Eesti merevägi

Allikas: Vikipeedia
Mereväe embleem.
Eesti mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13

Eesti merevägi on Eesti kaitseväe põhiväeliik, mis vastutab mereoperatsioonide eest.

Mereväe põhiülesanne on Eesti territoriaalvete kaitse ja põhiline tegevus miinitõrje.

Ülesanne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laevalipp vardas

Mereväe peamine eesmärk on kaitsta Eesti territoriaalvett ja põhiülesanne teha miinitõrjet ning arendada miinisõjavõimet. Mereväe laevastik koosneb peamiselt miinijahtijaist ja miinitõrjeoperatsioonide toetuseks kasutatavaist laevadest. Mereväel on nüüdisaegsed miinijahtijad, spetsiaalse väljaõppe saanud miinituukrite grupp ja miiniinfokeskus, mille ülesanne on hallata ja täiendada Eesti vete miinisõjaga seonduvaid andmebaase.

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mereväe ülem on kaptenleitnant Sten Sepper.

Mereväe ülem allub kaitseväe juhatajale. Kõrgeima auastmega mereväe ohvitser on admiral.

Mereväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu ning koosneb peamiselt tegevväelastest. Ajateenijatel on võimalik teenida nii maismaal kui ka laevadel. Kokku on mereväe koosseisus kuni 500 kaitseväelast ja tsiviilametnikku.

Mereväe koosseisus on tegevteenistuses 6 laeva[viide?].

Merevägi koosneb Mereväe Staabist ja järgnevatest üksustest:

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mereväe miinijahtija EML Admiral Cowan M313 (keskel) rahvusvahelisel õppusel 2013
EML Tasuja A432 Inglismaa rannikul 2009.

Rahvusvaheline koostöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merevägi taasloodi alles 1994. aastal ning on üks väiksemaid maailmas, kuid mereväe laevade meeskonnad on näidanud end rahvusvahelistel operatsioonidel koostöövõimeliste ja võrdsete partneritena. Taasloomisest alates on merevägi olnud mitme eduka rahvusvahelise koostööprojekti elluviija. Eesti oli esimene Balti riik, kes andis oma sõjalaeva NATO reageerimisjõudude NATO Response Force (NRF) koosseisu.

Miinitõrje[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miinitõrjeoperatsioonide ja -õppuste käigus tehakse üldjuhul kahjutuks ka reaalseid maailmasõdadest pärit meremiine ja muid lõhkekehi. Aastate jooksul on Eesti vetest leitud ja kahjutuks tehtud pea 850 meremiini ning muud lõhkekeha. See on aidanud muuta Eesti laevateed ja sissesõidud nii olemasolevatesse kui ka loodavatesse sadamatesse turvalisemaks.

BALTRON projekt[muuda | redigeeri lähteteksti]

BALTRON on Eesti, Läti ja Leedu ühine miinilaevade eskaader, mille eesmärk on vähendada kahest maailmasõjast Läänemerre veesatud meremiinidest ja teistest veealustest lõhkekehadest tulenevaid ohte. BALTRON koosneb Balti riikide ühendstaabist ning Eesti, Läti ja Leedu mereväe laevadest. Iga riik annab BALTRON-i käsutusse kindlaks perioodiks üks-kaks miinitõrjelaeva. Lisaks täidab üks laev staabi- ja toetuslaeva ülesandeid.

Väljaõpe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajateenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajateenistuse pikkus mereväes on 11 kuud. Esmalt läbivad kõik ajateenijad sõduri baaskursuse (SBK), mis mereväes läbitakse baasikaitsekompaniis. Pärast sõduri baaskursust suunatakse miinilaevadivisjoni laevadele teenima asuvad ajateenijad mereväelase baaskursusele (MBK) ning baasikaitsekompanii ja mereväebaasi kaldateenistuse ajateenijad edasi eriala baaskursusele (EBK). Nooremallohvitseriks on võimalik saada ajateenistuses vaid maismaal teenides.

Pärast mereväelase baaskursust jätkab suurem osa ajateenijaid teenistust miinilaevadivisjoni laevadel. Mõned ajateenijad jätkavad siiski teenistust ka mereväebaasi kaldateenistustes.

Tegevteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti mereväe ohvitserid on saanud mereväeohvitserikoolituse Suurbritannia, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Soome meresõjakoolides. 2011. aasta sügisel alustas Kõrgemas Sõjakoolis esimene mereväeohvitseride kursus. Laevateenistuses moodustavad ohvitserid laeva juhtkonna ja juhivad laeva sektsioonide tööd.

Tegevallohvitserid omandavad vajalikud sõjalised teadmised kursustel. Erialased teadmised saadakse olenevalt ametikohast kas tsiviilkoolitusasutusest või erialakursustelt Eestis või välisriikides. Laevateenistuses juhivad vanemallohvitserid sektsioonisiseste meeskondade tööd, nooremallohvitserid mehitavad sektsioonid vastavalt koosseisutabelitele. Merevägi vajab pidevalt oma ridadesse erinevate erialade spetsialiste. Samuti on võimalik õppida mereväetuukriks.

