Nõukogude armee

See artikkel räägib relvajõududest; väina kohta vaata artiklit Punaarmee väin

---

Nõukogude Armee (Советская Армия) Nõukogude Liidu relvajõudude nimetusena võeti kasutusele veebruarist 1946. Nõukogude Armeesse kuulusid kõik väeliigid koos nende õppe- ja teaduslike uurimisasutustega välja arvatud Nõukogude Liidu Merevägi (Военно-Морской Флот).

Punaarmee (vene Красная Армия, õigemini Рабоче-Крестьянская Красная Армия, lühend РККА) ka Tööliste ja Talupoegade Punaarmee oli Nõukogude armee ametlik nimetus aastatel 1918–1946. Punaarmeesse ei kuulunud merevägi, lennuvägi, õhudessantvägi ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile alluvad NKVD väed. NSV Liidu kõigi relvastatud formeeringute üldnimetus oli NSV Liidu Relvajõud.

Punaarmee loodi Rahvakomissaride Nõukogu 28. jaanuari 1918. aasta dekreedi "Kohustuslikust sõjaväelisest väljaõppest" ("Об обязательном обучении военному искусству"). Esimesed Punaarmee väeosad moodustati punakaartlastest.

Juhid, juhtorganid ja organisatsioon

• Kaitse rahvakomissar/kaitseminister
  • Punaarmee/Nõukogude armee Kindralstaap, Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Kindralstaabi ülemate loend

Puna- ja nõukogude armee territoriaalne ülesehitus

Riigi territooriumi süstemaatilisemaks kaitseks sõjaväeringkondadeks kasutati ka Venemaa Keisririigis.

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium#Sõjaväeringkonnad.

Nõukogude Venemaa Kõrgeima Sõjanõukogu otsusega nr.23 31. märtsist 1918 likvideeriti vanad keisririigi sõjaväeringkonnad ning nende isikkosseisude ja territooriumite alusel (mis olid nõukogude võimu all Venemaa Euroopa osas) moodustati 6 sõjaväeringkonda:

Valgemere sõjaväeringkond Moskva sõjaväeringkond

Orjoli sõjaväeringkond Volgaäärne sõjaväeringkond

Uuraliäärne sõjaväeringkond Jaroslavli sõjaväeringkond

Sõjaväeringkonnad jagunesid valdade, maakondade, kubermangude ja ringkondade sõjakomissariaatideks. SvR allusid Punaarmee Peastaabile. SvR sõjakomissariaadi koosseisu kuulusid: sõjalis-ringkondlik staap. Staapi kuulusid administratiiv-, mobilisatsiooni-, majandusvalitsused, ning ringkondlikud valitsused: suurtükiväe, sõjalis-majanduslik, sõjalis-tehniline, sõjalis-sanitaarvalitsus ja agitatsiooni ja kasvatustööd läbiviivad agitatsiooni ja valgustusosakonnad.

SvR juhtis sõjakomissar,kes määrati ametikohale Vabariigi Sõjarevolutsiooninõukogu poolt ning oli kõrgeim sõjalise võimu esindaja ning kõigi sõjavägede, sõjaväeasutuste ja ettevõtete juht antud piirkonnas, armeekomandöri õigustes. Sõjakomissaril oli 2 abi, kellest üks tegeles ringkonnas "kultuurilis-valgustustöö"ga.

Vene SFNV RKN otsusega määrati 4. mail 1918 kogu riigi territooriumi jagamist svr-deks (Lääne-Siberi SR; Kesk-Siberi SR; Ida-Siberi SR; PÕhja-Kaukaasia SR; Turkestani SR; Uurali SR), kuid neid moodustati siiski vaid nõukogude võimu all olevatel territooriumitel Petrogradi SR, Lääne SR, Kiievi SR, Harkovi SR, Odessa SR, Volgatagune SR, Põhja-Kaukaasia SR ja Siberi SR.

Pärast Vene kodusõja lõppu 1923. aastal SvR arvu vähendati 6-le ning jäid ainult: Moskva SR, Petrogradi SR, Volgaäärne SR, Lääne-Siberi SR, Põhja-Siberi SR, Põhja-Kaukaasia SR ja Ukraina SR ja 1924. aastal läbiviidud reorganiseerimise tulemusena oli kõrgeimaks võimuks Svr piires Sõjaväeringkonna Revolutsiooniline Sõjanõukogu, kuhu kuulusid ülemjuhataja ja 2 liiget. SvR RSN juures täidevsaatva organina SvR Staap.

