Saksamaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Deutschland (täpsustus)

Saksamaa Liitvabariik
saksa Bundesrepublik Deutschland
Saksamaa lipp Saksamaa vapp
Saksamaa lipp Saksamaa vapp
Saksamaa asendikaart
Juhtlause Einigkeit und Recht und Freiheit
Riigihümn Das Lied der Deutschen
Pealinn Berliin
Pindala 357 111,91 km²
Riigikeel(ed) saksa
Rahvaarv 80 327 900 (2013)
Rahvastikutihedus 229 in/km²
Riigikord parlamentaarne liitvabariik
President Joachim Gauck
Liidukantsler Angela Merkel
Iseseisvus 843
SKT 2498 miljardit USD
SKT elaniku kohta 33 023 USD
Rahaühik euro
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .de
ROK-i kood GER
Telefonikood 49

Saksamaa (ametlik nimi Saksamaa Liitvabariik) on föderaalne vabariik Kesk-Euroopas. Ta piirneb Taani, Poola, Tšehhi, Austria, Šveitsi, Prantsusmaa, Luksemburgi, Belgia ja Hollandiga. Põhjas moodustavad loodusliku riigipiiri Põhjameri ja Läänemeri.

Pealinn ja valitsuse asukoht on Berliin, mõned üksikud ministeeriumid ja föderaalinstitutsioonid asuvad Bonnis, endise Lääne-Saksamaa pealinnas. Poliitiline ülesehitus on föderaalne ja organiseeritud parlamentaarse demokraatiana. Põhiseaduse järgi määratleb Saksamaa end demokraatliku ja sotsiaalse liitriigi ning õigusriigina. Riik koosneb 16 osaliselt suveräänsest liidumaast. Saksamaa on 82 miljoni elanikuga Venemaa järel elanike arvult teine riik Euroopas ja suurim Euroopa Liidus. Saksamaa on ka ÜRO, Euroopa Liidu, NATO ja G8 liikmesriik.

Asend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa asub Kesk-Euroopas 47°16′15″ ja 55°03′33″ põhjalaiuse ning 5°52′01″ ja 15°02′37″ idapikkuse vahel. Põhjas piirneb Saksamaa Taaniga (piiri pikkus 67 km), kirdes Poolaga (442 km), idas Tšehhiga (811 km), kagus Austriaga (815 km, ilma piirita üle Bodensee), lõunas Šveitsiga (316 km, koos Büsingeni eksklaaviga, kuid ilma piirita üle Bodensee), edelas Prantsusmaaga (448 km), läänes Luksemburgi (135 km) ja Belgiaga (156 km) ning loodes Hollandiga (567 km). Riigipiiri kogupikkus on 3757 km. Loodes ja kirdes moodustavad loodusliku riigipiiri Põhjameri ja Läänemeri, Saksamaale kuulub ka osa Alpidest.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949. aastast on riigi ametlik nimi Bundesrepublik Deutschland, eesti keeles Saksamaa Liitvabariik (kuni 1983. aastani Saksa Föderatiivne Vabariik).

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa koosneb 16 liidumaast (ametlikult maast (Land)):
Germany Laender Map.png

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa rahvastikupüramiid

Oma 81,8 miljonilise rahvastikuga 2010. aasta jaanuaris on Saksamaa Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga riik[1]. Maailmas on ta selle näitaja poolest 15. kohal[viide?]. Rahvastikutihedus on 229,4 inimest ruutkilomeetri kohta.

Keskmine eluiga on 79,9 aastat. Ühe ema kohta on 1,4 last ja suremus 7,9 1000 inimese kohta aastal 2009. Need näitajad on ühed maailma madalaimad.[2]

91% elanikkonnast moodustavad sakslased. 2004. aasta seisuga registreeriti Saksamaal seitse miljonit välisriikide kodanikku.

Ühe ema kohta on 1,4 last ja suremus 10,9/1000 inimese kohta aastal 2011.

Linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa linnade loend

Saksamaa suurimad linnad on Berliin, Hamburg, München, Köln, Frankfurt ja Stuttgart. Suurim liitlinn on Reini – Ruhri piirkond, kus elab 12 miljonit inimest.

