Bengt Gottfried Forselius

Allikas: Vikipeedia
Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi Harju-Madisel.

Bengt Gottfried Forselius (1660? – november 1688) sündis Harju-Madise pastori Johann Haquinus Forseliuse pojana, õppis Tallinna gümnaasiumis[1] ja sai juristihariduse Wittenbergi ülikoolis. Pärast Eestimaale naasmist, asus ta koos Risti koguduse vaimuliku Gabriel Herliniga viimase asutatud talurahvakoolis Risti kirikumõisas (Aru mõis) lapsi häälikumeetodil lugema õpetama.

Mõjutusi oli ta saanud Jan Amos Komensky omal ajal Euroopas tuntuks saanud uudsetest pedagoogilistest vaadetest (lihtsam lugemaõppimise meetod ilma tähenimesid üksikult lugemata). Komensky pani aluse klassitunni süsteemile, töötas välja õppetunni metoodika alused ning pooldas näitlikustamist õppetöös. Tema põhiteos "Didactica magna" ilmus 1656. aastal.

1684. aastal organiseeris Forselius Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari (Forseliuse seminari), et ette valmistada eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid (arvatavasti Rootsi riigi toetusel). Kuna ka Lätis organiseeriti taoline õppeasutus, võis nende ettevõtmiste toetajaks olla kindralsuperintendent Fischer. Forselius kasutas seminaris oma aja kohta uudseid õppemeetodeid. Ilmselt oli selleks ajaks olemas ka tema aabits (ei ole küll säilinud, isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust - ilmselt ilmus selline aabits 1685 või 1686. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust.

Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. aastal koos oma ärksamate kasvandikega Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi. Forselius oli Eestis rahvakooli algataja, kelle pingutuste viljana hakkas taas levima lugemisoskus. Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Nii esitab ta rea ettepanekuid kirjaviisi lihtsustamiseks, soovitades:

  • välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z;
  • pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes);
  • jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn;
  • kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat;
  • jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha.

Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu, sest arvati, et teksti pühakspidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ning mõistlikum on piirduda varasema tuttava kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt oli praktiseeritud juba lõunaeestilises "Wastses Testamendis" (1686).

Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. aastal leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult), oli usulise sisuga, näiteks põhjaeestiline aabitsatekst:

sest min-na an-nan hen-nast / min-no ih-ho ning Hin-ge / om-ma kun-nin-gast / Ül-le-mad ning Wan-ne-mad keik ris-ti rah-wast / min-no sug-gu ning Wös-sa / ning keik me min-nul on sin-no jum-ma-lik-ko hool-de ning kät-te;
  • Lõunaeestiline aabitsatekst:
sest min-na an-na hen-dä / min-no ih-ho nink Hen-ge / nink kik me min-nul om sin-no kät-te. sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur-ri Wain-lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men.

Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis - teda võib pidada vana kirjaviisi loojaks. See aga ei tähendanud mingit kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust.

  • Veel Forseliuse aabitsa keeletarvitusest:
komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga;

sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap. käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku; olevikus eituspartikkel ep, kuid verbil pole pöördelõppu, nt ep ol-le, sin-na ep pea.

Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge.

  • Vana kirjaviisi põhimõtted:
h ei ole enam vokaalipikendusmärk, vaid märgib vastavat häälikut;
rõhulises kinnises silbis märgitakse pikad vokaalid kahe tähega, nt need, meel;
rõhulises lahtises silbis vokaalid ühe tähega, seda ka pika vokaaliga lõppevates ühesilbilistes sõnades, nt hä, päle;
rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märgib järgnev kahehordne konsonant, nt ärra, suggu, sinna, sina;
sõna lõpus konsonant ühe tähega, nt pätük, pap;
sõna lõpul lahtises silbis o u asemel, nt tulgo, pörgo;

Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel.

17. sajandi 80. aastatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud raamatutes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid, mida Johann Fischer toetas. See kutsus esile opositsiooni Põhja-Eesti vaimulikkonnas. Uuendatud kirjaviisis kirikuraamatutest kaevati koguni Rootsi kuningale, mille tulemusena osa selliseid raamatuid keelati.

Forselius hukkus tormis Läänemerel, olles tagasiteel oma õpilaste kirjaoskust demonstreerivalt visiidilt Rootsi kuninga juurde.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Forseliuse õppimist seal on oletatud.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]