Eesti võrkpallikoondis

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Eesti meeste võrkpallikoondisest; on ka Eesti naiste võrkpallikoondis
Eesti võrkpallikoondis
Eesti alaliit Eesti Võrkpalli Liit
Konföderatsioon CEV (Euroopa tasand)
FIVB (maailma tasand)
Peatreener Alar Rikberg
Kapten Andri Aganits
Enim mänge Kert Toobal (308)
FIVB edetabelikoht 41. (01.05.2024)
Parim 26. (01.10.2018)
Kodus
Võõrsil 1
Võõrsil 2
Euroopa meistrivõistlused
Osavõtte 7 (2009 esmakordselt)
Parim koht 11. (2015)
Maailmameistrivõistlused
Osavõtte 0
Parim koht –
Olümpiamängud
Osavõtte 0
Parim koht: –

Eesti võrkpallikoondis on Eesti esindusmeeskond võrkpallis. Koondist haldab Eesti Võrkpalli Liit ning selle liikmed valib peatreener.

Eesti võrkpallikoondis jõudis esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile 2009. aastal. Kokku on nad osalenud seal seitsmel korral (2009, 2011, 2015, 2017, 2019, 2021 ja 2023) ning parimaks saavutuseks on 2015. aastal saavutatud 11. koht. Olümpiamängudele ega maailmameistrivõistlustele Eesti võrkpallikoondis jõudnud ei ole.

Koondise parim koht FIVB maailma edetabelis on olnud 2018. aastal 26. koht.

Kahel korral on võidetud Euroopa Liiga (2016 ja 2018).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariik (1919–1940)[muuda | muuda lähteteksti]

Võrkpall (algselt tuntud kui mintonett) pärineb 1895. aastast Ameerika Ühendriikidest ning hakkas Eestis populaarsust koguma Vabadussõja (1918–1920) järel.[1] Võrk- ja korvpalli koondav Eesti Käsipalli Liit asutati 14. detsembril 1923 Toompeal.[1]

Esimesed rahvusvahelised võistlused pidas koondis Lätiga 1923. aastal Tartus ja Tallinnas, mis geimigi loovutamata võideti.[2] Aastatel 1919–1940 maavõistlusi oluliselt ei korraldatud (k.a Euroopa- ja maailmameistrivõistluseid) ning koondise enamus kohtumisi toimusid Lätiga. Sel ajal olid Eestis võrkpalluriteks lisaks üliõpilastele põhiliselt kergejõustiklased ja korvpallurid, kelle jaoks võrkpall oli kõrvalala. Koondisel treenerit ei olnud, vaid koondisele valiti kapten, kes valis koondislased, kellega enne maavõistlusi mõned korrad kokku harjutati. Selle aja üks nimekamaid Eesti võrkpallureid oli Erich Altosaar.[1]

Okupatsiooniaastad (1940–1991)[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal liidetakse Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ning iseseisva riigiga koos kadus ka rahvuskoondis. Eesti NSV-l oli oma koondis, kuid sellega osaleti vaid liidusisestel võistlustel ja spartakiaadidel.[1]

Esimese eestlasest meesvõrkpallurina sai Nõukogude Liidu A-koondisesse 1970. aastal Peet Raig. Hiljem tuli koondisega olümpiavõitjaks (1980), viiekordseks Euroopa (1975, 1977, 1979, 1981 ja 1983) ja kahekordseks maailmameistriks (1978 ja 1982) Viljar Loor. Korra võitis Euroopa meistritiitli (1987) Jaanus Lillepuu.[1]

Taasiseseisvunud Eesti "fantoomkoondis" (1991–1999)[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariik taastati 20. augustil 1991 ning taasiseseisvunud Eesti koondise peatreeneriks määrati Urmas Saar. Samal ajal alustas tegevust Eesti Käsipalli Liidu õigusjärglasena Eesti Võrkpalli Liit (EVF). 1992. aastast kuulub Eesti Rahvusvahelisse Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) ja Euroopa Võrkpalli Konföderatsiooni (CEV).[1] Peale iseseisvumist käis Eesti võrkpallikoondis koos vähe. Koondislaste sõnul puudus järjepidevus, ühine eesmärk ja arusaamad. Aastatel 1991–1999 pidas koondis 41 ametlikku mängu (nendest 6 tiitlivõistluste valikmängud). Juhendajad vahetusid pidevalt.[3]

1992. aastal täitis koondise treeneri rolli Laimons Raudsepp ning osaleti esmakordselt Euroopa meistrivõistluste eelvalikturniiril, kus valikringis mängiti Ukraina võrkpallikoondisega. Esimene mäng kaotati 0:3 ning vaatamata korduskohtumise 3:1 võidule edasi ei pääsetud. 1993. aastal loodi Eestis mängivatest mängijatest Eesti klubide koondis. Selle koondisega saadi Andrei Ojametsa juhendamisel samal aastal Türgis toimunud Spring Cupil kolmas koht. 1995. aasta lõpus Ojamets loobus peatreeneri positsioonist ning uuteks treeneriteks määrati Urmas Saar ja Mati Merirand, kuid võistlusväljundit koondisele ei olnud (1996. aastal ei pidanud koondis ühtegi ametlikku mängu).[3][4] 1996. aasta lõpus naasis koondise etteotsa Laimons Raudsepp. Samal aastal osaleti maailmameistrivõistluste eelvalikmängudel, kus ühtegi mängu ei võidetud. Rahalistel kaalutlustel otsustas EVF esinduskoondisi 1995.–1999. aastatel Euroopa meistrivõistluste valikturniiridele mitte saata. Veel kahel korral osaleti Spring Cupil, kus esimese turniiri edu korrata ei suudetud.[1]

