Eesti regionaalarengu strateegia

Eesti maakonnad

Eesti regionaalarengu strateegia määrab regionaalarengu tulevikuvisiooni, regionaalarengu strateegilised eesmärgid ning regionaalpoliitika põhimõtted. Strateegia eesmärk on kujundada regionaalpoliitika, mis võimaldaks kõigi piirkondade jätkusuutlikku arengut.

Regionaalpoliitika esimene dokument oli regionaalpoliitika kontseptsioon aastal 1994. Sellele järgnes 1999. aastal heaks kiidetud regionaalarengu strateegia, mis aitas Eesti regionaalpoliitikat paremini ellu viia ning aastal 2005 valmis uus Eesti regionaalarengu strateegia, mis kehtis kuni 2015. aastani.

Regionaalpoliitika kontseptsioon 1994

Esimene Eesti regionaalpoliitika alusdokument oli regionaalpoliitika kontseptsioon, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 1994. aastal. Kontseptsioon oli koostatud ajal, mil riigi võimalused regionaalpoliitikat rahastada olid väga piiratud, Eesti regionaalpoliitika visioon ei olnud üheselt välja kujunenud ning liitumine Euroopa Liiduga ei olnud veel päevakorras.

Eesmärgid

Regionaalarengu kontseptsioonis määrati nii regionaalpoliitika peamised ülesanded kui ka Eesti riikliku regionaalpoliitika eesmärgid:

• Säästev areng.
• Rahvastiku ja asustuse arengu piirkondlik tasakaalustatus.
• Kõigi piirkondade elanike turvalised elutingimused, võimalused leida tööd, tarbida esmatähtsaid teenuseid, elada tervisele ohutus keskkonnas.
• Riigi territoriaalne terviklikkus.
• Kõigi piirkondade majanduse arenguvõime edendamine.

Regionaalarengu programmid

1996. aastat võib pidada aktiivse regionaalpoliitika algusaastaks, kuna määrati kindlaks konkreetsed sihtalad ning algatati regionaalpoliitilised programmid. Vabariigi Valitsus kiitis heaks kuus regionaalpoliitilist programmi:

1. Ääremaade programm – eesmärk tugevdada regionaalset arengu- ja konkurentsivõimet, luua toimetulekuvõimalused rakendavale piirkonnale, peatada elanike väljaränne või vähendada seda.
2. Külaliikumise toetamise programm – eesmärk edendada külade omaalgatust ning tagada modernne ja säästev areng.
3. Saarte programm – eesmärk tagada saarte elanikele põhiteenuste kättesaadavus ning tugevdada saarte majanduse arengu- ja konkurentsivõimet.
4. Piirialade programm – eesmärk kindlustada kohalike elanike lojaalsus, luua piirialadele koostöövõimalusi ning kohalikele elanikele uusi töökohti ning tagada kaitse- ja päästeoperatsioonide operatiivsus.
5. Monofunktsionaalsete asulate programm – eesmärk mitmekesistada piirkondade majandusstruktuuri ja luua uusi töökohti.
6. Ida-Virumaa programm – eesmärk tugevdada piirkonnas Eesti riiklust, kindlustada poliitilist ja sotsiaalset stabiilsust, luua uusi alternatiivseid töökohti, kasutada loodusressursse säästlikult, keskkonnakaitse jne.

1997. aastal lisandus olemasolevatele Eesti regionaalprogrammidele Setomaa programm.

1998. aastal tehti Eesti regionaalpoliitikas mitmeid ümberkorraldusi. Käivitus uus regionaalse arengu programm, milleks oli Kagu-Eesti programm. Programmi eesmärk oli toetada arendusprojekte kolmes Kagu-Eesti maakonnas (Valga-, Võru- ja Põlvamaa).

Hinnang regionaalpoliitikale 1998. aastaks

Negatiivsed küljed:

• Partnerlusprintsiipi oli vähe rakendatud.
• Regionaalarengu suunamisi oli piiranud rahanappus.
• Seire ja hindamise mehhanismid olid nõrgalt välja kujunenud.
• Poliitika seireks ja hindamiseks puudusid vajalikud mõõdetavad eesmärgid.

Positiivsed küljed:

• Regionaalpoliitika kui riigi poliitika iseseisva valdkonna väljakujunemine.
• Kohaliku arendustöö ja algatusvõime aktiivistamine.
• Projektiviisilise tegutsemise oskuste järkjärguline juurutamine.

Eesti regionaalarengu strateegia 1998

Vabariigi Valitsuse korraldusel moodustati 1998. aasta alguses asjatundjate komisjon, et koostada Eesti regionaalse arengu strateegia eesmärgiga viia Eestis regionaalpoliitikat sihipärasemalt ellu. 1999. aastal kiideti heaks Eesti regionaalarengu strateegia, arendades edasi põhiseisukohti, mis olid varem esitatud kontseptsioonis. Strateegiaga sooviti taotleda nii eelnevate probleemide lahendamist kui ka arendada edasi kontseptsiooni positiivseid külgi.

Regionaalse arengu strateegia koostamisel arvestati asjaoluga, et Eesti ühineb Euroopa Liiduga. Strateegias muudeti ka varasemaid põhimõtteid, eelkõige regionaalpoliitika korralduse osas, sätestades selle tuginemise eelkõige Euroopa Liidu regionaalpoliitika alustele.

