Baltisakslased

Allikas: Vikipeedia
inglise Baltic Germans
saksa Deutsch-Balten,
Deutschbalten,
Balten,
Baltendeutsche
vene (при)балтийские немцы

Baltisakslased (saksa keeles: Deutsch-Balten, Baltendeutsche; vahel ka baltlased, mitte segi ajada balti hõimudega, keda ka tihti baltlasteks kutsutakse; tänapäeval nimetatakse baltlasteks ka eestlasi, lätlasi ja leedulasi koos) olid praeguse Eesti ja Läti alade ehk Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa traditsiooniline, end sakslasteks pidav, ülemkiht (aadel, linnaelanikud ja vaimulikud)[viide?]. Baltisakslaste päritolu on mitmekesine ja osaliselt ebaselge, kuid iseenesestmõistetavaks peetakse Saksamaa päritolu. Baltisakslaste rahvusgrupi teket seostatakse Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud võitlustega praeguse Eesti ja Läti aladel 13. sajandi algul. Võimalik eesti, liivi ja läti päritolu oli tabuteema, see vaikiti maha ja sellise küsimuse asetamist peeti iseenesest solvavaks[1]. "Baltisaksa genealoogiline uurimus on kujundanud traditsiooni, mille järgi on kõik vasallid ja aadlikud (sh. eesti nimedega ja isegi kahtlemata eesti päritoluga) in summa kuulutatud sakslasteks ja Saksamaalt pärinevaks. Selle tõestamiseks on umbropsu ja massiliselt otsitud Saksamaalt sama ajastu genealoogilistest uurimustest juhuslikke umbes sarnaseid nimesid, kes võinuks olla Eestis esinevate vastavate isikute esiisadeks[2]" Samas peetakse genealoogilise traditsiooni alusel Lieveneid pärinevaks Kaupost, kes oli ülik, mitte talupoeg, ja seega suursugust päritolu. Neid, kes ei suutnud oma saksa päritolu tõestada, nimetati kadakasakslasteks.

Aleksander II trooniletuleku järel näis, et senist seisuslikku autonoomiat on võimalik tugevdada, liites Läänemereprovintsid tihedamalt üksteisega; käibele tuli sõna "baltlane" senise "eestimaalase", "liivimaalase" ja "kuramaalase" kõrval[3].

19. sajandi teisel poolel Baltimaade ühiskond moderniseerus. Senised seisuslikud organisatsioonid (gildid, tsunftid ja rüütelkonnad) kaotasid oma senise tähtsuse ja hakkasid asenduma vabatahtlikul alusel asutatud seisuseüleste seltsidega, mis hakkasid rõhutama (saksa) rahvuslust, kujunes välja saksa- ja sellega paralleelselt eestikeelne ajakirjandus.

Saksa kultuuri mõjutusel tekkis Baltimaades mitmehäälset meeslaulu või ka segakoorilaulu harrastav lauluseltside liikumine. Esimesena asutati 1849. aastal Tallinnas saksa meestelaulu selts[4]. Seltside kaudu kultiveeriti saksa rahvustunnet[5]. Esimene baltisaksa laulupidu toimus Tallinnas 1857. aastal[6]. 1866. aasta laulupeol osales ka samal aastal asutatud Jüri kihelkonna lauluselts. „Saksarahva rõõm selle üle, et ka Eestirahvas ni kaugele saanud, et nendega seltsis laulda oskasid, paistis selgesti välja. Seal tuli ka mei suur ja aulik Ritterschafthauptmanni Herra Baron v. der Pahlen meid tervitama, ja sovis, et piddime ka eddespiddi holega õppima[7].“

Saksa lauluseltside eeskujul tekkinud, tihti saksakeelsetes eesti muusikaseltsides propageeriti eesti rahvuslust[8].

1862. aastal loodi Tallinnas vabatahtlik tuletõrjeselts, „oluline saksa kultuuriinstitutsioon“, mis levis kiiresti teistesse linnadesse, ka alevitesse ja maa-asulatesse[9]. Esimene eesti talupoegade tuletõrjeühing asutati mõisaametnike juhtimisel Alatskivil 1876. aastal[10].