 Pikemalt artiklis Leningradi sõjaväeringkond#Juhtkond ja organisatsioon

Nõukogude Armee aastapäev

Punaarmee päeval 23. veebruaril 1918 toimus esimene massiline vabatahtlikkuse alusel punaarmeelaste võtmine Punaarmeesse Petrogradis ja Moskvas. Samuti loetakse seda päeva Punaarmee esimese lahingu päevaks Keiserliku Saksamaa vägedega, kus toimus esimene relvakonflikt seni takistamatult Pihkva suunalt Petrogradi suunal pealetungi arendanud saksa vägedega.

Nõukogude ajal tõlgendati seda, kui võitu Saksa vägede üle Narva all, kuid lahing Narva all toimus 28. novembril 1918 ja 23. veebruaril toimusid tegelikkuses kohaliku tähtsusega lahingud Punaarmee ja saksa armee vahel Pihkva piirkonnas.

Punaarmee loomine

Peale 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ning bolševike võimuhaaramisel olulist rolli mänginud sõja lõpetamise ning sõjavägede demobiliseerimislubaduste täitmist lagunes Ajutise Valitsuse sõjavägi ning rinnetel tekkis anarhia. Kaotati sõjaväeline distsipliin ning sõjalisi küsimusi otsustasid sõdurite nõukogud ning väeosade juhid "VALITI" endi seast.

Sõjaväeosade moodustamise aluseks oli vabatahtlik liitumine, kui palgaarmeesse, sõdurid olid täielikul ülalpidamisel ning said 50 rubla tasu, mis tõusis 18. aasta keskel 150 rublale, pereinimesed said 250 rubla. Maikuuks 1918. aastal oli sellisel vabatahtlikkuse printsiibi alusel Nõukogude Venemaa Punaarmee suuruseks 306 060 inimest.

1918. aasta esimesel poolel hakkas Venemaa Nõukogude Vabariik sõjakomissar Lev Trotski juhtimisel taastama sõjaväge, kasutades selleks Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee 22. aprillil 1918 dekreeti "Kohustuslikust sõjaväelisest väljaõppest" ("Об обязательном обучении военному искусству") ja dekreeti 29. maist 1918 "Sunduslikust teenistusse asumisest Töölis-Talupoegade Punaarmeesse" (О принудительном наборе в Рабоче–Крестянскую Красную армию), mille kohaselt kõik tsaari-Venemaa ohvitserid olid kohustatud ilmuma teenima Punaarmeesse, tabatud mitteilmujaid karistati punase terrori korras Sõjatribunalide poolt mahalaskmisega. Bolševikud organiseerisid erikomisjoni Lev Glezarovi juhtimisel. Komisjoni töö tulemusel võeti kuni augustini 1920 "sõjaliste spetsialistidena" Punaarmee teenistusse 10 300 endist tsaariarmee ohvitseri, 214 000 allohvitseri, ning mõned kindralid – 200 000 tsaariarmee ohvitserist oli 75 000 Punaarmee teenistuses. Teenistusse Punaarmees sunniti vana Venemaa Keisririigi 775 kindralit ja 1726 kindralstaabi ohvitseri. Vana keisriarmee ohvitserkond moodustas 85% rinnete juhatajatest; 82% armeede juhatajatest; 90% armeede staabiülematest; 70% diviiside ülematest. Teenistusse Punaarmees sunniti ka kaks keisririigi sõjaministrit Aleksei Polivanov ja Dmitri Šuvajev ja Kerenski valitsuse sõjaminister Аleksandr Verhovski. 75 000 Punaarmee teenistusse asunud kindralstaabi ohvitserist oli 8 000 vabatahtlikku liitujat, 49 000 sundmobiliseeritud ja ülejäänud sunnitud astuma Punaarmeese pärast vangilangemist Punaarmee vastaste poolelt.

