Ukraina

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; jõelaevade kohta vaata artiklit Bulgarija ja artiklit Ukraina (1952).

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Ukraina
ukraina Україна
(Ukrajina)
Ukraina lipp Ukraina vapp
Ukraina lipp Ukraina vapp
Ukraina asendikaart
Riigihümn Štše ne vmerla Ukrajina
(Ще не вмерла Українa)
Pealinn Kiiev
Pindala 603 700 km²
Riigikeel(ed) ukraina
Ametlik(ud) keel(ed) ukraina keel[1][2]
Rahvaarv 45 372 700 (1.01.2013)
Rahvastikutihedus 76 in/km²
President Oleksandr Turtšõnov (kohusetäitja)
Peaminister Arseni Jatsenjuk
Iseseisvus 24. august 1991
SKT 106,11 miljardit USA dollarit (2006)
SKT elaniku kohta 2830 USA dollarit (2006)
Rahaühik grivna (UAH)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .ua
ROK-i kood UKR
Telefonikood 380

Ukraina on riik Ida-Euroopas, Mustast merest ja Aasovi merest põhja pool. Ukraina piirneb Rumeenia ja Moldovaga edelas, Ungari ja Slovakkiaga läänes, Poolaga loodes, Valgevenega põhjas ja Venemaaga idas. Pindalalt (603 628 km²) on Ukraina 45. riik maailmas ja suurim tervikuna Ida-Euroopas asuv riik (Venemaa on suurem, kuid asub suuremalt osalt Aasias).[viide?]

2001. aastal elas Ukrainas üle 48,4 miljoni inimese, 2012. aasta 1. septembril Ukraina statistikaameti andmeil 45 559 058. Rahvaarvult on Ukraina 29. riik maailmas.[viide?]

Riigi pealinn on Kiiev, riigikeel ukraina keel. 2001. aastal oli Ukraina elanikest 77,8% ukrainlased. Suur osa Ukraina elanikest on õigeusklikud.[viide?]

Ukraina on unitaarriik, riigikorralt poolpresidentaalne vabariik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on Ukrainas lahutatud. Ukraina jaguneb 27 haldusüksuseks: 24 oblastiks, 2 riikliku alluvusega linnaks (Kiiev ja Sevastoopol) ja 1 autonoomseks vabariigiks (Krimm).

Ukrainast lõunasse jäävad Must ja Aasovi meri. Maismaapiir on Ukrainal Venemaa, Valgevene, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Moldovaga.

Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. 2011. aastal oli Ukraina SKP 327,94 miljardit USA dollarit (ligi 7198 dollarit elaniku kohta). Ukraina rahaühik on grivna. 2011. aasta keskmine kurss oli 7,9 grivna 1 USA dollari eest.

Riigi iseseisvus kuulutati välja 24. augustil 1991. Sellele eelnenud 69 aasta vältel kuulus Ukraina Nõukogude Liitu.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurem osa Ukrainast asub Ida-Euroopa lauskmaal, mida katavad viljakad tasandikud ja stepid.

Ukraina lääneosas asuvad Podoolia kõrgustik, Volõõnia kõrgustik ja osa Ida-Karpaatidest. Seal on ka Ukraina kõrgeim tipp Goverla (2060 m). Krimmi poolsaarel asuvate Krimmi mägede kõrgeim tipp on Roman Koš (1545 m).

Ukrainale kuulub suurim saar Mustas meresDžarõlgatš.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina lõunapiiriks on 2782 km Musta mere ja Aasovi mere rannikut. Suuremad jõed Dnepr, Desna ja Dnestr suubuvad Musta merre. Edelapiiril Rumeeniaga voolab 54 km ulatuses Doonau.

Floora[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karpaatides kasvavad Euroopa ühed viimased ürgmetsad, need kuuluvad UNESCO maailmapärandi hulka. 16% Ukrainast on kaetud metsadega, peamised puud on pöök, mänd, kask, lepp, haab, tamm, saar ja vaher.

