Eesti esiajalugu

Allikas: Vikipeedia
Eesti 21. sajandil

Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg on periood Eesti ajaloos teadaoleva inimasustuse tekkimisest Eesti alal (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini, mil algas ajaloolise aja esimene periood, Eesti keskaeg.

Periood on jaotatud keskmiseks kiviajaks, nooremaks kiviajaks (4.–2. aastatuhat eKr), pronksiajaks (1800–500 eKr) ja rauaajaks (500 eKr – 13. sajand).

Selle ajalooperioodi kohta on teada vaid üksikuid ja sageli ebakindlaid kirjalikke andmeid, mis puudutavad üle 9000-aastasest perioodist vaid viimast aastatuhandet ning nõnda on ülekaalukalt peamiseks teabematerjaliks arheoloogilised allikad.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kammkeraamika killud, u 4000–2000 eKr (Eesti Ajaloomuuseum)
Venekirveste (ka sõjakirveste) kultuuriala on märgitud punaselt
Venekirves Rootsi aladelt

Eesti esiajaloo kohta on teada vaid üksikuid ja sageli ebakindlaid kirjalikke andmeid, mis puudutavad üle 9000-aastasest perioodist vaid viimast aastatuhandet. Nii on Eesti ala arvatavasti maininud näiteks Rooma riigi ajalookirjutajad Tacitus ja Jordanes. Mõnevõrra üksikasjalikumaid, kuid detailides väheusaldusväärseid andmeid leidub Põhjamaade saagadest ja teistest Skandinaavia allikatest, näiteks Heimskringlast ja Gesta Danorumist. Veelgi detailsemaid teateid (peamiselt sõjaretkede kohta) on Eesti ala kohta mitmetes Vana-Vene kroonikates, sealhulgas Nestori kroonikas ja Henriku Liivimaa kroonikas. Ülekaalukalt peamiseks teabematerjaliks Eesti esiajaloo kohta on arheoloogilised allikad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg algas 9. aastatuhandel eKr pärast mandrijää taandumist (10. aastatuhandeks eKr) ning kestis 5. aastatuhandeni eKr. Sel ajal asustasid Eestit Kunda kultuuri esindajad: kütid, kalastajad ja korilased. Sel ajal Eestis püsiasustust ei tekkinud, küttide, kalurite ja korilaste salgad rajasid vaid ajutisi ja enamasti hooajalisi peatuspaiku; kalurid elasid põhiliselt järverannikutel. Vanimaks senileitud asulakohaks peetakse Pulli asulat, mis radiosüsiniku dateeringu järgi pärineb umbes aastast 8900 eKr. 2000. aastal avastati Reiu asulakoht, kust leiti esemeid, mis võivad olla ühevanused Pulli asula omadega.

Kütid valmistasid loomanahkadest kehakatteid, ning luudest vajalikke tööriistu. Mõningaid väiksemaid tööriistu valmistati ka kalaluudest. Mitmed tööriistad ja tarbeesemed valmistati ka puust, kuid rõhuv enamik neist on aja jooksul hävinenud. Kivi abil töödeldi teisi esemeid, kuid kivitöötlemist ei vallatud väga hästi, vastupidiselt luule.

Umbes 5300 eKr kuni 4200 eKr oli tänapäeva Eesti, Läti, Leedu, Ida-Preisimaal ja osaliselt ka Poola ning Venemaa alal levinud Narva kultuur, mida peetakse Kunda kultuuri otseseks jätkuks.

Kivikirstkalmed Jõelähtmes

Noorem kiviaeg ehk neoliitikum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, mida Eesti alal dateeritakse umbes 4.2. aastatuhandesse eKr, kasutati edasi kivist, luust, puust ja sarvest esemeid. Esemed olid paremini töödeldud, samuti ilmusid uued täiustatumad töö-ja tarberiistad (kammkeraamika). Võeti kasutusele savinõud. Tegeldi küttimise, kalapüügi, algelise loomakasvatuse ja maaviljelusega. Surnud maeti asula territooriumile, sealhulgas elamu põranda alla. Surnule pandi kaasa panuseid, näiteks nuga, kõõvits või ehteid. Üheks näiteks noorema kiviaja matusepaigast on Sope maa-alune kalmistu.

