Eesti venelased

Allikas: Vikipeedia
Venelaste osakaal maakonniti (2010).

Eesti venelased on Eesti suurim rahvusvähemus: Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 24,8% Eesti püsielanikkonnast, arvuliselt 321 198[1]. Usuliselt kuuluvuselt on Eestis elavad venelased kõige sagedamini õigeusulised.


Eestis elavate venelaste taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis elavate venelaste taust erineb nii päritolult kui ka poliitiliselt.

  • Vanemad vene kaupmehesuguvõsad on Eestis elanud juba Liivi sõja aegadest saadik või isegi enne seda.
  • Suuremal hulgal jõudis venelasi Eesti- ja Liivimaale pärast seda, kui Eesti Põhjasõjas 1710. aastal Vene võimu alla läks. Eestisse asus nii Vene ametnikke kui ka õigeusu vaimulikke.
  • Vene vanausulised saabusid Eestisse 18. sajandil, kui neid Venemaal pärast Vene õigeusu kiriku reformi taga kiusati. Eestis asustasid nad Peipsi järve äärsed alad, mistõttu neid nimetatakse peipsivenelasteks. Kuna selle rahvusrühma traditsiooniliste tegevusalade hulka kuuluvad kalapüük ja sibulakasvatus, kutsutakse neid rahvasuus sibulavenelasteks.[2] Eesti vanausuliste peamisteks asualadeks Peipsi järve ääres on Mustvee linn ja Raja küla, Kallaste linn, Kolkja-Kasepää-Varnja külad ning Piirissaar.
  • 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja ajal saabus Eestisse hulk põgenikke, sealhulgas vene intellektuaale, võimu haaranud bolševike poliitilisi vastaseid (näiteks Viktor Tšernov[3]), ülikooli õppejõude ja kirjanikke (näiteks Igor Severjanin). Pärast Loodearmee desarmeerimist jäid siia ka paljud endise Loodearmee sõdurid ja ohvitserid.
  • 1940. aasta juunipöörde järel, eriti aga pärast Teist maailmasõda tõi Nõukogude Liit Eestisse ohtralt tööjõudu (eelkõige töölisi) kõikjalt üle NSV Liidu. Suurem osa neist olid rahvuselt venelased. Samuti tulid paljud pereliikmed järele oma siinsetele sugulastele. Sellised okupatsiooni ajal ebaseaduslikult Eestisse toodud kolonistid moodustavadki suurema osa Eesti venelastest.[4]
  • Kui Eesti taasiseseisvudes Nõukogude armee väeosad siit lahkuma hakkasid, jäid Eestisse mitmed erusõjaväelased ja nende perekonnad. Siiajääjaid oli Vene sõjaväelaste seas kuni viimaste üksuste lahkumiseni Eestist. Ehkki Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepingu järgi pidid kõik 1994. aasta 26. juuli seisuga Vene sõjaväe isikkoosseisu kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed Eestist lahkuma, oli ka nende seas inimesi, kes ühel või teisel põhjusel (näiteks abielu Eesti kodanikuga) võisid Eestisse jääda.[5] Osa neist saab Venemaalt sõjaväepensioni, enne 26. juulit 1994 erru läinuid Venemaa toetada ei pruugi.
  • Nõukogude ajal sündis Eestis tuhandeid venelasi, neile ja nende lastele on Eesti sünnikoht ning enamasti pole nad Venemaal kunagi elanud.
  • Vähemal määral on venelasi Eestisse elama asunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Eesti on muutnud atraktiivseks suhteliselt paremal järjel majandus ja kõrgemad palgad, viimastel aastatel ka kuulumine Euroopa Liitu. Raskuste tõttu alaliste elamislubade ja veel enam kodakondsusega on uusimmigrante Venemaalt saabunud siiski võrdlemisi vähe.

Venelaste lahkumine pärast iseseisvuse taastamist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimase kahekümne aastaga on Eestist lahkunud vähemalt 140 000 mitte-eestlast, suuremalt jaolt venelased.[6]

Venelaste suhtarv Eesti rahvastikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1881 3,3%
  • 1897 4,0%
  • 1922 8,2%
  • 1934 8,2%
  • 1959 20,07%
  • 1970 24,68%
  • 1979 27,91,%
  • 1989 30,33%
  • 1997 28,2%[7]
  • 2000 25,63%
  • 2011 24,8%

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]