Eesti muusika

Allikas: Vikipeedia

Eestlaste laulmist ja tantsimist mainis esmakordselt Saxo Grammaticus "Gesta Danorumis" (1179. aastal)[1]. Saxo jutustab eesti sõdalastest, kes laulsid öösiti eepilise lahingu ootel.

Eesti folkmuusika traditsioon on üldiselt kaheks perioodiks jagatud. Vanemaid folklaule kutsutakse ka regilauludeks, mille poeetilist meetrikat, regivärssi, kannavad kõigi balti-soome rahvaste traditsioonid. Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil need hakkasid rütmikate folklauludega asenduma. Professionaalsed Eesti muusikud kerkisid esile 19. sajandi lõpus Eesti rahvusliku ärkamise ajal. Praegusel ajal on kõige tuntumad Eesti heliloojad Arvo Pärt ja Veljo Tormis.

Rahva- ehk folkmuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti regilaule on laialdaselt salvestatud ja õpitud, eriti neid, mida laulsid naised. Need võivad esineda mitmes vormis, sealhulgas ka töölauludena, ballaadidena ning eepiliste legendidena. Suure osa regivärsi varajasest teaduslikust uurimusest tegi 1860ndail Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes kasutas neid Eesti rahvuseepose "Kalevipoja" koostamisel. Siiski oli regilaul 20. sajandiks enamikus Eestist kadunud, selle elavaid traditsioone esines veel ainult Setumaal ja Kihnus.

6 keelega kannel

Traditsioonilised tuulepillid (inglise wind instruments), mis põlvnesid pillidest, mida mängisid karjused, olid vanasti laialt levinud, kuid praegusel ajal mängitakse neid harva. Teisi instrumente, sealhulgas viiulit, kannelt (zither: eesti tõlkes tsitter), kontsertiinat ning akordioni, kasutatakse polka või muu tantsumuusika mängimiseks.

Kannel on eesti rahvapill, mis on praegu populaarsem ameerika-eestlaste seas kui oma kodumaal. Ometi kuuluvad Eesti kandlemängijate sekka Igor Tõnurist ja Tuule Kann.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]