Liivi sõda

Allikas: Vikipeedia
Liivimaa sõda
LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO 1573-1578.jpg

Liivimaa kaart, Joann Portantius 1573
Toimumisaeg 15581583
Toimumiskoht Vana-Liivimaa
Tulemus Keskaegse Liivimaa lagunemine ja selle ärajagamine sõja lõpuks Poola, Rootsi ja Taani vahel
Osalised
Den tyske ordens skjold.svg Liivi ordu
Archbishopric of Riga.svg Riia peapiiskopkond
Tartu coat of arms.svg Tartu piiskopkond
Haapsalu coat of arms.svg Saare-Lääne piiskopkond
Piltene gerb.png Kuramaa piiskopkond
Flag of Tzar of Muscovia.svg Moskva tsaaririik
Liivimaa kuningriik
Grand Duchy of Lithuania banner.svg Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik
Choragiew Krakowska.png Poola kuningriik
Chorągiew królewska króla Zygmunta III Wazy.svg Rzeczpospolita
Flag of Sweden.svg Rootsi kuningriik
Flag of Denmark.svg Taani kuningriik
Väejuhid või liidrid
Den tyske ordens skjold.svg Gotthard Kettler
Den tyske ordens skjold.svg Wilhelm Fürstenberg
Flag of Tzar of Muscovia.svg Ivan IV
Flag of Tzar of Muscovia.svg Šig-Alei
Flag of Tzar of Muscovia.svg Andrei Kurbski
Flag of Tzar of Muscovia.svg Аleksei Basmanov
hertsog Magnus
Choragiew Krakowska.png Zygmunt II August
Choragiew Krakowska.png Stefan Bathory
Choragiew Krakowska.png Jan Hieronim Chodkiewicz
Flag of Sweden.svg Erik XIV
Flag of Sweden.svg Johan III
Flag of Denmark.svg Frederik II

Liivimaa sõda või Liivi sõda on Vana-Liivimaa aladel ja ülemvõimu nimel 16. sajandil, aastatel 15581583 aset leidnud sõjategevuse ühisnimetus.

Liivimaa sõja üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivimaa ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad. Hiljem Leedu suurvürstiriik ja ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelisi vaherahulepinguid ja sõjategevust.

"Liivi sõja" termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, jättes kaasa arvamata ka pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti ilma Moskva tsaaririigi osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620-ndate aastateni jätkunud sõjategevuse.

Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn. Põhjamaade seitsmeaastase sõjaga (15631570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu ning nn. Kahekümneviieaastase sõjaga (1570–1595) Rootsi ja Venemaa vahel.

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Maa puudus: 1550. aastatel oli Moskva suurvürstiriik pidevalt sõdinud. Sõjaväe kasvades tekkis maapuudus, kuna teenistuse eest jagati maad. Liivimaa oli nõrk naaber, kelle käest oli võimalik kergelt saada talupoegadega hõivatud maad. Kohe peale vallutust hakatakse maad jagama
  • Väljapääs Läänemerele: tegemist on levinuima põhjendusega Liivi sõja alguseks. Eelkõige nn Balti barjääri murdmiseks oleks piisanud ka 1557. aastal loodud kauplemiskoht Narva jõe suudmes või Narva vallutamisest. Samas ei piirdutud Narva vallutamisega ning tungiti läände. Lisaks olid liivimaalased 1557. aasta läbirääkimistel nõus kõigi Vene poolt esitatud tingimustega. Seega ei olnud sõja põhjuseks majanduslikud kaalutlused. Väljapääs merele sai Vene riigile oluliseks alles Peeter I ajal, Ivan IV ei ajanud kaubanduspoliitikat. Tema ajal olid kaupmehed väga madalal kohal ühiskonnas ning tsaar ei tegelenud seetõttu nende probleemidega.
  • Liivimaa nõrkus: 15561557 toimunud Koadjuutorivaenus näitas kõikidele Liivimaa naabritele, et Liivi ordu, Liivimaa ainukene arvestatav sõjaline jõud, on nõrk ning ei suuda kordineeritult tegutseda. Ordu sõlmis Poola-Leeduga rahu juba enne sõjategevuse algust.
Euroopa poliitiline kaart, ca 1560. aastal
Vene-Liivimaa sõja aegsed territooriumid