Ukraina rahvuslill on päevalill.

Fauna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukrainas on kohatud 132 liiki imetajaid ja 424 liiki linde, neist 270 pesitsevaid. Mustas meres leidub 4 liiki delfiine.

19. sajandil suri välja metshobune tarpan. Suurtest kiskjatest leidub Karpaatides karu ja ilvest.

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukrainas on mitukümmend rahvusparki. Vanim neist on 1980 asutatud Karpaatide rahvuspark. Vanim looduskaitseala on 1921 loodud Askania-Nova looduskaitseala.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina Ülemraada ehk Verhovna Rada.

Riigikord ja valitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigipea[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina riigipeade loend

Esinduskogu – Ülemraada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina Ülemraada (Ülemnõukogu)

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina suurimad linnad on pealinn Kiiev, tööstuskeskused Dnipropetrovsk, Harkiv ja Donetsk, sadamalinnad Odessa ja Mõkolajiv.

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina linnade loend

Ukraina on jaotatud 24 oblastiks (область; oblast), üheks autonoomseks vabariigiks (автономна Республіка; avtonomna respublika) ja kaheks keskalluvusega linnaks (місто; misto).

Pärast NSV Liidu lagunemist on Ukraina ja Venemaa Föderatsioon vaielnud Sevastoopoli linna ja Krimmi poolsaare (endise NSV Liidu Musta mere laevastiku tugibaasi) kuuluvuse üle. Varema Venemaale kuulunud Krimmi andis 1954. aastal Ukrainale üle Nikita Hruštšov. 1991. aasta detsembris hääletati Krimmis Ukraina iseseisvuse poolt, kuid juba 1992. aastal algatasid kohalikud venelased kampaania Krimmi tagastamiseks Venemaale. 1997. aastal sõlmitud Vene-Ukraina sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga tunnustas Venemaa Ukraina piire ja territoriaalset puutumatus, ent ka pärast seda on Vene poliitikud korranud nõudmisi Krimmi üleandmiseks Venemaale.[3][4]

Ajaloolised piirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina keele emakeelena rääkijate osakaal piirkonniti.

Rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvaloenduse järgi elas 5. detsembril 2001. aastal Ukrainas 48 457 100 inimest.

Statistikaameti andmetel elas Ukrainas 1. jaanuaril 2008. aastal 46 372 700 inimest, sealhulgas oli linnaelanikke 31 668 800 inimest ja maaelanikke 14 703 900 inimest ning 1. jaanuaril 2012. aastal 45 633 600 inimest.

  • 1990 – 51,94 miljonit inimest
  • 1991 – 52,06 miljonit inimest
  • 1992 – 52,24 miljonit inimest
  • 1993 – 52,11 miljonit inimest
  • 1994 – 51,73 miljonit inimest
  • 1995 – 51,30 miljonit inimest
  • 1996 – 50,82 miljonit inimest
  • 1997 – 50,37 miljonit inimest
  • 1998 – 49,92 miljonit inimest
  • 1999 – 49,43 miljonit inimest
  • 2000 – 48,92 miljonit inimest
  • 2001 – 48,46 miljonit inimest[5]
  • 2001 – 48 923 200 inimest
  • 2002 – 48 457 100 inimest
  • 2003 – 48 003 500 inimest
  • 2004 – 47 622 400 inimest
  • 2005 – 47 280 800 inimest
  • 2006 – 46 929 500 inimest
  • 2007 – 46 646 000 inimest
  • 2008 – 46 372 700 inimest
  • 2009 – 46 143 700 inimest
  • 2010 – 45 962 900 inimest
  • 2011 – 45 778 500 inimest

(aasta lõpu seisuga)

Rahvuslik koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aasta rahvaloenduse andmeil oli 77,8% Ukraina elanikest ukrainlased.

