Jaan Tõnisson

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on poliitik Jaan Tõnissonist; sõjaväelase kohta vaata artiklit Jaan Tõnisson (sõjaväelane)

Jaan Tõnisson
Jaan Tonisson1928.jpg
Jaan Tõnisson riigivanemana 1928. aastal
Sünniaeg 22. detsember 1868
Sünnikoht Tänassilma lähedal, Viljandi vald
Surmaaeg 1941?
Erakond Eesti Rahvameelne Eduerakond
Eesti Rahvaerakond
Amet riigivanem (1927 – 1928, 1933)


Jaan Tõnisson VR III/1 (10.vkj/22. detsember 1868 Tänassilma lähedal, Viljandi vald1941? Tallinn?[1]) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis 18781886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.

Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.

1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.

Ühiskondliku tegevuse algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. 7/19. jaanuaril 1893 ilmus nimemärgi –n all Postimehes uue peatoimetaja esimene juhtkiri, kus oli muuseas öeldud: Päike hakkas mulle armsamalt paistma, tuul ei vingunud mitte aina valust, vaid ta kuuldi kaasikule nagu julgustades jutustavat, et see vangipõli mitte igavesti ei kesta, et elu kord jälle ärkab ja et puud kõik pungel puhkema ning lilled õilmil õitsema ajab – ja teeb, et iga linnuke lepikus rõõmust päevad otsa lukutada võib, ja iga veeojake suurest rõõmust hüppama peab. Ning õigus oli tuulel: Kevadised kohavad vetevolinad ja murduvate jääpankade mürinad, esimesed rohul haljendavad aasad ja imeliselt ehitud õilmenupud, lepik-lindude lahked lood ja käo kurblik kukkumine – kõik kuulutas õnnest, mida loodus uuel aastal igavusest lootuseta unest päästes tundis[2]. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.

Tõnissoni nimega seotakse "Tartu renessanssi" ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid 1890. aastatel Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan..[3] Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.

1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale.

20. sajandi esimesed aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

18981918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, 1911 sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor (1935).

20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja, mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ning pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.

Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega Uudised, mille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek. 19031905 võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ning kohati solvati üksteist üpris ägedalt. Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ning vaesema rahva olukorrale.

1905. aasta revolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril parlamentaarset monarhiat ning Eestile rahvusliku enesemääramise õigust taotleva Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 19051917. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusest, sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ning reserveeritud vaateid.

Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "Bürgermusse" majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas.

Revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali ning hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.

Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ning Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid erakoole, eriti tütarlastele.

Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparandusettepanekuid.

Tõnisson 1917. ja 1918. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.

1917. aasta 12. aprillil (vkj 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele Vene Ajutise Valitsuse poolt Eestimaa rahvuskubermang, mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).

Sama aasta sügisel sai Tõnissonist, 5. juunil 1917. aastal valitud Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.

1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28. novembril vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja 1. Eesti jalaväediviisi ülem Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ning nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia.

Tõnisson ja liberaalne Eesti Vabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.

1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ning loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.

Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister. Aastail 1919–1933 elas ta püsivalt Tallinnas[4].

Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. 31. juulil 1929 oli seis peaaegu lootusetu[5]. 1930. aastal loovutas Jaan Tõnisson Postimehe väljaandmise Eesti Kirjastus-Ühisusele Postimees ja jäi ise Postimehe palgaliseks peatoimetajaks[6]. Pankrotti välditi vaid raamatupidajalike manipulatsioonidega[7].

1928. aastal parandas Tõnisson suhteid Rootsiga, tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ning hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga.

19311932 oli Tõnisson teatava üllatusena Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.

1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.

Kui ta 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.

1. juunil 1933 pidas Jaan Tõnisson Vanemuises kõne põhiseaduse muutmisest. Kui ta oli öelnud: Peame looma võimu, kes pole rippuv rahvaesitusest, kes aga ei teotseks omast tahtest, vaid seaduslikult ja lojalselt, katkestas teda vapside tekitatud müra ja visati paukpadruneid. Politsei ajas mürgeldajad laiali ja Jaan Tõnisson sõitis minema. Järgmisel päeval kehtestas tema valitsus Tartus ja Tartumaal kaitseseisukorra[8].

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati paramilitaarseid ühinguid. Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra, löögirühmad saadeti laiali ning valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus.

