Hjalmar Mäe

Allikas: Vikipeedia
Hjalmar Mäe
Sünniaeg 24. oktoober 1901
Sünnikoht Vladimiri vald, Harjumaa
Surmaaeg 10. aprill 1978
Erakond Rahvuslik Keskerakond
Amet Eesti Omavalitsuse juht (1941–1944)

Hjalmar Johannes Mäe (24. oktoober, vkj 11. oktoober 1901 Tuhala,[1] Vladimiri vald, Harjumaa10. aprill 1978 Graz, Austria) oli Eesti poliitik, Eesti Omavalitsuse juht Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hjalmar Mäe sündis Mihkel Mäe ja Anna Maria Mäe (sündinud Oit) peres. Ta lõpetas Jakob Westholmi Gümnaasiumi Tallinnas. Oli Vabadussõja ajal Nõmme kaitseliidus jaoskonnaülem.

Hjalmar Mäe õppis Berliini ülikooli, Viini ülikooli ja Innsbrucki ülikooli filosoofiateaduskonnas ning Viini ülikooli ja Grazi ülikooli õigusteaduskonnas. Ta promoveeriti 1927. aastal Innsbruckis filosoofiadoktoriks (dr. phil.) geofüüsika alal ja 1930. aastal Grazis riigiteaduse doktoriks (dr. rer. pol.) põhiseadusõiguse alal. 1977. aastal hinnati teda Innsbrucki ülikooli loodusteaduskonna kulddiplomiga.

1921. aastal lennuväes aega teenides arvustas ta sõjaväe sisemist korda ja koosseisu ajalehes Vaba Maa.[2] Selle eest mõisteti talle kaks päeva aresti, millest vabanemiseks laskis ta end teenistuskõlbmatuks tunnistada.

Aastatel 19201921 töötas H. Mäe matemaatika ja füüsika õpetajana Lenderi tütarlastegümnaasiumis Tallinnas, 1921. aastal kosmograafia lektorina Tallinna kolledžis, aastatel 19231924 matemaatika ja füüsika õpetajana Rakvere Linna Tütarlaste Gümnaasiumis.

Aastatel 19291934 oli H. Mäe Nõmme linna nõunik ja koolivalitsuse juhataja , Nõmme Rahvaülikooli juhataja, Hariduse- ja Rahvamajaseltsi esimees, Kaitseliidu propagandapealik, Noorte Kotkaste vanem, Noorseppade vanem. Samal ajal oli ta ka Üleriikliku Eesti Raadioühingu esimees, ajakirja "Raadio" toimetaja ja Raadio Ringhäälingu programmikomitee liige.

1929. aastast alatest oli H. Mäe Kaupmeeste, töösturite, majaomanike ja teiste eraomandust pooldajate erakonna liige ja kandidaat 1929. aasta Riigikogu valimistel. Nimetatud erakond ühines hiljem Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. H. Mäe oli Rahvusliku Keskerakonna Harjumaa juhatuse liige ja kandidaat 1932. aasta Riigikogu valimistel.

Vabadussõjalaste liikumises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Protestiks rahvahääletusseaduse ja põhiseaduse rikkumise vastu Rahvusliku Keskerakonna juhi, riigivanem Jaan Tõnissoni, poolt astus H. Mäe erakonnast välja. Samal päeval sai temast Eesti Vabadussõjalaste Liidu propagandajuht.

H. Mäe vangistati 12. märtsil 1934. Sama aasta juunis vabastati ta kaitseväe ülemjuhataja otsusega vahi alt ja saadeti elama Nõva valda Harjumaal.[3] 1935. aastal mõisteti ta sõjakohtu poolt tingimisi aastaks vangi. 8. detsembril 1935 pidi ta tööd alustama vapside valitsuse haridusministrina, kuid vangistati päev varem uuesti süüdistatuna mässu kavatsemises ja mõisteti 1936. aastal Kõrgema Sõjakohtu poolt 20 aastaks sunnitööle.

H. Mäe vabanes 1938. aasta amnestiaseaduse alusel. Aastatel 19381940 oli H. Mäe kaubandusühingu "Dr. Hjalmar Mäe & Ko" omanik.

Eesti Vabastamise Komitee esimehena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabastamise Komitee

Asutatud 1941
Laiali saadetud 1941
Peakorter Helsingi, Soome Vabariik
Liikmed Hjalmar Mäe (esimees)
major Aksel Kristian
advokaat Karl Grau
dr Aleksander Massakas
Valter Kotsar

H. Mäe põgenes baltisakslaste järelümberasujana võltsitud dokumente kasutades 1941. aastal Saksamaale. 1941. aasta mai algul sõitis H. Mäe Helsingisse, kus moodustas Eesti Vabastamise Komitee, mille esimeheks ta ka valiti. EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Juuni alguses pöördus ta Saksamaale tagasi.

