk antud perioodil on olnud 693 mm, Eestis samal ajal vahemikus 552...747 mm. Sademetega ööpäevi (sademete hulk on suurem kui 1,0 mm) on olnud keskmiselt 126. Ööpäevas on registreeritud maksimaalne sademete hulk 74,5 mm. Suhteline õhuniiskus on aasta jooksul keskmiselt 81%.[20]

Keskmine tuule kiirus oli perioodil 1971–2000 3,9 m/s, maksimaalne aga 35 m/s (126 km/h).[21]

Päikesepaistet esines aastas keskmiselt 1783,1 tundi (74,3 ööpäeva), võrdluseks Kuusiku jaamas oli vastav näitaja 1630,8 ja Vilsandi jaamas 1953,5 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud olid juuni ja juuli (vastavalt 291,5 ja 293,6 tundi) ning kõige vähem nägi päikest detsembris ja jaanuaris (17,8 ja 24,0 tundi).[22]

Majandus [muuda]

Nüüdisaja põhilisteks tööandjateks on Keilas peamiselt tööstus-, jaemüügi ja transpordiettevõtted, näiteks:


Keskajal oli Keila mõis lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. Lisaks põlluharimisele tegeleti mõisas 17. sajandi lõpus kalkunikasvatusega, 19. ja 20. sajandi vahetusel peeti friisi tõugu veiseid ning itaalia tõugu kanu. Keila kirikumõisas tegeleti peamiselt mesindusega.[7]

16. sajandil vabadele möldritele renditud mõisa vesiveski tegutses kuni 1940. aastateni. Veski pais purustati 1941. aastal, kuid veski töötas veel mõned aastad abimootoriga.[4]

Keskajast on olemas andmed Keilas tegutsevate kõrtside kohta (enne Liivi sõda tegutses viis kõrtsi[4]). Mõisa pruulikoda rajati 1694. aastal, mille asemele ehitati 19. sajandil väike õllevabrik (hävis põlengus 1904. aastal), kus valmistati ka karastusjooke. Tänapäeval seisavad Keila jõe lähedal mõisa piiritusetehase varemed, mis töötas lühikest aega aastatel 1888–1896.[7]

20. sajandil oli Keilas küllaltki hästi esindatud tekstiilitööstus. Sajandi alguses oli tegev aurujõudu kasutav mõisa värvalitöökoda. 1918. aastal hakkas tööle villa kraasimis- ja ketrusvabrik.[7] Tuula teel asunud riidevabriku hooned on tänapäeval varemetes.

Pagaritooteid valmistasid igapäevaselt Keila elanikele väikesed pagariärid. II maailmasõja järel tegutses Keilas esialgu kaks leivatehast, kus töö käis käsitsi.[7] 1971. aastal elektriahjudega tööd alustanud leivatehas suleti 2003. aastal.[24] Hoone lammutati ning selle asemele ehitati Selveri kauplus.

1956. aastal loodi Keilas Eesti esimene [4] kolhoosiehitajate organisatsioon – Keila KEN (Kolhoosiehitajate Ehitusnõukogu), mis sai hiljem nimetuseks Harju KEK (Kolhoosiehitajate Ehituskontor).[25]

Nõukogude ajast pärit Keila kõrgeimad tööstushooned (rajatud 1976. aastal) kuulusid Keila Teraviljasaaduste Eksperimentaalkombinaadile [7] (tänapäeval Keila Veskid AS).

Haridus [muuda]

1930. aastal Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud algkooli hoone.

Esimesed jäljed Keilas toimuvast haridustegevusest ilmnevad 17. sajandist, kui kirikuõpetaja Anton Heidrich (1659–1692) andis vaimuliku sisuga õpperaamatu abil leeriõpetust. Õppetegevuse juurde kuulus lugemisoskuse omandamine ning katekismuse ja kirikulaulude õppimine. 1724. aastal ehitati koolihoone pastoraadi juurde. Seejärel puudub haridustegevuse kohta teave rohkem kui sajandi jooksul. 1820. aastal palkas pastor Otto Reinhold von Holtz kaks lugemisõpetajat, kes käisid kihelkonnas lugemist ja piiblilugu õpetamas.[26]