Koht Linn Liidumaa Elanike arv
1 Berliin Berliin 3 439 100
2 Hamburg Hamburg 1 769 117
3 München Baieri 1 330 440
4 Köln Nordrhein-Westfalen 1 000 660
5 Frankfurt am Main Hessen 671 927
6 Stuttgart Baden-Württemberg 600 068
7 Düsseldorf Nordrhein-Westfalen 586 217
8 Dortmund Nordrhein-Westfalen 581 308
9 Essen Nordrhein-Westfalen 576 259
10 Bremen Bremen 547 685
11 Hannover Alam-Saksi 520 966
12 Leipzig Saksimaa 518 862
13 Dresden Saksimaa 517 052
14 Nürnberg Baieri 503 673
15 Duisburg Nordrhein-Westfalen 491 931

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eurotsooni liikmesriigid (tumesinisega)

Saksamaa oli 2009. aastal SKP suuruse poolest kuues riik maailmas[3]. Saksamaad hinnati samal aastal Hiina järel maailmas teiseks suurimaks eksportijaks[4]ja teiseks suurimaks importijaks USA järel[5].

Saksamaa võttis 1. jaanuaril 2002 kasutusele euro, mis vahetas välja saksa marga.

Tööjõulisi on Saksamaal 43,5 miljonit ja töötus 7,5% (Saksamaa Tööhõiveameti järgi 10,8%).[6]

SKP jaotumine
sektoritesse[6]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
0,9%
Tööstus
26,8%
Teenindus
72,3%
Tööjõu jaotumine
sektoritesse[6]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,4%
Tööstus
29,7%
Teenindus
67,8%

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa põhilised ekspordiartiklid on[6]

  • masinad ja varuosad
  • sõidukid
  • kemikaalid
  • metallid
  • toidukaubad
  • tekstiilid

Saksamaa tähtsaimad ekspordipartnerid on Prantsusmaa 10,2%, Ameerika Ühendriigid 6,7%, Holland 6,7%, Suurbritannia 6,6%, Itaalia 6,3%, Austria 6%, Hiina 4,5%, Šveits 4,4% (2009).[6]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa põhilised impordiartiklid on[6]

  • masinad
  • sõidukid
  • kemikaalid
  • toidukaubad
  • tekstiilid
  • metallid

Saksamaa tähtsaimad impordipartnerid on Holland 12,71%, Prantsusmaa 8,3%, Belgia 7,19%, Hiina 6,89%, Itaalia 5,88%, Suurbritannia 4,76%, Austria 4,55%, Ameerika Ühendriigid 4,25%, Šveits 4,07% (2009).[6]

Energiamajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasta 2004 seisuga toodeti Saksamaal kokku 566,9 miljardit kilovatt-tundi (kWh) elektrit, millest eksporditi 50,8 miljardit kWh. Energiajaotumine Saksamaal 2004. aasta seisuga oli järgmine: 40% naftasaadused, 24% kivisüsi, 22% maagaas, 11% tuumaenergia, 2% hüdroenergia ja 2% muu energia. Energiavarudest leidub rikkalikult kivisütt (Ruhri tööstuspiirkonnas) ja pruunsütt (Saksimaal ja Harzi mäestikus). Maagaasi leidub peamiselt Põhja- ja Lõunasaksamaal. Põhjameres ja Põhja-Saksamaal on riigil ka väikesed naftavarud. Suurte jõgede olemasolu (Rein, Elbe, Doonau jne) võimaldab ka hüdroenergia kasutamist, kuid siiski maailma mastaabis suured hüdroelektrijaamad Saksamaal puuduvad. Kuna kõik potentsiaalsed hüdroenergia tootmiseks sobivad kohad on juba kasutusele võetud, siis tulevikus selle osakaal enam tõusta ei saa. Viimasel aastakümnel on Saksamaal kõvasti hakatud rõhku panema ka tuuleenergiale: Saksamaast on saanud maailma suurim tuuleenergiatootja terves maailmas. Aastaks 2021 on otsustatud kõik Saksamaal töötavad tuumaelektrijaamad sulgeda ja sealt tulenev energiapuudujääk asendada rohelise energia näol. Aastaks 2050 on võetud vägagi suurejooneline eesmärk: tõsta taastuvenergia osakaal energiamajanduses 50% peale.