Esimeseks neoliitiliseks kultuuriks Eesti alal oli Kammkeraamika kultuur, millele oli iseloomulik keraamika kaunistamine kammornamendiga. Seda peetakse Narva kultuuri jätkuks. Kammerkeraamika kultuuri elanikke on peetud hilisemate läänemeresoome rahvaste otsesteks eelkäijateks, kes jäid Väina jõest põhja pool domineerima ning panid aluse läänemeresoome keeltele.

Umbes 3000 eKr2500 eKr jõudis Eestisse lõuna poolt uus kultuur, mis kasutas venet ehk paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveid, mistõttu on seda kultuuri nimetatud venekirveste või ka sõjakirveste kultuuriks. Uuele kultuurile olid iseloomulikud ka nöörjäljenditega savinõud, mistõttu seda kultuuri enamasti nimetatakse Nöörkeraamika kultuuriks. Selle ajal levisid ka uued matmiskombed (maasse kaevatud haudadesse asetati surnu külili, tugevasti kägardatud asendis, kaasa pandi luuesemeid). Jätkuvalt tegeldi algelise loomakasvatusega ja maaviljelusega. Nöörkeraamika kultuuri levitajaid on peetud indoeurooplasteks.

Pronksiaeg (1800–500 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti pronksiaeg

Pronksiaja periodiseering[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vanem pronksiaeg 1800–1100 eKr
    • I periood 1800–1500 eKr
    • II periood 1500–1250 eKr
    • III periood 1250–1100 eKr
  • Noorem pronksiaeg 1100–500 eKr
    • IV periood 1100–950 eKr
    • V periood 950–750 eKr
    • VI periood 750–600/500 eKr

Pronksiaja põhiolemus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pronksiajal levisid Eestisse peamiselt kaugematest maadest pärinevad pronksesemed, sest pronksi tootmiseks vajalikku vaske ja inglistina Eesti alal ei leidu. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv- ja luuesemeid. Eriti Eesti rannikualal levisid kindlustatud asulad, kus tegeleti ka pronksi töötlemisega (peamiselt välismaiste purunenud esemete ümbersulatamisest saadud pronksist uute esemete sepistamisega). Asulaid hakati kindlustama (Kaali kindlustatud asula). Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus (lambad, kitsed, veised), kõrvalalaks oli maaviljelus, elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Arenes kaubavahetus Skandinaaviaga. Matusekommetes, kivikalmed (Tuulingumäe, Jõelähtme kivikalmed[1]), Hundikangrud). Saaremaal tekkis Kaali kraater.

Rauaaeg (500 eKr – 13. sajand)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti rauaaeg
Euroopa rändeteed
6. sajandi riigid ja rahvaste asualad Euroopas
Euroopa 10. sajandil
Euroopa ja Bütsants 10. sajandil

Rauaaja periodiseering[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasel rauaajal (6. sajand eKr – 1. sajandil pKr), levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid, mis olid aga raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks, hakati rajama maapealseid kalmeehitisi -kivikirstkalmeid. Levisid ka väikeselohulised kultusekivid. Õpiti ise rauda tootma (soorauamaak).

Vanem rauaaeg ehk rooma rauaajal, (1.-4. sajand pKr.) oli eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö), Mustmätta peitleid). Tegeldi kaubandusega (Rooma). Matusekommetes levisid tarandkalmed (Jabara kalmed, Kojastu kalmed).

Keskmisel rauaajal (5. sajand8. sajand), Eestis hakati ehitama linnamägedele asulalinnuseid. Matusekommetes, maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse (Maidla kalme[2]), kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed Skandinaaviaga (viikingid).

Nooremal rauaajal (8. sajand – 13. sajand), elanike peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades, maaviljelemises levis kolmeväljasüsteem. Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul "Virumaa on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-Järvamaa, ning eriti Paide ja Peetri piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka Ugandi, ning eriti praeguse Nõo kihelkonna piires. Küla ale-, heina-, karja-, ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad, ehk sarase. Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati saraskonnaks. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reeglina välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas tütarküla välja, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endiseid ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga. Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3–4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15–20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljuse alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud.

Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine (Rikassaare relvaleid), hiljem ka savinõude valmistamine. Tänu soodsale geograafilisele asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega (Kose aardeleid). Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (45), välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. (8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Eestlased säilitasid muinasusu.