Tõus 20 Euroopa parema koondise sekka (2000–2004)[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti võrkpallimeeskond otsustatakse EVF-i poolt taas Euroopa meistrivõistluste valikturniirile saata 2001. aasta võistlustel. Eesti meistriliiga klubide juhid pole aga rahul senise peatreeneri tegemistega ning 2000. aastal Raudsepp tagandatakse ja uueks peatreeneriks määratakse Andres Toode. 2000. ja 2001. aastal toimunud EM-eelvalikturniiril saadi 4 võidu ja 2 kaotusega alagrupis teine koht, kuid A-gruppi pääsemiseks sellest ei piisanud. 2001. aasta alguses peale esimesi sõpruskohtumisi loobus Toode peatreeneri ametist ning uueks peatreeneriks sai endine abitreener Andres Skuin. Tema juhendamisel osaleti samal aastal 2002. aasta MM-eelvalikturniiril, kus kolmest mängust ei saadud ühtegi mängu ega geimivõitu.[3][1]

Skuin suri 2003. aasta alguses ning koondise uueks peatreeneriks määrati Pärnu VK peatreenerist soomlane Pasi Sakari Rautio. 2002. ja 2003. aastal mängitud 2003-EM eelvalikturniir võideti ühtegi mängu kaotamata ning sellega tõusis koondis Euroopa "mudaliigast" A-gruppi (20 parema hulka). 2003. aastal osales koondis 2004-OM eelkvalifikatsioonis, kus tänu paremale punktide vahele Türgi vastu pääseti teisele kvalifikatsiooniturniirile. Seal kaotati kõik kolm mängu ning järgmisesse faasi ei jõutud. 2004. aastal toimunud 2005-EM valikturniiril jäädi ühe võidu ja viie kaotusega kolmandaks ning finaalturniirile ei pääsetud.[1][3]

Koondise võtab üle treeneri kogemuseta Keel (2004–2007)[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aasta sügisel lõppes Rautiol leping ning uue peatreeneri otsingul tehti ettepanek kandideerida treeneri kogemuseta hiljuti erru läinud pikaajalisel koondise kaptenil ja sidemängijal Avo Keelel, kes osutus ka valituks. 2005. aastal osaleti 2006-MM valikturniiril, kus kaks esimest valikturniiri läbiti ühe kaotusega ning esmakordselt koondise ajaloos jõuti otsustavale kolmandale valikturniirile. Seal jäädi alla seal ajal Euroopa tipus olnud Poolale, Venemaale ja Bulgaariale ning pilet MM-finaalturniirile jäi kahe mänguvõidu kaugusele. Esmakordselt osaleti Euroopa Liigas, kus võideti kaheteistkümnest alagrupimängust kaks ning lõpetati kaheksa koondise konkurentsis viimasena.[3][1]

2006. aasta kevadel võideti esimest korda Spring Cup, kus Eesti koondis oli vahepealsetel aastatel ka osalenud, kuid mille osalejate tase (edetabelite järgi) oli aastatega aina langenud. Osaleti 2007-EM valikturniiril, kus nelja võidu ja kahe kaotusega saadi alagrupis teine koht, mis viis koondise EM-pileti eest võitlema Soomega. Kaks omavahelist kohtumist kaotati ning sellega jäädi ilma ka kohast EM-finaalturniiril. Euroopa Liigas saadi 11 kaotuse ja 1 võiduga taas kaheksa koondise seas viimane koht.[1]

2007. aastal otsustas Eesti loobuda Euroopa Liigas osalemisest peale alaguppide loosimise põhjendamatuid korrigeerimisi. Novembris toimus 2008-OM eelkvalifikatsioon, kus kaotati kaks peetud mängu ning järgmisesse ringi ei jõutud.[3]

Esimest korda EM-finaalturniiril (2008–2009)[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aastal toimunud 2009-EM valikturniir oli koondisele läbimurdeline. Eesti oli alagrupis koos Poola, Ungari ja Montenegroga. Esimesel alagrupiturniiril Poolas kaotati vaid kodumeeskonnale. Tallinnas toimunud turniiril võideti kahes esimeses mängus taas Ungarit ja Montenegrot ning alagrupi teine koht tundus olevat kindel. Poola kaotus Montenegrole jättis aga võimaluse viimases mängus Poolaga (2006-MM finalist) võidelda alagrupi võidu eest (alagrupi võitja pääses otse EM-finaalturniirile, teine koht mängis play-off '​is). 25. mail 2008 toimunud kohtumine võideti kodus 3:2 ning pääseti koondise ajaloos esimest korda EM-finaalturniirile. Otsustavas mängus üllatati koosseisuga: tavapärase kapteni ja sidemängija Lemberi aset täitis põhiliselt Kert Toobal, lisaks mängisid Argo Meresaar, Ardo Kreek, Sten Esna, Martti Rosenblatt, Raimo Pajusalu, Keith Pupart, Janis Sirelpuu, Jaanus Nõmmsalu ja Kristjan Sikaste (koondisse kuulus ka vigastatud Eerik Jago ja Poola turniiril osalenud Aivar Silm).[3]

2009. aastal osaleti 2010-MM valikturniiridel, kus teises ringis saadi kahe võidu ja kahe kaotusega alagrupis teine koht (2.-4. kohal tekkis surnud ring, kus Eestil oli parim geimipunktide suhe), mis andis pääsu MM-valiksarja kolmandasse ringi. Eesti vormi tipp oli suunatud mõned nädalad hiljem toimunud EM-finaalturniirile ning kolme kaotusega jäädi MM-valikturniiri kolmanda ringi alagrupis viimaseks.[3]

Septembris 2009 osales Eesti esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril (Türgis). Alagrupis kaotati mängud Venemaale (1:3), Hollandile (1:3) ja Soomele (3:0), millega jäädi alagrupis viimaseks ja võistlustel 16 koondise seas 14ndaks.[3]