Järjepidevus haridustegevuses sai alguse 1867. aastal, kui Keilast kolme kilomeetri kaugusel avati Väljaotsa talus kool. Esialgu toimus õpe kahel, alates 1872. aastast kolmel päeval nädalas. Õpilasi oli alla kümne. Ruumikitsikuse tõttu koliti 1886. aastal Kruusiaugule, kus õppetöö toimus kolmes klassis viiel päeval nädalas. Õpetati vene keelt, aritmeetikat, emakeelt, laulmist, piiblilugu ja katekismust. Õppetöö toimus seal kuni aastani 1918. Aastatel 1907–1911 töötas Keilas Eesti Rahvahariduse Seltsi eestikeelne erakool, mis suleti tsaarivõimu ametnike poolt. Aastal 1912 alustas Keilas tööd venekeelne kolmeklassiline kool, kuhu toodi 1918. aastal üle Kruusiaugu õpilased ning õppetöö hakkas toimuma eesti keeles. Aastal 1919 sai koolist kuueklassiline algkool ning 139 õpilasele andis õpetust viis õpetajat. Aastal 1930 ehitati Keilasse Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks uus algkooli hoone.[26]

Nõukogude ajal muudeti kool 7-klassiliseks ning 1954. aastal asutati keskkool, kus õppis 477 õpilast ja 29 õpetajat. 1946/1947. õppeaastast tegutsenud vene õppekeelega klassidest moodustati 1967. aastal II Keskkool. I Keskkoolis toimus õpe eesti keeles. Pidevalt kasvava õpilaste arvu tõttu ehitati 1959–1960 vana hoone lähedusse uus koolimaja, mida omakorda laiendati aastatel 1967–1968. Aastal 1964 hakkas Keilas tegutsema muusikakool. 1965. aastal ületas Keila koolide õpilaste arv 1000 piiri. I Keskkool kolis 1975. aastal Põhja tänavale. 1978. aastal eraldati I Keskkoolist algkool.[26]

Taasiseseisvumise järel sai I Keskkoolist Keila Gümnaasium ning II Keskkoolist Keila Vene Gümnaasium (hiljem sai nimeks Ühisgümnaasium). 2009. aastal liideti algkool ja Keila Gümnaasium üheks Keila Kooliks, mida haldab Keila Hariduse Sihtasutus.[27] 2010. aasta lõpus kolis Keila Kool Põhja tänavalt uude koolihoonesse (aadressil Ehitajate tee 1).[28] Samasse hoonesse kolib ka Keila Muusikakool. Peale nimetatud koolide tegutseb Keilas ka 4-klassiline Erakool Läte.[29] Õpilaste arv oli 2007. aasta alguses kõikides koolides kokku 1872.[30]

Kultuur [muuda]

Keila Kultuurikeskus.

Keila kultuuriloo alguseks võib pidada 1865. aastat, mil Max Wilhelm Fick asutas lühikest aega tegutsenud meeskoori. 1876. aastal asutati Jakob Maabergi eestvõtmisel segakoor. Keila Laulu ja Muusika Selts loodi aastal 1890 ning meeskoor uuesti aastal 1896. Aastal 1885 toimus esimene Keila laulupäev, kus osales 18 koori koos 300 lauljaga. Sellel üritusel esitati ka Keila esimene näitemäng. Järgnevad laulupäevad toimusid aastatel 1895, 1897, 1898 ja 1927. Vahepealne mõõn oli tingitud sellest, et Keila Laulu ja Muusika Selts lõpetas tegevuse 1910. aastatel ning see taastati aastal 1923. Aastal 1900 asutati Keila Pritsimeeste Selts ning 1908 Keila Rahvahariduse Selts.[7]

Aastal 1935 moodustati kõikidest Keilas tegutsevatest seltsidest ühine organisatsioon, mille nimeks sai Keila Rahvamaja. Rahvamaja tegutses algselt pritsumajas, kuid Teise maailmasõja ajal hoone hävis ning nõnda koliti endisesse vallamajja. Aastal 1956 valmis kultuurimaja, mida alates 1997. aastast kutsutakse Keila Kultuurikeskuseks. Tänapäeval toimuvad Kultuurikeskuses kontserdid, etendused ja huvitegevus.[31]

1883. aastal asutas Jakob Maaberg Keila esimese laenu-raamatukogu, mis tegutses 9 aastat. Aastal 1919 avati lugejatele Keila Rahvahariduse Seltsi raamatukogu, mis anti 1938. aastal linnale. 1941. aastal oli raamatukogus 3500 köidet. Aastal 1957 kolis raamatukogu kultuurimajja, kus tegutseb tänapäeval Harjumaa Maakonnaraamatukogu nime all.[32] 2011. aasta 1. jaanuari seisuga on raamatukogus 82 684 raamatut ning neist 63 547 on eestikeelsed.[33]

Keila mõisa endises peahoones tegutseb tänapäeval Harjumaa Muuseum.

