Paju lahing
| Paju lahing | |||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa Eesti Vabadussõjast | |||||||||
 Paju lahingu skeem. |
|||||||||
|
|||||||||
| Osalised | |||||||||
 Eesti |
 Nõukogude Läti Nõukogude Venemaa |
||||||||
| Väejuhid | |||||||||
| Hans Kalm Julius Kuperjanov Johannes Soodla |
Aleksandr Remezov Gustavs Mangulis Emīls Vītols |
||||||||
| Jõudude suurus | |||||||||
| 683 meest | 1200 meest | ||||||||
| Kaotused | |||||||||
| Langenud 156 | Langenud 300 | ||||||||
Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Läti punaste küttide vahel Valga pärast toimunud lahing Paju mõisa all.[1]
Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 läti punast kütti Emīls Vītolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong.
Eesti poolel oli 693 meest (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.
Eesti väed ründasid mõisa. Päeva jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vallutasid selle käsitsivõitluses.
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300 sõdurit.
Paju lahing võimaldas Valga vabastada.
Aastal 1994 püstitati Paju lahingu mälestussammas.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kirjandus
- ↑ Jaan Maide (1933) [www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1206 Ülevaade Eesti vabadussõjast] Kaitseliidu kirjastus, Tartu
- Urmas Salo, "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, lk 69–96
- Urmas Salo, "Julius Kuperjanov Paju lahingus" – Tuna 2004, nr 1, lk 39–50
- Reporter.ee: kuperjanovlased elustasid paukuvas pakases Paju lahingu – Tartu Postimees, 31. jaanuar 2009.
[redigeeri] Välislingid
|
|||||
