Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjandusmuuseumi maja Tartus, Vanemuise 42

Eesti Kirjandusmuuseum on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus Tartus, mis täidab ka rahvuslike humanitaarteaduste keskarhiivi ning arhiivraamatukogu ülesandeid.

Ajalugu

Eesti Kirjandusmuuseumi ajalooks võib pidada tema valduses olevate kogude ajalugu, sest need on läbi aegade mänginud muuseumi kujunemisel põhilist rolli.

19. sajandi esimestel kümnenditel hakkas käsikirjalisi allikmaterjale süstemaatiliselt koguma Pärnu pastor J. H. Rosenplänter. Kuigi rahvaluule kogumisega tegelesid Arnold Friedrich Johann Knüpffer, Fr. R. Kreutzwald, Friedrich Robert Faehlmann jt, organiseeris esimese rahvaluule suurkogumise Jakob Hurt. Tema rahvaluulekogust sai ka Eesti Rahvaluule Arhiivi alus. 1909. aastal asutatigi Oskar Kallase initsiatiivil Eesti Rahva Muuseum, mille peamise osa moodustas Arhiivraamatukogu, mis sisaldas Oskar Kallase poolt raamatukogule üle kantud Eesti Üliõpilaste Seltsi Eesti-alast raamatukogu. Seda raamatukogu oli süstematatiliselt kogutud alates 1870. aastast.

1921. aastal asutati Eesti Bibliograafia Asutis, mille ülesanne oli Eesti kirjanduse sisu avamine.

1924. aastal soetas Eesti Rahva Muuseum endale maja aadressiga Aia (nüüd Vanemuise) 42. Sinna koliti Arhiivraamatukogu, Eesti Bibliograafia Asutis. Hiljem leidsid endale seal koha ka Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Ülejäänud osa Eesti Rahva Muuseumist paiknes Raadi mõisas.

1927. aastal asutatigi Eesti Rahvaluule Arhiiv. Selle arhiivi loomise üheks ajendiks oli Jakob Hurda rahvaluulekogu Soomest kodumaale tagasitoomine, kus see oli viidud J. Hurda surma järel. Oskar Looritsa juhtimisel hakkas Eesti Rahvaluule Arhiiv ka ise aktiivselt kogumistööga tegelema. 1929. aastal asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv, mille aluseks sai Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamine. Kõik arhiivid kuulusid sihtasutuse Eesti Rahva Muuseum koosseisu ning nende tegevust juhtisid kolleegiumid.

1940. aasta novembris riigistati Eesti Rahva Muuseum ning jaotati kaheks: Riiklikuks Etnograafiamuuseumiks (asukohaga Raadil) ja Riiklikuks Kirjandusmuuseumiks (asukohaga Vanemuise 42).

1942. aastal likvideerisid Saksa võimud Kirjandusmuuseumi kui iseseisva asutuse ning liitsid selle kogud Tartu Ülikooliga.

1944. aastal taastati Kirjandusmuuseum iseseisva asutusena ning selle vahepeal evakueeritud varad toodi Vanemuise tänavale tagasi. Õnneks ei saanud muuseumi kogud sõjas käigus oluliselt kannatada. Arhiividest said Kirjandusmuuseumi osakonnad.

Aastatel 1946–1995 oli Kirjandusmuuseum ENSV Teaduste Akadeemia humanitaarasutus. Seal tegeleti materjalide uurimise, kogumise ja korraldamisega; publikatsioonide valmistamisega ja näituste korraldamisega.

Aastatel 1953–1990 kandis Eesti Kirjandusmuuseum Eesti NSV TA FR. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum nime.

1958. aastal ilmus esimene köide Eesti Kirjandusmuuseumi poolt publitseeritavast kogumikust "Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed", mis on osaliselt kättesaadav ka elektrooniliselt Kirjandusmuuseumi kodulehel. 2008. aastal anti välja juba 24. köide.

1995. aastal kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia Presiidium asutuse nimeks Eesti Kirjandusmuuseum ja see tunnistati riiklikuks teadusasutuseks.

1999. aastal võeti täismahus kasutusele integreeritud raamatukogusüsteem INNOPAC, mille tulemusel mindi lugejate teenindamisel üle elektronkataloogile ESTER, kuhu sisestatakse jooksvalt andmed kõigi raamatukogudesse saabunud väljaannete kohta.