Teist korda EM-finaalturniiril (2010–2011)[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal osaleti koondisega 2011-EM valikturniiril. Alagrupis jäädi kahe kaotuse ja nelja võiduga Saksamaa järel teiseks, mis viis otsustavateks play-off mängudeks kokku Hollandiga. Mõlemad kohtumised võideti (3:1 ja 3:0) ning tagati teist korda pääs EM-finaalturniirile.[3] FIVB maailma edetabelis paiknes Eesti 48. kohal.[5] Peatreener Avo Keel valiti Eesti 2010. spordiaasta treeneriks ja koondis spordiaasta võistkonnaks.[6][7]

2011. aasta tippsündmuseks oli septembris Tšehhis (ja Austrias – seal Eesti ei mänginud) toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Alagrupiturniiri alustati 0:3 kaotustega Venemaale ja Tšehhile. Otsustav mäng Portugaliga võideti 3:0, mis andis alagrupis kolmanda koha ja edasipääsu 12. parema hulka. Play-off '​is oli Eesti vastaseks Bulgaaria, kellele kaotati kindlalt 0:3. Kokkuvõttes saadi võistlustel kuueteistkümne koondise konkurentsis kaheteistkümnes koht.[3]

Novembris 2011 osaleti ka 2012-OM eelkvalifikatsioonis, kus alagrupp võideti ühe võidu ja ühe kaotusega.[8] Poolfinaalis kaotati Hispaaniale ja kvalifikatsiooni ei pääsetud.[9] FIVB maailma edetabelis tõusti 36. kohale.[10]

Keele aeg koondise ees saab läbi (2012–2014)[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal vaatamata peatreeneri soovile ei osaletud jätkuvalt Euroopa Liigas, samuti loobusid tugevamad vastased planeeritud sõpruskohtumistest. Septembris toimunud 2013-EM valikturniiri eel oli koondis saanud mängupraktikat soovitust vähem. Alagrupis võideti kaks mängu ning kaotati neli, millega saadi kolmas koht ja jäädi EM-finaalturniirilt välja. Kusjuures esimesed kolm kaotust olid 2:3, mis andis viimase mängu eel Hollandiga veel võimaluse võidu korral edasi pääseda, kuid seda realiseerida ei suudetud.[3] FIVB maailma edetabelis langeti kaks kohta ning oldi 38. kohal.[11]

EM-finaalturniirilt kõrvale jäämise tõttu oli 2013. aasta koondisesuvi lühike, võisteldi vaid kevadel. Mais osaleti Rakveres toimunud 2014-MM esimesel valikturniiril, kus osade osalejate suureks pahameeleks alagrupid mitte ei loositud vaid jagati vastavalt küsimusi tekitavale "geograafilise printsiibile". Oma alagrupp võideti ning pääseti teise valikturniiri, mis toimus 2014. aasta jaanuaris Ludwigsburgis. Kaotati Türgile (0:3) ja Saksamaale (0:3), võideti küll Horvaatiat (3:1), kuid kolmanda kohaga kolmandale valikturniirile ei pääsetud. See turniir jäi viimaseks ka peatreener Avo Keelele.[3]

Creţuga tagasi Euroopa Liigas ja EM-finaalturniiril (2014–2015)[muuda | muuda lähteteksti]

Uueks peatreeneriks valiti Rumeenia ja Austria kodakondsusega Gheorghe Creţu.[12] Uue peatreeneri all mängiti peale kahte sõpruskohtumist 2014. aasta mais 2015-EM valikturniir. Alagrupis saadi nelja võidu ja kahe kaotusega teine koht ning pileti eest EM-finaalturniirile tuli mängida Rootsiga play-off '​i.[13] 2014. aasta septembris paiknes Eesti koondis FIVB maailma edetabelis 41. kohal.[14]

2015. aasta mais toimusid 2015-EM valikturniiri play-off mängud Rootsiga, mille Eesti kindlalt võitis (3:1 ja 3:0) ning tagas sellega kolmandat korda koha EM-finaalturniiril.[15] Peale 2006. aastat osaleti esimest korda taas Euroopa Liigas. Alagrupiturniir läbiti ühegi kaotuseta (10 võitu, 0 kaotust) ning pääseti final four turniirile.[16] Poolfinaalis kaotati 0:3 Makedooniale ning kolmanda koha mängus sama tulemusega Poolale, kokkuvõttes saadi neljas koht.[17][18] Eesti koondise keskblokeerija Ardo Kreek valiti teise keskblokeerijana turniiri sümboolsesse koosseisu.[19]

2015. aasta koondisesuvi kulmineerus oktoobris Itaalias (ja Bulgaarias – seal Eesti ei mänginud) toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniiriga. Alagrupis saadi ühe võidu ja kahe kaotusega kolmas koht, millega pääseti play-off '​i, kus oli vastaseks Serbia.[20] Pingelises mängus kaotati Serbiale 2:3 (viies geim minimaalse vahega 13:15) ning langeti konkurentsist (Serbia sai lõpuks võistlustel teise koha).[21] Eesti sai seni parima tulemuse EM-il ning lõpetas kuueteistkümne koondise konkurentsis üheteistkümnendana.[22] Vaatamata edukale koondisesuvele langes Eesti FIVB maailma edetabelis 45.–46. kohale.[23]

Euroopa Liiga võit ja pääs Maailmaliigasse (2016–2017)[muuda | muuda lähteteksti]