Tööstus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa Saksamaal leiduvast toorainest on tänaseks ennast juba ammendanud. Ohtralt on veel naatriumi leiukohti. Harzi mäestikus kaevandatakse veel ka pliid ja tsinki. Saksamaal esineb nii kerge- kui ka rasketööstusettevõtteid. Suurimad tööstusettevõtted paiknevad Ruhri piirkonnas, tooraine olemasolu ja Reini jõe tõttu. Piirkonnas asuvad suured tööstuslinnad nagu Essen ja Dortmund. Ülemaailmset kuulsust on sakslased kogunud enda autotööstusega, mis on väga kõrgelt hinnatud üle terve maailma – Volkswagen ja Daimler AG on ühed suurimad autotootjad terves maailmas (aasta 2001 seisuga tootsid ettevõtted kahepeale ligi 10 miljon masinat). Ka elektroonikatööstuses ollakse tasemel (tänud suurettevõttele Siemens Group). Metallurgias pole Saksamaa küll maailma juhtivamaid riike, kuid Euroopas talle vastast ei ole. Näiteks ollakse Euroopa suurim terasetootja ja eksportija. Alumiiniumi puhul jäädakse alla vaid Norrale. Kergetööstuse hõive riigis suur pole, kuna masstoodang on koondunud odavama tööjõuga riikidesse. Siiski pärinevad paljud arenenud riikides tuntuks saanud brändid just nimelt Saksamaalt (näiteks sportrõivaste bränd Adidas). Kõrgtehnoloogilise tootmise arengueeldused on kõrged. Riigis on selleks vajaminevat kapitali, nõudlust kui ka võimalusi ekspertide väljakoolitamiseks.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaal valitseb mõõdukas kliima sooja suve ja külma talvega, aga pikemaajalised pakase- ning lumeperioodid on haruldased. Vihma sajab aastaläbi. Talve keskmine õhutemperatuur on 0 °C. Sademete hulk on mõõdukas, 500 mm.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Niiske kliima tõttu on Saksamaa veevarud suured. Jõgede vett tarbivad tööstusettevõtted. Jõgedel kasutatakse veetransporti ning nende vahele on rajatud palju kanaleid. Järvesid on Saksamaal vähe. Kalavarud veekogudes on tühised.

Maastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmandik riigi põhjapoolsest osast asetseb Põhja-Euroopa tasandikul. Märgalad ja soised tingimused leiduvad enamasti Hollandi piiri lähedal. Liivases Macklenburgis kirdes on palju jääajast liustike poolt vormitud järvi.

Kesk-Saksamaad kujutab mustritu mägine maa, millest mõningad mäed on juba vormitud iidse vulkaanilise aktiivsuse poolt. Kesk-kõrgmaad jätkuvad idas ja põhjas kuni Saaleni ja liituvad Maagimäestikuga Tšehhi piiril. Berliinist lõunas, riigi kesk-ida osas, on maapind rohkem madal nagu põhjas koos liivase pinnasega ja jõgede ääres asetsevate märgaladega nagu Spreewaldi regioon.

Lõuna-Saksamaa pinnavorme iseloomustavad varieeruvad sirgjoonelised mägede ja kõrgendike ulatused. Lõunapiiril asetsevad Alpid on suurimad mäestikud, kuid erinevalt Šveitsist ja Austriast asetseb Saksamaa pindalal väike osa alpidest. Schwarzwaldi edelapiiril Prantsusmaa lähistel eraldab Reini Doonau ülemjooksust selle idanõlvadel.

Maakasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa pindalast (357 021 km²) on 4750 km² niisutamata maa ja 7798 km² kaetud veega. 33% Saksamaast on kaetud põllumaaga ja 31% metsadega. Kõigest 15% on karjamaa jaoks. Saksamaal on 2389 km rannajoont ja kokku on piirisid 3621 km ulatuses (päripäeva põhjast: Taani 68 km, Poola 456 km, Tšehhi 646 km, Austria 784 km, Šveits 334 km, Prantsusmaa 451 km, Luksemburg 138 km, Belgia 167km, Holland 577 km).

