Karl XI

Allikas: Vikipeedia
Karl XI

Karl XI (24. november 1655 Stockholm5. aprill 1697 Stockholm) oli Rootsi kuningas 16601697.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl XI oli Karl X poeg. Sai troonile vaid 4-aastasena, pärast isa ootamatut surma. Kuni 1672. aastani valitsesid tema eest regendid, ka hiljem jäi ta mõneks ajaks suuraadlike mõju alla. Regentide valitsemiaeg peatas Rootsi riigi arengu kümmekonnaks aastaks nii riiklikul tasemel, kirikuelus kui sõjalises mõttes. Karl XI eestkostjad ei näidanud riigi valitsemise alal üles kuigi suurt aktiivsust. Hulk riigi maid läänistati aadlikele tasuks sõjaliste teenete eest, vähendes sellega olulisem määral riigi sissetulekuid.

1675. kihlus Karl XI Taani printsessi Ulrika Eleonoraga (1656–1693) eesmärgiga parandada suhteid Taaniga. Sellegipoolest puhkes Taani ja Rootsi vahel, Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuva Skåne piirkonna pärast, sõda. Selle sõja peamised lahingud peeti Lõuna-Rootsis ja merel, vähesel määral ka Norra-Rootsi piiril. Hoolimata sõjast abiellusid Taani printsess ja Karl XI 1680. aastal. Neil sündis kaks tütart ja viis poega (kellest täiealiseks sai vaid Karl):

Karl XI valitsusaja teiseks pooleks saavutas Rootsi suurriik oma suurima õitsengu, pool sajandit pidevalt miinustes olnud riigikassa täitus ning sõjavägi tugevnes oluliselt. Kuid Suur Nälg aastatel 16951697 ning kuninga ootamatu surm lõikasid läbi positiivse arengu. Karl XI suri vaid 41-aastaselt vähki.

Võimule tõusis absoluutse monarhina tema 15-aastane poeg Karl XII.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Skåne sõda

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toonane Rootsi riik oli kriisi lävel: palgaarmee ja muud impeeriumi ülalpidamiskulud osutusid majandusele liialt kurnavaks. Midagi radikaalselt muuta oli keeruline, kuna aadelkond oli senise olukorra (oma tugeva võimupositsiooni) säilitamise poolt. Siiski oli suur osa sõjaväelastest ning kodanikkond tugeva kuningavõimu poolt. Nende toel teostas Karl 1680. aastal riigipöörde ning kehtestas absolutismi. Aadelkonna esindus, Rootsi Riiginõukogu, kaotas oma senise mõju ning võim koondus kuninga ja ta lähikondlaste kätte. 1682. aastal kaotas võimu ka Riigipäev (Riksdag) ning 1686. aastal riigistati Rootsi kirik territoriaalkirikuks ning see kaotas iseseisvuse.

Karl XI reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl XI osutus edukaks ja pragmaatiliseks reformijaks, kes suutis päästa nii majanduse, sõjaväe kui ka impeeriumi. Oma ümberkorraldustes tugines ta peamiselt talupoegkonnale: nendest moodustati seniste palgasõdurite asemele rahvaarmee. Talupojad pidid sõjaväge ülal pidama, vastutasuks suurendati nende õigusi ja haritavat maad. Viimast teostati peamiselt maade taasriigistamise ehk reduktsiooni teel, mis kõige teravamalt puudutas Rootsi emamaad, ent jõudis ka Käkisalmi lääni, Ingerimaa, Eestimaa ja Liivimaa kubermangudesse.

Sõjaväereform ehk nn. indelningsverket[muuda | redigeeri lähteteksti]

Senise riigipoolse ülalpeetava regulaarsõjaväe asemel eraldati ohvitseridele riigi omanduses olevad talud, mis olid neile nii eluasemeks kui ka elatusallikaks. Teatud arvule ohvitseridele maksid palka kindlaksmääratud arv talupoegi.

