Eesti NSV

Allikas: Vikipeedia

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
vene Эстонская Советская Социалистическая Республика
(Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika)
Eesti NSV vapp
Eesti NSV vapp

Eesti NSV lipp
Pealinn: Tallinn

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühend Eesti NSV, ka ENSV) oli Nõukogude Liidu haldusüksus (liiduvabariik) aastatel 1940–1991.

Pärast okupeerimist Nõukogude Liidu vägede poolt 16.–17. juunil 1940 asendati Eesti Vabariigi nimi 21. juulil 1940 nimetusega Eesti NSV. Formaalne inkorporeerimine N Liidu koosseisu toimus 6. augustil 1940. Tegemist oli n-ö nukuvabariigiga, millel oli oma nukuparlament (ENSV Ülemnõukogu) ja Moskva korraldusi täitev nukuvalitsus (ENSV Ministrite Nõukogu). Sisuliselt ei olnud ENSV näol tegu ei nõukogudele allutatud valitsemis- ega sotsialistliku ühiskonnakorra ega ammugi mitte demokraatliku vabariigiga, vaid okupantide relvajõu toel püsiva totalitaarse diktatuuriga, mida juhtis NLKP ja selle kohalik organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.

Nõukogude võimu liberaliseerimise ja rahva surve mõjul asendas ENSV Ülemnõukogu nime "Eesti NSV" 8. mail 1990 nimetusega "Eesti Vabariik". Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kuulutati välja Eesti Kongressi ja EV Ülemnõukogu ühisavaldusega 20. augustil 1991.

Sisukord

[redigeeri] Eesti Vabariigi okupeerimine ning Eesti NSV loomine

23. augustil 1939 sõlmiti N Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping ehk Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salastatud lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe suurriigi vahel. Baltimaad peale Ida-Preisimaa ja Memeli jäid seejuures Nõukogude Liidu poliitilisse mõjusfääri.

Septembris 1939 koondati Eesti piiri lähistele suured Nõukogude väeüksused ning Eestile esitati ultimaatum, milles nõuti, et Eesti nõustuks oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaaside rajamist. Kartes sõja puhkemist ning lootes Nõukogude Liidu poolt pakutavatele tagatistele, sealhulgas lubadusele riigi siseasjadesse mitte sekkuda, võttis Eesti valitsus ultimaatumi vastu.

28. septembril 1939 sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping" , milles lepiti kokku Nõukogude Liidu sõjaväebaaside toomine Eestisse. Oktoobris toodi Eesti Vabariigi territooriumile esimesed 25 000 punaväelast. Peaaegu samal ajal Eestiga sai Nõukogude Liit ultimaatumi ähvardusel võimaluse baasid rajada ka Lätisse ja Leedusse. Kohalikel võimudel puudus reaalne kontroll riiki toodud Nõukogude väeüksuste tegevuse üle. Nõukogude Liit kasutas Eestisse rajatud baase muuhulgas peagi puhkenud Talvesõja käigus Soome ründamiseks.

1940. aasta alguseks oli punaväelasi Eestis juba üle 40 000. Piiride lähistele koondati veelgi suuremaid üksusi. Nõukogude ajakirjanduses algas kampaania Eesti vastu. 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare. 14. juunil algas täielik õhu- ja mereblokaad. Samal päeval tulistati alla Soome reisilennuk "Kaleva" Tallinn–Helsingi liinil.

16. juunil esitas Nõukogude Liit järjekordse ultimaatumi, ähvardades sõjaga. Ultimaatumis nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate Punaarmee üksuste riiki lubamist. Valitsus võttis ultimaatumi vastu ning astus seejärel tagasi. 17. juunil läks kogu Eesti territoorium Nõukogude väeüksuste kontrolli alla ning kindral Johan Laidoner kirjutas alla sellekohasele dokumendile Punaarmee väejuhatusega. Eestis hakkas paiknema kokku üle 115 000 Nõukogude sõduri.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt muutus Eesti alates 16.–17. juunist 1940 okupeeritud riigiks. 19. juunil saatis Nõukogude juhtkond Eestisse eriesindaja Andrei Ždanovi, kelle ülesandeks oli riigipöörre korraldada. Eesti Kaitseväelt võeti relvad, Kaitseliit saadeti laiali ning rahvakogunemised keelati. Nõukogude Liidu esindajad rõhutasid pidevalt võimalust minna üle avalikule terrorile. Toimusid arreteerimised. Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas algas Nõukogude võimudele sobiva nukuvalitsuse moodustamine.