2016. aasta suve esimeses pooles osaleti taas Euroopa Liigas. Sarnaselt eelmise aastaga võideti alagrupiturniiril kõik mängud (6 võitu, 0 kaotust) ning pääseti final four turniirile.[24] Poolfinaalis võideti 3:2 Bulgaaria B-koondist ning finaalis 3:0 Makedoonia. Turniiri sümboolsesse koosseisu valiti Eesti koondisest libero Rait Rikberg, sidemängija Kert Toobal ja nurgaründaja Robert Täht (kellele omistati ka kõige väärtuslikuma mängija auhind). Liiga võit tagas koondisele koha Maailmaliigas.[25][26] Eduka turniiriga tehti hüpe ka FIVB maailma edetabelis ning tõusti 38. kohale.[27] Sügisel võeti osa 2017-EM valikturniirist, kus alagrupis saadi 3 võidu ja 3 kaotusega teine koht.[28] Piletile EM-finaalturniirile mängiti Lätiga, kus mõlemad mängud võideti (3:2 ja 3:0) ning tagati neljandat korda pääs EM-finaalturniirile.[29]

2017. aasta kevadel osaleti 2018-MM valikturniiri teises ringis Tallinnas. Nelja võidu ja ühe kaotusega saadi Venemaa järel alagrupis teine koht ning pääseti kolmandasse ringi.[30] Juunis osaleti esmakordselt Maailmaliigas (3. tugevusgrupis). Alagrupiturniirilt pääseti viie võidu ja ühe kaotusega kolmandatena (12st koondisest) finaalturniirile.[31] Poolfinaalis alistati 3:0 Mehhiko ning finaalis sama tulemusega Hispaania.[32][33] Kokkuvõttes andis see maailma tugevaimas liigas kolmekümne kuue koondise hulgas kahekümne viienda koha. Juulis toimus 2018-MM valikturniiri kolmas ring, kus kolme võidu ja kahe kaotusega saadi Belgia järel alagrupis teine koht. Kusjuures jäi koondis MM-finaalturniirile pääsust vaid ühe mänguvõidu kaugusele.[34] FIVB maailma edetabelis tõusti augusti alguseks 32. kohale.[35]

2017 koondisesuve lõpetas augusti lõpus Poolas toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Alagrupis kaotati Soomele (2:3), Serbiale (2:3) ja Poolale (0:3) ning jäädi oma alagrupis ühegi võiduta viimasele kohale. Koguarvestuses andis see kuueteistkümne koondise konkurentsis kolmeteistkümnenda koha.[36] A-alagrupi parimaks nurgaründajaks valiti Robert Täht ning keskblokeerijaks Ardo Kreek.[37] Peatreener Gheorghe Creţut tunnustati Eesti 2017. spordiaasta parima treeneri autasuga.[38]

Õnnestumised, pettumused ja Creţu lahkumine (2018–2019)[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta eel reformiti kolmekümne kuue koondisega Maailmaliiga kuueteistkümne koondisega Rahvuste liigaks. Euroopa Liiga jagati kahte tugevusgruppi (12 parema koondisega Euroopa Kuldliiga ja Euroopa Hõbeliiga). Euroopa Liigast Rahvuste liigasse üleminekuturniiriks loodi Challenger Cup.[39] Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääsevate koondiste arvu tõsteti kuueteistkümnelt kahekümne neljale.

2018. aasta koondisesuvi algas Euroopa Kuldliigaga, kus võideti oma alagrupp viie võidu ja ühe kaotusega ning pääseti final four turniirile.[40] Poolfinaalis võideti 3:0 Portugali ning finaalis sama tulemusega Tšehhi ning kvalifitseeruti sellega Challenger Cupile.[41] Euroopa Kuldliiga sümboolsesse koosseisu valiti Eesti koondisest nurgaründana Oliver Venno, keskblokeerija Andri Aganits ja sidemängija Kert Toobal, turniiri kõige väärtuslikuma mängija tiitli pälvis Renee Teppan.[42] Challenger Cupil saadi kuue koondise konkurentsis kolmas koht ning Rahvuste liigasse ei pääsetud.[43] 2019-EM valikturniiril võideti alagrupis kõik neli mängu ning pääseti viiendat korda EM-finaalturniirile.[44] Novembris oldi FIVB maailma edetabelis 26. kohal, mis oli küll koondise seni parim koht, kuid 2020-OM valikturniirist jäi Eestit lahutama üks koht ja üks punkt.[45] Creţu valiti teist aastat järjest Eesti spordiaasta parimaks treeneriks.[46]

2019. aastal sai Eesti õiguse korraldada Euroopa Kuldliiga finaalturniiri (tähistamaks Eesti võrkpalli 100. juubeliaastat).[47] Kuna korraldajatena oli Eestil koht final four'is tagatud, anti mitmetele kogenud mängijatele pikemalt aega puhkamiseks ning mängiti suuremalt jaolt noorendatud koosseisuga.[48][49] Alagrupis saadi kahe võidu ja nelja kaotusega viimane (neljas) koht.[50] Poolfinaalis kaotati Türgile 1:3 ja pronksimäng Hollandile 0:3 ning saadi liigas neljas koht.[51][52] Septembris toimus Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. Alagrupis kaotati kõik viis mängu, jäädi alagrupis viimasele (kuuendale) kohale ning kogu arvestuses saadi kahekümne nelja koondise seas viimane koht.[53] Peale EM-i lõppu teatas Creţu edasisest peatreeneri kohast loobumisest vaatamata alaliidu valmidusele temaga jätkata.[54]