1. veebruaril 2000 ühinesid Eesti Kirjandusmuuseumiga Eesti Keele Instituudi etnomusikoloogia ja folkloristika osakonnad. 2002 käivitati retrospektiivse ajakirjanduse analüütilise bibliograafia andmebaas Bibis. Täielik üleminek toimus siiski 2004. aastal. Samal aastal alustati ka ajalehtede indekseerimist andmebaasis DEA ning veebipõhise pseudonüümide andmebaasi Isik loomist.

2008. aasta seisuga on Arhiivraamatukogu kogude suurus ca 889 000 teavikut, millest elektronkataloogi on kantud 462 060 ühikut ehk ca 52%.

Struktuur

Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisu kuuluvad järgmised struktuuriüksused:

1. Arhiivraamatukogu (asutati 1909), kelle ülesandeks on koguda, säilitada ja uurijatele kättesaadavaks teha kõiki eestikeelseid trükiseid, olenemata nende ilmumiskohast; Eestit ja Baltimaid käsitlevaid trükiseid; soome-ugri rahvaid käsitlevaid trükitud materjale.

2. Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond (asutati 1921) koostab eesti ajakirjanduse sisu üldist retrospektiivset bibliograafiat.

3. Eesti Kultuurilooline Arhiiv (asutati 1929) on Eesti keskne kirjanduslikke ja kultuuriloolisi materjale (käsikirjad, kirjad, dokumendid, päevikud, fotod, kunstiteosed) koguv ja korraldav asutus.

4. Eesti Rahvaluule Arhiiv (asutati 1927) on eesti rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelev keskne asutus Eestis.

5. Etnomusikoloogia osakond (asutati 1978) tegeleb eesti ja sugulasrahvaste rahvamuusika kogumise, uurimise, publitseerimise ja propageerimisega.

6. Folkloristikaosakond (asutati 1947) tegeleb eesti ja teiste rahvaste kujundkõne, usundi, juttude ja multimeedia uurimise ning elektrooniliste ajakirjade väljaandmise ja digitaalse arhiivi rajamisega.

Arhiivraamatukogu

Eesti Rahva Muuseumi loomisel 14. aprillil 1909. aastal nähti muuseumi ühe põhiülesandena raamatukogu rajamist, mille ülesandeks on koguda trükiseid sellises ulatuses, mis võimaldaks eestlaste ja nende maa teaduslikku uurimist. Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimehe Oskar Kallase eestvõttel moodustati Eesti Rahva Muuseumi juurde raamatukogu, mille nurgakiviks sai Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt muuseumile üle antud raamatukogu (rajatud 1883. a toonase üliõpilase Oskar Kallase initsiatiivil, milles sisaldus ligi 10.000 köidet). 1919. aastast 1940. aasta sügiseni tegutseti Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukoguna rahvusraamatukogu staatuses.

Eesti raamatu fond on mahult suurim arhiivraamatukogu fond. Peale selle on olulisemad veel ajakirjanduse ja võõrkeelse kirjanduse (nn baltica) fondid. Neile lisanduvad erikogudena pisitrükised, maakaardid, personaalkogud, ÕES-i trükistekogud ja käsiraamatud muuseumi eri osakondades. Eesti raamat on jagatud kaheks põhiosaks: vanem ja uuem eesti raamat. Nende piiriks on kujunenud 1944 a lõpp ja 1945 a algus.

Vanem eesti raamat ulatub mitmesse sajandisse (16–20) ja jaguneb ilmumisaastate järgi kolme pikemasse ajajärku:

1) aastail 1525–1850 on ilmunud kokku 1245 trükist;

2) aastail 1851–1917 on neid kirjeldatud 15 746 (kaasa arvatud 226 duplikaati);

3) aastail 1918–1944 on antud välja 53 852 eri trükist.

Uuem eesti raamat on arhiivraamatukogu eesti raamatu fondi teine põhiosa. Ka see jaguneb kaheks poliitiliselt erinevaks ajajärguks. Nii on eraldatud nõukogude aastate (1945–1990) ja tänapäeva (a-st 1991) raamat.

