Hjalmar Mäe

Allikas: Vikipeedia
Hjalmar Mäe
Sünniaeg 24. oktoober 1901
Sünnikoht Vladimiri vald, Harjumaa
Surmaaeg 10. aprill 1978
Erakond Rahvuslik Keskerakond
Amet Eesti Omavalitsuse juht (1941–1944)

Hjalmar Johannes Mäe (11. vkj) 24. oktoober 1901 Tuhala,[1] Vladimiri vald, Harjumaa10. aprill 1978 Graz, Austria) oli Eesti poliitik ja 19411944 Eesti Omavalitsuse juht.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hjalmar Mäe isa oli Mihkel Mäe ning ema Anna Maria Mäe (sündinud Oit). Hjalmar Mäe lõpetas Jakob Westholmi Gümnaasiumi Tallinnas, Vabadussõja ajal oli H. Mäe Nõmme kaitseliidus jaoskonnaülem.

H. Mäe õppis Berliini ülikooli, Viini ülikooli ja Innsbrucki ülikooli filisoofiateaduskonnas ning Viini ülikooli ja Grazi ülikooli õigusteaduskonnas. Ta promoveeriti 1927 Innsbruckis filosoofiadoktoriks (dr. phil.) kosmilise füüsika alal, 1930 promoveeriti Grazis riigiteaduste doktoriks (dr. rer. pol.) põhiseadusõiguse alal ning 1977 promoveeriti Innsbrucki ülikooli loodusteaduskonnas kulddiplomiga.

1921. aastal lennuväes aega teenides arvustas ta sõjaväe sisemist korda ja koosseisu ajalehes Vaba Maa[2]. Selle eest mõisteti talle kaks päeva aresti, millest vabanemiseks ta end teenistuskõlbmatuks tunnistada laskis.

Aastatel 1920–1921 töötas H. Mäe matemaatika-füüsika õpetajana Lenderi tütarlastegümnaasiumis Tallinnas, 1921. aastal kosmograafia lektorina Tallinna kolledžis, aastatel 1923–1924 matemaatika-füüsika õpetajana Rakvere tütarlastegümnaasiumis. Aastatel 1929–1934 oli H. Mäe linnanõunik ja linnakoolivalitsuse juhataja Nõmmel, samal ajal ka Eesti Üleriikliku Raadio Ühingu esimees, ajakirja "Raadio" toimetaja ja Ringhäälingu programmikomitee liige, Nõmme Rahvaülikooli juhataja, Hariduse- ja Rahvamajaseltsi esimees, Kaitseliidu propagandapealik, Noorte Kotkaste vanem, Noorseppade vanem.

1929. aastast alatest oli H. Mäe Kaupmeeste, töösturite, majaomanike ja teiste eraomandust pooldajate erakonna liige ja kandidaat 1929. aasta Riigikogu valimistel. Nimetatud erakond ühines hiljem Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. H.Mäe oli Rahvusliku Keskerakonna Harjumaa juhatuse liige ja kandidaat 1932. aasta Riigikogu valimistel.

Vabadussõjalaste liikumises[muuda | redigeeri lähteteksti]

H. Mäe astus Rahvuslikust Keskerakonnast välja protestiks rahvahääletusseaduse ja põhiseaduse rikkumisele erakonna juhi, riigivanem Jaan Tõnisson poolt. Samal päeval asus Eesti Vabadussõjalaste Liidu propagandajuhiks.

H. Mäe vangistati 12. märtsil 1934. aastal, sama aasta juunis vabastati ta ülemjuhataja otsusega vahi alt ja saadti elama Nõva valda Harjumaal[3]. 1935. aastal mõisteti ta sõjakohtu poolt aastaks tingimisi vangi. 8. detsembril 1935 oli ta ette nähtud vapside valitsuse haridusministriks, kuid eelmisel päeval vangistati ta uuesti süüdistatuna mässu kavatsemises, mõisteti 1936. aastal Kõrgema Sõjakohtu poolt kahekümneks aastaks sunnitööle.

H. Mäe vabanes 1938. aasta amnestiaseaduse alusel. Aastatel 1938–1940 oli H. Mäe kaubandusühingu "Dr. Hjalmar Mäe & Ko" omanik.