22. juunil 1941 esitas H. Mäe Eesti Vabastamise Komitee esimehe ja Ajutise Valitsuse peaministrina Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja. Esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr Aleksander Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel; teise märgukirjaga teatas, et Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neid Saksa vägedele vangilangemisel või Saksa rindest ületulekul mitte sõjavangideks lugeda, vaid vabaks lasta ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.

Eesti Omavalitsuse juhina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Omavalitsus

Moodustatud 1941
Peakorter Tallinn
Piirkond Eesti kindralkomissariaat
Juhtkond Hjalmar Mäe (juht)
Oskar Angelus
Alfred Vendt
Hans Saar
Otto Leesment
Oskar Öpik
Arnold Raadik

Saksamaa-Nõukogude Liidu sõja puhkemise järel nimetati H. Mäe Saksa riigi nõuandjaks Eesti küsimustes.

Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt nimetas Põhjarinde Väegrupi Nord tagala ülemjuhataja, jalaväekindral Franz von Roques, 15. septembril 1941 ametisse Eesti Omavalitsuse (Estnische Selbstverwaltung) Hjalmar Mäe juhtimisel.

Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941 allutati Eesti Omavalitsus ametisse asunud Eesti kindralkomissariaadile (Generalbezirk Estland). Vaatamata nimetusele Eesti Omavalitsus, kuulus tegelik võim Eesti territooriumil okupeeritud Ida-alade Riigikomissariaadi (Reichskommissariat Ostland) pädevusse, mille esindajaks Eestis oli Eesti kindralkomissar (Generalkommissar für Estland) Karl Litzmann.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Omavalitsus#Eesti Omavalitsuse tegevus

Saksa tsiviilvalitsuse – Eesti kindralkomissariaadi – tegevus Eestis lõpetati 18. septembril 1944. Nõukogude vägede sissetungimisel lahkus H. Mäe laevaga Danzigi ning hiljem sealt edasi Austriasse.

Hjalmar Mäe oli Rahvusvahelise Komitee Ida-Preisimaal Toimunud Bolševistlike Roimade Uurimiseks esimees.[4]

4. jaanuaril 1945 vabastati ta Eesti Omavalitsuse juhi ametikohalt.

Tegevus aastatel 1945–1978[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA vägede sissetungimisel Saksamaale 1945. aasta mais sõitis H. Mäe kindral George Pattoni peakorterisse Bambergis, kus esitas märgukirjad nõudega tagada Saksamaal ja Austrias elavate eestlaste kaitse ja mitteväljaandmine Nõukogude Liidule ning eesti sõdurite mittejälitamine lääneliitlaste poolt, kuna sõdurid olid tema, H. Mäe, korraldusel sundmobiliseeritud ja ametnikud täitsid vaid tema määrusi ja korraldusi ja mõlema eest vastutab seepärast tema üksi. Kindral Pattoni staap võttis tema märgukirjad vastu, H. Mäe ise aga vahistati. Ta oli sõjavangilaagris Freisingis, Moosburgis, Darmstadtis ja Ludwigsburgis ja vabanes 1947. aasta alguses.

Nürnbergi protsessil ei esitatud H. Mäele ühtegi süüdistust, teda kuulati üle tunnistajana.

Aastetel 1948–1978 elas ja töötas H. Mäe Austrias: alguses ajakirjanikuna (1948–1954), seejärel Omavalitsuste Liidu konsultandina (1954–1958) ja ametnikuna Steiermargi liidumaa valitsuses (1958–1969). Alates 1970. aastast oli ta pensionil, samal ajal tegev ka ajakirjanikuna ja publitsistina. Elu viimastel aastatel pani ta vana mehena kirja oma mälestused, mis ilmusid trükis 15 aastat pärast H. Mäe surma.[5]

Hinnangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni hinnangul oli Hjalmar Mäe Eesti Omavalitsuse kõrgemasse juhtkonda kuuluvana koos Saksa ametiasutustega vastutav Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud kriminaalsete tegude eest ning kaudselt vastutav ka Saksa okupatsiooni ajal vabatahtlikest moodustatud sõjaliste üksuste ja politseipataljonide tegude eest väljaspool Eesti piire.[6]

Eesti ajaloolased Herbert Lindmäe ja Peep Varju on Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töö tulemusi teravalt kritiseerinud: hukka saab mõista vaid neid kuritegusid, mis on vaieldamatult tõendatud;[7] igasugused oletused, arvamused ja komisjoni uskumised, millel ei ole tõenduslikku katet, on lubamatud; tegemist ei ole tõsiselt võetava uurimusega, vaid pigem ebateadusliku propagandistliku tekstiga, mis on eesti rahvast halvustav, tendentslik ning tõele mittevastav.[8][9]

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu minu elu kuulub eesti rahvale, nii kuulub ka iga eestlase elu eeskätt eesti rahvale ja mitte temale endale. Need kohused on igal eestlasel täita, ja nõnda on ka minu kohuseks, hoolimata igasugustest isiklikest tunnetest, olla karm seal, kus see eesti rahva huvides on tarvilik, ja painduv seal, kus see eesti rahva huvides on kasulik.