Ettekäänded[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tartu maks: Tartu maksu on historiograafias nähtud ettekäändena sõja alustamiseks. Kuna Liivimaa ei maksund maksu, siis on nendega sõdimine õigustatud. Lisaks võimaldas maksuvahekord tuletada poliitilise alluvusvahekorra. Järgnevalt loodi kontseptsioon, et Liivimaa on põline Vene ala. Samas rajati selline kontseptsioon alles pärast vallutust, mitte enne
  • Posvoli leping: 1557. aastal sõlmivad Poola-Leedu ja Liivi ordu Koadjuutorivaenus lõpetava rahu, millega luuakse liit Venemaa vastu. See on aga vastuolus 1554. aastal sõlmitud Liivi-Vene vaherahuleppega, mille kohaselt ei tohi Liivimaa Venemaa vastastes liitudes osaleda.
  • Usk: Liivimaad takistab luterlik hereesia ning seetõttu on nad loobunud õigest usust. Järelikult on nende karistamine vältimatu.

Periodiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa-Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, osaliselt piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnriikidele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus. Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 14801481 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.

Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed Liivimaa-Moskva sõjas 1502. aastal vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu. 1503. aastal Moskva-Leedu sõja lõpetanud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks.

1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.

Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli lepingu kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.

1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.

Vene-Liivi sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda
Moskva tsaar (1547–1584) Ivan IV ehk Ivan Julm

1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed Liivimaad vallutama, kes kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh. Narva ja Tartu. Augustikuuks olid vallutatud ka Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki sõjategevuse ajaks Moskva suurvürstiriigi võimu alla järgneva sõjategvuse ajaks. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav Liivimaa maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.

Taani kuninga vahendusel sõlmiti Liivimaa ja Moksva tsaaririigi vahel vaherahu 1. maist kuni 1. novembrini 1559. aastal. 1559. aasta detsembris pidas Liivi ordu läbirääkimisi Taani kuningriigiga, et osalise valduste loovutamisega saavutada Taani liitumine võimuvõitlusse Vana-Liivimaal.

1559. aasta alguses alustasid vene väed uuesti sõjategevust ning jõudsid välja Tallinna ning Riia linna alla ning Kuramaale jõudes välja Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile. 1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust. Samal aasta (1559) märtsis sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu.

Zygmunt II August. 1529. aastast Leedu suurvürst ja 1548. aastast personaaluniooni alusel Poola kuningriigi ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja. 1569. aasta Lublini uniooni järel Poola-Leedu ühisriigi valitseja Poola kuningana

G. Kettler andis ordu valdused 1560. aastal Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kaitse alla. Saare-Lääne piiskop Johannes V seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Vene väed vallutasid Preisimaal Saksa ordu keskuse Malborki, Eestis aga Härgmäe lahingus sai orduvägi suure kaotuse osaliseks, samal suvel alistus ka Viljandi ja langes ka venelaste kätte vangi endine ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Vene vägedele osutas vastupanu Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.

Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid 1560. aastal Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.

1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi Kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August.

Rootsi kuningas Johan III
Stefan Bátory. Martin Koberi maal (1583)

1561. aastal püüdis Moskva tsaar Ivan IV lahendada kujunenud poliitilist ja sõjalist olukorda diplomaatilisel teel püüdes abielluda järglasteta Jagelloonide dünastia pealiinis viimase meessoost liikme Poola kuninga Zygmunt II Augusti õega. Läbirääkimised lõppesid tulemusteta 1561. aasta sügisel ning taasalgas sõjategevus.

Rootsi sõjategevus Poola valdustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivimaa ordumeistri Gotthard Kettleri poolt Liivimaa ordualade tunnistamisega Leedu protektoraadi all olevateks, läksid endised Liivimaa ordu valdused Vana-Liivimaal Leedu suurvürsti valdusesse. Põhja-Eestis aga, Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond tunnistasid maaisandana Rootsi kuningat. Leedu suurvürst reaalset võimu Põhja-Eestis ei teostanud ning valdustes valitsesid endised orduvasallid (mõisamehed). Keerulisi valdustesuhteid Eestimaal, tekitas ka Poola kuninga poolt Rootsi kuninga Erik XIV vennale Soome suurvürst Johanile, oma õega abiellumise puhul kaasvaraks antud endised ordulossid Liivimaal (Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi). 1562. aastal vallutasid rootslased vallutasid Padise ja Pärnu.

Rootsi ning Taani ja Poola sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda

15631570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola, Põhjamaade Seitsmeaastane sõda. 1563. aastal vallutasid rootslased Läänemaa ja ka pool Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad, septembris vallutasid rootslased kogu Hiiumaa saare. 1565. aastal vallutasid aga Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed Pärnu ja peagi said taanlased tagasi ka Lihula. Oluline pööre sõjas toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III.