Suurim vähemusrahvus Ukrainas on venelased (2001. aasta seisuga 17,3%). Ülejäänud vähemusrahvuste osakaal on märksa väiksem (valgevenelased 0,6%, moldaavlased ja krimmitatarlased 0,5%, bulgaarlased 0,4%, ungarlased, rumeenlased ja poolakad 0,3%, juudid, armeenlased, kreeklased ja tatarlased 0,2%, muud 1,2%).

Ukraina alad on ajaloos olnud korduvalt jagatud eri riikide, peamiselt Poola, Venemaa ja NSV Liidu vahel. Nõukogude võimu aastail arendati Ukrainas eelkõige maavarade kaevandamist ja rasketööstust, mille tarvis loodud suurettevõtetesse suunati Ukrainasse töölisi ja spetsialiste kogu Nõukogude Liidust. Selle tagajärjel on tööstuslikus Ida-Ukrainas märksa rohkem venelasi kui põllumajanduslikus lääneosas, kus domineerivad ukrainlased. Samuti on Krimm valdavalt venelaste asuala.

Ajalooliselt silmapaistev vähemus on ka krimmitatarlased. 1944. aastal küüditati Krimmis elanud tatarlased Kesk-Aasiasse, tagasi hakkasid nad tulema alles 1990. aastatel. Nüüdseks on Krimmis tatarlasi umbes 250 000–300 000, ligikaudu 100 000 on jäänud Kesk-Aasiasse. Samas ei ole kodumaale naasnud krimmitatarlastele tagastatud konfiskeeritud vara, see tõstab aga rahvaste vahelisi pingeid.[3][4]

Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina maaväed koosnevad kolmest operatiivalluvusega armeedegrupist (endiste Kiievi, Karpaatia ja Odessa sõjaväeringkondade baasil) – "Põhi" (staap Tšernigivis), "Lääs" (staap Lvivis) ja "Lõuna" (staap Odessas). Relvajõud koosnevad 5 armeekorpusest, 16 diviisist ja 11 üksikbrigaadist.

Sisejulgeolek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukraina Rahvuslik julgeoleku- ja kaitsenõukogu, Ukraina Presidendi juures asuv poliitilise analüüsi- ja prognoosikeskus, Ukraina Kaitseministeeriumi Luure Peavalitsus, Ukraina Julgeolekuteenistus, Ukraina Välisluureteenistus, Ukraina Maksumiilits, Ukraina Rahvuslik Juurdlusbüroo (НБР), Ukraina SM Eriotstarbeline miilits, Ukraina Riiklik informatsiooni tehnilise kaitse teenistus, Riigipiirikaitse Operatiivjälitusvalitsus.

Ukraina majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metallurgiakombinaat Mariupolis Donetski oblast.
Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina majandus

Põllumajanduspiirkonnana oli Ukraina tähtis juba Tsaari-Venemaa jaoks. Nõukogude ajal oli Ukraina NSV suuruselt teise majandusega liiduvabariik NSV Liidus, sealne tööstus ja põllumajandus mängisid Nõukogude plaanimajanduses tähtsat rolli. Nõukogude riigi lagunedes läks Ukraina üle turumajandusele.

Üleminekuaeg oli Ukraina jaoks raske. Kui 1991. aastal võitles valitsus esmatarbekaupade defitsiidiga, siis järgnevail aastail oli probleemiks hüperinflatsioon: 1993. aastal püstitas Ukraina maailmarekordi inflatsioonis aasta kohta. Toetused riigiettevõtetele ja põllumajandusele neelasid suure osa riigi eelarvest, kohati levis barterkaubandus. Struktuursete majandusreformide ja privatiseerimise toel saadi siiski jagu suuremast osast probleemidest.

Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. Riigis on laiaulatuslik rasketööstus, Ukraina on üks suuremaid metallirafineerijaid Ida-Euroopas. Arenenud on kõrgtehnoloogiline tootmine, sealhulgas IT. Ukrainas valmistatakse pea kõiki transpordivahendite liike, areneb ka kosmosetööstus ning Ukrainal on oma kosmoseagentuur.

