Tartu rahu

See artikkel räägib Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingust; Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu kohta vaata artiklit Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa).

---

Tartu rahu tiitelleht

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Leping

Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr. XI 1922. aastal.

Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Läbirääkimiste osapooled

Tartu rahu allkirjad

Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots.

Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas.

Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, kaubanduskomissar Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski.

Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts.

Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.

Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 39.

Rahulepingule allakirjutanud

• Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad:
  • Asutava Kogu liige – Jaan Poska,
  • Asutava Kogu liige – Ants Piip,
  • Asutava Kogu liige – Mait Püüman
  • Asutava Kogu liige – Julius Seljamaa
  • Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots.

• Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esindajad:
  • Tööliste, talupoegade, punaarmeelaste ja kasakate nõukogu Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige – Adolf Joffe
  • Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige – Issidor Gukovski

Lepingu tagajärjed

Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.

Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.

Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.

Rahvusvahelised majandussuhted

Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust ja Eestist sai esimene riik, mis tunnustas Nõukogude Venemaad. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse.

Eesti ja Venemaa vahelised majandussuhted

Tartu rahulepingu lisas I olid järgmised punktid: "Kaubad, mida veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu tollimaksu ega transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud samasugustele kaupadele. Tallinnas ja teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või temale määratud kaubale... kusjuures maksud sääraste piirkondade ja kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt transiitkaupade puhul".

Üks lepingu lisapunktide tagajärgi oli, et Nõukogude Venemaa müüs suure osa Venemaa Keisririigi ning elanikkonnalt ja kirikutelt äravõetud tohututest kulla- ja väärismetallide varudest 1920. aastate alguses Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nendes tehingutes rikastusid vahendajatena nii paljud Eesti ärimehed kui ka Eesti riik. Mõningate uurijate arvates aitas just nendest tehingutest saadud kasu Nõukogude võimul 1920. aastatel Venemaal majanduslikult püsima jääda.

Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust.

Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.

Vaata ka

• Tartu Rahu Põlistamise Selts

Välislingid

• Tartu rahulepingu täielik tekst (terviktekst)

• Eesti-Vene rahuleping, Eesti Entsüklopeedia 1933 (terviktekst)

• Alo Lõhmus: "Tartu rahu tegi Eestist bolševike kullapesula" Postimees, 2. veebruar 2004
• Lauri Mälksoo: "Tartu rahuleping: kehtiv või kehtetu?" Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2005
• "Tartu Linnamuuseumis näeb Tartu rahulepingut" Tartu Postimees, 27. veebruar 2009
• Peeter Järvelaid. Monoloog: Tartu rahu Euroopa õigusajaloos. // Jaan Poska oma ja meie ajas. Tallinn, 2010, lk. 511–512.(ISBN 978-9949-21-171-5)
• Peeter Järvelaid. Monoloog: Jaan Poska ja tema õpetaja Carl M.Bergbohm. // Jaan Poska oma ja meie ajas. Tallinn, 2010, lk. 394–398.(ISBN 978-9949-21-171-5)
• Eesti postmark "Tartu rahu 90"