Eesti Rahvus Muuseumi ja tema raamatukogu asutamisega 1909. aaastal pandi kohe alus ka baltica kogule, sest kuigi esmatähtsaks peeti eestikeelse kirjavara kogumist ja säilitamist, oli algusest peale huviobjektiks ka muukeelne Eestit ja Baltimaid puudutav kirjandus. Baltica mõistet on 1909. aastast alates käsitletud küllalt avaralt, kogudes ajaloolistel põhjustel ka Venemaa, Rootsi, Saksamaa ja Lätiga seotud materjale, samuti nagu ka kirjandust soome-ugri rahvaste ajaloo, etnograafia, folkloori ja keelte kohta.

Baltika fond peegeldub alfabeetilises ja märksõnakataloogis, mis sisaldavad ka analüütilisi kirjeid. Alates 1998 a komplekteeritud kirjandus on leitav elektronkataloogist Ester.

Arhiivraamatukogu ajakirjanduse kogu jaguneb kahte ossa:

1) eestikeelse ajakirjanduse fond hõlmab kõiki eestikeelseid ajakirju, ajalehti ja väikelehti, olenemata ilmumiskohast. Kogu on omakorda jaotatud ajaliste perioodide kaupa: ajakirjandus kuni 1917 a-ni; 1918–1940 e iseseisvusperiood; 1941–1944 e sõja aeg; nõukogude periood; alates 1991; väliseesti ajakirjandus (alates1944). 2008 a lõpuks oli eestikeelse ajakirjanduse fondi suuruseks 50 800 aastakäiku (neist pooled ajalehed/väikelehed)

2) võõrkeelse ajakirjanduse fondi loomist alustati kohe raamatukogu algusaastatel paralleelselt eestikeelsega ja siia on kogutud Eesti linnades välja antud muukeelseid ajalehti ja ajakirju, aga samuti Riias, Peterburis ja Soomes avaldatud ajakirjandust. Võõrkeelse ajakirjanduse kogu jaotub samasugustesse ajaloolistesse perioodidesse.

Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond

Eesti ajakirjanduse üldise bibliograafia koostamise mõtte algatajaks ja esimese praktilise katse innustajaks oli Villem Ernits. 1914 otsustas ERM, „Noor-Eesti“ Raamatukogude Korralduse Osakonna ja EÜS-i Kodumaa Tundmaõppimise Osakonna ümber koondunud üliõpilaste ringkond asuda eesti ajakirjanduse sisu üldist bibliograafiat koondama. Töö algas 1914. a suvel Postimehe sisu avamisega, kuid katkes juba 1915. Ainult ühiskondlikus korras ei olnud võimalik nii suurt ettevõtmist algatada.

6 aastat hiljem, 21. nov. 1921 alustas Tartus tööd Eesti Bibliograafia Asutis – esimene spetsiaalselt eesti ajakirjanduse sisu üldise bibliograafiaga tegelev asutus Eestis, mille juhatajaks määrati Jakob Muide. Kasutusele võeti kirjete liigitamise aluseks rahvusvaheline kümnendliigitussüsteem UDK .

Paarikümne aasta jooksul kujunesid EBA-l välja rikkalikud kartoteegid: süstemaatiline koha ja isikukartoteek, mis on olnud tänaseni väärtuslik allikmaterjal uurimustööde tegemisel. Hinnatav on EBA tegevus ka pseudonüümika vallas. 1924 hakati koguma pseudonüümilahendusi. Kogutud andmestik oli aluseks kirjandusmuuseumi päevil loodud pseudonüümika kartoteegile. EBA likvideeriti 1940. aastal, kuid hiljem jätkas see tööd Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna (ARBO) nime all. ARBO on ainus institutsioon Eestis, kus koostatakse eesti ajakirjanduse retrospektiivset analüütilist bibliograafiat kuni 1944. aastani ilmunud väljaannete põhjal. Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna kartoteekides asuva teatmefondi suurus seisuga 1. jaanuar 2004 on 2 311 470 ühikut ning need on jagatud kartoteekidesse:

1) Süstemaatiline kartoteek – ca 1 083 700 teatmekaarti aastatel 1821–1944 ilmunud ajakirjanduse kohta. Otsingut on võimalik teha eri teemade ja alateemade järgi, nt kultuur, majandus, sport, ajalugu jne.

2) Isikukartoteek – ca 553 400 kaarti (1821–1944). Isikumärksõna koondab nii isiku artiklid kui ka tema kohta kirjutatu.