Energiaallikad imporditakse peaaegu täielikult, nafta- ja gaasivarustuses sõltub Ukraina Venemaast; see on tinginud ka riikidevahelisi probleeme. 25% tarbitavast maagaasist toodab Ukraina ise, 30% tuleb Venemaalt ning 40% Kesk-Aasiast Venemaa kaudu, samas liigub 85% Vene gaasist Euroopasse Ukraina kaudu. 2007. aastal tuli Ukrainas toodetavast energiast 47,4% söest ja gaasist, 47,5% tuumajaamadest ning 5% hüdroelektrijaamadest. Neli tegutsevat tuumaelektrijaama asuvad Kuznetsovskis, Enerhodaris, Južnoukrainskis ja Netišõnis.

Euroopa riikide seas on Ukraina turistide külastuste arvult 8. kohal. Turismi soosib Ukraina mitmekesine loodus: Karpaadid on populaarsed suusatajate, matkajate, jahimeeste ja kalastajate seas, Musta mere rannikul aga asuvad tuntud kuurordid, näiteks Jalta. Mitmekesise ajaloo tõttu on Ukrainas huvitav arhitektuur, omapärase kultuuriga linnadena on Kiievi kõrval tuntud ka Lviv ja Odessa. Ukrainas on rikkalik köök, millest on ülemaailmselt tuntud näiteks borš, vareenikud ja kapsarullid (golubtsõ), kiievi kotlet, kartulikotletid, soolapekk ja pipraviin; samuti kasvatatakse seal viinamarju ja valmistatakse veini.

Suurem osa Ukraina ekspordist läheb Euroopa Liitu ja SRÜ riikidesse. Suurimad firmad kuuluvad börsiindeksisse PFTS, nendega kaubeldakse Ukraina börsil.

Maailmapank liigitab Ukraina keskmise sissetulekuga riikide hulka. Riigi majanduses nähakse tugevat arengupotentsiaali, mis aga saab realiseeruda ainult ulatuslike majandus- ja juriidiliste reformide toel. Ehkki 1990. aastate alguse majanduslangusest saati püsib Ukraina majandus suhteliselt stabiilne, pidurdavad selle arengut monopolid rasketööstuses, infrastruktuuri ja transpordi nõrkus, korruptsioon ja bürokraatia. 2011. aastal oli Ukraina SKP 327,94 miljardit USA dollarit (ligi 7198 dollarit elaniku kohta).

Ukraina rahaühik on grivna. 2011. aasta keskmine kurss oli 7,9 grivnat 1 USA dollari eest.

Ukraina kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viktor Vasnetsovi maal "Rüütel ristteel" (1878).
Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina kirjandus
Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina muusika

Ukraina kultuur on kujunenud Ida ja Lääne vastasmõjus. Paljugi sellest on ühine teiste slaavi rahvastega, eelkõige venelastega. Lisaks keelelisele sarnasusele tugevdas sidemeid ka Ukraina pikaajaline kuulumine Vene võimu alla, mistõttu ukrainakeelse kultuuri areng oli pikka aega pärsitud.

Ukraina arhitektuurile, kirjandusele, muusikale ja rahvakommetele on avaldanud tugevat mõju ka riigis valitsev õigeusk. Nii on näiteks soorollid Ukrainas tänini traditsioonilisemad ja vanavanemad mängivad lastekasvatuses suuremat rolli kui Läänes.

Ukraina kirjandus sai alguse juba 11. sajandil, pärast Kiievi-Vene ristimist. Toonane kirjandus oli peamiselt liturgiline ning kirjutatud kirikuslaavi keeles. Iseseisev kirjandus arenes Ukrainas 14.–16. sajandil, suuresti Poola ja Vene mõju all. Suulise kirjanduse arengut mõjutas kasakakultuuri väljaarenemine, kus sündis uut laadi eepiline luule. 17.–18. sajandil oli ukraina keeles avaldamine keelatud, keelu kadudes sündis 18. sajandi lõpuks ka modernne ukraina kirjandus. 1830. aastail arenes Ukraina romantism, mille üks tuntumaid esindajaid oli rahvuslik luuletaja ja maalikunstnik Tarass Ševtšenko.

