Eesti Kirjandusmuuseum

Allikas: Vikipeedia
Eesti Kirjandusmuuseumi maja Tartus, Vanemuise 42

Eesti Kirjandusmuuseum (lühend: EKM) on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus Tartus, mis täidab ka rahvuslike humanitaarteaduste keskarhiivi ning arhiivraamatukogu ülesandeid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Rahva Muuseum#Ajalugu

EKMi ajalooks võib pidada tema valduses olevate kogude ajalugu[1], sest need on läbi aegade mänginud muuseumi kujunemisel põhilist rolli.

19. sajandi esimestel kümnenditel hakkas käsikirjalisi allikmaterjale süstemaatiliselt koguma Pärnu pastor J. H. Rosenplänter[1]. Kuigi rahvaluule kogumisega tegelesid Arnold Friedrich Johann Knüpffer[viide?], Fr. R. Kreutzwald, Friedrich Robert Faehlmann jt, organiseeris esimese rahvaluule suurkogumise Jakob Hurt[1]. Hurda rahvaluulekogust sai ka hilisema Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja ühtlasi ka algus[1]. 1909. aastal asutatigi Oskar Kallase initsiatiivil Eesti Rahva Muuseum, mille peamise osa moodustas Arhiivraamatukogu, mis sisaldas Oskar Kallase poolt raamatukogule üle kantud Eesti Üliõpilaste Seltsi Eesti-alast raamatukogu[1]. Seda raamatukogu oli süstemaatiliselt kogutud alates 1870. aastast[1].

1921. aastal asutati Eesti Bibliograafia Asutis, mille peaülesanne oli avada Eesti kirjanduse sisu[1].

1924. aastal soetas Eesti Rahva Muuseum endale maja Aia (praegu: Vanemuise) tänavale 42[1]. Sinna kolisid Arhiivraamatukogu ja Eesti Bibliograafia Asutis[1]. Hiljem viidi Aia (praegu: Vanemuine) tänava hoonesse üle ka tulevane Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv[1]. Ülejäänud osa Eesti Rahva Muuseumist jäi Raadi mõisasse[1].

1927. aastal asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv[1].

1929. aastal asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv, mis loodi Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamisel[1].

Kõik arhiivid kuulusid sihtasutuse Eesti Rahva Muuseum koosseisu ning nende tegevust juhtisid kolleegiumid[1].

1940. aasta novembris riigistati Eesti Rahva Muuseum ning jaotati kaheks: Riiklikuks Etnograafiamuuseumiks (asukohaga Raadil) ja Riiklikuks Kirjandusmuuseumiks (asukohaga Vanemuise 42)[1].

1942. aastal likvideerisid Saksa võimud Kirjandusmuuseumi kui iseseisva asutuse ning liitsid selle kogud Tartu Ülikooliga[1].

1944. aastal taastati Kirjandusmuuseum iseseisva asutusena ning ühtlasi toodi asutuse vahepeal evakueeritud varad Vanemuise tänavale tagasi[1]. Muuseumi kogud sõja jooksul oluliselt kannatada ei saanud[1]. Arhiividest said Kirjandusmuuseumi osakonnad[1].

Aastatel 1946–1995 oli Kirjandusmuuseum ENSV Teaduste Akadeemia humanitaarasutus[1]. Seal uuriti, koguti ja korraldati materjale; ühtlasi kirjutati publikatsioone ja korraldati näitusi[1].

Aastatel 1953–1990 kandis EKM nime Eesti NSV TA FR. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum[1].

1958. aastal ilmus esimene köide Eesti Kirjandusmuuseumi publitseeritavast kogumikust "Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed"[1], mis on Kirjandusmuuseumi kodulehel osaliselt kättesaadav ka elektrooniliselt. 2008. aastal ilmus kogumiku 24. köide.

1995. aastal kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia Presiidium asutuse nimeks Eesti Kirjandusmuuseum ja see tunnistati riiklikuks teadusasutuseks[1].

1999. aastal võeti täismahus kasutusele integreeritud raamatukogusüsteem INNOPAC, mille tulemusel mindi lugejate teenindamisel üle elektronkataloogile ESTER[viide?], kuhu sisestatakse jooksvalt andmed kõigi raamatukogudesse saabunud väljaannete kohta.

1. veebruaril 2000 ühinesid Eesti Kirjandusmuuseumiga Eesti Keele Instituudi etnomusikoloogia ja folkloristika osakonnad[1]. 2002 käivitati retrospektiivse ajakirjanduse analüütilise bibliograafia andmebaas Bibis[viide?]. Täielik üleminek toimus siiski 2004. aastal[viide?]. Samal aastal alustati ka ajalehtede indekseerimist andmebaasis DEA ning veebipõhise pseudonüümide andmebaasi Isik loomist[viide?].

2008. aasta seisuga on Arhiivraamatukogu kogude suurus u 889 000 teavikut, millest elektronkataloogi on kantud 462 060 ühikut ehk u 52%[viide?].