Eesti langeb FIVB maailma edetabelis 42 kohta ja korraldab EM-finaalturniiri (2020–2021)[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aasta juunis tegi CEV teatavaks, et 2021. aasta EM-finaalturniiri üheks alagrupiturniiri korraldajaks on Eesti.[55] Sama aasta viimastel päevadel tehti teatavaks, et koondise uueks peatreeneriks saab prantslane Cédric Énard.[56] 2020. aasta veebruaris avaldati uue süsteemiga FIVB maailma edetabel, kus Eesti koondis oli langenud 26. kohalt 68. kohale (uues edetabelis võeti arvesse vaid 2019. aasta tulemusi).[57] FIVB otsustas 2020. aasta lõpus edaspidi mitte korralda MM-valiksarju ning nende asemel täita kohad maailma edetabeli alusel.[58]

2020. aasta alguses levis koroonapandeemia. Selle tõttu jäeti ära Euroopa Liiga, samuti ei pidanud Eesti osalema korraldajatena EM-valiksarjas. Koondis küll kogunes, kuid mängiti vaid mõned sõpruskohtumised Soome ja Lätiga.[59][60]

2021. aastal korraldati taas Euroopa Kuldliiga, kus osales ka Eesti. Alagrupiturniir läbiti kaotuseta (6 võitu, 0 kaotust) ning pääseti final four turniirile.[61] Poolfinaali Türgi vastu asuti 2:0 juhtima, kuid kaotati mäng lõpuks 2:3.[62] Kolmanda koha mängus võideti kindlalt 3:0 Belgiat ning saadi pronksmedal.[63]

2021. aasta septembris toimus ajaloo esimene kodune EM-finaalturniir (Saku Suurhallis, Tallinnas). Eesti kaotas esimese mängu Lätile (1:3) ning samuti said vigastada nurgaründajad Karli Allik, Robert Täht ja Märt Tammearu, esimese asemel toodi meditsiinilise jokkerina koondise juurde Stefan Kaibald.[64][65] Järgmine mäng Slovakkia vastu võideti (3:2), kuid kaotati ka Saksamaale (0:3), Horvaatiale (2:3) ja Prantsusmaale (0:3), mis andis alagrupis viimase (kuuenda) koha ning üldarvestuses kahekümne esimese koha.[66] Jaanuaris 2022 teatati, et peatreener Énard sellel positsioonil ei jätka.[67]

Kuuendat korda EM-finaalturniiril (2022–2023)[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti võrkpallikoondis 2022. aasta kevadperioodil.

2022. aastal sai koondise peatreeneriks itaallane Fabio Soli.[68] 2022. aasta Euroopa Kuldliiga alagrupiturniiril saadi nelja võidu ja kahe kaotusega teine koht ning jäädi finaalturniirilt välja.[69] Augustis toimus 2023-EM valikturniir, kus Eesti sai kahe võidu ja kahe kaotusega alagrupis teise koha ning tagas kuuendat korda pääsu EM-finaalturniirile.[70] 2023. aasta alguses teatati Soli lahkumisest koondise peatreeneri positsioonilt, kuna Itaalia meistriliiga kehtestas reegli, et sealsed peatreenerid ei tohi paralleelselt tegutseda rahvuskoondise peatreenerina.[71]

2023. aastal sai koondise peatreeneriks koondise pikaajaline (18. aastat koondise juures olnud) statistik ja abitreener Alar Rikberg.[72] Suve esimeses pooles osaleti Euroopa Kuldliigas, kus oma alagrupis saadi kolme võidu ja kolme kaotusega kolmas koht ning final four turniirile taas ei pääsetud.[73] Suve teises pooles osaleti EM-finaalturniiril. Alagrupiturniiril võideti Šveitsi (3:2) ning kaotati Saksamaale (0:3), Itaaliale (0:3), Serbiale (0:3) ja Belgiale (1:3), millega jäädi alagrupis viiendale (eelviimasele kohale) ning play-off '​i ei pääsetud. Kokkuvõttes andis see Eestile kahekümne nelja koondise konkurentsis kahekümnenda koha.[74]

Peatreenerid[muuda | muuda lähteteksti]

Avo Keel (vasakul) ja Gheorghe Creţu (paremal) on olnud koondise pikimaajalised peatreenerid.
Peatreener Karjäär
erinevad treenerid 1991–1996
Eesti Laimons Raudsepp 1996–2000
Eesti Andres Toode 2000–2001
Eesti Andres Skuin 2001–2003
Soome Pasi Sakari Rautio 2003–2004
Eesti Avo Keel 2004–2014
Rumeenia Gheorghe Creţu 2014–2019
Prantsusmaa Cédric Énard 2020–2021
Itaalia Fabio Soli 2022
Eesti Alar Rikberg 2023–

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa meistrivõistlused[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa meistrivõistluste tulemused Kvalifikatsioon
Aasta Ring Koht Mänge V K GV GK Mänge V K
Soome 1993 Ei kvalifitseerunud 2 1 1
Tšehhi 2001 Ei kvalifitseerunud 6 4 2
Saksamaa 2003 6 6 0
ItaaliaSerbia ja Montenegro 2005 6 1 5
Venemaa 2007 8 4 4
Türgi 2009 Alagrupp 14. koht 3 0 3 2 9 6 5 1
AustriaTšehhi 2011 play-off 12. koht 4 1 3 3 9 8 6 2
TaaniPoola 2013 Ei kvalifitseerunud 6 2 4
BulgaariaItaalia 2015 play-off 11. koht 4 1 3 6 9 8 6 2
Poola 2017 Alagrupp 13. koht 3 0 3 4 9 8 5 3
BelgiaPrantsusmaaHollandSloveenia 2019 Alagrupp 24. koht 5 0 5 2 15 4 4 0
TšehhiEestiSoomePoola 2021 Alagrupp 21. koht 5 1 4 6 14 Korraldaja
ItaaliaBulgaariaPõhja-MakedooniaIisrael 2023 Alagrupp 20. koht 5 1 4 4 14 4 2 2
BulgaariaSoomeItaaliaRumeenia 2026
Kokku 7 0 Tiitlit 29 4 25 27 79 72 46 26