1863. aastal keelati Venemaal täielikult ukrainakeelsete teoste trükkimine. See sundis ukraina kirjanikke kas avaldama oma teosed vene keeles või trükkima neid piiri taga, Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias. Nii tuntaksegi mitmeid ukraina autoreid, teadmata alati, et nad on pärit Ukrainast – üks selliseid on Nikolai Gogol. Keeldu ei tühistatud ametlikult, kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni ja bolševike võimuletulekut muutus see tähtsusetuks. Ukraina kirjanduse õitseng kestis 1930. aastateni, mil Jossif Stalin kehtestas Nõukogude kunstis ja kirjanduses sotsialistliku realismi ainuvalitsuse. Täielikult taastus Ukraina kultuurielu sellest alles pärast riigi iseseisvumist 1991. aastal.

Ukraina on tuntud spordiriik, Nõukogude ajal esindasid paljud ukrainlased rahvusvahelistel võistlustel NSV Liitu. Tuntud on näiteks kergejõustiklane Sergei Bubka, jalgpallurid Oleg Blohhin ja Ihor Belanov. Tänapäeva sportlastest on kuulsad poksijad Vitali ja Volodõmõr Klõtško. 2012. aastal võõrustas Ukraina koos Poolaga Euroopa meistrivõistluseid jalgpallis.

Religioon Ukrainas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ukrainas, umbes 80 protsenti elanikkonnast tunnistab religioonina õigeusku, riigis tegutseb viis erinevat õigeusu kirikut, millest suuremate koguduste hulgaga ja ametlikult 35 miljoni järgijaga kirik kuulub Moskva patriarhaadi oosseisu. Lisaks tegutseb Ukrainas ka uniaadikiriku Ukraina Kreekakatoliku Kirik, mis 1596. aasta Bresti uniooniga tunnustas katoliku kiriku teoloogilisi põhimõtteid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiievi-Vene (1054–1132).
Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina ajalugu

Ukraina territooriumil moodustus esimene slaavlaste riik – Kiievi-Vene Suurvürstiriik, 9. sajandil. 11. sajandi keskpaigas osalisvürstide omavaheliste võimuvõitluste pärast riik lagunes ja seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide iseseisvumise tulemusena kujunes iseseisev Lääne-Euroopale orienteeritud Kiievi vürstiriik.

Kiievi vürstiriik eksisteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääne-slaavi päritolu elanikkonnaga; aastatel 14711654, kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi koosseisus Rzeczpospolita riiki.

1657–1667 Vene-Poola sõja tulemusel Ukraina liideti Andrussovo rahulepinguga Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jagati eri riikide vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks sai aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman (1687–1709) Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

1917. aasta veebruari ja oktoobrirevolutsiooni järel püüdsid ukraina rahvuslased kehtestada rahvusriiki Ukraina Rahvavabariiki, kuid Ukrainas toimunud Saksa okupatsiooni, Nõukogude okupatsiooni ja Nõukogude-Poola sõja tulemusena ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Nõukogude Venemaa ja Poola vahel.

1939. aastal alanud Teise maailmasõja alguses NSV Liidu kallaletungiga Poolale okupeeriti Poola riigi koosseisus olnud Ukraina alad ja moodustati NSV Liidu koosseisus Ukraina NSV.

Teise maailmasõja käigus okupeeris Saksamaa Ukraina ning Nõukogude väed hõivasid Ukraina uuesti 1944. aastal.

Ukraina iseseisvus taas 24. augustil 1991. aastal pärast NSV Liidu lagunemist.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

49.830.83333333