Saksa ja eesti seltside liikmeskond kattus osaliselt, kuuludes ühisesse kultuurikonteksti. Nii kuulusid Tartu Käsitööliste Seltsi Gustav Blumberg ja Jakob Hurt[11]. Tallinna Estonia seltsi esimene president oli Roman von Antropoff[12]. Eesti Üliõpilaste Selts ja teised eesti üliõpilasorganisatsioonid järgisid saksa üliõpilasreegleid, neis kasutati saksa keelt. Esimese maailmasõjani oli enesestmõistetav, et eesti haritlased rääkisid kodus saksa keelt ja liikusid saksa seltskonnas.

Veel 1871. aastal kirjutas tundmatu autor ajakirjas Baltische Monatsschrift: "Kui tänapäeval vene või eesti kultuur oleks saksa omast kõrgem, oleksime me niisama valmis venestuma või eestistuma, kui vaene on valmis rikkaks saama[13]."

Harry Jannsen propageeris enda väljaantud saksakeelses ajalehes balti rahva kujundamist, kuhu kuuluksid nii eestlased, lätlased kui sakslased, kuid ei leidnud positiivset vastukaja kummaltki poolelt.

Liigendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemere idaranniku maade feodaalse ühiskonna 3 privilegeeritud seisust (aadel, vaimulikkond ja linnakodanikud) moodustusid põhiliselt baltisakslastest, kelle hulka sajandite vältel segunes rootsi, poola, vene, aga ka üksikuid prantsuse, šoti, iiri, tatari jt. päritolu asunikke.

Mõjuvõimsaim oli aadel, kelle peamiseks taotluseks olid võimalikult avarad privileegid. Kirikuorganite ja patronaadiõiguse kaudu allutas aadel endale maavaimulikud; ka linnaelanikud, eriti väikelinnades, allusid aadli majanduslikule ülemvõimule. 18. sajandist alates kasutasid baltisakslaste poliitilised juhid oma tihedaid sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. See tagas õhtumaise ühiskonnakorralduse ja kultuuri jätkumise Baltimaades. Vastavalt baltisaksluse seisuslikule alusele jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti talupoegadest paljus isoleerituks, nagu ka enne 1918. aastat eksisteerinud Saksa väikeriikide valitsejate ja aadli kultuur ja üldse kõrgkultuur, ning oli sageli suunatud seisusliku korra ja ajalooliste privileegide konserveerimisele.

Hinnangud baltisakslastele[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Eesti ajaloolastel, kultuuriloolastel – eesti rahval üldse – on sageli kalduvus olla väike takukoonal kulunud pasteldes ja teha end veelgi väiksemaks. Miks ma seda väidan? Meile ei kõlba väejuhiks Jõgevestesse maetud marssal Barclay de Tolly – pole eesti soost. Kõnnu mõisas Harjumaal sündinud Hermann von Keyserling, krahv Keyserling ka ei kõlba meie filosoofiks samal põhjusel. Nobeli laureaat, Tartu ülikooli kasvandik ja õppejõud Wilhelm Ostwald samuti mitte. Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanne nimetab esimest vene väejuhiks, teist baltisaksa filosoofiks ja kolmandat saksa keemikuks, füüsikuks ja filosoofiks.

Leedu ja Poola moodustasid samasuguse sümbioosi nagu Soome ja Rootsi, või nagu eestlased-lätlased Vana-Liivimaa ühisriigis. Soomlased arvavad silma pilgutamata oma ajalukku rootsi aadlimehed, kes sõnagi soome keelt ei mõistnud. Leedulased löövad üle kõik poolakad, kes vähegi Leedust mööda käinud. Ainult meie, eestlased, kükitame suitsutares ja ei lase oma tahmasesse sauna kedagi, kes pole eesti soost.
Ehk on aeg endale aru anda, et inimesed, kes on Eestis sündinud, õppinud, töötanud ja isegi siia mulda maetud, on meie, mitte võõrad. Ordumeister Wolter von Plettenberg on meie, Eesti väejuht. Vähemalt sama hea ja tulemusrikas väejuht kui Laidoner, ja väärib kindlasti, et meie, eestlased, teda meeles peaksime.