1569. aastal juulis saabus Tallinna lahte Taani ja Lübecki ühendatud laevastik, mis pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Taanlased ja lüübeklased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusesse Lääne-Eesti, kuid Taani valdusse jäi Saaremaa.

Vene-Leedu-Poola sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1562–1582)

Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Leedu vastu, kuhu 1562. aasta kevadel suundusid sõjaretkele Smolenskisse koondatud Moskva väed, vojevoodide Ivan Vassiljevitš Šeremetjevi ja Ivan Vorontsovi juhtimisel, koos tatari tsareevitšitega "leedu aladele". 1562. aasta suvel tegi vürst Andrei Kurbski rüüsteretke Viciebski piirkonda. Rüüsteretke Mstsislau ja Lääne-Dvina aladele tegid Smolenskist, vürstid Pjotr ja Vassili Serebrjanõid ja Velikije Lukist Mihhail Prozorovski ja Mihhail Denisev. Vana-Liivimaal vallutasid Moskva väed Tarvastu ja Põltsamaa.

Leedu vägede vastusõjakäigudes, 1562. aasta kevadel tegid nad sõjakäigu Smolenski, Veliže alla ja Pihkvamaa valdadesse ning augustikuus ründasid Nevelit, Pihkvamaal. 1562. aasta sügisel vallutas Leedu suurhetman Mikołaj Radziwiłł Must tagasi Tarvastu ordulinnuse ning võttis vangi hulga Moskva vojevoode ja seejärel tegi ka sõjakäigu Pihkvamaale.

Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 1563. aasta 15. veebruaril strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast mida algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.

Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ninig sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all, Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tulemusena taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasine kohaliku tähtsusega sõjategevus: 1564. aasta juunis tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaal, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulikuus tegi Vassili Buturlini ratsavägi, koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes peale 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks.

Juulis 1572. aastal suri Poola kuningas Zygmunt II August ning Poola kuningaks valiti Prantsusmaa kroonprints Henri, kuid juba mais 1574 suri Henri vend Prantsusmaa kuningas Charles IX ja Henri sai Prantsusmaa kuningaks, mispeale ta põgenes Poolast Prantsusmaale ja jättis Poola trooni vabaks. 1575. aastal valiti uueks Poola kuningaks Stefan Batory.

1575. aastal tegutses Rzeczpospolita Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu. Rootsi kuningas Johan III aga oli abielus Poola kuninga Zygmunt I Vana teise tütre Katarzyna Jagiellonkaga.

1577. aastal vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud Vana-Liivimaa ala. Rzeczpospolita-Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Rzeczpospolita väed piirasid Pihkvat ning rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene-Rootsi Kahekümneviieaastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda
Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Liivimaal üritas Moskva tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas praktiliselt mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.

1573. aastal alustasid vene väed taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus kuningaks oli tõusnud senine Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid vene väed löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud ala ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele.

Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, purustati venelaste vägi Võnnu lähedal. 1580. aastal aastal vallutasid poola väed Pihkva ning rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Sõja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

1582 sõlmis Moskva tsaaririik Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsi kuningriigiga 3-aastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma ja Poola-Taani konflikti üle esimesele. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile 1588. aastal Tartu staarostkonna.

1584. aastal suri Ivan IV ja järgnevatel kümnenditel puudusid Moskva tsaaririigil võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia.

Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus kolmes trükis: 1577. aastal kaks korda ning kolmandas, täiendatud trükis 1584. aastal.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Russow, Balthasar (1578). [[1] , Bayeri Linnaraamatukogu digitaalarhiiv Nye Lyfflendische Chronice]. Rostock: Gedrücket dörch Augustin Ferbe.  (saksa keeles)
  • Curaeus, Joachim; Lorenz, Möller, Heinrich Rätel (1585). [[2] , Bayeri Linnaraamatukogu digitaalarhiiv Schlesische General Chronica]. Leipzig: Zachariam Berwaldt.  (saksa keeles)
  • Mihhail Pogodin: "Pskovskaja letopis" (Псковская летопись), Moskva, 1837, lk.194–212
  • Claes Annerstedt (1839–1927): Grundläggningen af Svenska väldet i Livland 1558–1563 samt deraf alstrade strider inom vasahuset, Upsala universitets årsskrift 1868: Uppsala: 1868, 145 lk. Digitaalselt
  • Mati Laur "Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800". Tallinn 1999, lk 29–45

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Commons-logo.svg
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Liivi sõda