Nõukogude okupatsioon Eestis

Allikas: Vikipeedia

Nõukogude okupatsioon Eestis ehk Vene okupatsioon oli aastatel 19181919, 19401941 ja 19441992 toimunud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimine Nõukogude Venemaa ning hiljem Nõukogude Liidu poolt. Ajaliselt võib jaotada selle kolmeks:

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919),
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991).

Aastatel 1918-1919 oli Eesti territoorium okupeeritud osaliselt. Okupatsioonivõimud moodustasid hõivatud territooriumil Eesti Töörahva Kommuuni. Okupatsiooni lõpetas Eesti Vabadussõda.

1. jaanuaril 1939. aastal oli Eesti Vabariigis 1 133 917 elanikku.

Aastatel 19401941 kestnud okupatsiooni ajal moodustasid okupatsioonivõimud Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi. Koos okupeerimisega annekteeriti moodustatud Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu. 1941. aastal asendus Nõukogude okupatsioon Eestis Saksa okupatsiooniga.

1. detsembril 1941. aastal registreeriti Eesti Kindralkomissariaadi territooriumil 1 017 475 elaniku.

1944 vallutasid Nõukogude väed Eesti territooriumi ning algas teine Nõukogude okupatsioon. Teise Nõukogude okupatsiooni lõpp on selgesti määratlemata. Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 1990. aasta 30. märtsil vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Otsuses nenditi, et Nõukogude Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates, 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de iure ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. 7. oktoobril 1992. aastal võttis Eesti Riigikogu vastu deklaratsiooni, et Eestis on põhiseaduslik riigikord taastatud. Samal ajal polnud Eesti võõrvägede kohaloleku tõttu täielikult suveräänne veel isegi 1994. aastal, mil Moskvas sõlmiti juulilepped vägede lõplikuks ja täielikuks väljaviimiseks. Tol hetkel viibis Eestis veel umbes 7000 Vene sõjaväelast. 31. augustil 1994 lahkusid viimased Venemaa väed endise Eesti NSV territooriumilt, kuid mitte 1944. aastal Venemaaga liidetud maa-aladelt. Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse toodud koloniistid pole tänaseni Eestist lahkunud.

Eesti Vabariigi okupeerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Eesti territooriumi okupeerimist NSV Liidu relvajõudude poolt 16.17. juunil 1940 asendati Eesti Vabariigi nimi nõukogude administratiiv- ja julgeolekuorganite kontrolli all läbiviidud ja kontrollitud esinduskogu - Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu poolt 21. juulil 1940 nimetusega Eesti NSV.

Formaalne inkorporeerimine NSV Liidu koosseisu toimus 6. augustil 1940 pärast Eesti NSV esindajate poolset sooviavaldust Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogus . Tegemist oli n-ö nukuvabariigiga, millel oli oma nukuparlament (Eesti NSV Ülemnõukogu) ja Moskva korraldusi täitev nukuvalitsus (Eesti NSV Ministrite Nõukogu). Sisuliselt ei olnud Eesti NSV näol tegu ei nõukogudele allutatud valitsemis- ega sotsialistliku ühiskonnakorra ega ammugi mitte demokraatliku vabariigiga, vaid okupantide relvajõu toel püsiva totalitaarse diktatuuriga, mida juhtis NLKP ja selle kohalik allorganisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.

Nõukogude võimu liberaliseerimise ja rahva surve mõjul asendas Eesti NSV Ülemnõukogu nimes "Eesti NSV" 8. mail 1990 nimetusega "Eesti Vabariik". Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kuulutati välja Eesti Kongressi ja EV Ülemnõukogu ühisavaldusega 20. augustil 1991.

23. augustil 1939 sõlmiti N Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping ehk Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salastatud lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe suurriigi vahel. Baltimaad peale Ida-Preisimaa ja Memeli jäid seejuures Nõukogude Liidu poliitilisse mõjusfääri.

Septembris 1939 koondati Eesti piiri lähistele suured Nõukogude väeüksused ning Eestile esitati ultimaatum, milles nõuti, et Eesti nõustuks oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaaside rajamist. Kartes sõja puhkemist ning lootes Nõukogude Liidu poolt pakutavatele tagatistele, sealhulgas lubadusele riigi siseasjadesse mitte sekkuda, võttis Eesti valitsus ultimaatumi vastu.

28. septembril 1939 sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping" , milles lepiti kokku Nõukogude Liidu sõjaväebaaside toomine Eestisse. Oktoobris toodi Eesti Vabariigi territooriumile esimesed 25 000 punaväelast. Peaaegu samal ajal Eestiga sai Nõukogude Liit ultimaatumi ähvardusel võimaluse baasid rajada ka Lätisse ja Leedusse. Kohalikel võimudel puudus reaalne kontroll riiki toodud Nõukogude väeüksuste tegevuse üle. Nõukogude Liit kasutas Eestisse rajatud baase muuhulgas peagi puhkenud Talvesõja käigus Soome ründamiseks.