Hannes Walter, Leedu – kolm õppetundi, Horisont, 2/2004

Eesti rahvas ja rahvus on saanud halva kasvatuse: balti saksa kultuur ja vaim, kuigi töökam ja korralikum, oli aatelage, otse ideearg, eluideaaliks ainult väline viisakas materiaalne elumõnu ja elus edasijõudmine.“

Johannes Aavik, Rahvustunde nõrkusest Eestis, Tallinn, 1988, ""

Baltisakslased Rzeczpospolita Lõuna-Eestis ja Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola aeg

Baltisakslased Rootsi Kuningriigi teenistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti- ja Liivimaal asunud baltisakslased sattusid Rootsi võimu alla erinevatel aegadel, 1561. aastal Põhja-Eesti (Eestimaa provints) ja 1629. aastal Liivimaa, Kuramaa baltisakslased aga ei kuulunudki Rootsi krooni alla, vaid olid Kuramaa hertsogiriigina Poola vasallriigina eraldatud kuni 1795. aastani.

Rootsi valitsusaeg oli Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikele esimene tunnustatud võõrvõim pärast Vana-Liivimaa lagunemist ning seepärast toimus Rootsi kuningavõimu ja baltisaksa seisuslike omavalitsuste (rüütelkondade) vahel võimuvõitlus kuningavõimu esindajate ja rüütelkonna omavalitsuse vahel, mida pingestas ka Rootsi kuninga poolt läbiviidud mõisate reduktioon.

Baltisaksa aadli esindajate poolseks eredamaks näiteks sellest ajast on Johann Reinhold von Patkul, kes oma rootsivastase tegevusega osales suures rahvusvahelises poliitikas, tõugates Venemaad ja Poolat sõtta Rootsiga.

Baltisakslased Venemaa Keisririigi teenistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed baltisakslased astusid Vene riigi teenistusse juba 16. sajandil, kuid murranguks sai Põhjasõda, kui Venemaa vallutas senised Rootsi Idaprovintsid. Kõige tuntumaks sellel perioodil Vene riigi teenistuses olnud baltisakslaseks on Johann Reinhold Patkul. Kuna Peeter I oli väga huvitatud Eestimaa ja Liivimaa rahumeelsest keisririigi koosseisu integreerimisest ning baltisakslaste teenimisse kaasamisest (nii sõjavägi kui diplomaatiline teenistus), siis säilisid 1710. aasta kapitulatsioonidega Eesti- ja Liivimaa aadlikele kõik senised privileegid.

Baltisakslaste Venemaa keisririigi teenistusse astumist ja soosingu saavutamist soodustasid keiser Peeter I algatatud Venemaa riigivalitsuse ümberkorraldused Rootsi riigivalitsuse eeskujul (vt Heinrich von Fick). 18. sajandil soodustas baltisakslaste osakaalu ja tähtsuse tõusu Vene keisririigi õukonnas Peeter I tütre Anna Petrovnaga abiellunud ja sellega keisriperekonna liikmena mõjuvõimu omanud Schleswig-Holstein hertsog Karl Friedrichi tegevus ja Peterburis asunud õukonna moodustamine saksakeelsetest ja -meelsetest Läänemereäärsete rüütelkondade esindajatest. 19. sajandil soodustas baltisakslaste edu Vene õukonnas saksa päritolu Venemaa keisrinna Katariina II poolt soositud onupoja Oldenburgi dünastia Peter Friedrich Ludwigi ja tema järglaste Paul Friedrich Augusti ja Peter Friedrich Georg von Holstein-Oldenburgi osalus riigi- ja Läänemereäärsete kubermangude valitsemises.