Maailmaliiga ja Rahvuste liiga[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmaliiga tulemused
Aasta Ring Koht Mänge V K GV GK
Brasiilia 2017 Final four (Grupp 3) 1. koht (25. koht) 8 7 1 22 7
Kokku 1 0 Tiitlit 8 7 1 22 7

Alates 2018. aastast asendati Maailmaliiga Rahvuste liigaga.[75]

Challenger Cup[muuda | muuda lähteteksti]

Challenger Cupi tulemused
Aasta Ring Koht Mänge V K GV GK
Portugal 2018 Kohamängud 3. koht 4 2 2 7 7
Kokku 1 0 Tiitlit 4 2 2 7 7

Euroopa Liiga[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liiga tulemused
Aasta Ring Koht Mänge V K GV GK
Venemaa 2005 Alagrupp 8. koht 12 2 10 13 33
Türgi 2006 Alagrupp 8. koht 12 1 11 7 34
Poola 2015 Final four 4. koht 12 10 2 30 13
Bulgaaria 2016 Final four Võitja 8 8 0 24 7
Tšehhi 2018 Final four Võitja 8 7 1 21 6
Eesti 2019 Final four 4. koht 8 2 6 9 22
Belgia 2021 Final four 3. koht 8 7 1 23 7
Horvaatia 2022 Alagrupp 5. koht 6 4 2 13 10
Horvaatia 2023 Alagrupp 8. koht 6 3 3 11 11
Horvaatia 2024
Kokku 9 2 Tiitlit 80 44 36 151 143

Koondis[muuda | muuda lähteteksti]

Mängijad[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevad mängijad esindasid Eestit Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril 2023.[76]

Nr. Nimi Klubi Sünnikuupäev ja vanus Pikkus Kaal Löök Blokk Positsioon
1 Henri Treial Eesti Barrus Võru 28. mai 1992 (31-aastane) 202 96 345 322 Keskblokeerija
2 Renet Vanker Belgia Maaseiki Greenyard 22. september 1998 (25-aastane) 195 78 345 325 Sidemängija
3 Karli Allik Itaalia Lupi Santa Croce 25. september 1996 (27-aastane) 192 82 345 320 Nurgaründaja
6 Martti Juhkami Eesti Bigbank Tartu 6. juuni 1988 (35-aastane) 195 93 352 335 Nurgaründaja
7 Renee Teppan Araabia Ühendemiraadid Dubai Al-Wasl VC 26. september 1993 (30-aastane) 197 89 352 337 Diagonaalründaja
8 Märt Tammearu Prantsusmaa Tours VB 17. märts 2001 (23-aastane) 198 84 330 320 Nurgaründaja
9 Robert Täht Saksamaa Berliini Recycling Volleys 15. august 1993 (30-aastane) 191 84 351 334 Nurgaründaja
10 Silver Maar Tšehhi Libereci Dukla 11. veebruar 1999 (25-aastane) 185 77 305 295 Libero
11 Oliver Venno Katar Al-Rayyan 23. mai 1990 (33-aastane) 210 110 355 330 Diagonaalründaja
13 Johan Vahter Eesti Selver/TalTech 19. november 1995 (28-aastane) 190 78 322 313 Libero
17 Timo Tammemaa Saksamaa Berliini Recycling Volleys 18. november 1991 (32-aastane) 202 93 365 343 Temporündaja
19 Andri Aganits Eesti Selver/TalTech 7. september 1993 (30-aastane) 207 96 350 340 Temporündaja
22 Markkus Keel Bulgaaria Cherno More Baske 18. august 1995 (28-aastane) 193 83 330 313 Sidemängija
30 Marx Aru Eesti Selver/TalTech 8. november 2002 (21-aastane) 200 80 330 320 Temporündaja

Personal[muuda | muuda lähteteksti]

Alar Rikberg, Eesti võrkpallikoondise peatreener alates 2023. aastast.

Eesti võrkpallikoondise personal Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril 2023.[77]

Amet Nimi
Peatreener Eesti Alar Rikberg
Abitreener Eesti Avo Keel
Läti Lauris Iecelnieks
Füsioterapeut Läti Toms Zvonkovs
Eesti Mark Leinfeld
ÜKE-treener Eesti Ott-Erik Kalmus
Mänedžer Eesti Robin Ristmäe
Mänedžer/statistik Eesti Märt Pajusalu

Rekordkoondislased[muuda | muuda lähteteksti]

Enim mänge koondise eest mänginud mängijad seisuga 05.09.2023.[78]

Koht Nimi Hooajad Mänge
1. Kert Toobal 2001–2019 308
2. Ardo Kreek 2004–2021 244
3. Oliver Venno 2008– 210
4. Rait Rikberg 2002–2021 183
5. Andri Aganits 2013– 182
6. Argo Meresaar 2001–2013 175
7. Keith Pupart 2004–2016 170
8. Renee Teppan 2014– 161
9. Raimo Pajusalu 2000–2014 160
10. Robert Täht 2013– 155

Mängijad rasvases kirjas on klubitasandil tegevad.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Võrkpallikoondis valiti 2010. aastal Eesti aasta võistkonnaks.