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sealsed suured teed metsades ja mägised teed laiali paisatud asupaikadega sisaldavad üllatavalt varieeruvat ürgset loodust. Paljud regioonid kubisevad ulukitest – mitmeid hirveliike, vutid ja faasanis. Mägi- ja kaljukitsed Alpi regioonides, kelle arvukus on kaitstud mitmete ulukiseadustega. Metssea arvukus, mis tõusis suuresti pärast II maailmasõda jahimääruste tõttu, on nüüd vähendatud, et see loom ei oleks enam ohtlik inimestele ja nende põllusaadustele. Üldlevinud on jänes, favoriitne uluk. Ilves taasesineb Tšehhi piirialadel ja põder ning hunt on juhuslikud sissetulijad idast. Ehkki karu ja hunt on nüüdseks väljasurnud looduses, on metskasside arvukus taas tõusnud pärast II maailmasõda, eriti Eifeli ja Hunsrücki piirkondades ning Harzi mägedes. tuhkurt, nugist, kobrast ja mäkra võib leida kesk- ja lõuna kõrgendikel. Tavapärased roomajad on salamandrid, mitmed sisalike ja madude liigid, millest ainult rästik on mürgine.

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Jääaega olid lössi alad kaetud tamme ja pöögi metsadega, mis tänapäevaks on suuremas osas kadunud. Põhja-Saksamaa ranniku liivased alad olid algselt valdavalt kaetud tammikute ja kaasikutega. Need puhastati ja asendati kanarbikuga lammaste karjamaadeks koos pinnase erosiooniga. 19. sajandil kasutati seal kunstliku väetist, et arendada seda maad põllunduseks. Kesk-Saksamaa kõrgendikud on traditsionaalse pöögi valdused. Ehkki pöök suudab elutseda hästi toitainevaesel pinnasel kattes pae- ja liivakivisid, on paljud asendunud männiga madalmaadel ja kuusega kõrgendikel. Saksa metsad on tugevalt saanud kannatada happevihmade käes, milles on suuremas osas süüdi emissioonid (või väävel dioksiidid ja lämmastikoksiidid) elektrijaamadest, tööstushoonestustest ja mootorsõidukitest. Kahju on ka märgatav Kagu-Saksamaal Ore mäestiku lähistes, mis piirneb Tšehhiga ja selle pruunsütt-põletavate tööstustega.

Veekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kümme pikemat osaliselt või tervenisti läbi Saksamaa voolavat jõge on:

  1. Doonau (Donau; 2852 km)
  2. Rein (Rhein; 1320 km)
  3. Elbe (1165 km)
  4. Odra (Oder; 866,12 km)
  5. Mosel (545 km)
  6. Main (524 km)
  7. Inn (510 km)
  8. Weser (433 km)
  9. Saale (413 km)
  10. Spree (382 km)

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimad järved on Bodeni järv (536 km²), Müritz (117 km²) ja Chiemsee (80 km²).

Religioon ja maailmavaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast reformatsiooni on Lõuna-Saksamaa valdavalt katoliiklik ja Põhja-Saksamaa protestantlik. 19. sajandi lõpul algas sakslaste eelkristlike juurte otsimine, mille religioosse müstika pinnal kasvas välja rassistlik natsionaalsotsialism.

Pärast Teist maailmasõda on Saksamaale saabunud hulgaliselt Türgist pärit võõrtöölisi, kes tõid kaasa islami.

Saksamaa suurlinnad on kujunenud paljude Aasia ja Ameerika uusreligioonide keskusteks Euroopas.