Baltisakslased riigiametnikena

Baltisakslaste aktiivseks riigi teenistusse kaasamiseks lõi Peeter I neile äärmiselt soodsad tingimused. Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi diplomaatilises teenistuses, baltisakslased moodustasid Peeter I valitsusajal umbes 12% Venemaa diplomaatilisest korpusest. Tuntuimatest baltisaksa päritolu Venemaa riigitegelased olid: keisririigi 1. minister krahv Burchard Christoph von Münnich, Sandarmikorpuse looja ja 1. juht Alexander von Benckendorff, riigikantsler Aleksandr Gortšakov (ema - Helena Dorothea poolt, von Fersen).

Baltisakslased teadlastena

Eesti- ja Liivimaa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi Keiserlikus Peterburi Teaduste Akadeemias ning teaduse edendajatena: Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Alexander von Bunge, Johann Friedrich von Eschscholtz, Gregor von Helmersen, Alexander von Keyserling, Otto von Kotzebue, Adam Johann von Krusenstern, Alexander Theodor von Middendorff, Eduard von Toll, Ferdinand von Wrangel.

Baltisakslased sõjaväelastena

1723. aastal andis Peeter I välja ukaasi “Liivi- ja Eestimaa aadli määratlemisest Venemaa sõjaväeteenistusse”, mis tegi baltlastele sõjaväeteenistusse astumine äärmiselt lihtsaks (kohalikule kubernerile tuli teha avaldus ja esitada tunnistus oma varasema auastme kohta) ning lubas säilitada Rootsi sõjaväe auastmed (sellest peeti ka kinni). 1729. aastal anti välja ukaas, millega baltlaste staatus Vene armees võrdsustati välismaalaste staatusega (senine põhimõte, millega välismaalastele maksti topelt palka, hakkas nüüd kehtima ka baltisakslaste puhul). Selle ukaasi eesmärgiks oli vähendada, seni armees palju kasutatud, välismaalaste sissetoomist. Baltisakslaste tähtsus Vene ohvitserkonnas tuleb selgelt esile juba 1730-aastatel. Baltisakslaste kätte läks ka keisrinna Anna I poolt loodud uute kaardiväepolkude juhtimine (Anna umbusaldas vanu). Seda perioodi nimetatakse ka sakslaste või välismaalaste ülemvõimuperioodiks.

Siiski jäid baltisakslased Vene tavateadvuses kuni impeeriumi lõpuni välismaalasteks. Ohvitserkonna komplekteerimine oli baltisakslaste keskne kuni 18. sajandi keskpaigani. Domineerivat rolli hakkasid baltisakslased etendama ka 1731. aastal asutatud kadetikorpustes, mis oli esimene kõrgem sõjaline õppeasutus Venemaal. Kadetikorpuse komplekteerimisel oli kindel norm (25%), kui palju iga-aastastest uutest õpilastest pidid olema baltisakslased. Seda põhimõtet järgiti ning võeti 18. sajandi kesksel aluseks ka üldse sõjaväe komplekteerimisel. Baltisakslaste silmapaistev positsiooni Vene ohvitserkonnas püsis kuni impeerium lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks šoti juurtega kindral Barclay de Tolly (oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks Mihhail Kutuzov’it, kes siiski ei olnud eriti geniaalne väejuht).

Impeeriumi kokkuvarisemise eel hakkasid baltisakslaste impeeriumi teenistusest lahkuma (seotud suhtumisega neisse). Probleem ei olnud mitte tsaari poolt vaadatuna, vaid ühiskonnas laiemalt. Vene ühiskonna negatiivne suhtumine baltisakslastesse oli tuntav juba 18. sajandil ning eriti jõuliselt tuleb esile 19. sajandil. Selle põhjuseks oli baltisakslastele loodud eelistatud positsioon. Kuigi palgavahe likvideeriti 18. sajandi lõpuks, püsis seisukoht baltisakslastest, kui paremini tasustatud ning kiiremini karjääri tegevatest inimestest, tavaarusaamas edasi. Baltisakslased edenesidki ametiredelil kiiremini, kuid põhjuseks oli siin oma kohustuste parem täitmine. Laiema avalikkuse negatiivne suhtumine baltisakslastesse tuleb 19. sajandi keskpaigas esile seoses tollase avalikustamisega (Aleksander II reformide ajastu), kui hakatakse rääkima nende eelistatud positsiooni põhjustest. Alates venestusest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Negatiivse suhtumise kujunemine mõjutab ka baltisakslaste käitumist, kes alates 19. sajandi keskpaigast jätkavad küll teenistust Vene impeerium võimustruktuurides, kuid mitte enam vaimustusega. Kõigele vaatamata jäävad baltisakslaste keisrile (aga mitte Venemaale), selle võimu lõpuni, truuks.

