Sakala

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib muinasmaakonnast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Sakala (täpsustus).

Muinas-Eesti maakonnad

Sakala oli 13. sajandi Muinas-Eesti tähtsamaid maakondi (provincia), mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (Saccala, Sackala).

Läti Henrikul seostub Sakala eelkõige sakalaste vastupanu juhi Lembitu Lõhavere (Leole) linnusega.

Erinevalt mõnest teisest Eesti maakonnast Sakala nime vanadelt maakaartidelt ei leia. 18. sajandi alguses on Võrtsjärve ja Liivi lahe vaheline piirkond märgitud Estonia Propria nime all, mõnel kaardil aga osana Järvamaast.

Sakala piirid ja jaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muinas-Sakala piire teada ei ole.

Suurematest linnustest on Liivimaa kroonikas seostatud sakalastega Leole, praegune Lõhavere Navesti (Palajõe) ääres Suure-Jaani kandis ja Viljandi (Viliende) ning Aliste piirkond (provincia Alistegunde), hilisem Halliste kirikukihelkond.

Põhjas piirnes Sakala Raul Vaiksoo, Andres Adamsoni jt arvates Alempoisi ja Nurmekunnaga.

Idas oli looduslikuks piiriks Võrtsjärv.

Lõunas võisid Sakala alad ulatuda lõuna poole XXI sajandi alguse Eesti-Läti piiri üle Ruhja (Rūjiena) kuni Asti (Burtnieku) järveni välja, piirideks liivlaste Metsepole ja lettide Talava.

Läänes on looduslikuks piiriks väheasustatud Soomaa, mis ei välista sakalaste asuala sellest põhjas või lõunas kuni mereni välja.

Rootsiaegsetel maakaartidel jäävad Sakala järglase Estonia Propria piiresse Põltsamaa (muistne Mõhu-Moka kihelkond), Tori, Pärnu põhjas, Liivi lahe rand läänes, lõunas ulatub piir peaaegu Salatsi jõe ja Asti järveni, kuid siis teeb nõgusa kaare kuni Valgani välja.

Idas on piiriks Võrtsjärv ja Väike-Emajõgi.

Raul Vaiksoo oletab, et Sakala kihelkondadeks olid Leole, Viljandi, Paistu, Tarvastu, Helme, Karksi, Alistegunde ja läänepoolne Saarkunda. Seda kinnitab liivlaste antud mandrieestlaste nimi saarli.

Muistse Sakala pinnal moodustati pärast vallutamist kirikukihelkonnad Paistu-Paystele, Suure-Jaani-Walle, Tarvastu-Tarwis, Viljandi-Fellin, Helme-Helmet, Karksi-Karkus, Ruhja-Ruien, võib-olla ka Härgmäe-Ermes).

Tollase tava järgi asutati ühe muinaskihelkonna kohale üks või enam kirikukihelkondi.

Kirjandus

  • Liivimaa Henriku kroonika, Tallinn, 1982.
  • J.G.Schreibern, Die Hertzoghümer Curland und Liefland, ca 1749.
  • August Vind, Livoniae et Curlandiae Ducatus cum Insulis, ca 1756.
  • Erik Dahlberg, Nova et Accvrata Orbis Arctoi Tabvla Geographica, 1667.
  • Raul Vaiksoo, Aja Lugu, TEA, 2011.
  • Eesti aastal 1200, Argo, Tallinn, 2003.
  • Ducatuum Livoniae et Curlandiae, Petri Mortier, 1705+.