Eesti Vabastamise Komitee

Asutatud 1941
Laiali saadetud 1941
Peakorter Helsingi, Soome Vabariik
Liikmed Hjalmar Mäe
major Aksel Kristian
advokaat Karl Grau
dr. Aleksander Massakas
Valter Kotsar

Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Omavalitsus

Moodustatud 1941
Peakorter Tallinn
Piirkond Eesti kindralkomissariaat
Juhtkond Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe

H. Mäe põgenes 1940. aastal sakslaste ümberasumise abil võltsitud dokumente kasutades Saksamaale. 1941. aasta maikuu alul sõitis H. Mäe Helsingi, kus moodustas Eesti Vabastamise Komitee, mille esimeheks ta ka valiti. EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Juuni alguses pöördus ta Saksamaale tagasi.

22. juunil 1941 esitas H. Mäe Eesti Vabastamise Komitee esimehe ja Ajutise Valitsuse peaministrina Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja: esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel, teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa vägedele vangilangemisel või Saksa rindest ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.

Eesti Omavalitsuse juhina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Nõukogude sõja puhkemise järel nimetati H. Mäe Saksa riigi nõuandjaks Eesti küsimustes. 15. septembril 1941. aastal, pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt, nimetati ta Saksa vägede Põhjarinde Väegrupp Nord tagalastaabi poolt ametisse Eesti Omavalitsuse juhina.

5. detsembril 1941 allutati Eesti Omavalitsus ametisse asunud Eesti kindralkomissariaadile. Vaatamata nimetusele Eesti Omavalitsus, kuulus tegelik võim Eesti territooriumil Saksa Riigi Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi Ostlandi riigikomissariaadi alluvusse, mille esindajaks Eestis oli Eesti kindralkomissar Karl Litzmann.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Omavalitsus#Eesti Omavalitsuse tegevus

Saksa tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) tegevus Eestis lõpetati 18. septembril 1944. aastal. Sovetivägede sissetungil 1944. aastal lahkus Hjalmar Mäe laevaga Danzigi ning sealt asus ta hiljem Austriasse.

Hjalmar Mäe oli Rahvusvahelise Komitee Ida-Preisimaal Toimunud Bolševistlike Roimade Uurimiseks esimees[4].

4. jaanuaril 1945. aastal vabastati ta Eesti Omavalitsuse juhi ametikohalt.

1945 – 1978[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA sõjaväe sissetungil mais 1945 sõitis H.Mäe kindral George S. Pattoni peakorterisse Bambergis, kus esitas märgukirjad nõutades Saksamaal ja Austrias elavate eestlaste kaitse ja mitteväljaandmist Nõukogude Liidule ning Eesti sõdurite mittejälitamist lääneliitlaste poolt, kuna sõdurid olid tema poolt sundmobiliseeritud ja ametnikud täitsid vaid tema määrusi ja korraldusi - mõlema eest vastutab vaid tema üksi. Kindral Pattoni staap võttis tema märgukirjad vastu, H.Mäe ise aga vahistati. Ta oli sõjavangilaagris Freisingis, Moosburgis, Darmstadtis ja Ludwigsburgis, vabanes 1947. aasta alguses. H.Mäe osales Nürnbergi protsessis tunnistajana.

Aastetel 1948–1954 töötas H.Mäe ajakirjanikuna Austrias, seejärel 1954–1958 oli Omavalitsuste Liidu konsultant, 1958–1969 oli ametnik Steiermargi liidumaa valitsuses. Alates 1970. aastast pensionil ning samas tegev ka ajakirjanikuna ja publitsistina.

Hinnangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni hinnangul oli Hjalmar Mäe Eesti Omavalitsuse kõrgemasse juhtkonda kuuluvana koos Saksa ametiasutustega vastutav Saksa okupatsiooni ajal toime pandud kriminaalsete tegude eest ning kaudselt vastutav ka nende nõusolekul Saksa okupatsiooni ajal formeeritud sõjaliste üksuste ja politseipataljonide tegude eest väljaspool Eesti piire.