Saatuslikuks sai baltisakslastele Esimene maailmasõda, mis tõi kaasa venestusmeeleolu tugevnemise ja saksavastased repressioonid. 1917. aastal kaotati Venemaal isevalitsus, mis oli ainus baltisakslaste seos Venemaaga.

Aastast 1916 taotlesid nende organisatsioonid Eduard Julius Alexander von Dellingshauseni, Heinrich von Stryki, Adolf Pilar von Pilchau jt. juhtimisel poliitilist liitumist Saksamaaga (Balti Hertsogiriik).

Baltisakslased Eesti Vabariigis 1918–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aastal otsustasid rüütelkonnad eralduda Venemaast ja taastada Baltimaade iseseisvuse Balti hertsogiriigi kujul. See plaan nurjus Saksamaa kaotuse tõttu Esimeses maailmasõjas ja liitlasriikidele orienteeritud Eesti ja Läti riigi tekkimisega. Rüütelkonnapoliitikute silmis ei olnud Eesti riigi väljakuulutamine 1918. aasta veebruaris riigiõiguslik sündmus, nagu see tänapäeva seisukohalt iseenesestmõistetav on, pigem peeti seda tähtsusetuks kurioosumiks, kuna rüütelkonnad pidasid end maa seaduslikeks esindajateks. Siiski täiendati Balti hertsogiriigi esinduskogu ka mitteaadlike esindajatega, kelle hulka kuulusid ka eestlased ja lätlased. Vabadussõjas osales Eesti poolel Balti pataljon, kuid sümboolseks peeti hoopis võitu Landeswehri üle Võnnu lahingus, mida 1930. aastaist tähistati riigipühana. 1919. aastal välja kuulutatud maareformiga likvideeriti rüütlimõisad, mis kaotas maal elavate baltisakslaste senise majandusliku eksistentsi alused. Formaalselt ei olnud reform seotud mõisnike rahvusega (konfiskeeriti ka eestlastele kuulunud mõisad), kuid avalik propaganda kujutas seda "ajaloolise ülekohtu" heastamisena. 1920. aastal kaotati Eestis seisused ja säilinud seisuslikud institutsioonid.

1920. aasta põhiseadusega anti igale kodanikule õigus vabalt oma rahvust määrata[14]. 1922. aastal levitati Tallinna koolides lendlehti, kus oli muuhulgas öeldud: "Kui niisiis ka Sinu isa või ema või mõlemad vanemad polegi sakslased, aga kui Sina end sakslasena tunned, siis võid Sina vaatamata sellele end sakslasena üles anda, ja keegi ei saa Sulle seda keelata[15]." See praktika lõppes alles 12. oktoobril 1934 jõustunud Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadusega. 25. märtsil protesteeris saksa kultuuromavalitsus seaduseelnõu vastu, millega oleks keelatud segaabielude lastel astuda vähemusrahvuste koolidesse, nimetades seda põhiseaduse vastaseks[16].

Alates 1925. aastast tegutses Eestis saksa vähemusrahvuse kultuuromavalitsus, baltisakslastel oli esindus Riigikogus.

1930. aastate lõpul suunati NSDAP poollegaalse Eesti osakonna Volksnationale Vereinigung poolt Saksa Riigi toetusel, enam kui 150 baltisakslaste organisatsiooni tegevust. 1933. aastal likvideeriti Eestis rahvussotsialistlik Saksa Klubi.