11. märtsil 1934 kirjutas Jaan Tõnisson Postimehes:

"Kui nüüd valitsus viimaks on hakanud end liigutama, siis tuleb ainult soovida, et see ei oleks ainuüksi möödaminevaks nähteks, vaid kavakindla aktsiooni alguseks, et tagasi tõrjuda tõsist hädaohtu, mis iseloomulikkude ajanähete järele otsustades juba lausa esile kerkib, nii et ka kõige heausklikukmad ei saa selle ees enam silmi kinni pigistada.

Kaitse-aktsioon ei ole aga mitte ainult vajalik, vaid see peab olema ühtlasi tarvilikult haarav ja ulatuslik, ei tuldaks ainult väliseid nähteid kärpima, vaid ühtlasi katsutaks kõrvaldada ka hädaohu põhjuseid ja aluseid[9]."

Samas kirjutas ta, et sihilik ässitus on inimeste meeled ära uimastanud.

Tõnisson ja 1930. aastate presidentaalne Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934. aastal kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Aastal 1935 vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega "Postimehe" peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus. Tõnisson oli aastail 19351939 ta Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

5. novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.

Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ning kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal suure häälteenamusega kaotas.

28. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Jaan Tõnissonile pensioni 250 krooni kuus [10]

Seosed Nõukogude luurega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitmeid kordi Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Ilmar Tõnissoni mõrvariks oli tema enda naine. Tõnisson haigestus tõsiselt ning tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.[11]

Vangistamine ja kadumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui NSV Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti, peeti kinni Pagari tänava sisevanglas[12] ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ning kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ning teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.[13]

Mitmed inimesed on siiski väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teiselpool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid eriti tõsiselt võtta.[14]

Tõnisson kui rahvusmüüt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Tõnissoni kui rahvusliku suurkuju ja isegi müüdi olemust ning tekkepõhjusi on käsitlenud oma 1933. aastal ilmunud artiklis folklorist Oskar Loorits. Ta toob selles ära levinumaid müüte ja legende Tõnissoni ehk Koodi-Jaani või ka Vana Jaani kohta ning püüab jõuda ka hüüdnimede paneku põhjusteni. Hüüdnime 'Koodi-Jaan' tekkeversioone toob Loorits ära neli:

  • 1) Mulgimaal olnud koodimehed kottiajajatest lastehirmutised ning kommunist Hans Pöögelmann ähvardanud, et kapitalistist natsionalist Koodi-Jaan tuleb ja ajab kogu Eesti kotti;
  • 2) Setumaal olnud Koodi Jaan naljamehe sünonüüm ning pilkeks pandud see siis ka Tõnissonile;
  • 3) 1905. aasta revolutsiooni ajal ähvardanud töölised Tõnissoni kotti ajada ning too hüüdnud neile seepeale, et neile on kooti vaja;
  • 4) Tõnissoni pooldav kirjasaatja pakkus välja aga "tõnissonlaste" enda versiooni, mille järgi too saanud oma hüüdnime selle järgi, et öelnud korra, et mõisnikele tuleks koodiga koonu pihta anda.

Milline versioon nendest (kui üldse) on õige, ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha. Kui Koodi-Jaanist kujunes pigem pilkenimi, siis Vana Jaan oli kahtlemata austav nimetus.[15]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Tõnisson abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard (Hilda) Lõhmusega (18901976). Neil sündis viis last: pojad Ilmar (19111939; tapeti oma naise poolt), Heldur (19122014; oli üks rikkamaid eestlasi maailmas) ja Rein (19181934) ning tütred Hilja (1915) ja Lagle (1922).

Jaan Tõnissonile kuulus Tartu telefoninumber 1.[16]

Kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1878–1886 Tusti külakool
  • 1888 lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi
  • 1888–1892 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat
  • 1892–1894 töötas "Postimehe" toimetuses
  • 1894–1896 kohtu-uurija ja kohtuameti kandidaat Orjoli kubermangus
  • 1896–1930 "Postimehe" omanik
  • 1896–1935 "Postimehe" peatoimetaja (vaheaegadega)
  • 1898–1930 trükikoja ja raamatukaupluse omanik Tartus, samal ajal ka vandeadvokaat
  • 1908 oli vangis Viiburi üleskutsele allakirjutamise eest
  • 1935–1939 Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1905–1917 Eesti Rahvameelse Eduerakonna juht
  • 1906–1907 I Vene Riigiduuma (Liivimaa talupoegade saadik, autonomistide rühm)
  • 1915–1917 Ajutise Põhja-Balti Komitee esimees
  • 1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna juht
  • 1917–1919 Maanõukogu (Maapäeva) saadik
  • 1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni juht
  • 1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal
  • 1919–1932 Eesti Rahvaerakonna juht
  • 1919–1920 Asutava Kogu liige
  • 18. novembrist 1919 28. juulini 1920 peaminister
  • 30. juulist 1920 26. oktoobrini 1920 peaminister
  • 1920–1937 I-V Riigikogu liige
  • 1923–1925 II Riigikogu esimees
  • 9. detsembrist 1927 4. detsembrini 1928 riigivanem
  • 1931–1932 välisminister
  • 1932–1933 V Riigikogu esimees
  • 1932–1935 Rahvusliku Keskerakonna juht
  • 18. maist 1933 21. oktoobrini 1933 riigivanem
  • 1938–1940 Riigivolikogu liige.

Ühiskondlik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduslik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Tõnisson kirjutas luuletusi ja ühe näidendi.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartus on tema auks nimetatud Tõnissoni tänav.

11. aprillil 1991 asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendamisega.

2001. aastal püstitati Tartusse (Tõnissoni platsile) Jaan Tõnissoni mälestussammas.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Ühistegevuse alalt"; Tartu, 1935
  • "Ühistegevuse üldkursus", I ja II osa (Jaan Tõnissoni loengute kokkuvõtted); Tartu, 1936

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mart Laar, "Jaan Tõnissoni viimased päevad"
  2. Vana aasta mõtted uue aasta algel. Postimees, 7. jaanuar 1893, nr. 4, lk. 1.
  3. Nimedest pikemalt: Oskar Loorits. "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia 1989, nr 9, lk-d 1949–1965.
  4. Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 302
  5. Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 246
  6. Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 254
  7. Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 254
  8. Riigivanemale visati paukpadruniga. Vaba Maa, 3. juuni 1933, nr. 129, lk. 1.
  9. Jaan Tõnisson. Silmapilgu hädaohud ja kaitse vajadus. Postimees, 11. märts 1934, nr. 69, lk. 2
  10. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700264006&img=era0031_002_0000911_00029_t.jpg&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=4bf39841243153768e4ced98851a09d0
  11. Pikemalt: Kaupo Deemant, "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – Akadeemia 1998, nr 9, lk-d 1815–1829.
  12. Kaupo Deemant, "Kadrioru pargivahi Kalju Luhaste mälestused, "Pagari keldrist Kirovi vanglasse" Kultuur ja Elu, 1991/5. lk 42–43
  13. Kaupo Deemant, "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – Akadeemia 1998, nr 9, lk 1829.
  14. Aarne Ruben. "Vares-Barbaruse valitsus" Tallinn, SE&JS 2001 ISBN 9985-854-36-5 (köites); lk 18.
  15. Pikemalt: Oskar Loorits. "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia 1989, nr 9, lk-d 1949–1965.
  16. Eesti Aadress-raamat 1938–1939. Lk. 10
  17. Prof. Jaan Tõnisson... Rahvaleht, 9. detsember 1936, nr. 144, lk. 1.
  18. Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema 70. sünnipäeva puhul
  19. Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema 70. sünnipäeva puhul
  20. Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema 70. sünnipäeva puhul

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Otto Strandman
Eesti peaminister
19191920
Järgnev:
Ado Birk
Eelnev:
Ado Birk
Eesti peaminister
1920
Järgnev:
Ants Piip
Eelnev:
Jaan Teemant
Eesti riigivanem
19271928
Järgnev:
August Rei
Eelnev:
Konstantin Päts
Eesti riigivanem
1933
Järgnev:
Konstantin Päts
Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid Eesti Vabariigi vapp
Ministrite Nõukogu esimees (1918): Päts
Peaministrid (1918–1920): Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip
Riigivanemad (1920–1934): Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts
Peaministrid (1934–1953): Päts | Eenpalu | Uluots | (Vares)  | Tief
Eksiilis peaministri asetäitjad (1953–1992): Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno
Peaministrid (alates 1991): (Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip | Rõivas