3) Kohakartoteek – ca 291 500 kaarti (1821–1944). Kartoteek sisaldab informatsiooni Eesti paikkondade kohta. Märksõnadeks on linnad, alevid, maakonnad, kihelkonnad, vallad jne.

4) Töölisajakirjanduse süstemaatiline kartoteek – ca 150 000 kaarti (1905–1940) annab informatsiooni Eesti ja väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse töölisajakirjanduse sisu kohta.

5) Pseudonüümilahenduste kartoteek – ca 21 950 kaarti näitab, milliseid pseudonüüme on autor trükisõnas kasutanud. Ühtlasi saab teavet selle kohta, kes on pseudonüümi all ilmunud kirjutise tegelik autor.

6) ÕES-i kartoteek – ca 25 000 kaarti (1924–1928). Õpetatud Eesti Seltsi väljaande „Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade“ ilmumata jäänud köidete materjalide kartoteek.

7) Asutuste ja organisatsioonide kartoteek – ca 13 200 kaarti (1821–1944) annab informatsiooni asutuste ja organisatsioonide tegevusaja, nimemuutmiste ja asukoha kohta.

8) Väliskirjanike teatmekartoteek – ca 7700 kaarti (−1940).

9) Näidendite pealkirjade (koos autori nimega) alfabeetiline kartoteek – ca 2000 kaarti (−1940).

Eesti Rahvaluule Arhiiv

24. septembril 1927. asutati Tartus Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA), mis kuulus Eesti Rahva Muuseumi koosseisu. Mujal asuvaid rahvaluulekogusid hakati aastate jooksul järjekindlalt koondama ühte kohta kokku. Nii toodi Soome Kirjanduse seltsist tagasi Eestisse Jakob Hurda loodud vanavarakogu ning EÜS-i viisikogu. Arhiivi töötajad hakkasid ka ise aktiivselt pärimust koguma. Aastate jooksul on tehtud koostööd mitmete erinevate asutustega ja korraldatud koostööprojekte.

Eesti Rahvaluule Arhiiv on folkloori keskarhiiv Eestis, mille ülesandeks on vaimse kultuuri nähtuste jäädvustamine, säilitamine ja kogutu kättesaadavaks tegemine. Selle juurde kuulub orgaaniliselt materjali teaduslik analüüs, uurimistulemuste ja allikmaterjalide publitseerimine, populariseeriv ja pedagoogiline tegevus.

Folkloorimaterjale on Eestis järjepidevalt kogutud ligi kahe sajandi vältel, selle tulemusena haldab ERA 1,4 miljoni leheküljelist käsikirjalist kogu, fotokogu 31 000 fotoga ning heli- ja videokogu, milles on üle 165 000 pala heli- ja videolindistusi.

Eesti Kultuurilooline Arhiiv

1929. aastal asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA), mille aluseks sai Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamine. 1940. aastal liideti asutus Kirjandusmuuseumiga ning uueks nimeks määrati käsikirjade osakond. Alles 1994. aastal ennistati sellele esialgne nimi EKLA. 1990 aastate lõpus hakati koostöös tarkvarafirmaga Urania looma elektronkataloogi ELLEN, mis 2004. aastal tehti ka veebipõhiseks ning on kõigile huvilistele kättesaadav.

EKLA-s kogutakse, korraldatakse, inventariseeritakse ja süstematiseeritakse alfabeetilisse kartoteeki eesti kultuuriloos oluliste isikute ja organisatsioonidega seotud käsikirjalisi materjale, fotosid ja kunsti. Käsikirjade arhiivis on 347 fondi, milles on peamiselt personaalkogud, kuid leidub ka asutuste fonde ning materjalikogusid pagulastelt. Eraldi kogudena on korraldatud veel fotod ja negatiivid, kunstikogu, heli- ning videokogu.

Suurt tähelepanu on pööratud mälestuste kogumisele. 1990. aastast alustati Eesti ja eestlaste elulugude kogumist. Ühendus Eesti Elulood tegutseb Eesti Kirjandusmuuseumi juures ning selle ametlik asutamine toimus 6. Märtsil 1996. Praeguseks on elulugude kogus ligikaudu kaks tuhat erinevat elulooteksti.