Rahvastik numbrites ja paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa on suurriik, kus elab 82 422 299 inimest, millega on ta rahvaarvult teine riik Euroopas, enne Venemaad. Saksamaa iive on olnud üldjoontes juba 18. sajandist positiivne, kuid 21. sajandil on hakanud vaikselt langema, olles hetkel isegi negatiivselt −0,02%. Prognooside kohaselt on aastaks 2050 Saksamaa rahvaarv langenud 70 miljonini. Saksamaal on rahvastikutihedus 227 inimest ruutkilomeetri kohta, kuid see varieerub riigisiseselt. Suurim on ta endiste/praeguste tööstuspiirkondade lähedal, kuhu on tekkinud suured linnastud (näiteks Ruhri tööstuspiirkond). Väiksem tihedus on Lõuna-Saksamaal, kus mõnevõrra takistavaks faktoriks on mäed. Viimasel aastakümnel on vähenenud ka endise Ida-Saksamaa rahvastikutihedus, kuna hulk inimesi on suundunud elama läände, et leida paremad töövõimalused. Seega rahvastiku paiknemine sõltub nii looduslikest põhjustest kui ka sotsiaalsest olukorrast (töökohtade arv jne). Võrreldes naaberriikidega on Saksamaa suhteliselt tihedalt asustatud, kuna minevikus toimunud sõdade tõttu on riik kaotanud palju endisi territooriume. Naabritest on suurem rahvastikutihedus vaid Madalmaades.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa kultuur
"Kreuzigung Christi" (Eesti: "Jeesuse ristilöömine") Lucas Cranach Vanem

Saksa keel oli varem lingua franca Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas ja on inglise keele järel teine enimõpitud võõrkeel. Saksa kultuur on väga rikas, riiki tuntakse kui das Land der Dichter und Denker (poeetide ja mõtlejate maa).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa ajalugu
Germaani hõimude varajane ajalugu (100 eKr300 pKr)

Arvatakse, et germaani hõimude etnogenees sai alguse hilisel põhja pronksiajal või kõige hiljem eel-rooma rauaajal. Hõimud hakkasid 1. sajandil eKr liikuma Lõuna-Skandinaaviast ja Põhja-Saksamaalt lõuna, ida ja lääne poole. Nii said nad kokku gallia keltide, pärsia, balti ja slaavi hõimudega Ida-Euroopas. Varasest germaani ajaloost teatakse üldiselt vähe, teatakse vaid nende läbikäimisest ja kaubavahetusest Rooma Impeeriumiga.

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius (hilisem keiser) lahkus piirkonnast, et tegeleda Illüürias puhkenud ülestõusuga.

9. aastal toimunud Teutoburgi lahingus said Varuse juhitud Rooma väed germaanlaste ühisväe käest hävitavalt lüüa. Heruskide pealik Arminius oli suutnud koondada rivaalitsevad germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu. Kuna Arminius oli ise Rooma sõjaväes teeninud, tundis ta selle nõrku kohti. Ta meelitas Varuse valeinformatsiooni abil Teutoburgi metsa, kus germaanlaste varitsus hävitas kogu Varuse armee. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus edasistest Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest.

Aastaks 100, mis on ka Tacituse "Germania" aeg, olid saksa hõimud asustanud enamuse tänapäeva Saksamaa aladest: Reinist Doonauni. 3. sajandi paiku tõstsid pead hulk Lääne-Germaani hõime: alemannid, frangid, saksid, friislased, sikambrid ja tüüringlased. Umbes 260. aastal murdsid needsamad saksa hõimud läbi Limesi frondi ehk liikusid kaugemale Reini ja Doonau jõgedest.

Esimene Saksa Riik, Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (843–1806)

Keskaegne saksa keelse tuumikuga (Austria ja Saksamaa) riik Saksamaa kuningriik tekkis 843. aastal, 800. aastal Karl Suure poolt loodud Karolingide Impeerium jagunemisega Verduni lepingu alusel. Uus tekkinud Saksa-Rooma impeerium püsis 1806. aastani. Selle territoorium ulatus Eideri jõest põhjas Vahemereni lõunas. Tihti viidatakse tekkinud riigile ka kui Püha Rooma Riigile või Vanale Keisririigile. Ametlik riigi nimi oli siiski Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (ladina keeles "Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicæ").