1989. aastal sai aasta varem asutatud Harjumaa Muuseum endale ruumid Keila mõisa peahoones. Muuseum kogub, näitab ja säilitab Harjumaa ajaloo ja kultuurilooga seotud materjale. Muuseumil on oma kodulooline ja erialane raamatukogu.[4] Aastal 2010 avati Paldiskis Harjumaa muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum.[34]

"Udupilte" näidati 20. sajandi alguses pritsimajas. Eesti iseseisvuse ajal toimusid kinoetendused rahvamajas. Pärast Teist maailmasõda alustas tegevust väikekino "Keila" ning 1956. aastal valmis kino "Saluut" (tänapäeval on hoone kasutuses pangakontorina).[7] Nüüdisajal toimuvad kinoseansid paar korda kuus Kultuurikeskuses.

Tervishoid [muuda]

Tervishoiu alguseks võib Keilas pidada aastat 1865, mil esimene arst (E. G. von Flick) saabus neljaks aastaks Keilasse tööle. Esimene apteek alustas tegevust aastal 1889. Järgnevalt oli arstiabi võimalik saada aastatel 1901–1903 ning seejärel alates aastast 1907 (v.a I maalimasõja periood). Aastal 1909 osteti arstile oma maja ning selle kõrvalhoones avati kuue kohaga vaestehospidal, mille kohta pärinevad viimased teated aastast 1913. Iseseisvusperioodil Keilas haigla puudus, 1930. aastate lõpus töötas linnas kolm arsti, üks hambaarst ja loomaarst.[7]

Esimene haigla (linna- ja maa-ambulatoorium) alustas Keilas tegutsemist 1944. aastal vanas ja madalas puumajas (Jaama tn 11, lammutati 1992. aastal). 1963. aastal koliti endisesse Keila rajooni parteikomitee hoonesse Keskväljakul.[4] 1970. aastate lõpus töötas Keila polikliinikus 29 ja haiglas 8 arsti.[7] Suur haiglakompleks valmis aastatel 1989–1991 [4] Keila Männiku serval Pargi tn 30 (voodikohtade arvu poolest vabariigi kolmas kliinik), mis sai tuntuks oma põletusravi osakonna tõttu.[35] Aastal 2003 lõpetati Keila haigla kui riigiasutuse tegevus ning selle vara anti üle sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). PERH viis järk-järgult aktiivravi osakonnad Keilast oma Mustamäe korpusesse ning Keilas pakuti edaspidi vaid hooldus- ja järelravi teenuseid. Aastal 2011 viis PERH järelravi osakonna üle Hiiu korpusesse ning müüs Keila haigla hooldusravi kliiniku uuele omanikule, kes peaks pärast hoonete remonti osutama hooldusraviteenuseid peamiselt Lääne-Harjumaa elanikele.[36] Peale hooldusravikliiniku töötab Keilas veel viie perearstiga perearstikeskus [37] ning mõned hambaravi kabinetid ja apteegid.

Sõpruslinnad [muuda]

Keila linnal on sõprussidemed kuue linna või vallaga:[38]

Pilte [muuda]

  • Algkooli hoone.

  • Rõngasrist Keila kirikuaias.

  • Kabel kirikuaias.

  • Elamu raudteejaama territooriumil.

  • Veetorn raudteejaamas.

  • Keila lääneosa maastik.

  • Looniit Loode-Keilas

  • Kaitsealune Loigu keerdkadakas Keila lääneosas.

  • Kaitsealune Liivaaugu tamm

  • Kuusk Keila-Paldiskt raudtee läheduses.

  • Must mänd Keila Tervisekeskuse ees.

Vaata ka [muuda]

Märkused [muuda]

  1. ↑ Mõõdetud Maa-ameti kaardirakenduselt X-GIS.
  2. ↑ Andmed pärinevad Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist.

