Eesti Töörahva Kommuun

Allikas: Vikipeedia

Eesti Töörahva Kommuun


Flag of CWP of Estonia.png
Moodustatud 29. november 1918
Peakorter Narva
Piirkond Osa Eestimaast
Juhtkond Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu

Eesti Töörahva Kommuun (Eesti Töörahwa Kommuuna, Eesti Töörahwa Kommuna), lühend ETK (vene keeles Эстляндская трудовая коммуна, ЭТК), inglise keeles The Commune of the Working People of Estonia) oli Narvas 29. novembril 1918 väljakuulutatud ja kuni 18. jaanuarini 1919. aastal, st 52 päeva eksisteerinud riigi sarnane moodustis, omanimetusega nõukogude vabariik ja tegelikul Nõukogude Vene "ripatsriik"(puudusid enamus riigile omased tunnused).

Nõukogude võim kehtis Narva piirkonnas 50 päeva, Tartus 24 päeva, Rakveres vähem kui kuu aega, Võrus aga ca poolteist kuud.

Pärast Eestimaa Punaarmee ja Nõukogude Venemaa Punaarmee tõrjumist Nõukogude Venemaa pinnale eksisteeris ETK juhtkond ETK Nõukogu eksiilis Nõukogude Venemaal Lugas ja Staraja Russas, 5. juunil 1919 kuulutas ETK Nõukogu ja VK(B)P KK Eesti Osakondade Keskkomitee ühisel koosolekul Dno raudteejaamas Eesti Töörahwa Kommuuna tegevuse lõpetatuks[1],[2].

Eesti Töörahva Kommuuni juht oli Jaan Anvelt, sõjalise jõuna toetasid valitsust Eesti kütiväed ning Nõukogude Venemaa Punaarmee.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu
ETK Nõukogu esimees Jaan Anvelt

ETK moodustamise olustik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Saksamaal Saksa keisririigis toimunud Novembrirevolutsiooni, kui Saksamaa Sõjaministeerium andis käsu saksa vägede taandumiseks Saksamaale, tungisid 28. novembril seni Narva piiril olnud Nõukogude Venemaa Põhjarinde 7. armee (ülem – J. Golubintsev) 6. Kütidiviisi (ülem N.Ivanov) väeosad üle Narva jõe ja hõivasid Saksa okupatsioonivägede poolt mahajäetud Narva linna ja Narva-Jõesuu 29. novembriks ning kuulutasid välja Eesti Töörahva Kommuuni. 28. novembri lahingut loetakse ka Eesti Vabadussõja alguseks.

Vabadussõja käigus Nõukogude Punaarmee poolt vallutatud ja ETK võimu all olnud territoorium

Eesti Töörahva Kommuuni asutamine sai võimalikuks, kui 3. märtsil 1918 aastal Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Bresti rahulepingugu tingimustel oli Saksamaa okupeerinud Eesti ning pärast seda 13. novembril 1918. tühistas Nõukogude Venemaa rahulepingu koos kõigi lisadega ja püüdis taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel, millest said alguse Eesti Vabadussõda ja Vene kodusõda teistel endise Venemaa Keisririigi aladel, kus ei tunnistatud oktoobrirevolutsiooni tulemusel võimu haaranud bolševikke võimu.

Väljakuulutamine ja legitiimsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

29. novembril 1918. aastal Narvas toimunud Nõukogude Venemaal Petrogradis ainult VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee esindajate poolt Eestis sõjalise võimuhaaramise jaoks moodustatud Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee ja VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ühiskoosolekul kuulutatati välja Eesti Töörahwa Kommuuna (Eestimaa Nõukogude Vabariik) ning avaldati manifest, mis kuulutas 1917. aastal Eestis oktoobrirevolutsiooni tulemusel kehtestatud ja Saksa keisririigi vägede okupatsiooni tulemusel kukutatud nõukogude võimu taastamisest Eestis.

30. novembril 1918. aastal kuulutas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Eesti iseseisvaks nõukogude vabariigiks.

Eestimaa Nõukogude Vabariiki tunnustas 8. detsembril 1918 aastal ainult Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu Vladimir Lenini juhtimisel ja andis talle 10 miljonit rubla laenu[3], 23. detsembril Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Jakov Sverdlovi juhtimisel ratifitseeris Eesti NV iseseisvumise tunnistamise.

Eesti Töörahva Kommuuni lipp

ETK sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

ETK sisejulgeolekuasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aasta alguseks alustas ETK Ida-Eestis hõivatud aladel laiaulatuslikku klassivõitluse põhimõtetest lähtuvat punast terrorit, mida suunasid Nõukogude poliitilise politsei Tšekaa eeskujul loodud erikomisjonid. Kokku tegutses 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris ETK võimualusel territooriumil neli piirkondlikku tšekaa osakonda, tegevust alustanud Narva (Eesti kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjoni Narwa osakond (kirjaviis muutmata)), Tartu (Eesti kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjoni Tartu osakond), Võrumaa ja Virumaa osakonda. Eesti sõjaväe 1919. aasta 8. jaanuaril alanud vastupealetung ei võimaldanud tööd alustada Viljandimaa ning Pärnumaa Kontrrevolutsiooni Vastu Võitlemise Komisjonidel[4].