6. septembril 1918 moodustati Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu Lev Trotski juhtimisel. Trotski asetäitjaks sai endine tsaariarmee polkovnik lätlane Jukums Vācietis, kes sai ka esimeseks Punarmee ja nõukogude relvajõudude ülemjuhatajaks. Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Ülevenemaalise Peastaabi ülemaks määrati komissari kontrolli all endised keisriarmee kindralstaabi ohvitserid.

Esialgne kavatsus formeerida Punaarmee vabatahlikuse alusel kasutades loosungit "Sotsialistlik Isamaa on hädaohus!" ("Социалистическое Отечество в опасности!") luhtus. Punaarmee formeerimiseks mindi kiiresti üle mobilisatsioonile. Samuti keelati endiste säilinud tsaariarmee polkude (nagu Preobraženski, Semjonovi jt polk) laialisaatmine. 29. mail 1918 kuulutati välja üldine sõjaveäekohustus 18–40 aastastele meestele. 1918. aasta suvel muudeti väeosa komandörid määratavateks, seni oli komandöri kohatäitja olnud väeosa poolt valitav.

Samuti oli tähtis Punaarmees välja antud korraldus komandöride käskude vastuvaidlematuks täitmiseks. Enne selle korra sisseviimist arutati komandöri käsku koosolekul ja hääletati selle poolt või vastu. Komandöride kui "sõjaliste spetsialistide" lojaalsuse kontrolliks moodustati väeosades komissari ametikohad. Suuremate väeosade juhatus toimus kolmiku – väeosa juht, staabiülem ja komissari juhtimisel, ainult vanade sõjaväespetsialistide korraldused ilma komissari nõusolekuta ei olnud kehtivad. Desertöörluse, maradöörluse ja käskude mittetäitmise puhul karistati kohapeal mahalaskmisega.

Väljaõppega sõjandusspetsialistide naasemine (surmaähvardusel) Punaarmeesse võimaldas ka endiste tsaariarmee ohvitseride juhtimisel, kuid komissaride kontrolli all, saavutada võit Venemaa kodusõjas.

Venemaa kodusõja ajal oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee koosseisus: 5. armee; 8. armee; 15. armee;

Sõjaväekohustus Nõukogude Liidus

Sõjaväeteenistusse kutsuti valikuliselt 21 aastaseid mehi. Sõjaväeteenistuse läbis umbes kolmandik kutseealisi. Üldist sõjaväkohustust peale Venemaa kodusõja lõppu kuni 1. septembrini 1939 Nõukogude Liidus ei olnud. 28. septembril 1922 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu vastu dekreedi, mille kohaselt olid kõik Vene NFSV meeskodanikud sõjaväekohuslased, kuid määratleti täiendusena ka isikute kategooriad, kes ei kuulunud sõjaväeteenistusse kutsumisele.

Peale 19. augusti 1939 poliitbüroo salajst istungit kokkukutsutud NSV Liidu Ülemnõukogu 4. erakorraline istungjärk võttis 1. septembril 1939 vastu seaduse üleüldisest sõjaväekohustusest, viies sõjaväekohustuse alampiiri 18 aastale. Kohustusliku ajateenistuse aeg jäeti kaheks aastaks. Uue seaduse alusel kutsuti teenistusse kolme aastakäigu mehed, kelle teenistusaeg pidi lõppema 1941 aasta septembris. Sama seadusega kehtestati ka alampolkovniku auaste., .

13. märtsil 1940 võttis poliitpüroo vastu otsuse, partei kõigi nomenklatuurtöötajate atesteerimise ja neile sõjaväeliste auastmete andmise kohta. Selle otsuse alusel muutus kogu Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei poolsõjaväelaslikust sõjaväestatuks. Selle otsuse alusel atesteeriti 99 000 nomeklatuurpoliittöötajat.