Komisjoni väitel:"Autonoomia võimaldas direktooriumil eelkõige säilitada need politseistruktuurid, kes tegid koostööd sakslastega Eesti juutide ja mustlaste vastu haarangute korraldamisel ja nende tapmisel ning nende eestlaste jälitamisel ja tapmisel, keda peeti okupeerijate vastasteks. Nimetatud politseistruktuurid liideti lõpuks Julgeolekupolitseiks. Samuti hõlmas direktooriumi tegevus eestlaste ebaseaduslikku värbamist sunnitööle või sõjaväeteenistusse Saksa armeesse."[5]

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu minu elu kuulub eesti rahvale, nii kuulub ka iga eestlase elu eeskätt eesti rahvale ja mitte temale endale. Need kohused on igal eestlasel täita, ja nõnda on ka minu kohuseks, hoolimata igasugustest isiklikest tunnetest, olla karm seal, kus see eesti rahva huvides on tarvilik, ja painduv seal, kus see eesti rahva huvides on kasulik.

Kõnest 22. juunil 1943 Tallinnas.

... meie kodumaa muutus sõja käigus teise võõra riigi poolt vallutatud, okupeeritud alaks. Olime kahe võitleva riigi vahele sattunud, mis meid sundis otsustama oma kodumaa eest võitlema, Eesti eest võitlema, milline võitlus nüüd veel raskem, sest puudusid täiesti 1939. aasta eeldused võitluseks. Me polnud enam ise võimelised oma kodumaa eest võitlema, võisime seda teha vaid koos teise riigiga. Meil oli valida: kas Nõukogude Vene poolel sakslaste, meie kodumaa okupantide vastu või Saksamaa poolel meie iseseisvuse kõrvaldanud Nõukogude Vene vastu. Rohkem valikut üldse polnud. Kui mõni mõtleks Inglismaale - Inglismaa oli Nõukogude Vene liitlane, Prantsusmaa samuti ja USA samuti - kõik need mõtted tähendasid vaid võitlust Nõukogude Vene poolel Saksamaa vastu. Kumb neist pooltest oli siis õige, kumb oli vale?

Kuidas kõik teostus: minu mälestusi, Stockholm 1993, lk 46

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hjalmar Mäe abiellus 29. detsembril 1938 Nõmme Rahu kirikus Erika Uhlbergiga.[6]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aeg ja vabadus. Vaba Maa, 9. juuli, 10. juuli ja 2. august 1921.
  • Kokkuseadnud H. J. Mäe. Ilmade ettekuulutamine: teaduslised ja praktilised ilma ettekuulutamise tundemärgid, Tallinn 1921
  • Über die Temperatursprünge in der Ostsee: (mit 4 Textfiguren): vorgelegt in der Sitzung am 12. Jänner 1928, ViinLeipzig 1928.
  • Dritter Weltkrieg droht?: eine politische Analyse unserer Zeit, Graz.
  • Drei Reden gegen den Kommunismus, Neuwied 1956.
  • Kuidas kõik teostus: minu mälestusi, Stockholm 1993; Tallinn 2005, ISBN 9949-13-038-7

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Ausus ja õiglus on nüüd meie avaliku elu lipukirjaks". Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr.14, 28. oktoober 1941, lk 2,3.
  • "Eesti Omavalitsuse juht kõneles Eesti noortele". Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr.58, 21. mai 1942, lk 2,3.
  • "Kui meie kõik mehiselt võitleme ja töötame, ei ole meil hädaohtu karta". Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr.92, 10. august 1944, lk 1.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. EAA.1215.1.122, lk. 29. (Sünninimi oli Hjalmar Johann)
  2. Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg, mehed, lennukid. 2001. Lk. 108
  3. Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 29. juuni 1934, nr. 75, lk. 3.
  4. Bolshevike veretööd Ida-Preisis. Eesti Sõna, 4. oktoober 1944, nr. 220, lk. 1.
  5. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon, II etapp – Saksa okupatsioon Eestis aastatel 1941–1944
  6. Dr. H. Mäe abiellus. Rahvaleht, 30. detsember 1938, nr. 250, lk. 7.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]