Rauaaegseid asundusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Ühiskondlik kord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel[4]

Muinas-Eesti koosnes mõnekümnest enam või vähem iseseisvast maakonnast ja kihelkonnast. Läti Henriku järgi käidi peaaegu Eesti mandri keskel (vo Tõrmas) kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, keräjäisid, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.

13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Petserimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist.[5] Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järva), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois ja Soontagana[6]. (Vt ka Muinaskihelkondade loend maakonniti).

On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.[7] Tõenäoliselt kutsuti kohalikke ülikuid ka paiguti germaani hõimujuhtide eeskujul kuningateks. On oletatud, et eesti ülikud lasid muinasaja lõpul ise püstitada mõningaid kirikuid, et sellega ennetada nende vastast ristisõda ja sulandada peamiselt kristlikku Euroopasse. Sellele viitab ka see, et paljud vanimad kirikud on püstitatud muistsetele pühapaikadele, ja nende ehituses on ärakasutatud oletatavasti kohalike ülikute haudadel olnud trapetsiaalsed hauaplaadid.[8][9]

Rahvausund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti rahvausund, Maausk, Paganlus, Taara, Animism, animatism

4. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Svea ja Göta kuningas Grim, kes valitses umbes 380 pKr, kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks. Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka kuralastelt ja eestlastelt, kuid need kogusid suure väe ja tulid Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Kuningas Grim poodi lõpuks üles rauast keti otsa.[10]

5. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

33. Rootsi kuningas Tordo, kogus 410. aastal suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (tõenäoliselt Väina Holmi Väina-liivlased) tohutu laevastiku tagasi.[10]

Viikingiaegsed linnad Skandinaavias

7. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Yngligrite saaga kohaselt olevat Rootsi kuningas Ingvar, silmapaistev sõjamees hakanud laastama ja rüüstama idaalasid. Ühel suvel, kutsunud kokku sõjaväe, läks ta Eestimaale ja korraldas samal suvel rüüstamise kohas, mis kannab nime Stein. Kohale saabunud eesti viikingid (Víkingr frá Esthland) suure väega pidasid lahingu ja et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Sealsamas paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid.

8. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra saagade järgi osalesid eestlased Bråvalla lahingus Rootsi kuninga Sigurd Ringi poolel tema onu, Taani kuninga Harald Hilditönni vastu.

8. sajandist on ka Saaremaal avastatud Salme muinaslaeva lahingumatus, milles avastati kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, mis arheoloogide arvates kinnitab otsesuhteid skandinaavlastega.

Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee LäänemeriLaadogaVolga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

8.–11. sajandil läbis Läänemerd ja Soome lahte ning Eestimaad ka Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.

Euroopa poliitiline kaart, ca 1000

9. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nestori kroonikas kirjeldatakse, kuidas 862. aastal saadeti Põhja-Venemaa ja Ingeri alade erinevate rahvaste (tšuudid, Ilmjärve sloveenid, krivitšid ja vessid) juurest saadikuid Skandinaaviasse (mere taha varjaagide, russide juurde; neid variaage kutsuti russideks, nagu teisi normannideks ja sveadeks, muid angliteks ja veel teisi gotlandlasteks[11]), kes kutsusid varjaage neid valitsema (ru). Vene allikate alusel, kuna puuduvad originaalallikad nooremast rauaajast esineb erinevaid tõlgendusi kroonikas kasutatud väljendi «земля наша велика и обильна, а наряда в ней нет» kohta ning seda tõlgendatakse nii kutsega valitsema, kui ka kutsega asuda piirkonnas korda looma ja erinevate hõimude üle, kes elasid sellel ajal Põhja-Venemaal. (Vt. Venemaa valitsejad). Ühise alade valitseja-vürsti kutsumise kohta Põhja-Venemaa ja Ingeri alade erinevate rahvaste (tšuudid, Ilmjärve sloveenid, krivitšid ja vessid) poolt ühise valitseja kutsumise vastu esitas vastuväite ka Arnold Paul Süvalep, kes esitas versiooni, et võõraid võimumehi vajati ainult kindla korra ja kaitse loomiseks Novgorodi kaubaturgudel ja kaubateedel, mis olid üht­viisi tähtsad kõigile ümbruskonna rahvastele[12].

11. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi

12. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 12. sajandi algus – Novgorodi vürsti Mstislavi retk "Otšela" vastu (vist Adsel Koiva jõel, eestlaste ja lätlaste piirimaal).
  • 1113 – Mstislav korraldas Novgorodi allikate põhjal võiduka retke "tšuudide" vastu ja võitis neid "Boru peal" (oletatavasti Irboska või Metsepole).
  • 1116 – Mstislavi juhtimisel korraldasid novgorodlased ja pihkvalased sõjakäigu maalaste vastu. 1. novembril langes nende kätte Otepää linnus. Novgorodlased ja pihkvalased laastasid külasid ja pöördusid tagasi paljude vangidega.
  • 1130 – Mstislav saatis oma pojad Vsevolodi, Izjaslavi ja Rostislavi Novgorodi, Polotski ja Smolenski vägedega eestlaste vastu rüüsteretkele maksude saamiseks. Tapeti mehi, põletati elamuid, naised ja lapsed viidi vangi.
  • 1132 – Novgorodi vürst Vsevolod teostas oma jõul, ilma vendade abita, sõjaretke eestlaste vastu, kuid sai 23. jaanuaril Vaigas (Põhja-Tartumaal) hävitavalt lüüa. "Juhtus hiigla pahandus ja mustus", jutustab Novgorodi kroonika, "palju paremaid Novgorodi mehi löödi maha."
  • 1134 – Novgorodi Vsevolodi sõjakäik eestlaste vastu, 9. veebruaril vallutati Tarbatu.
  • 1170. aastatest – esimene katse eestlasi ristiusustada: sel ajal nimetas Rooma-katoliku kiriku Rooma paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco
  • 1180 – Novgorodi Mstislavi laastamisretk lätlaste ja eestlaste piirivahelisele maa-alale Adseli. Kohalikud elanikud lahkusid kodudest ja tõmbusid kuni mereni.
  • 1187 – Läänemere idakaldalt pärit meresõitjate (täpne päritolu on ebaselge) röövretk Rootsi idarannikule, tapeti 2. Uppsala peapiiskop Johannes ja riisuti ning hävitati kaubalinn Sigtuna, mille järel linna tähtsus kaubanduslinnana hääbus ning tähtsamaks kaubanduskeskuseks muutus Visby, Ojamaal.
  • 1190 – Pihkvalased tapsid salga eestlasi, kes olid sõitnud mööda Narva jõge Peipsile.
  • 1192 – Novgorodi vürst Jaroslav teostas novgorodlaste ja pihkvalastega taliretke eestlaste vastu ja vallutas Tarbatu.
  • 1192 – suvel läkitas Jaroslav pihkvalasi Otepääd maha põletama.
  • 1193 – kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu (Põhjala ristisõjad)
  • 1195 – toimus rootslaste ja koos nendega ojamaalaste ja sakslaste rüüsteretk, väepealik Jarli juhtimisel Virumaale
Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused tähistatud punasega.

13. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jõelähtme kivikalmed
  2. Mari Peegel, Läänemaal tuli ilmsiks ebaharilik muinasaegne naiste matmiskoht, Eesti Päevaleht, 2. august 2012
  3. Martin Pau, Kongutas paljastus muinasasula, Tartu Postimees, 12.09.2008
  4. Valter Lang, Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. In: Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Muinasaja teadus, 11. Tallinn; Tartu, 2002, lk-d 125–168.
  5. Lõuna pool Tireli sood ja Säde jõge, ValmieraAsti järve vahel samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle Asti järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni (VIIDE, ka Uluots?)
  6. Jüri Uluots, Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Looming nr. 6, 1932. aasta august
  7. Vt näiteks: Eesti aastal 1200: [artiklikogumik]. Koostaja Marika Mägi. Tallinn: Argo, 2003.
  8. http://muinas.struktuur.ee/vvfiles/0/trapetsid%20est.pdf
  9. http://muinas.struktuur.ee/vvfiles/1/hauaplaadid.pdf
  10. 10,0 10,1 Rootsi koguteos Historia om alla göternas och svearnas konungar.
  11. Jüri Selirand. Urniväljadest Ümarkääbasteni", Tallinn, "Valgus" 1983.
  12. A. Süvalep. Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist. III Vana Tallinn, 1938
  13. Ain Mäesalu, Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu, www.sirp.ee, 1. oktoober 2001

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
-
Eesti esiajalugu
9. aastatuhat eKr – 13. sajand
Järgnev:
Eesti keskaeg