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisu kuuluvad järgmised struktuuriüksused[viide?]:

1. Arhiivraamatukogu (asutati 1909), kelle ülesandeks on koguda, säilitada ja uurijatele kättesaadavaks teha kõiki eestikeelseid trükiseid, olenemata nende ilmumiskohast; Eestit ja Baltimaid käsitlevaid trükiseid; soome-ugri rahvaid käsitlevaid trükitud materjale.

2. Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond (asutati 1921) koostab eesti ajakirjanduse sisu üldist retrospektiivset bibliograafiat.

3. Eesti Kultuurilooline Arhiiv (asutati 1929) on Eesti keskne kirjanduslikke ja kultuuriloolisi materjale (käsikirjad, kirjad, dokumendid, päevikud, fotod, kunstiteosed) koguv ja korraldav asutus.

4. Eesti Rahvaluule Arhiiv (asutati 1927) on eesti rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelev keskne asutus Eestis.

5. Etnomusikoloogia osakond (asutati 1978) tegeleb eesti ja sugulasrahvaste rahvamuusika kogumise, uurimise, publitseerimise ja propageerimisega.

6. Folkloristika osakond (asutati 1947) tegeleb eesti ja teiste rahvaste kujundkõne, usundi, juttude ja multimeedia uurimise ning elektrooniliste ajakirjade väljaandmise ja digitaalse arhiivi rajamisega.

Arhiivraamatukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu

Eesti Rahva Muuseumi loomisel 14. aprillil 1909. aastal nähti muuseumi ühe põhiülesandena raamatukogu rajamist, mille ülesandeks on koguda trükiseid sellises ulatuses, mis võimaldaks eestlaste ja nende maa teaduslikku uurimist. Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimehe Oskar Kallase eestvõttel moodustati Eesti Rahva Muuseumi juurde raamatukogu, mille nurgakiviks sai Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt muuseumile üle antud raamatukogu (rajatud 1883. a toonase üliõpilase Oskar Kallase initsiatiivil, milles sisaldus ligi 10.000 köidet). 1919. aastast 1940. aasta sügiseni tegutseti Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukoguna rahvusraamatukogu staatuses.

Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond

Eesti ajakirjanduse üldise bibliograafia koostamise mõtte algatajaks ja esimese praktilise katse innustajaks oli Villem Ernits. 1914 otsustas ERM, „Noor-Eesti“ Raamatukogude Korralduse Osakonna ja EÜS-i Kodumaa Tundmaõppimise Osakonna ümber koondunud üliõpilaste ringkond asuda eesti ajakirjanduse sisu üldist bibliograafiat koondama. Töö algas 1914. a suvel Postimehe sisu avamisega, kuid katkes juba 1915. Ainult ühiskondlikus korras ei olnud võimalik nii suurt ettevõtmist algatada.

6 aastat hiljem, 21. nov. 1921 alustas Tartus tööd Eesti Bibliograafia Asutis – esimene spetsiaalselt eesti ajakirjanduse sisu üldise bibliograafiaga tegelev asutus Eestis, mille juhatajaks määrati Jakob Muide. Kasutusele võeti kirjete liigitamise aluseks rahvusvaheline kümnendliigitussüsteem UDK .

Paarikümne aasta jooksul kujunesid EBA-l välja rikkalikud kartoteegid: süstemaatiline koha ja isikukartoteek, mis on olnud tänaseni väärtuslik allikmaterjal uurimustööde tegemisel. Hinnatav on EBA tegevus ka pseudonüümika vallas. 1924 hakati koguma pseudonüümilahendusi. Kogutud andmestik oli aluseks kirjandusmuuseumi päevil loodud pseudonüümika kartoteegile. EBA likvideeriti 1940. aastal, kuid hiljem jätkas see tööd Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna (ARBO) nime all. ARBO on ainus institutsioon Eestis, kus koostatakse eesti ajakirjanduse retrospektiivset analüütilist bibliograafiat kuni 1944. aastani ilmunud väljaannete põhjal.

Eesti Rahvaluule Arhiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Rahvaluule Arhiiv

Eesti Rahvaluule Arhiiv on aastal 1927 Eesti Rahva Muuseumi juurde asutatud folkloori keskarhiiv[2][2]. Arhiivi ülesanne on eeskätt eesti rahvaluule kogumine, säilitamine ja selle laiemale üldsusele kättesaadavaks tegemine[2].

Eesti Kultuurilooline Arhiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Kultuurilooline Arhiiv

1929. aastal asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA), mille aluseks sai Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamine. 1940. aastal liideti asutus Kirjandusmuuseumiga ning uueks nimeks määrati käsikirjade osakond. Alles 1994. aastal ennistati sellele esialgne nimi EKLA. 1990 aastate lõpus hakati koostöös tarkvarafirmaga Urania looma elektronkataloogi ELLEN, mis 2004. aastal tehti ka veebipõhiseks ning on kõigile huvilistele kättesaadav.