Algselt pärast Frangi riigist eraldumist jätkus piirkonnas hertsogkondadeks killustumine ning alles Otto I (936–973) valitsemisajal suutis ta Rooma paavsti toetusel allutada hertsogiriigid ning pärast sõjakäiku Rooma end 962. aastal Rooma keisriks kroonida, kuid juba pärast Otto I surma hakkas keisri võim vähenema, seda eriti tema vastuolude tõttu Rooma paavstidega, kes keskajal Euroopas valitseva Rooma-katoliku kirik peana tahtis lisaks vaimulikule võimule ka ilmalikku võimu kõikide keskaegsete riikide valitsejate üle.

Saksi dünastiasse kuulunud keiser Otto I juhtimisel ühendati Lotring, Saksimaa, Frangimaa, Švaabimaa, Tüüring ning Baierimaa. Järgmise dünastia valitsemisajal 11. sajandil liideti Saksa aladega ka Põhja-Itaalia ja Burgundia, ehkki keisrivõimu nõrgestas nn Investituuritüli – konflikt keisri ja paavsti vahel maavalduste küsimuses. Saksa keisrid olid isegi kirikust välja arvatud kuni 1122. aasta Wormsi rahuni. Hohenstaufeni keisrite ajal (11381254) suurendasid saksa vürstid veelgi oma mõjujõudu ida ja lõuna suunas Läänemere ristisõdade käigus. Põhja-Saksamaa linnad aga rikastusid Hansaliidu liikmetena.

13. sajandi keskel, kui Hohenstaufenite dünastia hääbus, tekkis mõneks ajaks – 25 aastaks interregnum ehk valitsejata aeg. Ükski valitseja ei suutnud ülal hoida seadusi või õigusi, aadlikud eirasid seadusi, röövrüütlid laastasid maad. Kuna keisrivõim ei kehtinud ja rüütlid omavahel jagelesid, oli vabalinnadel aega ja võimalust oma mõjuvõimu kasvatada. Nii sõlmisidki kaubalinnad kaitseliidu – Hansalinnade liidu. Lõpuks siiski leidus mees, kes sai riigi valitsemisega hakkama – Rudolf I ning pärast tema troonile asumist 1273 olid kõik Saksa keisrid Habsburgide, Wittelsbachide või Luxemburgide dünastiast.

Keiser Karl IV valitsemisajal (1346–1378) viidi SRPR keisririigi pealinna Prahasse ja põhiosa Tšehhi (Böömi)maale, Habsburgide dünastia esindaja Karl V (Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas, Saksa kuningas, Itaalia ja Napoli kuningas, Burgundia hertsog ja Austria ertshertsogi valitsemisajal (1519–1556) asus SRPR keisririigi pealinna Madridis ja põhikeskus Pürenee poolsaarel.

Reformatsioon

1517. aastal kirjutas Wittenbergis munk Martin Luther oma 95 teesi ning luterlus omas laia levikut Saksamaa vürstiriikides ning Rooma-katoliku kirikust eraldiseisev luteri kirik sai paljudes saksa vürstiriikides 1530. aastal õiguslikuks usutunnistuseks. Lahkarvamused usuküsimustes Rooma-katoliku kirikuga viisid Kolmekümneaastase sõjani (16181648), mis laastas Saksamaad. Kolmekümneaastase sõja lõpetas Vestfaali rahu 1648, keisiririik jagati de facto paljudeks (300) iseseisvateks vürstiriikideks.

Pärast 1740. aastat valitses Saksamaad duaalsus (kaksikmonarhia) – Austria Habsburgid ja Preisimaa kuningriik. Brandenburgi mark-Preisi kuningriiki valitses 1740. aastast kuningas Friedrich II, kes läks ajalukku kui Friedrich Suur. Saksamaa ühe kuurvürstiriigi esiletõusu aluseks oli Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi poolt 1618. aastal Poola kuningalt lääniks Preisimaa ühendamine Brandenburgiga ning tugeva sõjaväe ning hariduse arendamine (Halle ülikooli (1694) ja Teaduste akadeemia (1699) asutamine). Samuti oli Brandenburg-Preisimaa varjupaigaks Prantsusmaa hugenottidele ja teistele (Madalmaade) usuvähemustele, kes leidsid protestantlikul Preisimaal pelgupaiga. Brandenburgi-Preisimaa laienemine toimus ka Poola jagamiste käigus: 1772. aastal Ida-Pommeri, Warmia, Kulmimaa (Chelmnomaa) ja 1792. ning 1795. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Preisimaa kuningriik