21. juunil organiseeris Ždanov Tallinnas peamiselt Nõukogude Liidust kohale toodud osalejatega meeleavalduse, mille käigus dikteeriti president Konstantin Pätsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati kehtivat õigust rikkudes välja erakorralised Riigivolikogu valimised. Riigikogu teise koja Riiginõukogu moodustamine jäeti ära. Nõukogude võimu poolt organiseeritud Töötava Rahva Liidu poolt "võidetud" valimisi on kritiseeritud laialdaste rikkumiste pärast (muuhulgas valimistulemuste võltsimine ning vastaskandidaatide terroriseerimine). Valimised toimusid 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks[1] ja esitas NSV Liidu Ülemnõukogule palve võtta Eesti NSV vastu Nõukogude Liitu[2].

6. augustil 1940 otsustas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu vastu võtta. Baltimaad olid täielikult annekteeritud ja inkorporeeritud.

[redigeeri] Okupatsioonivõimu kuriteod

Okupatsioonivõimud panid Eesti NSV-s toime nii sõja- kui inimsusevastaseid kuritegusid [3].

1941. aastal tegutsesid Eestis nõukogude paramilitaarsed üksksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna vastu ning võitluses vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid nagu uurimise ja kohtuta tapmised, sõjavangide tapmised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus[4].

Laiahaardelisemateks inimsusevastasteks kuritegudeks olid juuniküüditamine 1941 ja märtsiküüditamine 1949, mille käigus saadeti Eestist administratiivkorras, ilma uurimise ja kohtuta, relva ähvardusel ning ebainimlikes tingimustes välja üle 35 000 inimese [5]. Ellujäänud küüditatutel avanes võimalus naasta pärast Stalini surma 1953. aastal.

[redigeeri] Vastupanu okupatsioonivõimudele

Seadusliku valitsuse kukutamise ning sellele järgnenud sündmuste käigus oli Kaitseväele, Kaitseliidule ja politseile antud korraldus vastupanu mitte osutada. Mõne erandiga see nii ka läks. Raua tänava koolimajas (praegune Tallinna 21. Kool) osutasid 21. juunil mõne tunni jooksul vastupanu Sidepataljoni sõdurid.

Eesti Vabariigi kodanikud osutasid okupatsioonivõimudele nii sõjalist kui mittesõjalist vastupanu.

Sõjalist vastupanu osutasid kõigepealt metsavennad nii enda varjamise kui partisanisõja vormis alates okupatsiooni esimestest nädalatest. Relvastatud võitlus muutus laialdaseks 1941. aasta esimesel poolel (Suvesõda), mil metsavendade arv jõudis 10 000 lähedale[6]. Metsavennad tegid koostööd nii eestlastest koosnenud Soome luuregrupiga "Erna" kui lähenevate Saksa vägedega. 1944. aastal püüdis kontradmiral Johan Pitka koondada saksa üksustesse kuulunud eestlasi ja metsavendi Otto Tiefi valitsusele alluvasse relvaüksustesse, mis osutasid 22.-23. septembril pärast sakslaste taganemist vastupanu Tallinnas ning Keilas[7][8]. Metsavendade sõjaline vastupanu rauges 1950-ndatel. Metsavendade organisatsioonidest oli olulisim Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses kõigis maakondades 1945-1949 ning Pärnumaal 1949-1952.

Teiseks moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või nõukogude monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad endid linnavendadeks. Mitmed organisatsioonid kasutasid nime SMV (Sini-Must-Valge)[9], veel tegutses näiteks Eesti Rahvuspartei.

Rahumeelne vastupanu seisnes võimude poolt soovimatu teabe publitseerimises ning pöördumistes rahvusvahelise avalikkuse poole[10]. Nende tegevus kestis kuuekümnendate algusest kuni iseseisvuse taastamiseni.

1980. aastal toimusid Tallinnas mõnesaja osavõtjaga koolinoorte rahutused, millel protestiti nõukogude võimu ja eriti selle hariduspoliitika vastu. Sellele järgnes 40 haritlase avalik kiri, milles nõuti venestamispoliitika lõpetamist (40 kiri).

Eesti ajaloo teadvustamise nimel asutatud muinsuskaitseklubidest (Tõru 1974, Vare 1981) kujunes 1986-1987. aatsal laiemale avalikkusele avatud ning ka poliitilist tegevust arendav muinsuskaitse seltside võrgustik, mis koondus 1987. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsiks[11].

Seoses plaanidega rajada Pandivere kõrgustikule fosforiidikaevandused algas 1987. aastal üldrahvalik kampaania Eesti keskoona säästmiseks ning maardlate kasutuselevõtu vastu (Fosforiidisõda), mille käigus muutusid aina tooniandvamateks poliitilised nõudmised.

1987. aastal moodustatud MRP-AEG (Molotov-Ribbendtropi Pakti Avalikustamise Eesti Komitee), mis koosnes peamiselt dissidentidest, korraldas 23. augustil 1987 Tallinna Hirvepargis esimese okupatsiooniaegse opositsioonilise massimeeleavalduse Hirvepargi miitingu, millel esitati avalikult nõue Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Sellele järgnevat massimeeleavalduste ning nõukogude võimu kiire murenemise perioodi nimetatakse Laulvaks revolutsiooniks.