Rootsi ja Soome provintsides seati maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja rügemendid (indelningsverket). Sõdureid võeti väeteenistusse kindlaks ajaks, nad said vastava väljaõppe, pärast mida pöördusid tagasi eraellu. Kindel arv talumajapidamisi koondati üksusesse (2-4 talupidajast ning riigitalude rentnikest moodustati nn rota), mis oli kohustatud värbama ühe sõduri, ratsaniku või madruse ning muretsema talle vajaliku varustuse. Rota pidas sõdurit ja tema perekonda üleval, eraldas talle põllumaa ja ehitas maja koos aiamaaga (soldattorp) ning kindlustas nii rahu ning sõja ajal tema ülevalpidamise.

Maapaigalised sõdurid moodustasid kihelkondade kaupa territoriaalsed kompaniid. Kaheksa kompaniid moodustasid maakonna (lääni) territoriaalse jala- või ratsaväerügemendi. Rügemendid mobiliseeriti igal aastal ülevaatusteks ja õppusteks, sõja korral lahingutegevuseks ning vajadusel garnisoniteenistuseks ka väljaspool Rootsi ja Soome piire.

Sõjaväereform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis Rootsi dominioonides ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Baltimaade mõisnikud ei olnud majanduslikel ning poliitilistel põhjustel maapaigaliste sõdurite süsteemi rakendamisest huvitatud. Eestis oli Soome rügemente ning Eestist ja mujalt värvatud üksusi, nn riigi-Rootsi rügemente viibis Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal aga vähe.

Maareform Eestimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa kubermangus oli maade taasriigistamine ehk reduktsioon suhteliselt vähene. Siinne rüütelkond oskas keskvõimuga hästi läbi saada ning omas suhteliselt tugevaid positsioone, ent Liivimaal rüütelkonna omavalitsus sisuliselt kaotati ning valdav enamus maadest läks riigi omandusse. See tekitas mõistagi rahulolematust, mida kõige teravamalt väljendas Poolasse põgenenud Johann Reinhold von Patkul, kuid enamik liivimaalastest jäid siiski kuningavõimule ustavaks.

Mõisate riigistamisega muutus mõisate suhe riigiga – riigimõisu enam ei läänistatud, vaid anti riigi poolt rendile. Kuningas Karl XI andis riigistamiskomisjonide esimeestele korralduse, et riigimõisate talupoegadele tuleb nende emakeeles teatada, et nad pole nüüdsest enam oma mõisnike pärisorjad, vaid kuninga alamad. Samuti lubas kuningas talupoegade poegadel asuda vabal tahtel kas sõjaväkke või haridust omandama.

Nii ka toimus. Eesti-ja Liivimaal asuvatesse väeosadesse asus teenima suuremal hulgal talupoegade poegi. Mitmed neist tõusid ka ohvitserideks, nagu vennad Thomas ja Johan Jörist. Thomas Jörist lõpetas oma karjääri ooberstleitnandi ja Piiumetsa mõisnikuna.

Talurahvale asutati kihelkondades talurahvakoolid. Haridus avardas teed ka ameti valikul – õppinud mehed said ametisse köstrite ja koolmeistritena, tuntuimad on Puhja köster ja kooliõpetaja Hans Kes ehk Käsu Hans, Kambja köster ja kooliõpetaja Ignatsi Jaak.

Tugevnes ka talupoegade õiguslik kaitse. Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Kaebused on jõudnud mitmel korral kuninga endani. 1694. aastast on teada, et kaks Liivimaa talupoega, Tiitzo Jürgen ja Herman Öro, külastasid kuningas Karl XI tema suvelossis Kungsöris, kusjuures meeste reisiraha maksis kuningas. Olulisemaid talupoegade kaebusi on isiklikult lahendanud ka Karl XI järeltulija Karl XII oma viibimisel Laiuse lossis 1701. aastal.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Karl X Gustav
Rootsi kuningas
16601697
Järgnev:
Karl XII