Etnomusikoloogia osakond

Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde moodustati 1978. a. oktoobris rahvamuusikasektor, mis 2000. aasta 1. veebruaril reorganiseeriti ümber Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnaks. Sellest tulenevalt asub osa etnomusikoloogia osakonna koosseisust endiselt Tallinnas. Etnomusikoloogia osakond tegeleb eesti ja sugulusrahvaste rahvamuusika kogumise, uurimise, publitseerimise ja propageerimisega. Folkloori uurimisel lähtutakse sotsiaal- ja kultuuriantropoloogilisest kontekstist. Lisaks käiakse ka väitöödel, kus pööratakse tähelepanu traditsioonimuutustele ning kogutakse ka lisamaterjale uurimuste ja publikatsioonide tarvis. Lisaks ajaloolistele liikidele pööratakse tähelepanu ka sekundaartraditsioonidele ja tänapäeva pidustustele. Samuti salvestatakse mänge ja tantse. Etnomusikoloogia osakonna poolt on loodud eesti regiviiside andmebaas, mis sisaldab ligi 3000 viisi koos üldandmetega, ja originaalne arvutimeetod viisitüüpide tuvastamiseks. Lisaks koostatakse seal eesti regiviiside üldist tüpoloogiat ning tegeletakse rahvamuusika ajaloo, lokaalsete ja žanriliste iseärasuste ning selle seoste selgitamisega teiste rahvaste muusikaga. Vähem tähtsa etnomusikoloogia osakonnale ei ole ka rahvamuusika esinemisvormide, rolli ja funktsiooni muutused ajas ning identiteedi probleemid tänapäeva ühiskonnas.

Etnomuseoloogia osakonna poolt antakse välja kommenteeritud materjalide ja monograafiate sarja "Ars Musicae Popularis", millest on seni ilmunud 13 numbrit. Seal valmistatakse ette ka akadeemilise regilaulude publikatsiooni „Vana Kannel“ viiside osa ning vanemaid ja uuemaid rahvalaule sisaldavat valiksarja "Ühte käivad meie hääled".

Osakonna baasil on moodustatud Rahvusvahelise Rahvamuusika Nõukogu (ICTM) eesti rahvussektsioon, mille esimeheks on Rahvusvahelise Fennougristika Komitee liige Ingrid Rüütel.

Folkloristika osakond

Folkloristika osakond alustas rahvaluule alusuuringute ja publitseerimiskeskusena tööd 1947. aastal. Algselt kuulus see Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi alluvusse, kuid alates 2000. aastast on see Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisus.

Osakonna eesmärk on eesti folkloori ja folkloristika tutvustamine kodumaal ja ka rahvusvaheliselt. Sellest tulenevalt tegeletakse mitmesuguste rahvaluuleliikide ja -žanride uurimisega. Näiteks uuritakse rahvajutte ja rahvausundit, kujundkõne. Samuti analüüsitakse folkloori väljendusviise ja kontekste uues meedias, huumori olemust ja toimet kultuuris ning rahvapäraseid teadmisi astronoomiast, botaanikast ja meditsiinist. Eesti arhiivides leiduvate materjalide põhjal on koostatud rahvajuttude, lühivormide, uskumusteadete ja ajaloolise traditsiooni andmebaasid. Nendest leiduva abil saab avardada oma käsitlusi folkloorist ja võrrelda nüüdisaegset folkloori varasemaga.

Folkloristikaosakond tegeleb ka toimetamise ja publitseerimisega. Näiteks antakse välja kahte erialaajakirja Folklore. Electronic Journal of Folklore ja Mäetagused; rahvausundile pühendatud aastaraamatut Sator; rahvaluule lühivormiuurimuste väljaannet Reetor; artiklikogumike sarja Tänapäeva folkloorist jt. trükiseid ning e-väljaandeid. Lisaks korraldatakse ka seminare ja konverentse.

Kirjandus

• Kiipus, M. 2009, "Varamu lummuses: Eesti rahvuslik arhiivraamatukogu 100", Tartu: «Eesti Kirjandusmuuseum»

Välislingid

• Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehekülg
• Arhiivraamatukogu
• Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond
• Eesti Rahvaluule Arhiiv
• Eesti Kultuurilooline Arhiiv
• Etnomusikoloogia osakond
• Folkloristika osakond

• "Kirjandusmuuseum hakkab raamatuid digitaliseerima" Postimees, 19. aprill 2010