Karl XI

Karl XI

Karl XI (24. november 1655 Stockholm – 5. aprill 1697 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1660–1697.

Noorpõlv

Karl XI oli Karl X poeg ning sai vaid 4-aastasena, pärast tolle ootamatut surma troonile. Kuni 1672. aastani valitsesid tema eest regendid, ka hiljem jäi ta mõneks ajaks suuraadlike mõju alla. Regentide valitsemine aga peatas Rootsi riigi arengu kümmekonnaks aastaks nii riigis, kirikuelus kui sõjajõududes, sest Karl XI eestkostjad ei näidanud riigi valitsemise alal erilist aktiivsust, läänistasid riigi maid aadlikele tasuks nende sõjaliste teenete eest, millega olid riigi sissetulekud oluliselt vähenenud.

Välispoliitika

1675. kihlus ta Taani printsessi Ulrika Eleanoraga soovides parandada suhteid Taaniga, kellega sellegipoolest toimus sõda Taani-Rootsi vahel Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuva Skåne piirkonna pärast, mille peamised lahingud peeti Lõuna-Rootsis ja merel, vähesel määral ka Norra-Rootsi piiril. Hoolimata toimunud sõjast abiellusid Taani printsess ja Karl XI 1680. aastal.

 Pikemalt artiklis Skåne sõda

Sisepoliitika

Toonane Rootsi riik oli aga kriisi lävel: palgaarmee ja muud impeeriumi ülalpidamiskulud osutusid majandusele liialt kurnavaks. Mingeid radikaalseid muudatusi aga teha ei saanud, sest aadelkond oli senise olukorra (oma tugeva võimupositsiooni) säilitamise poolt. Siiski oli suur osa sõjaväelastest ning kodanikkond tugeva kuningavõimu poolt. Nende toel teostas Karl 1680. aastal riigipöörde ning kehtestas absolutismi. Aadelkonna esindus - Rootsi Riiginõukogu kaotas oma senise mõju ning võim koondus kuninga ja ta lähikondlaste kätte, 1682. aastal kaotas võimu ka Riigipäev (Riksdag), 1686. riigistati kohalik kirik territoriaalkirikuks ja Rootsi kirik kaotas iseseisvuse.

Karl XI reformid

Karl XI osutus edukaks ja pragmaatiliseks reformijaks, kes suutis päästa nii majanduse, sõjaväe kui ka impeeriumi. Oma ümberkorraldustes tugines ta peamiselt talupoegkonnale: nendest moodustati seniste palgasõdurite asemele rahvaarmee, nemad pidid seda ülal pidama ning nende õigusi ja haritavat maad suurendati. Viimast teostati peamiselt maade taasriigistamise ehk reduktsiooni teel, mis kõige teravamalt puudutas Rootsi emamaad, ent jõudis ka Käkisalmi lääni, Ingerimaa kubermangu ja Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangudesse.

Sõjaväereform ehk nn. indelningsverket

Senise riigipoolse ülalpeetava regulaarsõjaväe asemel eraldati ohvitseridele riigi omanduses olevad talud, mis olid neile nii eluasemeks kui ka elatusallikaks, osadele aga maksid otse palka kindlaksmääratud arv talupoegi . Rootsi ja Soome provintsides seati maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja rügemendid (indelningsverket), sõdureid võeti väeteenistusse kindlaks ajaks ning õpetati välja, peale mida nad pöördusid tagasi eraellu. Kindel arv talumajapidamisi koondati üksusesse (2-4 talupidajast ning riigitalude rentnikest moodustati nn rota), mis oli kohustatud värbama ühe sõduri, ratsaniku või madruse ning muretsema talle vajaliku varustuse. Sõdurit ja tema perekonda pidas üleval, eraldas talle põllumaa ja ehitas maja koos aiamaaga (soldattorp) ning kindlustas teda rahu ning sõja ajal ülevalpidamisega. Maapaigalised sõdurid moodustasid kihelkondade kaupa territoriaalsed kompaniid. Kaheksa kompaniid moodustasid maakonna (läni) territoriaalse jala- või ratsaväerügemendi. Rügemendid mobiliseeriti igal aastal ülevaatusteks ja õppusteks, sõja korral lahingutegevuseks ning vajadusel garnisoniteenistuseks ka väljaspool Rootsi ja Soome piire.