Nimelt alates 1793. aastast oli Saksamaa mässitud esmalt koalitsioonisõdadesse, seejärel Napoleoni sõdadesse. Reinist lääne pool olevad alad kaotati Prantsusmaale. 1803. aastal viidi läbi territoriaalreform. Kirik kaotas palju privileege ja senised 289 pisiriiki koondati 112-ks suuremaks haldusüksuseks. Mõned nendest nagu Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg toetasid Napoleoni sõjas Austria vastu ja 1806 lakkas Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik olemast. Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg said kuningriigi õigused ning Napoleon lõi Jena jõe lahingus Preisimaad ja Prantsusmaa okupeeris riigi.

Restauratsioon ja revolutsioon (1814–1871)
Next.svg Pikemalt artiklis Põhja-Saksa Liit
Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa ühendamine

Peale seda kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee 1813. aastal Leipzigi all Rahvaste Lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.

Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35-st riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 18201830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.

Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.

Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.

Teine Saksa Riik (1871–1918)
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa Riik ja Saksa Keisririik

Uut keisiririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ning selle pealinnaks oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – Kleindeutschland ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama ka mõningaid kolooniaid väljaspool Euroopat.

Perioodil peale Saksamaa ühendamist, mida tunti ka Gründerzeit nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikest vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entante Cordiale'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhetele jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.

19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda väljapoole Euroopat ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini Konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "Suurte Jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.

Esimene maailmasõda
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda

Austria kroonprintsi mõrv 28. juulil 1914 vallandas Esimese maailmasõja. Saksamaa, osana ebaedukatest Keskjõududest, sai maitsta kaotusvalu Liitlasvägede käest. Seda ühes kõigi aegade verisemas kokkupõrkes. Novembris 1918 vallandus Saksa Revolutsioon ning keiser Wilhelm ja kõik saksa vürstid loobusid troonist. 11. novembril 1918 tegi vaherahu sõjale lõpu ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles Rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust, tööstust. Leping võeti Saksamaal vastu kui sõja jätk ning selle ränkus olevat otseselt seotud natsismi pea tõstmisega.

Weimari Vabariik (1919–33)
Next.svg Pikemalt artiklis Weimari vabariik

Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari Põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Peale kompartei loodi 1919. aastal ka Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei.

Et kogu riik kannatas Suure depressiooni – majanduslanguse – all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialtlevinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid kõigutasid noort demokraatiat. Dolchstoßlegende on poliitiline müüt, mis väidab, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja tänu Saksa revolutsioonile, mitte sõjalisele kaotusele. Teisest küljest, radikaalsed vasakpoolsed kommunistid, nagu näiteks Spartakusbund, oli tahtnud tühistada seda, mis neile tundus "kapitalistliku valitsusena" ning asemele panna Räterepublik – nõukogude vabariik. Mitu parteid suutis lüüa parlamendi vägesid ja toimus tuhandeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Tulemuseks olid parlamendi poolt hirmutatud valijad ning kõikjale külvatud vägivald ning viha rahva hulgas, kes kannatas töötuse ja vaesuse all. Pärast edutuid valitsuskabinette ei näinud president Paul von Hindenburg alternatiive ning oli parempoolsete nõuandjate poolt nurka surutud – ta nimetas 30. jaanuaril 1933 riigikantsleri ametisse Adolf Hitleri.

Kolmas Riik (1933–45)
Next.svg Pikemalt artiklis Kolmas Riik

27. veebruaril 1933 süüdati Reichstag põlema. Selle sündmuse tagajärjel välja antud dekreet tühistas suure osa Saksamaa kodanike põhiõigustest. Parlamendis vastu võetud aktiga anti Hitlerile täielik seadusandlik võim – ainult Sotsiaaldemokraatlik partei hääletas selle vastu. Kommunistidest parlamendisaadikud olid selleks ajaks juba vangistatud. Võimaliku vastupanu mahasurumiseks kasutas Hitler oma uut võimu ning kehtestas mõne kuuga totalitaarse tsentraliseeritud režiimi. Tööstuse jalule aitamisel keskenduti sõjaväe taasrelvastamisele. 1935. aastal võttis Saksamaa oma kontrolli alla Saar-i ning 1936. aastal Reinimaa (mõlemad piirkonnad olid Versaille rahuleppega kaotatud).