Kõnest 22. juunil 1943 Tallinnas.

... meie kodumaa muutus sõja käigus teise võõra riigi poolt vallutatud, okupeeritud alaks. Olime kahe võitleva riigi vahele sattunud, mis meid sundis otsustama oma kodumaa eest võitlema, Eesti eest võitlema, milline võitlus nüüd veel raskem, sest puudusid täiesti 1939. aasta eeldused võitluseks. Me polnud enam ise võimelised oma kodumaa eest võitlema, võisime seda teha vaid koos teise riigiga. Meil oli valida: kas Nõukogude Vene poolel sakslaste, meie kodumaa okupantide vastu või Saksamaa poolel meie iseseisvuse kõrvaldanud Nõukogude Vene vastu. Rohkem valikut üldse polnud. Kui mõni mõtleks Inglismaale - Inglismaa oli Nõukogude Vene liitlane, Prantsusmaa samuti ja USA samuti - kõik need mõtted tähendasid vaid võitlust Nõukogude Vene poolel Saksamaa vastu. Kumb neist pooltest oli siis õige, kumb oli vale?

Kuidas kõik teostus: minu mälestusi. Stockholm 1993, lk 46.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hjalmar Mäe abiellus 29. detsembril 1938 Nõmme Rahu kirikus Erika Uhlbergiga.[10]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Aeg ja vabadus". – Vaba Maa, 9. juuli, 10. juuli ja 2. august 1921.
  • Ilmade ettekuulutamine: teaduslised ja praktilised ilma ettekuulutamise tundemärgid. Kokkuseadnud H. J. Mäe. Tallinn, 1921.
  • Stud. astr. H. I. Mäe poolt esitatud aeroloogia observatooriumi kava [5]
  • Über die Temperatursprünge in der Ostsee: (mit 4 Textfiguren): vorgelegt in der Sitzung am 12. Jänner 1928, Viin–Leipzig 1928.
  • Dritter Weltkrieg droht?: Eine politische Analyse unserer Zeit, Graz.
  • Drei Reden gegen den Kommunismus, Neuwied 1956.
  • Kuidas kõik teostus: minu mälestusi. Stockholm 1993; Tallinn 2005. ISBN 9949-13-038-7

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. EAA.1215.1.122, lk 29. (Sünninimi oli Hjalmar Johann)
  2. Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg, mehed, lennukid. 2001, lk 108.
  3. "Eilsest tänaseni". – Rahvaleht, 29. juuni 1934, nr 75, lk 3.
  4. "Bolshevike veretööd Ida-Preisis". – Eesti Sõna, 4. oktoober 1944, nr 220, lk 1.
  5. Kuidas kõik teostus: minu mälestusi. Stockholm 1993; Tallinn 2005.
  6. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon. II etapp – Saksa okupatsioon Eestis aastatel 1941–1944 [1]
  7. Kilode viisi arhiividokumente andsid sama vastuse: Zuroffil pole tõendeid.[2] Eesti Päevaleht, 25. jaan 2003.
  8. Herbert Lindmäe. "Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile". [3] Kultuur ja Elu, 3/2011.
  9. Peep Varju. "Eesti rahva vastupanuvõitluse hindamine". [4] Kultuur ja Elu, 2/2013.
  10. "Dr. H. Mäe abiellus". – Rahvaleht, 30. detsember 1938, nr 250, lk 7.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Ausus ja õiglus on nüüd meie avaliku elu lipukirjaks". – Meie Maa nr 14, 28. oktoober 1941, lk 2 ja 3.
  • "Eesti Omavalitsuse juht kõneles Eesti noortele". – Meie Maa nr 58, 21. mai 1942, lk 2 ja 3.
  • "Kui meie kõik mehiselt võitleme ja töötame, ei ole meil hädaohtu karta". – Meie Maa nr 92, 10. august 1944, lk 1.
  • Voldemar Pinn. Kahe mehe saatus: Johannes Vares, Hjalmar Mäe. Haapsalu, 1994.
  • Elmar Nerep. "Millisest Pätsi volitusest kirjutas dr. Hjalmar Mäe?" – Eesti Päevaleht, 10. jaanuar 1979, nr 2, lk 3.
  • Külli Niidassoo. "Hjalmar Mäe ja Eesti Vabastamise Komitee". – Akadeemia, 1989, nr 12, lk 2512–2518.
  • Vaatleja. "Hjalmar Mäe "volitused"". – Teataja, 10. veebruar 1979, nr 3, lk 4.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]