Punaarmee suurus

Üks tipphetki oli 1920. aasta alguseks, kui Punaarmee oli kodusõja kõige karmimate ja ulatuslike lahingute käigus kasvanud suuruseni 64. laskur- ja 14. ratsaväediviisi, mis moodustaid 16. armeed. 1. oktoobril 1920. aastal kuulus Punaarmeesse 2 361 000 inimest, (Lääne- ja Edekarindel 581 000); tööarmeedes 159 000, reservarmeedes 391 000, ja sõjaväeringkondade alluvuses 2 587 000, kokku – 5 498 000 inimest. Peale kodusõda koondati Punaarmeed järsult. Sõjaväe suurus küll vähenes 1922. aasta alguseks 2 500 000-le ja 1. augustiks 920 000 inimeseni, kuid diiviiside arvu suurendati 1923. aastaks 100-ni. Diviisid muudeti territoriaalseteks staapideks, mis on nagu karkass, mis vajadusel täidetakse reservist kutsutud sõduritega.

1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest. 1930. aastast hakkas Punaarmee täitma territoriaalseid diviise kaadri ja sõduritega. 1937. aastaks olid üle poole diviisidest kaadriga komplekteeritud. 1938. aasta lõpuks olid kõik olemasolevad diviisid kaadriga komplekteeritud. Augustis 1939 oli Punaarmeel komplekteeritud 96 laskurdiviisi ja 1 motoriseeritud laskurdiviis. 19. augustil 1939 oli neis 2 miljonit meest. 19. augustil 1939 kirjutati alla käskkirjad uute laskurdiviiside moodustamisest numbritega 101...186, mida ka sptembris moodustama hakkati. Kuigi numeratsioonis oli ka mõningaid tühemike, mis täideti hiljemalt 1940 aasta juuniks.

1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja läänepiiril 756 suurtükipolku.

1939. aasta juunis oli Nõukogude Liidus 144 välisuurtükiväepolku. Agusti otsusega suurendatakse nende arvu 341, kuid enne veel kui nende komplekteeerimine lõppeb kirjutab Stalin 13. septembril 1939 alla uuele suurendamisele 577-ni. 21. juuniks 1941 ületab komplekteeritud suurtükipolkude arv 900. Kasv aga jätkus. Siin ei ole arvesse võetud rannakaitsesuurtükiüksusi ega väeosade koosseisus olevaid suurtükkipatareisid, samuti ei ole siin arvestatud NKVD alluvuses komplekteeritavaid suurtükkipolkusid. Aastatel 1939–1940 sai punaarmee 82 000 suurtükki ja miinipildujat. 1941 aastal olid Punaarmee relvastuses uusimad mudelid, mis olid oma omadustelt maailma parimad ja jäid selleks kuni sõja lõpuni. Nende seas oli ka M-30 haubits kaliibriga 122 mm, mis loodi 1938 ja katsetati Halhõn goli lahingutes, M1-20 152 mm haubits-kahur ja Br-2 152 mm kahur. M1-20 kahuri mürsk kaalub 43,6 kg ja Br-2 mürsk 48,8 kg.

1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga. Tankidiviisidest oli moodustatud 29 mehhaniseeritud korpust 1000 tanki igaühes. 21. juunil 1944 oli 1000 tanki kolmel korpusel, 800–900 tanki neljal, 500–800 tanki üheksal ülejäänud 13 korpusel oli 100–400 tanki. See on ainult tankikorpustes olev tankide arv, peale selle diviiside ja eraldiseisvate tankipolkude tankid. .

22. juunil 1941 oli punaarmeel komplekteeritud ja lahinguvalmis 31 armeed. neist 16 seisid Vene-Saksa piiril, 5 Vene-Jaapani piiril ning ülejäänud komplekteeritud teise ešeloni armeed olid teel läänepiirile dislotseerumistähtajaga 10. juuli 1941. 16 armeest läänepiiril oli standardse komplektatsiooniga ainult mõni üksik enamus olid komplekteeritud löögiarmeedeks, st liidetud 1...3 tankikorpust suurendatud suurtükkiväge ja jalaväge. 9. ja 12 armee olid aga täielikult hiigelmoodustised. 9. armeel oli ainuüksi tanke 3800, peaaegu samapalju, kui Hitleril üldse.

Tehtud oli kõik ettevalmistused veel 28 armee moodustamiseks. Lennuväemarssal S. Krassovski kirjeldab 22. juuni sündmusi Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas. Kohe, kui teatati sõja puhkemisest, hakkati formeerima 55. armeed.

