Georg Ots
 |
See artikkel on lauljast; laeva kohta vaata artiklit Georg Ots (laev). |
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
| Georg Ots | |
|---|---|
| Sünninimi | Georgi Ots |
| Sündinud | 21. märts 1920 Petrograd, Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik |
| Surnud | 5. september 1975 (55-aastaselt) Tallinn, Harju maakond, Eesti |
| Stiil(id) | klassikaline muusika |
| Amet(id) | ooperilaulja |
| Hääleliik | bariton |
| Tegev | 1941-1975 |
Georg Ots (21. märts 1920 Petrograd – 5. september 1975 Tallinn) oli eesti laulja.
Sisukord |
Pere ja noorus[muuda]
Georg Otsa ema oli Lydia Ots ja isa Karl Ots ning Georgil oli ka õde Maret.
Ots lõpetas Tallinna Prantsuse Lütseumi 1938. aastal.
Georg Ots Teises maailmasõjas[muuda]
Õppis Tondi sõjakoolis ja teenis lühikest aega Eesti merejõududes. Ots omandas insenerihariduse 1941. aastal. Sõjasuvel 1941 mobiliseeriti Ots Punaarmeesse ja viidi evakuatsiooni korras meritsi Tallinnast Leningradi.
Georg alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Jaroslavlis, kus sõja ajal moodustati Eesti Kultuuribrigaadid Nõukogude tagalas.
Lauljakarjäär[muuda]
Aastal 1944 alustas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis, kus tema õpetajaks oli Tiit Kuusik. Samaaegselt töötas ta koorilauljana Rahvusooperis Estonia.
Esimeseks etteasteks ooperisolistina oli väike osa Jevgeni Oneginis 1944. aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperi hinnatuim solist. Estonia laval laulis ta alates 1951. aastast kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse.
Tema repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago, Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski "Colas Breugnon"'is, kaksikroll Cervantes/Don Quijote Leigh' muusikalis "Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini "Deemonis".
Mitmete eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale.
Tema loomingutee üheks tippsaavutuseks oli Imre Kalmáni opereti "Tsirkuseprintsess" ainetel Lenfilmi stuudios valminud film "Mister X". Sellest alates hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Venemaa, ka tema plaadid osteti poest kiiresti ära. Eesti kinoajalukku kirjutas Georg Ots ennast filmiga "Kolme katku vahel" (Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel), mängides selles Tallinna kroonikut ja pastorit Balthasar Russowit.
Ta oli suurepärane eesti laulude interpreteerija, aga ta esitas unustamatult ka Franz Schuberti, Modest Mussorgski, Pjotr Tšaikovski ja paljude teiste heliloojate loomingut.
Noil aegadel oli Nõukogude artistide reisimine välismaale praktiliselt võimatu, seetõttu jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks. Siiski, lisaks Nõukogude Liidule õnnestus Georg Otsal esineda ka mõnes Euroopa riigis, eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes.
Tunnustused[muuda]
Georg Otsale omistati 1960. aastal Nõukogude Liidu rahvakunstniku nimetus, mis oli tol ajal kõrgeim tunnustus loomeinimesele.
1950. ja 1952. aastal sai Georg Ots tolleaegse NSV Liidu kõrgeima riikliku preemia Stalini preemia laureaadiks.
1964. aastal sai temast spordiühingu "Kalev" auliige.
1968. aastal tunnustati teda Nõukogude Liidu riikliku preemiaga.
Georg Ots oli autasustatud ka Lenini ordeniga, Tööpunalipu ordeniga ja ordeniga Austuse märk.
Georg Ots valiti Eesti NSV saadikuks NSV Liidu IX Ülemnõukogu (1974–1979) koosseisus.
Isiklikku[muuda]
Georg Ots ema oli Lydia Ots (neiuna Viikholm, 1898–1988) ja isa tunnustatud tenor Karl Ots (1882–1961), kes suri kopsuvähki 1961. aastal.
Georg Otsa õde Maret Purde sündis 1927.
Georg Ots oli kolm korda abielus:
- 1. kord 1941 Margot Laanega (1941); Margot põgenes läände
- 2. kord 1944–1964 Asta Otsaga (sündinud Saar), kelle isa oli tuntud ajakirjanik, kupletist, följetonist ja kloun Hendrik Saar ning kellega tal sündisid tütar Ülle Malken ja poeg Ülo Ots ning oli kaks kasupoega Jüri ja Hendrik
- 3. kord (1964–1975) Ilona Otsaga (sündinud Noor), kellega sündis tütar Marianne
Georg Ots suri väidetavalt ajukasvajasse.
Mälestuse jäädvustamine[muuda]
Georg Otsa auks anti 1996. aastal väikeplaneedile "1977 QAI" nimi "3738 Ots".
Tema nime kannab ka Georg Otsa tänav Tallinnas, mis asub Estonia teatri ja Tallinna Reaalkooli vahel.
2005. aastal lavastati Georg Otsa eluloo teemal muusikal "Georg".
5. oktoobril 2007 esilinastus mängufilm "Georg" Georg Otsa elust.
Maja Kaarli puiestee 5, kus Georg Ots elas, on tähistatud Otsa bareljeefi ja mälestustahvliga.
Aastatel 1985–1998 toimusid Georg Otsa muusikapäevad[1].
Aastatel 1980–2002 sõitis Tallinna-Helsingi liinil Georg Otsa järgi nime saanud reisiparvlaev.
Viited[muuda]
Kirjandus[muuda]
- Helga Tõnson, "Georg Ots" (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1975; teine, täiendatud trükk 1976; vene keeles 1981
- Kulle Raig, "Saaremaa valss: Georg Otsa elu". Varrak, Tallinn 2003; raamat ilmus esmalt soome keeles ("Saarenmaan valssi: Georg Otsin elämäkerta", 2002) ja autor tõlkis selle ise eesti keelde
Välislingid[muuda]
- Ilmar Palli. Asta ja Georg Otsa tütar: Isa ei hüljanud mind kunagi Maaleht, 23. juuli 2009
- Biograafia ESBL-is
- Georg Ots andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
