Saare-Lääne piiskopkond

Allikas: Vikipeedia
Saare-Lääne piiskopkond
Ecclesia Osiliensis (ladina keeles)
Bistum Ösel-Wiek (saksa keeles)
12281573
Saare-Laane pk.PNG
Saare-Lääne piiskopkonna kaks stifti ja olulisemad keskused
Pealinn Lihula (1234 - 1251)
Vana-Pärnu (1251 - 1279)
Haapsalu (1279 - 1575)
Religioon ristiusk (katoliiklus)
Pindala 7600 km2
Peamised keeled ladina keel, alamsaksa keel, eesti keel
Rahaühik
Saare-Lääne piiskopkonna stiftid (helekollane) ja diötsees (vaimuliku võimu ala orduvaldustes, viirutatud tumekollane).

Saare-Lääne piiskopkond (Episcopatus Osiliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi Vana-Liivimaa konföderatiooni kuulunud ilmalik riik Eestis, mille territoorium hõlmas Läänemaad (koos hilisema parem-kalda Pärnumaa ja Hiiu saarega) ja Saaremaad. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.

Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus algselt Lihulas, 1251. aastast Pärnusse ning 1260ndate aastate algul kolis Haapsalusse, Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium — Saare Lääne toomkapiitel.

Saare-Lääne piiskopkonna kaks stifti ja olulisemad keskused

Nimest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal nimetati seda eelkõige Saaremaa piiskopkonnaks (ecclesia Osiliensis, Bistum Ösel), kuna olulisem osa sellest asus Lääne-Eesti saartel. Alates 19. sajandist on ajalookirjutuses kasutatud aga nimetust Saare-Lääne piiskopkond, rõhutamaks seda, et piiskopkonna valdused hõlmasid nii saared kui ka Lääne-Eesti mandriosa.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopkond loodi 1228. aastal Riia piiskopi Alberti poolt Läänemaast, Saare-, Hiiu- ja Muhumaast ning väiksematest saartest. 29. juunil 1228. aastal sõlmis esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried lepingu Mõõgavendade orduga. Viimasele määrati kõikidest piiskopkonna saartest kolmandik, piiskopile jäid aga sealsed vaimulikud õigused. Ordu pidi pakkuma vastutasuks piiskopkonnale sõjalist kaitset. Ametlik läänistamine toimus 1. oktoobril 1228. aastal, kui Gottfried sai Saare-Lääne piiskopkonna lääniks keiser Heinrich VII käest. [1]

Esimeks Saare-Lääne piiskopiks sai senine Dünamünde (praegune Daugavgrīva) tsistertslaste kloostri abt Gottfried. Oma võimu kinnistamiseks jagas esimene Saare-Lääne piiskop piiskopkonna valduseid vasallidele ja määras piiskopkonna foogtiks (stiftifoogtiks) Johannes de Lode. Foogti asukohaks sai Kullamaa. Sellega läks ilmalik võim piirkonnas suurima maavaldaja Lodede perekonna kätte. 1234. aastal kinnitati ametisse uus piiskop Heinrich I. Kuna stiftifoogt Johannes de Lode pojad ei soovinud uue maahärra võimule alluda, rajasid nad oma võimu kindlustamiseks aastatel 12341238 Koluvere linnuse. 1238. aastal palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasi vallutamiseks vendade Lodede käest, mida too ka tegi.

Olulisemad sündmused 13.–16. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

1241. aasta rahuleping Liivi ordu, Saare-Lääne piiskopi ja saarlaste vahel. Ordu poolt kirjutas alla ordumeister Andreas de Velven.

1298. aastal puhkes Liivimaa kodusõja raames uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel ning ordu vallutas Koluvere linnuse, mis jäi selle valdusse mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati. Ordult saadi maad tagasi alles pärast paavsti esindaja järjekordset sekkumist 1302. aastal.

Piiskoppide ametisse nimetamisega tekkis sageli suuri tülisid, eriti 15. sajandil, kui piiskopkonda valitsesid üle kahekümne aasta kaks piiskoppi (üks valitses Saaremaa, teine Läänemaa stifti). Viimane suurem sisetüli oli aastatel 15321536, mil Riia peapiiskopi koadjuutori Wilhelm von Hohenzollerni ambitsioonide tõttu leidis aset Saare-Lääne vaenus.

Läänemaa kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saare-Lääne vaenus

1530. aastal valiti uueks Saare-Lääne piiskopiks Reinhold von Buxhövden. Kohe oma ametiaja alguses tekitas ta kohalikus vasallkonnas vastasseisu sellega, et ei kinnitanud aadlike privileege. Lisaks ei lasknud ta end paavstil ametlikult kinnitada. Seda seetõttu, et paavstilt kinnituse saamine oli suur väljaminek ning piiskopkonna majanduslik olukord ei olnud kiita.

