Valdemar II

Allikas: Vikipeedia
Valdemar II pitsat

Valdemar II Võitja (taani keeles Valdemar 2. Sejr; 9. mai 117028. märts 1241) oli Taani kuningas 1202–1241. Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdemar sündis Taani kuninga Valdemar I (11571182) ja Polotski Sofia teise pojana.

1188. aastal Schleswigi hertsogitroonile tõusnuna vallutas ta Taani kuninga vasallina Elbest põhja pool asuvad saksi linnad (Hamburgi, Lübecki) ja vürstiriigid (Holsteini, Mecklenburgi jm).

1202. aastal sai ta oma venna, lastetult surnud Knud VI järel Taani kuningaks.

1204 tagas ta Norra tunnustamise kuningriigina.

Ta korraldas 1206. aastal koos peapiiskop Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse.

Dannebrog langeb taevast Lindanise lahingu ajal 15. juunil, 1219. Kunstnik Christian August Lorentzen (1809). Maal asub Taani Riiklikus Kunstimuuseumis

Paavst tegi Valdemarile ettepaneku minna Taani vägedega ristisõtta Palestiinasse, kuid kuningas eelistas lõpule viia Eestimaa vallutamise, minnes appi Mõõgavendade ordule ja Riia piiskopile Albertile. 15. juunil 1219 maabus ta laevastikuga Lindanise juures ning purustas Lindanise lahingus eestlaste sõjaväe (legendi järgi saabus võit selle tõttu, et keset lahingut kukkus taevast alla Taani lipp). Sellega langes Eestimaa taanlaste kätte. Valdemar rajas Toompeale uue linnuse.

Selles ristiretkes osales ka Malta ordu, millel juba umbes 1130. aastast oli paavsti õnnistus kanda punavalget ristilippu. Sellel jagas valge rist punase lõuendi neljaks ruudukujuliseks väljaks. Taani lipul (Dannebrog) on aga kaks ruudukujulist ja kaks piklikku välja. Roskilde munk Peder Olsen kirjeldas 1500. aasta paiku, kuidas kristlased olid 15. juunil 1219 Lindanise all lahingut kaotamas. Vana peapiiskop Anders Sunesen palvetas põlvitades künkal. Kui ta käed taeva poole sirutas, tungisid taanlased peale; kui ta väsimusest käed langetas, taganesid kristlased. Abilised ruttasid tema käsi toetama. Kui lahing oli haripunktis, laskis Jumal taevast langeda punasel valge ristiga lipul. See andis taanlastele jõudu juurde ning nad võitsid lahingu. Kuningas kuulutas selle ristilipu riigilipuks.

1222. aasta suvel vallutas Valdemar osa Saaremaast.

1223 võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøle koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225 või 1226 tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust.

Valdemar II Bornhövedi lahingus. Miniatuur.

1227 tungis ta Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus 22. juulil lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest. Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuid Stensby lepinguga kindlustas Taani oma võimu Eestimaal.

Oma paljude vallutusretkede tõttu sai Valdemar II lisanimeks "Võitja", kuigi ta kaotas kõik vallutatud alad peale Eestimaa. Kaotuste põhjuseks oli suurelt jaolt see, et tal polnud võimalik vallutatud alasid taanlastega asustada.

Valdemar laskis koostada Jüütimaa seadustekogu, mis valmis veidi aega enne tema surma, ja Taani hindamisraamatu.

Tema järel sai kuningaks tema vanim poeg Erik IV.

Nagu isagi, laskis Valdemar II kuningriigi päriluse tagamiseks kroonida oma vanima poja kaaskuningaks ning andis teistele poegadele maavaldused pärilike läänidena. See nõrgendas kuningavõimu ning vallandas pärast tema surma poegadevahelise võimuvõitluse.

Abielud ja lapsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne esimest abielu oli Valdemar kihlatud Saksimaa hertsogi tütre Baieri Rixaga[viide?].

Aastal 1205 abiellus Valdemar Võitja Böömimaa kuninga Přemysl Otakar I ning Meißeni Adelheidi tütre Margrethe Dragomiriga (Dagmariga, arvatavasti 1189 – 24. mai 1212), kellest sai rahva lemmik. Sellest abielust oli Valdemar II-l poeg Valdemar (sündis 1209), kes krooniti 1218 Schleswigis kaaskuningaks, kuid hukkus 1231 jahilkäigu ajal Refsnæsis. Teine poeg sündis 1212 surnuna. Kuninganna suri 1212 ja maeti Ringstedi. Surivoodil olevat ta rahvalauluna edasi kandunud pärimuse järgi püüdnud Valdemari veenda, et too abielluks Liden Kirsteniga, mitte Berengariaga (Bengerdiga). Ta olevat ennustanud Berengaria poegade võitlust trooni pärast, mis toob Taanile häda. Rahvapärimus mäletab Dagmarit malbe ja vaga ideaalnaisena.

Et parandada suhteid Flandriaga, abiellus Valdemar 1214 siiski Portugali kuninga Sancho I orbtütre, Flandria krahvi Ferdinandi õe Berengariaga (umbes 1195 – 27. märts 1221), kes oli abiellumiseni elanud Flandrias. Neil oli kolm poega (hilisemad Taani kuningad Erik IV, Abel ja Christoffer I) ning tütar Sofie või Sophie (12171247), kes abiellus 1230 Brandenburgi markkrahvi Johann I-ga. Taanlased vihkasid Berngerdi. Rahvapärimus mäletab Berngerdi ilusa, kuid kõva südamega ja ülbe kuningannana.

Valdemar II-l oli Helena Guttormsdotteriga[viide?] poeg Knud (1211[viide?]1260), Lollandi hertsog, Blekinge hertsog ja Eestimaa hertsog.

Tema abieluvälistest poegadest on teada veel Niels, Halland-Schwerini krahv (suri 1218/1219)

Eelnev:
Knud VI
Taani kuningas
12021241
Järgnev:
Erik IV