Tulemused noorteklassis[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Maksimov, Valeri 2009. Võrkpalli lugemik.
  2. ↑ 2,0 2,1 Raul Rähni: 85-aastasel Eesti võrkpallil on kuulsusrikas ajalugu Eesti Võrkpalli Liidu arhiiv (vaadatud 04.06.2024).
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Roosna, Märt 2017. Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu.
  4. ↑ Rahvusmeeskonna kohtumised (05.09.2023 seisuga) Eesti Võrkpalli Liit (vaadatud 02.05.2024).
  5. ↑ Liis Velsker: Eesti meeskond on FIVB edetabelis 48. kohal Postimees arhiiv, 03.08.2010.
  6. ↑ Aasta treener: edu tõi jalad maas käimine Delfi, 26.12.2010.
  7. ↑ Kristi Vahemaa: Aasta võistkond: valge mustlane, vaga vesi, jutupaunik ja töömees 29.12.2010.
  8. ↑ Võrkpallikoondis alistas türklased kuivalt ja võitis alagrupi ERR arhiiv, 24.11.2011.
  9. ↑ Eesti kaotas eduseisust 1:3 Hispaaniale ja olümpiale ei pääse ERR arhiiv, 25.11.2011.
  10. ↑ Võrkpallikoondis maailma edetabelis 36. kohal, juhib Brasiilia ERR arhiiv, 07.12.2011.
  11. ↑ Märt Roosna: Eesti võrkpallikoondis kukkus maailma edetabelis, Suurbritannia tõusis skandaalsel moel Õhtuleht, 16.08.2012.
  12. ↑ Eesti võrkpallikoondise peatreeneriks sai endine Rumeenia koondise juhendaja ERR arhiiv, 09.04.2014.
  13. ↑ Eesti võrkpallikoondis mängib EM-finaalturniiri koha eest Rootsiga ERR arhiiv, 01.06.2014.
  14. ↑ Eesti võrkpallikoondis kerkis maailma edetabelis, juhib Brasiilia ERR arhiiv, 24.09.2014.
  15. ↑ Eesti võrkpallikoondis tagas koha EM-finaalturniirile ERR arhiiv, 31.05.2015.
  16. ↑ Eesti võrkpallikoondis lõpetas Euroopa liiga alagrupi kümne võiduga kümnest ERR arhiiv, 09.08.2015.
  17. ↑ Eesti võrkpallikoondis kaotas Euroopa liiga poolfinaalis ERR arhiiv, 13.08.2015.
  18. ↑ FOTOD | Võrkpallikoondis pidi pronksimängus Poola paremust tunnistama ERR arhiiv, 14.08.2015.
  19. ↑ Slovenia win European League title! CEV arhiiv, 14.08.2015.
  20. ↑ Eesti võrkpallikoondis purustas Horvaatia ja pääses edasi ERR arhiiv, 11.10.2015.
  21. ↑ Eesti võrkpallikoondis kaotas kahegeimilisest eduseisust Serbiale ERR arhiiv, 13.10.2015.
  22. ↑ Gheorghe Cretu: ma olen koondise üle väga uhke ERR arhiiv, 14.10.2015.
  23. ↑ Märt Roosna: Misasja?! Võrkpallikoondis hoopis langes eduka EMi järel maailma edetabelis! Delfi, 20.10.2015.
  24. ↑ Lembitu Kuuse: Vassiljev: 3:2 võidu pealt poolfinaali minna on kergem kui 3:0 pealt ERR arhiiv, 21.06.2016.
  25. ↑ Eesti võrkpallikoondis jõudis Euroopa liigas finaali ERR arhiiv, 01.07.2016.
  26. ↑ Eesti võrkpallikoondis võitis Euroopa liiga ja pääses Maailmaliigasse ERR arhiiv, 02.07.2016.
  27. ↑ Eesti meeste võrkpallikoondis on maailma edetabelis 38. kohal ERR arhiiv, 01.09.2016.
  28. ↑ Eesti võrkpallikoondis alistas kindlalt Tšehhi ja jätkab EM-pileti püüdmist ERR arhiiv, 25.09.2016.
  29. ↑ Lätist kindlalt jagu saanud Eesti võrkpallikoondis pääses EM-finaalturniirile ERR arhiiv, 09.10.2016.
  30. ↑ Kristjan Kalkun: Toobal võttis valikturniiri kokku: numbrites oli asi lihtsam kui väljakul ERR arhiiv, 29.05.2017.
  31. ↑ Eesti koondis alistas Kreeka ja pääses Maailmaliiga finaalturniirile ERR arhiiv, 11.06.2017.
  32. ↑ Eesti võrkpallikoondis alistas Mehhiko ja kohtub finaalis Hispaaniaga ERR arhiiv, 18.06.2017.
  33. ↑ Eesti võrkpallikoondis ei andnud Maailmaliiga finaalis Hispaaniale geimigi ERR arhiiv, 19.06.2017.
  34. ↑ Belgia vastu avageimi võitnud Eesti võrkpallikoondis jäi MM-i ukse taha ERR arhiiv, 23.07.2017.
  35. ↑ Eesti võrkpallikoondis on maailma edetabelis 32. kohal ERR arhiiv, 09.08.2017.
  36. ↑ Eesti koondis kaotas Poolale kolmes geimis ERR arhiiv, 28.08.2017.
  37. ↑ VIDEO | Täht ja Kreek valiti A-grupi parimate hulka ERR arhiiv, 30.08.2017.
  38. ↑ Aasta treeneriks valiti Gheorghe Cretu ERR arhiiv, 27.12.2017.
  39. ↑ Eesti võrkpallikoondised osalevad uuenenud Euroopa liigas ERR arhiiv, 12.12.2017.
  40. ↑ Eesti võrkpallikoondis alistas Slovakkia ja teenis koha finaalturniirile ERR arhiiv, 06.06.2018.
  41. ↑ Eesti võrkpallikoondis tagas koha Kuldliiga finaalis ERR arhiiv, 13.06.2018.
  42. ↑ Eesti võrkpallikoondis võitis Euroopa Kuldliiga ERR arhiiv, 14.06.2018.