EKLA-s kogutakse, korraldatakse, inventariseeritakse ja süstematiseeritakse alfabeetilisse kartoteeki eesti kultuuriloos oluliste isikute ja organisatsioonidega seotud käsikirjalisi materjale, fotosid ja kunsti. Käsikirjade arhiivis on 347 fondi, milles on peamiselt personaalkogud, kuid leidub ka asutuste fonde ning materjalikogusid pagulastelt. Eraldi kogudena on korraldatud veel fotod ja negatiivid, kunstikogu, heli- ning videokogu.

Suurt tähelepanu on pööratud mälestuste kogumisele. 1990. aastast alustati Eesti ja eestlaste elulugude kogumist. Ühendus Eesti Elulood tegutseb Eesti Kirjandusmuuseumi juures ning selle ametlik asutamine toimus 6. Märtsil 1996. Praeguseks on elulugude kogus ligikaudu kaks tuhat erinevat elulooteksti.

Etnomusikoloogia osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond

Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde moodustati 1978. a. oktoobris rahvamuusikasektor, mis 2000. aasta 1. veebruaril reorganiseeriti ümber Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnaks. Sellest tulenevalt asub osa etnomusikoloogia osakonna koosseisust endiselt Tallinnas. Etnomusikoloogia osakond tegeleb eesti ja sugulusrahvaste rahvamuusika kogumise, uurimise, publitseerimise ja propageerimisega. Folkloori uurimisel lähtutakse sotsiaal- ja kultuuriantropoloogilisest kontekstist. Lisaks käiakse ka väitöödel, kus pööratakse tähelepanu traditsioonimuutustele ning kogutakse ka lisamaterjale uurimuste ja publikatsioonide tarvis. Lisaks ajaloolistele liikidele pööratakse tähelepanu ka sekundaartraditsioonidele ja tänapäeva pidustustele. Samuti salvestatakse mänge ja tantse. Etnomusikoloogia osakonna poolt on loodud eesti regiviiside andmebaas, mis sisaldab ligi 3000 viisi koos üldandmetega, ja originaalne arvutimeetod viisitüüpide tuvastamiseks. Lisaks koostatakse seal eesti regiviiside üldist tüpoloogiat ning tegeletakse rahvamuusika ajaloo, lokaalsete ja žanriliste iseärasuste ning selle seoste selgitamisega teiste rahvaste muusikaga. Vähem tähtsa etnomusikoloogia osakonnale ei ole ka rahvamuusika esinemisvormide, rolli ja funktsiooni muutused ajas ning identiteedi probleemid tänapäeva ühiskonnas.

Etnomuseoloogia osakonna poolt antakse välja kommenteeritud materjalide ja monograafiate sarja "Ars Musicae Popularis", millest on seni ilmunud 13 numbrit. Seal valmistatakse ette ka akadeemilise regilaulude publikatsiooni „Vana Kannel“ viiside osa ning vanemaid ja uuemaid rahvalaule sisaldavat valiksarja "Ühte käivad meie hääled".

Osakonna baasil on moodustatud Rahvusvahelise Rahvamuusika Nõukogu (ICTM) eesti rahvussektsioon, mille esimeheks on Rahvusvahelise Fennougristika Komitee liige Ingrid Rüütel.

Folkloristika osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond

Folkloristika osakond alustas rahvaluule alusuuringute ja publitseerimiskeskusena tööd 1947. aastal. Algselt kuulus see Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi alluvusse, kuid alates 2000. aastast on see Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisus.

Osakonna eesmärk on eesti folkloori ja folkloristika tutvustamine kodumaal ja ka rahvusvaheliselt. Sellest tulenevalt tegeletakse mitmesuguste rahvaluuleliikide ja -žanride uurimisega. Näiteks uuritakse rahvajutte ja rahvausundit, kujundkõne. Samuti analüüsitakse folkloori väljendusviise ja kontekste uues meedias, huumori olemust ja toimet kultuuris ning rahvapäraseid teadmisi astronoomiast, botaanikast ja meditsiinist. Eesti arhiivides leiduvate materjalide põhjal on koostatud rahvajuttude, lühivormide, uskumusteadete ja ajaloolise traditsiooni andmebaasid. Nendest leiduva abil saab avardada oma käsitlusi folkloorist ja võrrelda nüüdisaegset folkloori varasemaga.

Folkloristikaosakond tegeleb ka toimetamise ja publitseerimisega. Näiteks antakse välja kahte erialaajakirja Folklore. Electronic Journal of Folklore ja Mäetagused; rahvausundile pühendatud aastaraamatut Sator; rahvaluule lühivormiuurimuste väljaannet Reetor; artiklikogumike sarja Tänapäeva folkloorist jt. trükiseid ning e-väljaandeid. Lisaks korraldatakse ka seminare ja konverentse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kiipus, M. 2009, "Varamu lummuses: Eesti rahvuslik arhiivraamatukogu 100", Tartu: «Eesti Kirjandusmuuseum»

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

58.373930626.717881