Saare-Lääne piiskopkond
| Saare-Lääne piiskopkond Ecclesia Osiliensis (ladina keeles) Bistum Ösel-Wiek (saksa keeles) |
|
|---|---|
| 1228–1573 | |
 |
|
|
|
|
| Pealinn | Lihulas, 1251. aastast Vana-Pärnus ning 1260ndate aastate alguses kolis Haapsalu |
| Religioon | ristiusk (katoliiklus) |
| Pindala | 7600 km2 |
| Peamised keeled | saksa keel, ladina keel |
| Rahaühik | – |
Saare-Lääne piiskopkond (Episcopatus Osiliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi Vana-Liivimaa konföderatiooni kuulunud ilmalik riik Eestis, mille territoorium hõlmas Läänemaad (koos hilisema parem-kalda Pärnumaa ja Hiiu saarega) ja Saaremaad. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.
Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus algselt Lihulas, 1251. aastast Pärnusse ning 1260ndate aastate algul kolis Haapsalusse, Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium — Saare Lääne toomkapiitel.
Sisukord |
Nimest [muuda]
Keskajal nimetati seda eelkõige Saaremaa piiskopkonnaks (ecclesia Osiliensis, Bistum Ösel), kuna olulisem osa sellest asus Lääne-Eesti saartel. Alates 19. sajandist on ajalookirjutuses kasutatud aga nimetust Saare-Lääne piiskopkond, rõhutamaks seda, et piiskopkonna valdused hõlmasid nii saared kui ka Lääne-Eesti mandriosa.
Ajalugu [muuda]
Loomine [muuda]
Piiskopkond loodi 1228. aastal Riia piiskopi Alberti poolt Läänemaast, Saare-, Hiiu- ja Muhumaast ning väiksematest saartest. Ametlik läänistamine toimus 1. oktoobril 1228.
Saare-Lääne piiskopkonna pindala oli 7600 km2. Ta oli väikseim Eesti alal asunud riikidest. Tema valdused asetsesid osaliselt läbisegi Mõõgavendade, hiljem Liivi ordu valdustega.
Esimeks Saare-Lääne piiskopiks sai senine Dünamünde (praegune Daugavgrīva) tsistertslaste kloostri abt Gottfried. Oma võimu kinnistamiseks jagas esimene Saare-Lääne piiskop piiskopkonna valduseid vasallidele ja määras piiskopkonna foogtiks (stiftifoogtiks) Johannes de Lode. Foogti asukohaks sai Kullamaa. Sellega läks ilmalik võim piirkonnas suurima maavaldaja Lodede perekonna kätte. 1234. aastal kinnitati ametisse uus piiskop Heinrich I, ja kuna stiftifoogt Johannes de Lode pojad ei soovinud uue maahärra võimule alluda, rajasid nad oma võimu kindlustamiseks aastatel 1234–1238 Koluvere linnuse. 1238. aastal palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasi vallutamiseks vendade Lodede käest, mida viimane ka tegi.
Olulisemad sündmused 13.–16. sajandil [muuda]
1298. aastal puhkes Liivimaa kodusõja raames uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel ning ordu vallutas Koluvere linnuse, mis jäi selle valdusse mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati. Ordult saadi maad tagasi alles pärast paavsti esindaja järjekordset sekkumist 1302. aastal.
Piiskoppide ametisse nimetamisega tekkis sageli suuri tülisid, eriti 15. sajandil, kui piiskopkonda valitsesid üle kahekümne aasta kaks piiskoppi (üks valitses Saaremaa, teine Läänemaa stifti). Viimane suurem sisetüli oli aastatel 1532–1536, mil Riia peapiiskopi koadjuutori Wilhelm von Hohenzollerni ambitsioonide tõttu leidis aset Saare-Lääne vaenus.
Likvideerimine [muuda]
1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.
Piiskopkonna valitsemine [muuda]
Ametlikult oli Saare-Lääne piiskop Saksa-Rooma keisri vasall ning kuulus seega (pigem nimeliselt, kui tegelikult) ka Saksa riigivürstide hulka. Kiriklikult allus Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile.
Kiriklikes küsimustes oli piiskopi tähtsaimaks abiliseks toompraost, ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegelesid Saaremaa ja Läänemaa stiftifoogtid. Suurem osa maaomandist kuulus piiskopile ja oli jaotatud 13 ametkonnaks.
Vaimulikku järelvalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil, ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut.
Saare-Lääne piiskopi diötseesi alla kuulusid peale piiskopi domeeni ka Saare- ja Läänemaal asuvad ordu läänid (Maasilinna foogtkond ja Lihula komtuurkond, viimane oli hiljem osaks Pärnu komtuurkonnast).
Olulisemad keskused [muuda]
Piiskopi residents asus aastast 1234 Lihulas, 1251. aastast Vana-Pärnus, 1265. Haapsalus ning alates 14. sajandist eelmisega vaheldumisi ka Kuressaares.
Piiskopkonna olulisimaks keskuseks oli Haapsalu, kus asusid toomkapiitel, piiskopilinnus ja toomkirik. Olulisteks linnusteks olid veel Lihula (poolitatud Liivi orduga), Kuressaare ja Koluvere piiskopilinnused.
Piiskopkonna alal oli kaks linna: Vana-Pärnu, mis sai stiftiõiguse 1251. aastal, ja Haapsalu, mis sai Lübecki linnaõiguse 1279. aastal. Küllaltki suur alev asus Lihulas.
Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piikopide residentslinnustest, ühtlasi oli see ka Läänemaa stiftifoogti asupaigaks, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmaliku haldust (majandamist). Koluvere linnus on üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).
Vaata ka [muuda]
- Saare-Lääne piiskoppide loend
- Läänemaa stiftifoogtide loend
- Saaremaa stiftifoogtide loend
- Vana-Liivimaa
- Kuressaare rahuleping
- Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir
- Lossidroost
Kirjandus [muuda]
- Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, Digitaalselt
Mõõgavendade ordu • Taani valdused Eestis