MRP-AEG põhjal moodustati 21.juunil 1988 ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei), millest sai esimene reaalselt tegutsev opositsioonierakond terves Nõukogude Liidus. 1.-2. oktoobril samal aastal peeti Tallinnas teise opositsioonilise poliitilise liikumise Rahvarinde (Rahvarinne Perestroika Toetuseks) asutamiskongress.

Laulva revolutsiooni käigus toimusid muuhulgas Eesti kodanike registreerimine ning nende esindusorgani Eesti Kongressi valimised 23. veebruaril 1990. Tegemist oli rahvaalgatuse korras loodud nõukogude võimule vastanduva revolutsioonilise esindusorganiga.

Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti ka võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.

[redigeeri] Eesti NSV ja mittetunnustuspoliitika

De jure ei lakanud Eesti Vabariik eksisteerimast[12][13]. Enamus maailma demokraatlikest riikidest pidas Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu. Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides USA, Suurbritannia, Vatikan jpt riigid säilitasid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid aastani 1990 ka igasugustest ametlikku laadi kontaktidest Eesti NSV nukuvõimudega.

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka N Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised liiduvabariigid.

Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast koos 20. augustil 1991 ENSV Ülemnõukogu poolt langetatud otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.

Nõukogude Liidu õigusjärglase, Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid Eestist alles 1994, viimased sõjaväelased 1995, tuhanded erusõjaväelased jäid aga Eestisse.

[redigeeri] Eesti NSV territoorium ja piirid

Eesti NSV territoorium jäi kuni 1946. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1946. aastal kehtestati okupatsioonivõimude poolt uus haldusjoatus, milles osa ENSV territooriumist (alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa) lülitati Vene NFSV koosseisu. NSVL haldusüksuse ENSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju de jure edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetati Eesti-Vene piirilepingu sõlmimiseni 2005. aastal Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Tehniliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks.

Küsimus Eesti Vabariigi piirist 1946-2005 ei ole seetõttu seotud Helsingi lepetega, millega Euroopa riigid nõustusid II maailmasõja järgsete piiride muutumatusega. Esiteks ei osalenud Helsingi tippkohtumisel Eesti Vabariigi esindajad, teiseks muudeti Eesti Vabariigi territooriumil moodustatud okupatsioonivõimu haldusüksuse, mitte Eesti Vabariigi piire ning kolmandaks toimus see pärast II maailmasõja lõppu.

[redigeeri] Kirjandus

  • Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak, 2005. ISBN 9985-3-1119-1.

[redigeeri] Viited

  1. ^ Deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks
  2. ^ Deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu
  3. ^ http://www.okupatsioon.ee/trykised/saateks.html Sarv, E. "Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus." Tartu:Tuna 1997. ISBN 9985–60–407–5
  4. ^ Allikapublikatsioonide sari "Sortside sulased", kirjastus Tungal 1995-2000, koostaja Mart Arold
  5. ^ http://www.history.ee/register/ Eesti rahvastikukaotuste register, Tartu Ülikool
  6. ^ http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-4.html 1941. aasta suvesõda
  7. ^ http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=3802 Mati Kannel, "Keila lahing Eesti lipu all", "Maaleht" 22.september 2005
  8. ^ http://kultuur.elu.ee/ke477_pitka.htm "Admiral Pitka staabi viimased päevad", "Kultuur ja Elu", aprill 2004
  9. ^ http://www.okupatsioon.ee/kaastood/josia.html Koolinoorte vastupanu 1945-1954
  10. ^ http://www.noorsupilinn.ee/08kollane_maja/kollane_raun.php Mait Raun, "Demokraatlik liikumine Eestis aastail" 1968–1975
  11. ^ http://www.muinsuskaitse.ee/index.php?page=1&id=25 Eesti Muinsuskaitse Selts
  12. ^ http://www.okupatsioon.ee/kaastood/vab/ Sarv, E. "EV kontinuiteet 1940-1945"
  13. ^ http://www.okupatsioon.ee/trykised/saateks.html Sarv, E. "Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus." Tartu:Tuna 1997. ISBN 9985–60–407–5

[redigeeri] Välislingid

[redigeeri] Vaata ka


Nõukogude Liidu liiduvabariigid
Armeenia NSV - Aserbaidžaani NSV - Eesti NSV - Gruusia NSV - Karjala-Soome NSV - Kasahhi NSV - Kirgiisi NSV - Leedu NSV - Läti NSV - Moldaavia NSV - Tadžiki NSV - Taga-Kaukaasia SFNV - Turkmeeni NSV - Ukraina NSV - Usbeki NSV - Valgevene NSV - Vene NFSV
Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV"
Personaalsed tööriistad