  43. ↑ Eesti võrkpallikoondis teenis Challenger Cupil pronksmedalid ERR arhiiv, 24.06.2018.
  44. ↑ Eesti võrkpallikoondis alistas Iisraeli ja jõudis EM-finaalturniirile ERR arhiiv, 26.08.2018.
  45. ↑ Karl Rinaldo: Esialgne info osutus valeks: Eesti tõusis maailma edetabelis 12 kohta, kuid OM-kvalifikatsiooniturniirile ilmselt ei pääse Võrkpall24, 16.11.2018.
  46. ↑ Aasta treeneriks nimetati teist aastat järjest Gheorghe Cretu ERR arhiiv, 27.12.2018.
  47. ↑ Eesti võrkpalli 100 aasta juubelit tähistatakse Kuldliiga finaalturniiriga ERR arhiiv, 08.03.2019.
  48. ↑ Võrkpallikoondis alustab koondisesuve noorendatud koosseisuga ERR arhiiv, 02.04.2019.
  49. ↑ Karl Rinaldo: Eesti koondise vangerdused: neli meest saadeti puhkusele, raskekahurvägi võtab ohjad üle Võrkpall24, 05.06.2019.
  50. ↑ Eesti meeste võrkpallikoondis pidi tunnistama Hispaania paremust ERR, 15.06.2019.
  51. ↑ Eesti kaotas Türgile ja Kuldliiga finaali ei jõudnud ERR, 21.06.2019.
  52. ↑ Eesti võrkpallikoondis kaotas Kuldliiga pronksimängu kuivalt ERR, 22.06.2019.
  53. ↑ Eesti võrkpallikoondis lõpetas EM-i kindla kaotusega Ukrainale ERR, 18.09.2019.
  54. ↑ Cretu teatas ametist lahkumisest ERR, 19.09.2019.
  55. ↑ Karl Rinaldo: Eesti kinnitati 2021. aasta EM-finaalturniiri üheks korraldajaks! Võrkpall24, 21.06.2019.
  56. ↑ Meeste võrkpallikoondist asub juhendama prantslane, naiste koondist itaallane ERR, 29.12.2019.
  57. ↑ Meeste võrkpallikoondis tegi maailma edetabelis vabalanguse Postimees, 01.02.2020.
  58. ↑ Märt Roosna: „Nonsenss, ajuvaba.” Eesti võrkpallikoondis sai halva uudise Delfi, 07.12.2020.
  59. ↑ Anu Säärits: Eesti võrkpallikoondist ootab lühike suvi ERR, 26.05.2020.
  60. ↑ Eesti võrkpallimeeskond ei sõida Poola kontrollmängudele ERR, 25.07.2020.
  61. ↑ Eduka turniiri lõpetanud Eesti võrkpallikoondis alistas Läti ERR, 06.06.2021.
  62. ↑ Eesti võrkpallikoondis mängis eduseisu maha ja kaotas Kuldliigas Türgile ERR, 19.06.2021.
  63. ↑ Eesti võrkpallikoondis alistas kindlalt Belgia ja teenis Kuldliigas pronksi ERR, 20.06.2021.
  64. ↑ Märt Roosna: KOGU TÕDE MÄNGUST | Eesti mäng kärises nurgaründajate pealt, Keele uljas ennustus läkski täide Delfi, 01.09.2021.
  65. ↑ Madis Kalvet: Eesti võrkpallikoondis sai vigastud Karli Alliku asemele EM-ile tuua jokkerina uue mängija Delfi, 03.09.2021.
  66. ↑ Eesti EM-finaalturniir lõppes kindla kaotusega Prantsusmaale ERR, 09.09.2021.
  67. ↑ Märt Roosna: Otsus küps. Eesti võrkpallikoondis saab Énardi asemel uue juhendaja, taas välismaalt Delfi, 06.01.2022.
  68. ↑ Meeste võrkpallikoondise uueks peatreeneriks sai itaallane Fabio Soli ERR, 10.01.2022.
  69. ↑ Võrkpallikoondise kohtumine Tšehhiga jääb koroonaviiruse tõttu ära ERR, 10.06.2022.
  70. ↑ Eesti võrkpallikoondis ei võitnud Belgia vastu geimigi, kuid pääses EM-ile ERR, 17.08.2022.
  71. ↑ Meeste võrkpallikoondise peatreener lahkub ametist ERR, 27.01.2023.
  72. ↑ Meeste võrkpallikoondis saab eestlasest peatreeneri ERR, 07.03.2023.
  73. ↑ Meeste võrkpallikoondis jäi taas Soomele alla ERR, 17.06.2023.
  74. ↑ Eesti võrkpallikoondis kaotas EM-il Belgiale ja langes konkurentsist ERR, 05.09.2023.
  75. ↑ FIVB drastically changes format for 2018 World League and Grand Prix - World of Volley, 19.06.2017
  76. ↑ Peatreener Alar Rikberg avalikustas EM-finaalturniirile sõitva rahvuskoondise koosseisu Eesti Võrkpalli Liit, 20.08.2023.
  77. ↑ Peatreener Alar Rikberg avalikustas EM-finaalturniirile sõitva rahvuskoondise koosseisu Eesti Võrkpalli Liit, 20.08.2023.
  78. ↑ Mängud koondises (mehed). Eesti Võrkpalli Liit.
  79. ↑ Eesti U-21 noormeeste võrkpallikoondis alistas viimases kohtumises Venetsueela ERR arhiiv, 31.08.2013.
  80. ↑ 10. MEESJUUNIORIDE (U-21) MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED Sporditulemused (vaadatud 01.05.2024).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvuskoondised
Mehed
Naised
Sega
Koondise koosseisud
Eesti – Euroopa Liiga 2016 – 1. koht
Eesti – Euroopa Liiga 2018 – 1. koht
Eesti – Euroopa Liiga 2021 – 3. koht
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_võrkpallikoondis&oldid=6646676"