1532. aastal tühistasid toomkapiitel ja vasallkond Buxhövdenile antud truudusvande ning sellega kaotas Buxhövden oma võimu Läänemaal. Tema vastased kutsusid uueks piiskopiks Riia peapiiskopi koadjuutori Wilhelm von Hohenzollerni, kes juba samal aastal hõivas Läänemaa.

Buxhövdeni võim Saaremaa üle säilis tänu kohaliku aadli toetusele. Buxhövden põgenes Saaremaale, kust ta rüüstas Läänemaad. Kuna Hohenzollernil ei olnud endal laevastiku, oli ta sunnitud passiivsesse kaitsesse. Ta lootis oma võimu piiskopkonnas diplomaatilisi teid pidi kindlustada, ent see venis pikale. Kuna oli üldiselt teada, et kõik piiskopid olid paavsti kinnitatud kandidaati poolt (Buxhövden sai paavsti kinnituse 1532. aastal), siis üritas ta Maapäeva kokkukutsumist takistada.

1534. aastal talvel Viljandisse kogunenud Liivimaa seisused otsustasid Buxhövdenit toetada. Sama aasta sügisel alustas Buxhövden ulatuslikumaid rüüsteretki Läänemaale. Hohenzollern ei leidnud endale Liivimaalt toetajaid ning ka tema diplomaatilised katsed olid läbi kukkunud. Hohenzollern põgenes enda väega Läänemaalt Riiga. Ametlikult lõppes kodusõda 1536. aastal, kui läbirääkimistel kuulutati süüdlasteks lääne aadlikud.

Likvideerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes saabus viimase Saare-Lääne piiskopina Liivimaale 1560. aasta alguses. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.

Piiskopkonna valitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ametlikult oli Saare-Lääne piiskop Saksa-Rooma keisri vasall ning kuulus seega (pigem nimeliselt, kui tegelikult) ka Saksa riigivürstide hulka. Kiriklikult allus Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile.

Kiriklikes küsimustes oli piiskopi tähtsaimaks abiliseks toompraost, ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegelesid Saaremaa ja Läänemaa stiftifoogtid. Suurem osa maaomandist kuulus piiskopile ja oli jaotatud 13 ametkonnaks.

Vaimulikku järelevalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil, ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut.

Saare-Lääne piiskopi diötseesi alla kuulusid peale piiskopi domeeni ka Saare- ja Läänemaal asuvad ordu läänid (Maasilinna foogtkond ja Lihula komtuurkond, viimane oli hiljem osaks Pärnu komtuurkonnast).

Olulisemad keskused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haapsalu piiskopilinnus (1889)

Piiskopkonna alal oli kaks linna: Vana-Pärnu, mis sai stiftiõiguse 1251. aastal, ja Haapsalu, mis sai Lübecki linnaõiguse 1279. aastal. Küllaltki suur alev asus Lihulas.

Ehkki piiskopkond asus strateegiliselt heas kohas, ei kujunenud seal suuremaid linnalisi keskusi. Sellise olukorra tingis arvatavasti piiskopi majanduslik ja õiguslik domineerimine. Ükski Saare-Lääne piiskopkonna asula ei saavutanud keskaja jooksul üleliivimaalist tähtsust.[2][3]

Lihula[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopi residents asus aastatel 1234-1251 Lihulas. Keskaja kontekstis oli Lihula alevik teiste omanäoliste hulgas hästi toimiv keskus. Samas kaotas asula keskaja jooksul oma tähtsuse täielikult.[4][5]

Lihulas asus Lihula linnus.

Vana-Pärnu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskop Heinrich I määras 1251. aastal Vana-Pärnu enda residentsi asukohaks. Selleks ajaks oli linn juba sinna rajatud. Piiskopi residents viidi 1279. aastal üle Haapsalu.[6]

Haapsalu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haapsalu sai linnaõiguse 1279. aastal, kui piiskop rajas sinna enda residentsi. Residentsi valikut on põhjendatud soodsa asendiga laevateede suhtes ning sadamaga. Viimane tähendas keskajal suuri sissetulekuid, mistõttu olid Saare-Lääne piiskopi tulud arvatavasti suuremad kui teistel Liivimaa piiskoppidel. [7][8]

Haapsalus asusid toomkapiitel, piiskopilinnus ja toomkirik.

Kuressaare[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 14. sajandist asus piiskopi residents vaheldumisi Haapsalus ja Kuressaares. Kuressaares asus piiskopilinnus.

Koluvere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piikoppide residentslinnustest, ühtlasi asus seal ka Läänemaa stiftifoogt, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus on üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 13
  2. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 24
  3. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 33
  4. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 24
  5. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 23
  6. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 24
  7. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 25
  8. Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004, lk 26

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, Digitaalselt
  • Saare-Lääne piiskopkond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu 2004

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]