Ehkki saksa vähemusrahvus integreerus vabariigi ajal tekkinud eestikeelsesse ühiskonda, hoidis ta kõrgel omandatud saksa kultuuri, keelt ja haridust. Nii töötas kuni 1939. aastani Kuressaares Saksa Eraühisgümnaasium, mis 1934. aastal reaalkooliks muudeti.

Umsiedlung[muuda | redigeeri lähteteksti]

19391940 lahkus valdav osa Eesti ja Läti saksa vähmusrahvusest vastavate lepingute alusel Baltikumist (nn Umsiedlung). Ümberasumise ajendiks oli hirm Eesti vallutamise ees Nõukogude liidu poolt seoses Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisega. Eesti ajakirjanduses avaldati selle üle varjamatut kahjurõõmu. Siiski ei lastud neil asuda Saksamaa Teise maailmasõja eelsetele aladele, vaid endisele Poola territooriumile, kus nad asustati Warthelandi (Kindralkubermangust (Generalgouvernement) loodes). Esimene laev lahkujatega väljus 18. oktoobril ja viimane 18. mail 1940, kokku lahkus 13000 baltisakslast, erilubadega jäi Eestisse 3000. Samas ei läinud sugugi mitte kõik baltisakslased Warthelandi, vaid asusid tegelikult elama laiali üle kogu maailma. 19441945 põgenesid Warthelandis elanud baltisakslased Nõukogude armee pealetungi eest enamikus Lääne-Saksamaale.

Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940 ja 1941. aastal Saksamaale ümberasunud baltisakslased olid oma keeleoskuste tõttu hinnatud spetsialistid saksa Idarindel ning okupeeritud alade valitsusasutustes. 1941. aasta juulikuus moodustati Saksamaal Berliini lähedal Saksamaale kogunenud ümberasujatest ja järelümberasujatest Henn Sarmiste juhtimisel Politseipataljon Ostland. Politseipataljoni koosseisus oli 3 kompaniid: 1. lätlastest ja Läti baltisakslastest 2. ja 3. kompanii Eestist lahkunutest ja Eesti baltisakslastest. Ehkki üksuse moodustamisel oli eesmärk asuda võitlusse sovetivägedega, kasutati Saksa Korrapolitseile alluvat pataljoni Saksa vägede tagalajulgestuseks ning partisanidevastaseks võitluseks Ukrainas. 1941. aasta augustist oktoobrini oli pataljoni ametlik nimetus Politsei-reservpataljon “Ostland” (Polizei-Reserve-Bataillon “Ostland”), alates oktoobrist 33. reservpolitseipataljon (Reserve-Polizei-Bataillon 33). Mõnikord on pataljoni asukoha järgi nimetatud ka Politseipataljon Kiiev”ika.

Kaasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaasajal elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on kogunenud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust mh ka ajaloolised rüütelkonnad. Nüüdseks on baltisakslased Saksamaal assimileerunud. Samas on mitmed baltisakslased sattunud viimase 60 aasta jooksul ka paljudesse teistesse riikidesse – USAsse, Kanadasse, Rootsi, Soome. Mõned üksikud baltisakslased on jäänud Eestisse või Eestisse tagasi tulnud.

Tähelepanuväärseid baltisakslasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paul Johansen. Kaugete aegade sära. Tartu, 2005. Lk. 326–327
  2. Andres Parve. Koguva maavabad Liivimaa vasalliteenistuse ja sõdade kontekstis. KVÜÕA toimetised, nr. 13/2010, lk. 15.
  3. Ea Jansen. Eestlane muutuvas ajas. Tartu 2007. Lk. 172
  4. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 162–163
  5. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 164–165
  6. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 165
  7. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 86
  8. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 86
  9. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 73
  10. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 73
  11. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 166
  12. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 170
  13. Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. 2004. Lk. 73
  14. "Kadakad" ja "pajuvenelased". Esmaspäev, 6. veebruar 1928, nr. 6, lk. 1
  15. Tallinna hariduselu 1918–2010. Tallinna Haridusamet, Tallinn 2012, lk. 76
  16. Sakslaste protest kadakate kaitseks. Rahvaleht, 27. aprill 1934, nr. 97, lk. 3.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]