Lisaks Kontrrevolutsiooni Vastu Võitlemise Komisjonidele tegutsesid ka Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Revolutsiooniline Tribunal, Võru Sõjarevolutsiooniline Tribunal, Tartu Sõjarevolutsiooniline Tribunal, Rakvere Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja Narva Revolutsiooniline Tribunal.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni moodustatud Ajutise Valitsuse miilitsaasutuste isikkoosseis vahetati nõukogudemeelsete aktivistidega, keda toetasid Punakaardi üksused.

  • ETK Siseasjade komisjoni Virumaa Jõhvi miilitsa jaoskonna ülem: A. Liebman

ETK välissuhtlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Rahvusvahelise Ühenduse (Välisasjade) Valitsuse juhataja oli Johannes Mägi.

ETK Nõukogu määras 6. detsembril 1918. aastal ETK Nõukogu esindaja kohusetäitjaks Petrogradi, Põhjapiirkondade Kommuuni valitsuse juurde Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee Petrogradi Büroo esindaja G. Vaino.

ETK Nõukogu määras 16. detsembril 1918. aastal ka esindaja Moskvasse Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde, Johannes Jürgensoni, alates 1919. aasta veebruarist täitis neid ülesandeid Ivan Rabtšinski.

ETK Nõukogu määras pärast Pihkvasse ümberasumist 7. veebruaril 1919. aastal ETK esindajaks Soome KP KK juurde Georg Teiteri ja moodustas ka ETK esinduse Jamburgis, kus esindajaks määrati Aleksander Randmer.

ETK Nõukogu määras 9. veebruaril 1919. aastal nimetas ETK Nõukogu Rahvusvahelise Ühenduse Valitsuse juhatajaks Maks Trankmanni ja Nõukogude Lätisse Johannes Tauts, Ukraina Nõukogude Vabariiki Madis Reinbachi. ETK esindajaks Petrogradi Põhjapiirkondade Kommuuni valitsuse juurde seal Rahvusasjade Rahvakomissariaadi Eesti osakonna juhataja Peeter Petersoni, keda asendas alates 29. märtsist Georg Teiter, kes jäi ka ETK esindajaks Soome KP KK juurde.

ETK piirkondlikud võimuorganid[muuda | redigeeri lähteteksti]

ETK poolt organiseeriti ajavahemikul 29. november 1918 kuni 31. jaanuar 1919. aastal valitsusasutused 5 täielikult hõivatud maakonnas (Narva, Tartu, Rakvere, Võru, Valga) ja 4 osaliselt hõivatud maakonnas määrati ajutised valitsusasutused (Vaata Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)).

ETK Nõukogu moodustas 1. detsembril 1918. aastal, 1917. aasta detsembris Peterburi kubermangust eraldunud ja Eestimaa kubermanguga liitunud Narva linnast ja eeslinnadest iseseisva haldusüksuse, kuhu kuulus 14 valda ning millel oli omaette valitsusasutus Narva Töörahva Nõukogu, mida juhatas kommunist Jaan Saks, kuid linnal ja maakonnal oli ühine Virumaa RSN ja Täitevkomitee.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva Tööliste ja Punaväelaste Saadikute Nõukogu ja Täidesaatev Komitee
Next.svg Pikemalt artiklis Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu ja Täidesaatev Komitee

Eesti Töörahva Kommuuni tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Töörahva Kommuun jätkas Nõukogude Venemaalt Eestisse tulnud bolševike poliitikat:

Vormiliselt pidi Eesti Töörahva Kommuun olema eesti tööliste riik, pikemas perspektiivis Nõukogude Venemaa koosseisus. Tegelikkuses polnud Eesti Töörahva Kommuun iseseisev riik, sest ETK juhtkonnal polnud reaalset võimu ning ETK juhtkond allus Nõukogude Venemaa sõjaväe juhatusele. ETK-l polnud õigust väljendada kogu eesti rahva tahtmist – demokraatlikult valitud rahvaesindus oli Tallinnas asuv Eesti Ajutine Valitsus, ETK-d ei tunnustanud riigina ükski teine maailma riik peale Nõukogude Venemaa (mida samuti selleks ajaks polnud veel ükski riik tunnustanud) ja ETK-s kehtis vene raha.[viide?] Samuti toimus ETK rahvusvaheline suhtlus Vene SFNV Välisasjade Rahvakomissariaadi kaudu[8]

Oma tegevuse jooksul andis ETK välja rea dekreete:

  • 1. detsember 1918 avaldati ETK Nõukogu dekreet, millega kuulutati "Kõik määrused ja dekreedid, mis Töörahva Nõukogu poolt enne, kui Saksa sõjaväed Eesti oma alla võtsid, tuleb jõuliseks lugeda", sh mõisate kuulutamine uuesti töörahva omandiks, kaotati igasugune rendimaksmine ja annuleeriti töötava talurahva võlad.
  • 3. detsember 1918 – keelati toiduainete väljavedu Eestimaalt;
  • 3. detsembril 1918 – anti välja dekreet “valgekaartlaste perekondade pantvangidena vahi alla võtmiseks”[9]
  • 5. detsember 1918 - Eesti Ajutine Valitsus kuulutati lindpriiks
  • 10. detsember 1918 – kõigi vaimulike Eestist väljasaatmise kohta, 12. detsembril järgnes jumalateenistuste korraldamise keeld[10];
  • 12. detsember 1918 avaldati ETK dekreet Kreenholmi Manufaktuuri natsionaliseerimisest;
  • 15. detsember 1918 – kuulutati, et korra hoidmiseks ETK territooriumil luuakse revolutsioonilise kaitse polk (полк революционной охраны);
  • 23. detsember 1918 avaldati ETK dekreet Narva Kalevivabriku, Linavabriku ning Malmivabriku ja Masinatehase natsionaliseerimisest;
  • 26. detsember 1918 avaldati ETK dekreet Tartu Telefonivabriku natsionaliseerimisest;
  • 27. detsember 1918 – millega kuulutati kõik ETK piirides olevate tööstusettevõtted ja mõisad (усадьбы), poed ja majad, mille omanikud olid põgenenud välismaale, natsionaliseerituks;
  • Kommuuna Nõukogu adminimistratiivosakonna juhataja Viisaku allkirjaga korralduse kohaselt pidi lastama kohapeal maha röövlid, vargad ja isikud, kes tegelevad valekuulujuttude levitamisega. (За подписью заведующего административным отделом Совета Виисака было опубликовано распоряжение, по которому грабители, воры, и лица, занимающиеся распространением ложных слухов, будут расстреливаются на месте).


Keskvalit­susena tegutses Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu, mille esimees oli Jaan Anvelt. Kommuuni alla kuuluvates maakondades ja valdades taastati kohalikud töörahva nõukogud.

Tööstusettevõtete natsionaliseerimine

Majanduselu korraldas Kommuuni Rahvamajanduse Valitsus Hans Pöögelmanni juhtimisel. Algas tööstusettevõtete natsionaliseerimine. Narvas natsionaliseeriti Kreenholmi Manufaktuur ja mitmeid teisi ettevõtteid ning Tartus kõik trükikojad. Nende juhtimine läks tööliste kätte.

Sõjaolukorrale vaatamata tegutses edukalt ka Kommuuni Kultuuri ja Haridusvalitsus, mille tööd juhatas Artur Vallner. Koolides seati sisse eestikeelne tasuta õpetus. Tartu üli­kooli rektoriks sai esmakordselt eestlane — matemaatik Jaan Sarv. Et säilitada hinnalised kunstivarad, loodi kunstikaitse toimkond, mille juhatajaks määrati eesti skulptor Jaan Koort.

Mõisate natsionaliseerimine

Kogu maa kuulutati rahva omandiks. Mõisad võeti taas mõisnikelt ning anti mõisatööliste ja kehvikute kätte. Ka nüüd olid eesti kommunistid seisukohal, et mõisaid ei tükeldata, vaid seal luuakse ühismajapidamised — kommuunid. Kuid tol ajal oli palju maatamehi ja kehvtalupoegi, kes soovisid oma maad[11]. Vastutavaks mõisate natsionaliseerimise ja nende ülevõtmiseks moodustatvate mõisakomiteede ja vallanõukogude moodustamiseks määrati ETK Nõukogu Põllumajandusosakonna juurde vastutavaks organisaatoriks Jaan Ikmelt. 9. detsembril võeti Narvast saadetud organisaatorite abiga üle mõisad Järve vallas: (Järve ja Toila mõis), Voka vallas: Konju mõis, Peetri vallas: Laagna mõis. 10. detsembril Vaivara vallas: Uue-Auvere ja Vana-Auvere mõis. 1919. aasta jaanuari lõpuks oli Narva maakonnas teostatud 50 peamõisa ülevõtmine. Virumaal võeti üle 52 mõiat, Võrumaal 30 mõisat.

Tähelepanu äratas ka kommunistliku majandussüsteemi sisseseadmine, kusjuures just eelmainitud valdkonnast pärinebki ETK kõige rohkem kõmu põhjustanud reform. Nimelt otsustati kommunismi põhimõtetest juhindudes hävitada palgamaksmine kui kodanlik nähe ja selle asemele sisse seada ühtlane elamisraha. Vahemärkusena olgu lisatud, et kõigi suhtes võrdsest rahajaotuspõhimõttest ei saa siinkohal siiski rääkida, sest elanikkonna eri rühmadele mõeldud summad olid eri suurusega[12].

Kommuuni tegevuses oli mitmeid nõrku külgi. Õigeaegselt ei mobiliseeritud töörahvast kütivägedesse, piirduti vaid vaba­tahtlikega. Neile ei loodud ka vajalikke reserve, mis andis valusasti tunda.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]