Sõjaväereform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis Rootsi dominioonides ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Baltimaade mõisnikud ei olnud huvitatud maapaigaliste sõdurite süsteemi rakendamisest, ei majanduslikel ega poliitilistel põhjustel. Endiselt oli Eestis Soome rügemente ning Eestist ja mujalt värvatud üksusi, nn riigi-Rootsi rügemente viibis Eesti-, Ingeri- ega Liivimaal vähe.

Maareform ehk reduktsioon

Eestimaa kubermangus oli see suhteliselt vähene, sest sealne rüütelkond oskas keskvõimuga hästi läbi saada ning omas ka suhteliselt tugevaid positsioone, ent Liivimaal rüütelkonna omavalitsus sisuliselt kaotati ning valdav enamus maadest läks riigi omandusse. See tekitas mõistagi rahulolematust, mida kõige teravamalt väljendas Poolasse põgenenud Johann Reinhold von Patkul, kuid enamik liivimaalastest jäid siiski kuningavõimule ustavaks.

Mõisate riigistamisega muutus mõisate suhe riigiga- riigimõisu enam ei läänistatud, vaid anti riigi poolt rendile. Kuningas Karl XI andis riigistamiskomisjonide esimeestele korralduse, et riigimõisate talupoegadele tuleb nende emakeeles teatada, et nad pole nüüdsest enam oma mõisnike pärisorjad, vaid kuninga alamad. Samuti lubas kuningas talupoegade poegadel asuda vabal tahtel kas sõjaväkke või haridust omandama. Nii ka toimus. Eesti-ja Liivimaal asuvatesse väeosadesse asus teenima suuremal hulgal talupoegade poegi. Mitmed neist tõusid ka ohvitserideks, nagu vennad Thomas ja Johan Jörist. Thomas Jörist lõpetas oma karjääri ooberstleitnandi ja Piiumetsa mõisnikuna. Talurahvale asutati kihelkondades talurahvakoolid. Haridus avardas samuti teed ameti valikul – õppinud mehed said ameteid kiriku juures köstrite ja koolmeistritena, tuntuimad on Puhja köster ja kooliõpetaja Hans Kes ehk Käsu Hans, Kambja köster ja kooliõpetaja Ignatsi Jaak. Tugevnes ka talupoegade õiguslik kaitse. Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Kaebused on jõudnud mitmel korral kuninga endani. 1694. aastast on teada, et kaks Liivimaa talupoega, Tiitzo Jürgen ja Herman Öro, külastasid kuningas Karl XI tema suvelossis Kungsöris, kusjuures meeste reisiraha maksis kuningas. Olulisemaid talupoegade kaebusi on isiklikult lahendanud ka Karl XI järeltulija Karl XII oma viibimisel Laiuse lossis 1701.

Karl XI valitsusaja teiseks pooleks saavutas Rootsi suurriik oma suurima õitsengu, pool sajandit pidevalt miinustes olnud riigikassa täitus ning sõjavägigi tugevnes oluliselt. Kuid Suur Nälg aastatel 1695–1697 ning kuninga ootamatu surm lõikasid läbi positiivse arengu. Karl XI suri vaid 41-aastaselt vähki.

Võimule tõusis absoluutse monarhina tema 15-aastane poeg Karl XII.

Isiklikku

Karl XI oli abielus Taani printsessi Ulrika Eleonoraga (1656–1693). Neil sündis 2 tütart ja 5 poega (kellest täiealiseks sai vaid Karl):

• Hedviga Sophia (sündis 1681)
• Karl XII (1682–1718)
• Ulrika Eleonora (1688–1741)

Vaata ka

• Rootsi aeg

Eelnev: Karl X Gustav

Rootsi kuningas 1660–1697

Järgnev: Karl XII