Paralleelselt armee taasrelvastumisega muutus Saksamaa toon välispoliitikas üha agressiivsemaks. 1938. aastal võeti oma kontrolli alla Austria (Anschluss), millele järgnes 1939. aastal Tšehhoslovakkia okupeerimine. Ettevalmistava sammuna Poola ründamiseks sõlmiti 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vastastikkuse mittekallaletungileping ehk nn Molotov-Ribbentropi pakt.

Teine maailmasõda
Next.svg Pikemalt artiklis Teine maailmasõda

1939. aastal kasvasid militarismist, natsionalismist ja territoriaalküsimustest tekkivad pinged, mis vallandusid 1. septembril välksõjas Poola vastu. Kaks päeva hiljem kuulutasid britid ja prantslased sakslastele sõja ning Teine maailmasõda oligi alanud. 22. juunil 1941 avas Saksamaa Idarinde tungides Nõukogude Liitu. Sellega oli mittekallaletungileping murtud. Peatselt pärast seda, kui Jaapan ründas Ameerikat Pearl Harbouris, kuulutas Saksamaa sõja ka USA-le. Sõda Euroopas lõppes 1945. aasta 8. mail kui Saksamaa kapituleerus.

Pärast sõda sai Saarland Prantsuse protektoraadiks 1947–56.

Natsi režiimi ajal hukati umbes 11 miljonit inimest, sealhulgas 4–6 miljonit juuti (holokaust). Kogu Euroopas on Teine Maailmasõda vastutav 35 miljoni surma eest.

Saksamaa kaotas sõja tagajärjel hukkunutena miljoneid sõdureid ja tsiviilisikuid, kokku ligi 10 miljonit inimest. Lisaks territoriaalsed kaotused. Teistest riikidest oli Saksamaale pagenud või välja saadetud pea 15 miljonit sakslast. Sõjas said kahjustusi pea kõik suuremad Saksamaa linnad.

Jagatud Saksamaa ja taasühinemine (1945–90)
Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa 1945–1949

Saksamaa tingimusteta kapituleerumine lõpetas Teise maailmasõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas määras Saksamaa edasise struktuuri. Potsdamis fikseeriti ka selle üksikasjad. Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude väegrupp Saksamaal

Külm sõda sai alguse Berliini blokaadist 1948, mis jaotas Saksamaa pealinna Berliini kaheks.

23. mail 1949. aastal kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR; Lääne-Saksamaa) ja 7. oktoobril 1949 idapoolses Saksa Demokraatliku Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, DDR). Seda nimetatakse Saksamaa lõhenemiseks.

Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja Varssavi pakti läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis 17. juunil 1953[7], suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini müüri. Müüri ehitamist alustati 13. augustil 1961.

Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. 1950 jõustus Marshalli plaani. Kui 1969 aastal valiti liidukantsleriks Willy Brandt, algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.

Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks NSV Liidus toimunud perestroika ja glasnost. 9. novembril 1989 langes Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.

Saksamaa taasühinemine
Next.svg Pikemalt artiklis Saksamaa taasühinemine

Alates ühinemisest on Saksamaa võtnud olulise rolli Euroopa liidus ja NATOs. Saksamaa on saatnud rahuvalvekorpuseid Balkanile ja osalenud sõjas Afganistanis ja Iraagis ning on pidanud luuresõda Talibani vastu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. eurostat.ec välja otsitud 27.11.10
  2. destatis.de välja otsitud 27.11.10
  3. cia.gov välja otsitud 15.11.10
  4. cia.gov välja otsitud 15.11.10
  5. cia.gov välja otsitud 15.11.10
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 cia.gov välja otsitud 15.11.10
  7. 17. Juni 1953 Bibliogr. database of the international literature

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]