• 1923 – 550 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1927 – 586 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1933 – 885 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1937 – 1 110 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1938 – 1 513 000 sõdurit ja ohvitseri
• 19. august 1939 – 2 000 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1. jaanuar 1941 – 4 207 000 sõdurit ja ohvitseri
• 21. juuni 1941 – 5 500 000 sõdurit ja ohvitseri.
• 29. juuni 1941 – 10 800 000 sõdurit ja ohvitseriseitsme – esimese sõjapäeva jooksul kutsuti lisaks neile, kes juba olid armeesse 5 300 000 sõdurit ja ohvitseri, kuid siin tuleks lahutada Punaarmee seitsme esimese sõjapäeva kaotused. Septembrini 1941 langes vangi umbes 3 900 000 – 4 200 000 sõdurit ja ohvitseri, pealeselle langenud.

Peale selle olid NKVD väed: valve-, konvoi-, piirivalve- ja operatiivväed 3 armeed. Peale selle ka õhudessantvägi 10 korpust neist viis lahinguvalmis ja merevägi.

Nelja sõjaaasta jooksul võeti Punaarmeesse 29 400 000 sõdurit ja ohvitseri. Seega mobiliseeriti alates 1939 aasta augustist Punaarmeesse 34 900 000 ja ei demobiliseeritud sõja lõpuni 1945 rivikõlbulike. Punaarmee suurus sõja ajal ei ületanud ühelgi hetkel 5,5 miljonit.

1970ndatel oli Nõukogude Armees 4 200 000 – 4 500 000 sõdurit ja ohvitseri.

Punaarmee väeosade standardkoosseis 1941. aastal

• Laskurdiviis
  • 3 laskurpolku
  • 1 välisuurtükipolk
    • 14438 sõdurit ja ohvitseri
    • 558 autot
    • 16–70 tanki
    • soomukit
    • 54 tankitõrjesuurtükki
    • miinipildujat

• motoriseeritud diviis
  • 3 laskurpolku
  • 1 välisuurtükipolk
    • soomukit
    • autot
    • 275 tanki

• tankidiviis
  • 375 kerget, keskmist või rasket tanki
  • soomukit
  • veoautot

• ratsaväediviis
  • ratsaväelast
  • 64 tanki

• lennuväediviis
  • 200–400 lennukit

• • välisuurtükiväepolk
    • 24–36 122–152 mm suurtüki, kõrgema ülemjuhatuse reservi polkudel kuni 48 suurtükki

• • tankitõrjepolk
    • 66 tankitõrjesuurtükki nende hulgas ka 107 mm kahurid
    • autot
    • vedukit

Nõukogude armee sõjaväeringkonnad ja väegrupid 1991. aastal

• Nõukogude väegrupp Saksamaal, (Группа Советских Войск в Германии);
• Põhja väegrupp, (Северная Группа Войск);
• Keskväegrupp, (Центральная Группа войск);
• Lõuna väegrupp, (Южная Группа Войск);

Valgevene sõjaväeringkond, (Белорусский ВО); Karpaatia sõjaväeringkond, (Прикарпатский ВО); Kiievi sõjaväeringkond, (Киевский ВО); Odessa sõjaväeringkond, (Одесский ВО); Leningradi sõjaväeringkond, (Ленинградский ВО); Balti sõjaväeringkond, (Прибалтийский ВО); Moskva sõjaväeringkond, (Московский ВО); Uurali sõjaväeringkond, (Уральский ВО);

Volgaäärne sõjaväeringkond, (Приволжский ВО); Siberi sõjaväeringkond, (Сибирский ВО); Kesk-Aasia sõjaväeringkond, (Среднеазиатский ВО); Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond, (Северо-Кавказский ВО); Taga-Kaukaasia sõjaväeringkond, (Закавказский ВО); Turkestani sõjaväeringkond, (Туркестанский ВО); Baikali sõjaväeringkond, (Забайкальский ВО); Kaug-Ida sõjaväeringkond, (Дальневосточный ВО).

Vaata ka

• Punakaart
• Punaarmee Kindralstaap
• Nõukogude armee Eestis
• Eestimaa Punaarmee
• Metgetheni veresaun

Kirjandus

• "Võõrväed Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil", Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun. Sentinel 2006 Tallinn

Välislingid

• Viktor Suvorov: Inside the Soviet Army
• 1939 aasta Punaarmee välimäärus