Viited [muuda]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Omavalitsusüksuste võrdlus, Statistikaameti piirkondlik portaal (vaadatud 8. juunil 2011).
  2. ↑ "Keila linn". www.stat.ee, Kasutatud 06.11.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Tutvustus ja asukoht". keila.kovtp.ee, Kasutatud 06.11.2011.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 4,19 Heli Nurger. "Keikæl, Kegel, Keila". OÜ Infotrükk, 2003. ISBN 9985-915-6-0.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Keila". www.eestigiid.ee, Kasutatud 02.11.2011.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Ajalugu". keila.kovtp.ee, Kasutatud 06.11.2011.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 7,15 7,16 Heino Gustavson. "Keila". Eesti Raamat, 1979.
  8. ↑ "Keila kiriku ajalugu". www.eelk.ee, Kasutatud 07.11.2011.
  9. ↑ "Linnus". www.hmk.ee, Kasutatud 02.11.2011.
  10. ↑ "Keila rajoon (1950–1962)". www.eha.ee, Kasutatud 10.11.2011.
  11. ↑ 11,0 11,1 Eesti Entsüklopeedia, 12. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003.
  12. ↑ "Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus". pub.stat.ee, Kasutatud 07.11.2011.
  13. ↑ Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.
  14. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 27
  15. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 32
  16. ↑ Päring Statistikaameti andmebaasist
  17. ↑ Päring Statistikaameti andmebaasist
  18. ↑ "Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal". www.loodusajakiri.ee, Kasutatud 08.11.2011.
  19. ↑ "Keskmine õhutemperatuur (°C) 1971–2000". www.emhi.ee, Kasutatud 08.11.2011.
  20. ↑ "Sademete hulk (mm) 1971–2000". www.emhi.ee, Kasutatud 08.11.2011.
  21. ↑ "Tuule kiirus (m/s) 1971–2000". www.emhi.ee, Kasutatud 08.11.2011.
  22. ↑ "Päikese paiste kestus (tundides) 1971–2000". www.emhi.ee, Kasutatud 08.11.2011.
  23. ↑ "Ettevõtte otsing". www.emateab.ee, Kasutatud 12.11.2011.
  24. ↑ "ETK Leib lõpetab tootmise Keila leivatehases". www.pikk.ee, Kasutatud 12.11.2011.
  25. ↑ "Harju KEK. Uudised".. www.harjukek.ee, Kasutatud 14.11.2011.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 "Ajalugu". www.keilakool.ee, Kasutatud 09.11.2011.
  27. ↑ "Keila Algkooli lugu". www.keilakool.ee, Kasutatud 09.11.2011.
  28. ↑ "Galerii: Keila kool kolis uude majja". www.tallinnapostimees.ee, Kasutatud 09.11.2011.
  29. ↑ "Õpilased". www.erakoollate.ee, Kasutatud 09.11.2011.
  30. ↑ "Tere kool!". web.keila.ee, Kasutatud 09.11.2011.
  31. ↑ "Keila Kultuurikeskus".. keila.kovtp.ee, Kasutatud 14.11.2011.
  32. ↑ "Harjumaa Maakonnaraamatukogu. Ajalugu".. www.hcl.ee, Kasutatud 14.11.2011.
  33. ↑ "Harjumaa Maakonnaraamatukogu. Eestikeelne kirjandus".. www.hcl.ee, Kasutatud 14.11.2011.
  34. ↑ "Harjumaa Muuseum".. www.hmk.ee, Kasutatud 14.11.2011.
  35. ↑ "Patsiendi sugulased süüdistavad haiglat hoolimatuses".. uudised.err.ee, Kasutatud 15.11.2011.
  36. ↑ "Keila osakond".. www.hooldusravi.ee, Kasutatud 15.11.2011.
  37. ↑ "Perearstikeskus".. keila.kovtp.ee, Kasutatud 15.11.2011.
  38. ↑ "Sõpruslinnad". keila.kovtp.ee, Kasutatud 08.11.2011.

Kirjandus [muuda]

  • Keila linnale vapp ja lipp. Uus Eesti, 1. oktoober 1938, nr. 269, lk. 9.

Välislingid [muuda]

Commons-logo.svg
 Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Keila
Harjumaa vapp
Harju maakonna omavalitsused

Linnad: Keila - Loksa - Maardu - Paldiski - Saue - Tallinn
Vallad: Aegviidu - Anija - Harku - Jõelähtme - Keila - Kernu - Kiili - Kose - Kuusalu - Kõue - Nissi - Padise - Raasiku - Rae - Saku - Saue - Vasalemma - Viimsi

Eesti linnad

Abja-Paluoja | Antsla | Elva | Haapsalu | Jõgeva | Jõhvi | Kallaste | Karksi-Nuia | Kehra | Keila | Kilingi-Nõmme | Kiviõli | Kohtla-Järve | Kunda | Kuressaare | Kärdla | Lihula | Loksa | Maardu | Mustvee | Mõisaküla | Narva | Narva-Jõesuu | Otepää | Paide | Paldiski | Põltsamaa | Põlva | Pärnu | Püssi | Rakvere | Rapla | Räpina | Saue | Sillamäe | Sindi | Suure-Jaani | Tallinn | Tamsalu | Tapa | Tartu | Tõrva | Türi | Valga | Viljandi | Võhma | Võru

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keila&oldid=3622533"