1940. aasta alguseks oli punaväelasi Eestis juba üle 40 000. Piiride lähistele koondati veelgi suuremaid üksusi. Nõukogude ajakirjanduses algas kampaania Eesti vastu. 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare. 14. juunil algas täielik õhu- ja mereblokaad. Samal päeval tulistati alla Soome reisilennuk "Kaleva" TallinnHelsingi liinil.

16. juunil esitas Nõukogude Liit järjekordse ultimaatumi, ähvardades sõjaga. Ultimaatumis nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate Punaarmee üksuste riiki lubamist. Valitsus võttis ultimaatumi vastu ning astus seejärel tagasi. 17. juunil läks kogu Eesti territoorium Nõukogude väeüksuste kontrolli alla ning kindral Johan Laidoner kirjutas alla sellekohasele dokumendile Punaarmee väejuhatusega. Eestis hakkas paiknema kokku üle 115 000 Nõukogude sõduri.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt muutus Eesti alates 16.–17. juunist 1940 okupeeritud riigiks. 19. juunil saatis Nõukogude juhtkond Eestisse eriesindaja Andrei Ždanovi, kelle ülesandeks oli riigipöörre korraldada. Eesti Kaitseväelt võeti relvad, Kaitseliit saadeti laiali ning rahvakogunemised keelati. Nõukogude Liidu esindajad rõhutasid pidevalt võimalust minna üle avalikule terrorile. Toimusid arreteerimised. Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas algas Nõukogude võimudele sobiva nukuvalitsuse moodustamine.

21. juunil organiseeris Ždanov Tallinnas peamiselt Nõukogude Liidust kohale toodud osalejatega meeleavalduse, mille käigus dikteeriti president Konstantin Pätsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati kehtivat õigust rikkudes välja erakorralised Riigivolikogu valimised. Riigikogu teise koja Riiginõukogu moodustamine jäeti ära. Nõukogude võimu poolt organiseeritud Töötava Rahva Liidu poolt "võidetud" valimisi on kritiseeritud laialdaste rikkumiste pärast (muuhulgas valimistulemuste võltsimine ning vastaskandidaatide terroriseerimine). Valimised toimusid 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks[1] ja esitas NSV Liidu Ülemnõukogule palve võtta Eesti NSV vastu Nõukogude Liitu.[2]. Kogu maa nii linnas kui maal kuulutati 27. juulil 1940 riigi omanduseks. Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud ettevõtete ja kinnisvarade nimekirjad on avaldatud Eesti NSV Teatajas (1940–1941)[3]

Eesti Vabariigi annekteerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. augustil 1940. aastal esitasid soveti administratiiv- ja julgeolekuorganite kontrolli all läbiviidud valimiste tulemusena valitud sovetimeelse Riigivolikogu delegatsioon - esimees Johannes Vares-Barbarus, asetäitjad Neeme Ruus ja Johannes Lauristin, liikmed Juliana Telman, Georg Abels Moskvas avalduse Nõukogude Liidu Ülemnõukogule, kes võttis Eesti NSV koos Läti NSV ja Leedu NSV Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu vastu. Baltimaad olid täielikult annekteeritud ja inkorporeeritud.

Erinevad tõlgendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa ametlik seisukoht on, et 1940. aasta sündmusi Eestis ei saa nimetada okupatsiooniks, sest Nõukogude väed sisenesid Eestisse Eesti valitsuse nõusolekul vastavalt baaside lepingule. Pigem kasutatakse mõistet anneksioon. Samuti on Venemaal levinud seisukoht, et Eesti liitumine Nõukogude Liiduga oli Eesti rahva õiguspärane tahteavaldus, kuna vastava palve esitas Eesti Riigikogu. Eesti seisukoht omakorda on, et Venemaa 16. juunist alates Eestisse toodud täiendav väekontingent toodi Eestisse ultimatiivselt jõuga ähvardades, järgnevate päevade jooksul rikuti jämedalt mitmeid baaside lepingu punkte ning 1940. aasta Riigivolikogu valimised polnud vabad, toimusid jämedate seaduserikkumistega ja nende tulemused olid ilmselt võltsitud.

Next.svg Pikemalt artiklis juunipööre

1939.-1940. aasta sündmuste tõlgendamine ning sellest tulenevad võimalikud juriidilised ja moraalsed järeldused on pingestanud Eesti ja Venemaa suhteid alates Eesti taasiseseisvumisest.

Nõukogude okupatsiooni tagajärjed Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast okupeerimist panid NSVL võimud repressiivaparaati (NSVL NKVD ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat) kasutades Eesti territooriumil tsiviilelanikonna vastu toime inimsusevastaseid kuritegusid ja Teise maailmasõja ajal sõjakuritegusid ning rahvusvaheliste konventsioonide rikkumisi (sh. okupeeritud riigi elanike sundmobiliseerimine 1941 ja 1944–1991).

Veel tõi Nõukogude okupatsioon endaga kaasa massilise ümberasumise teistelt NSV Liidu aladelt Eestisse. Mitte-eesti elanikkonna plahvatuslikku kasvu ja selle tagajärgi on teinekord nimetatud ka tsiviilokupatsiooniks.

Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]