Itaalia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib praegusest Itaalia Vabariigist; Napoleoni-aegse Itaalia Vabariigi kohta vaata artiklit Itaalia Vabariik (Napoleoni)

Itaalia Vabariik
itaalia Repubblica Italiana
Itaalia lipp Itaalia embleem
Itaalia lipp Itaalia embleem
Itaalia asendikaart
Riigihümn Fratelli d'Italia
Pealinn Rooma
Pindala 301 340 km²
Riigikeel(ed) Itaalia
Rahvaarv 59 685 227 (2012.12.31)[1]
Rahvastikutihedus 202,00 in/km²
Riigikord Parlamentaarne vabariik
President Giorgio Napolitano
Peaminister Matteo Renzi
Iseseisvus 17. märts 1861
SKT 2,1 triljonit dollarit (2009) [2]
SKT elaniku kohta 38 887 dollarit (2008) [2]
Rahaühik Euro (EUR)
Šveitsi frank (CHF, Campione d'Italias)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .it
Telefonikood 39
Itaalia kaart.

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia on G8 liige ja Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutajaliige (1957).

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdav osa Itaaliast on mägine. Põhjas asetsevad Alpid. Nendest lõunasse jäävad sügavad orud, kus asuvad Itaalia suurimad järved (Garda järv, Como järv, Lago Maggiore). Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Piki kogu Apenniini poolsaart kulgevad Apenniinid. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia.

Lõunas asetseb seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas kaks kuulsat vulkaani Vesuuv ja Etna. Sageli esineb maavärinaid.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Itaaliat iseloomustavad külmad Alpi talved ja sajused suved, Po madalikul valitseb parasvöötme mandriline kliima: suved on kuivad, talved niisked ja külmad. Apenniini poolsaarel ja saartel valitseb lähistroopiline, pika kuuma ning kuiva suve ja pehme sademerikka talvega kliima. Jahedama ilmaga võib sadada ka lund; Calabrias on talviti piisavalt lund ka suusatamiseks ja see paikkond on tuntud kui "Calabria Šveits". Itaalias on kliima mitmekesisus tingitud territooriumi pikisuunalisest väljavenitatusest. Keskmised temperatuurid kõiguvad 11 °C ja 19 °C vahel.

Alpide eelmäestikes puhub talvel sageli kuiv ja soe föön, Triestes külm boora, mis mõjutab Aadria merehoovusi ja põhjustab Veneetsias mõnikord üleujutusi. Lõuna-Itaalias suvel kuiv ja kuum Sahara kõrbest pärit siroko, mis toob endaga kaasa liivatolmu.

Vihmaperiood algab enamasti oktoobri lõpus. Foggia piirkond kannatab madalaima sademetehulga all, keskmiselt 460 mm, Sitsiilias on suurim sademetehulk: 1520 mm.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia on parlamentaarne vabariik. Itaalia Vabariik loodi 2. juunil 1946 korraldatud referendumiga. Põhiseadus kuulutati välja 27. detsembril 1947 ning jõustus 1. jaanuaril 1948.

Presidendi valib 7 aastaks parlamendisaadikutest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu (see on pigem auamet).

Valitsust juhib peaminister ning tema kabinet, mis on valitud parlamendi 322-liikmelisest senatist ja suurema mõjujõuga 630-liikmelisest saadikutekojast 5 aastaks.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia maakonnad

Itaalias on 20 maakonda, mis omakorda jagunevad 110 provintsiks ja 8092 vallaks (comune).

Nr Maakond[3] Keskus Pindala (km²) Rahvaarv
1. Abruzzo Abruzzo L'Aquila 10 763 1 342 177
2. Apuulia Apuulia (Puglia) Bari 19 358 4 090 577
3. Basilicata Basilicata Potenza 9 995 587 680
4. Calabria Calabria Catanzaro 15 080 2 011 537
5. Campania Campania Napoli 13 590 5 833 131
6. Emilia Romagna Emilia Romagna Bologna 22 446 4 429 766
7. Friuli-Venezia Giulia Trieste 7 858 1 235 761
8. Lazio Lazio Rooma 17 236 5 724 365
9. Liguuria Liguuria Genova 5 422 1 616 993
10. Lombardia Lombardia Milano 23 844 9 909 348
11. Marche Marche Ancona 9 366 1 564 886
12. Molise Molise Campobasso 4 438 319 834
13. Piemonte Piemonte Torino 25 402 4 456 532
14. Sardiinia maakond Sardiinia maakond (Sardegna) Cagliari 24 090 1 675 286
15. Sitsiilia maakond Sitsiilia maakond (Sicilia) Palermo 25 711 5 050 486
16. Toscana Toscana Firenze 22 993 3 749 074
17. Trentino-Alto Adige Trentino-Alto Adige Trento 13 607 1 036 639
18. Umbria Umbria Perugia 8 456 906 675
19. Valle d'Aosta Valle d'Aosta Aosta 3 263 128 129
20. Flag of Veneto.svg Veneto Venezia 18 399 4 936 197
Itaalia maakonnad

Valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia on Euroopas rahvastiku arvult praegu viiendal kohal (60 200 060 elanikku), aga samas demograafilised ülevaated näitavad, et inimeste arv vanuses üle 65 aasta on Euroopa kõrgeim (19,4%). On arvata, et see arv kasvab: aastaks 2020 on üks isik neljast vanuses üle 65 (23,5% rahvastikust). Meeste keskmine eluiga on 79 ja naistel 84,6. Rahvastiku arvu langust tasakaalustab migrantide sissevool, mis suurendab sündivust, hoides rahvastiku arvu langust umbes 0% juures. Käesoleval ajal on enamik itaallasi vanuses 45 – 65, see on seotud inimeste arvuga, kes on sündinud II Maailmasõja ja 60. aastate vahel (nn „beebibuumi” põlvkond). Nende demograafiliste muudatuste tagajärjed on omakorda tugevalt mõjutanud majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurialast konteksti. Aktiivse vananemise meetodid ei puuduta tegelikult mitte ainult eakaid, vaid on mõeldud kõikidele eluperioodidele eesmärgiga aktiviseerida kogu rahvastiku potentsiaali.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

87,8% Itaalia elanikest peab end roomakatoliiklasteks.[4] Põhja-Aafrikast lähtuv immigratsioon on kasvatanud Itaalia moslemite kogukonna 2,1%-ni elanikkonnast.

Rooma

Asulad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia linnade loend
Suuremad linnad
Jrk Linn Maakond Elanike arv
(31. detsember 2010)
1 Rooma Lazio
2 761 477
2 Milano Lombardia
1 324 110
3 Napoli Campania
963 357
4 Torino Piemonte
907 563
5 Palermo Sitsiilia
655 875
6 Genova Liguuria
607 906
7 Bologna Emilia Romagna
380 181
8 Firenze Toskaana
371 282
9 Bari Apuulia
320 475
10 Catania Sitsiilia
293 458

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eurotsooni liikmed (tumesinisega)

Itaalias on kapitalistlik majandussüsteem. Itaaliat iseloomustab ka kõrge SKP. 2008. aastal oli Itaalias suuruselt seitsmes majandus maailmas ja suuruselt neljas Euroopas. Itaalia on G8 liige ja Euroopa Liidu üks asutajaliige. Euro, mis vahetas välja Itaalia liiri, võeti kasutusele 2002. aastal.

SKP jaotumine
sektoritesse
(2009)[5]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
1,8%
Tööstus
24,9%
Teenindus
73,3%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2005)[5]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
4,2%
Tööstus
30,7%
Teenindus
65,1%

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia suurimad ekspordiartiklid on[5]

  • ehituskaubad
  • tekstiil ja riided
  • tootmismasinad
  • mootorsõidukid
  • veoseadmed
  • kemikaalid

Itaalia tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 12,6%, Prantsusmaa 11,57%, Ameerika Ühendriigid 5,92%, Hispaania 5,69%, Suurbritannia 5,13%, Šveits 4,69% (2009).[5]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia suurimad impordiartiklid on[5]

  • ehituskaubad
  • kemikaalid
  • veoseadmed
  • energiatooted
  • mineraalid ja mittevärvilised metallid
  • tekstiil ja riided

Itaalia tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 16,68%, Prantsusmaa 8,82%, Hiina 6,53%, Holland 5,63%, Hispaania 4,3%, Venemaa 4,12%, Belgia 4,08% (2009).[5]

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalias ehitati 1920ndatel aastatel maailma esimesed kiirteed – autostradad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia kronoloogia

Itaalia ajalugu, mis ulatub tagasi etruskide aega, on täis vastuolusid, sõdasid ja lõhenemisi. Enne 19. sajandit oli poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: roomlaste võimu all, kes 3. sajandiks eKr olid alistanud teised Itaalia hõimud, ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.

Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik kutsus frangid, et ajada välja langobardid; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.

Aastal 1071 langesid viimased Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalia normannide kätte. Järgnevatel sajanditel kuulus praeguse Itaalia lõunaosa Anjou dünastia käes olevale Napoli kuningriigile ning Aragóni valduses olevale Sitsiilia kuningriigile.

11.13. sajandil oli Põhja-Itaalia linnriikide õitseaeg. Pikka aega valitses riigikestes omamoodi aristokraatlik demokraatia. Piirkonna rikkusele pani aluse kaubandus idamaadega, 13. sajandil olid Veneetsia, Genova ja Pisa sisuliselt kogu Vahemere kaubanduse valitsejad. Põhja-Itaalia oli tollal kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam ja piirkond, muu hulgas tekkisid seal pangad ning kindlustusseltsid. Hiljem sai sellest kultuurilembesest piirkonnast ka renessansikultuuri häll.

Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud aga võistelda suurvõimudega. 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.

19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.

1922. aastal tulid võimule fašistid eesotsas Benito Mussoliniga.

Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ISTATi andmed – elanike arv seisuga 31. detsember 2012.
  2. 2,0 2,1 Itaalia. Rahvusvaheline Valuutafond. Kasutatud 1.07.2010. (inglise)
  3. Kaldkirjas esitatud maakonnad (itaalia keeles regione, mitmuse vorm regioni) on eristaatuses.
  4. Italia, quasi l'88% si proclama cattolico. Corriere della Sera, 18. jaanuar 2006. (itaalia)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 cia factbook välja otsitud 22.01.11

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

43.012.0