Mereväe lipud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laevalipud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mereväe sõjalaeva lipp Güüs Sõjalaeva mastivimpel
Naval Ensign of Estonia.svg Naval Jack of Estonia.svg Flags of Estonia - Masthead Pennant.svg

Juhtkonna lipud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseminister Kaitseväe juhataja Kindralmajor Mereväe ülem Kontradmiral Divisjoni ülem Reidi vanem
Flags of Estonia - Minister of Defence.svg Flags of Estonia - Commander-in-Chief.svg Flags of Estonia - Major General.svg Flags of Estonia - Chief of Naval Forces.svg Flags of Estonia - Rear Admiral.svg Flags of Estonia - Chief of Division.svg Flags of Estonia - Senior Officer Afloat.svg

Laevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti mereväe laevade nime ees on lühend EML - Eesti mereväe laev. Lisaks on laevadel pardatähised, nt laeval nimega Admiral Pitka on pardatähis A230.

Toetuslaevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Admiral Pitka Helsingis

Miinilaevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patrull-ja õppelaevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endised laevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muuseumilaevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muuseumilaevad kuulusid Eesti Mereväe koosseisu sümboolselt.

  • Lembit on sõjaeelse Eesti Mereväe allveelaev, mis on paigaldatud muuseumieksponaadina Lennusadama angaari. Lembit kandis Eesti Mereväe lippu 1. augustist 1994 kuni 16. maini 2011.

Baasid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mereväe laevade kodusadam on Tallinna Miinisadam. Seal asub Mereväebaas, mille põhiülesanded on väljaõppe planeerimine ja korraldamine ning logistiline kaldatoetus. Miinisadam on võimeline vastu võtma ka NATO ja teiste liitlasriikide sõjalaevu ning tagama vajalikud sadamateenused.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti merejõud
Inglise ja Eesti laevad Krasnaja Gorka operatsioonil 1919.

Loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed mereväe üksused, Eesti Sõjavägede Staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal. Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril 1918 võeti Saksa sõjaväelt üle esimene relvastatud vahilaev Laine. Esimene mereväe lahinglaev oli Lembit. Merejõud asutas sõjaminister 21. novembril 1918.

Vabadussõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid. Eesti merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessant, Laagna lahing, Narva lahing ja Riia lahing. Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 erineva aluse.

Vabadussõjast Teise maailmasõjani[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920 osteti Soomest ratasaurikud Ristna ja Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks. Alates 1921. aastast kuulus merejõudude koosseisu merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. 1924. aastal hukkus traalimisel Meeme, mis on Eesti ainus rahuajal lahingülesande täitmisel hukkunud laev. Merejõududele allus ka mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, kuulus merejõudude ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.

Aastal 1937 said merejõud omale esimesed allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka.

Merejõudude koosseisu kuulusid:

merekindlused (Suuropi, Naissaare ja Aegna komandantuur)

Merekindluste ülemad olid:

Merelaevastik (kuni 1. aprillini Merelaevastiku Divisjon), ülem A. Pontak

  • Allveelaevade divisjon (ülem kaptenmajor Ferdinand Schmiedehelm, allveelaevad Lembit ja Kalev, vahilaev Pikker
  • Vahilaevade divisjon (ülem kaptenmajor Hermann Liikane, vahilaevad Laene, Mardus, Sulev)
  • Traaler-veeskjate divisjon (ülem kaptenmajor Nikolai Valge, traalerid Keri, Vaindlo, Ristna, Suurop)

Peipsi Laevastiku Divisjon Tartus (ülem mereväekapten Jaan Usin)

Mereväe õppekompanii (endine Mereväe Ekipaaž)

Merejõudude Baas

Sõjasadam (ülem kaptenmajor Mihkel Kõvamees)

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobril 1939 Nõukogude sõjalaevad baseeruma Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas. 14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit mere- ja õhublokaadi ning pärast võimu ülevõtmist anti Nõukogude sõjajõududele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud, laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse. 30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril.

1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati 43.

Tänapäeva merevägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti merevägi moodustati hiljem kui Siseministeeriumile alluv merepiirivalve. 1. juulil 1993 loodi Kaitsejõudude Peastaabi juurde mereosakond. Järgmisel aastal moodustati Mereväe Staap. Juunis 1994 suunati mereväkke esimesed 15 ajateenijat, kes olid mereväelise ettevalmistuse saanud Piirivalvekoolis. 31. augusti õhtul 1994 lahkusid Vene sõjaväelased Miinisadamast ja Eesti merevägi võttis sadama täielikult üle. Järgmisel päeval saabus Saksamaa kingitusena Tallinna Eesti mereväe esimene laev Sulev. Taasiseseisvunud Eesti esimene Mereväe ülem aastail 1994-1998 oli mereväekapten Roland Leit. 1998. aastal moodustati Eesti, Läti ja Leedu ühine miinilaevade eskaader BALTRON. Eskaader täidab ülesannet kasvatada koostöövõimet nii merekaitse kui ka turvalisuse eesmärgil.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mati Õun. Eesti sõjalaevad 1918-1940. I valik. Tallinn, 1998.
  • Mati Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918 – 1940. Tallinn, 2001.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]