Eesmärgid

1999. aasta strateegia eesmärk oli tagada inimestele turvaline ja hea elukvaliteet. Strateegia oodatavaks tulemuseks oli regionaalarengu tasakaalustatus aastaks 2003 nii, et üheski maakonnas ei oleks elatustase madalam kui 75% (1997. aastal oli madalaim maakondlik näitaja 68%), tööpuudus ei ületaks 35% (1998. aasta seisuga oli suurim maakondlik näitaja 49% suurem Eesti keskmisest) ning kohalike omavalitsuste maksutulude laekumine ei oleks madalam kui 75% Eesti keskmisest, millest on välja arvatud Tallinn (1998. aasta madalaim maakondlik näitaja oli 72%).

Regionaalarengu programmid

Vastavalt strateegiale alustasid ning jätkasid 2000. aastal tegevust seitse regionaalarengu programmi:

1. Põllumajanduspiirkondade programm – eesmärk tõsta põllumajanduse konkurentsivõimet modernsete tehnoloogiate juurutamisega, mitmekesistada majandusstruktuuri, arendada igakülgselt ettevõtluseelduseid ja väikeettevõtlust, parandada piirkonna tööjõu kvalifikatsiooni ja elukeskkonna kvaliteeti.
2. Tööstuspiirkondade programm – eesmärk tõsta majanduse konkurentsivõimet, moderniseerida tööstust, soodustada uusi investeeringuid, arendada väikeettevõtlust ja tehnilist taristut ning parandada elukeskkonna kvaliteeti.
3. Saarte programm – suunatud peamiselt asustuse taastamisele ja säilitamisele vähendades isolatsiooni ja kompenseerides osaliselt selle mõjusid. Eesmärk säilitada sihtpiirkonda kuuluvate regioonide ainulaadseid kultuurinähtuseid ning oluline valdkond oli toetada saarte ja mandri vahelist ühendust.
4. Keskustevõrgu programm – suunatud avalike haridus-, teadus-, kultuuri- ja arendusasutuste ning kommunikatsioonide territoriaalselt koordineeritud väljaarendamisele, uuenduslikkust ja regioonide spetsialiseerumist suurendavate tegevuste soodustamisele. Peale maakonnakeskuste pöörati tähelepanu ka muudele suurematele linnadele ja tähtsamatele kohalikele keskustele, lähtudes nende üleriiklikust või regionaalsest funktsioonist.
5. Kohaliku omaalgatuse programm – eesmärk edendada maanoorte eneseteostusvõimalusi, maaturismi, ühistegevust ning külade sotsiaalset ja kultuurilist (sh spordi) arengut.
6. Piireületava koostöö programm – eesmärk toetada maavalitsuste, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute koostööd. Programm oli peamiselt suunatud taristu arendamisele, keskkonnakaitse tõhustamisele, turismi edendamisele, infovahetuse ja kontaktide edendamisele jne.
7. Setomaa programm – eesmärk mitmekesistada majandusstruktuuri alternatiivsete tootmisharudega, arendada igakülgselt ettevõtluseelduseid ja väikeettevõtlust, parandada piirkonna tööjõu kvalifikatsiooni ja elukeskkonna kvaliteeti, säilitada kultuurinähtuseid.

Hinnang regionaalarengule 2005. aastaks

Senise regionaalarengu strateegia tulemused näitasid, et igas regioonis oli häid arendusideid. Oluliselt oli paranenud kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektori aktiivsus ning üha enam tähtsustati eri institutsioonide koostöö vajalikkust. Nõrgaks küljeks osutus konkreetsete arendusprojektide vähene seotus kohalike ja regionaalsete pikema aja arengustrateegiatega, mistõttu ei algatatud aktiivselt suuremahulisi arendusprojekte. Teine miinus oli toetuste tagasihoidlik mõju töökohtade loomisele, sest erasektorile ei antud regionaalpoliitiliste meetmetega toetusi ning erasektorit kaasati arendusprojektidesse vähe.

Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015

2005. aastal valmis Eesti regionaalarengu strateegia kuni 2015. aastani. Strateegiaga seadis Vabariigi Valitsus eesmärgi kujundada kõigist Eesti regioonidest atraktiivsed paigad nii elamiseks kui ka töötamiseks. Euroopa Liiduga liitumine tõi Eesti regionaalpoliitikasse uusi nõudeid. Tekkisid võimalused kaasata Eesti regionaalarengusse Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid.

Eesmärgid

Üldeesmärk 2015. aastaks on tagada kõigi piirkondade kestlik areng, tuginedes piirkondade arengueeldustele ja eripäradele ning pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele.

Alaeesmärgid

• Igas Eesti paigas inimeste põhivajaduste parem tagatus. Suunatud asustussüsteemi ja regionaalarengu tasakaalustamisele.
• Eri piirkondade püsiv konkurentsivõime. Suunatud kõigi piirkondade majandusarengu kiirendamisele ning jätkusuutlikkuse suurendamisele.
• Eesti piirkondade tugevam sidumine ülepiiri regioonide ja muu Euroopaga. Suunatud Eesti väiksusest tulenevate negatiivsete mõjude leevendamisele.

Strateegia elluviimiseks plaanitud tegevused

Strateegia elluviimiseks on plaanis järgmised tegevused:

• Ajakohastada ja ühtlustada maakondlikud arengustrateegiad.
• Koostada riiklik linnapoliitika.
• Ergutada ettevõtlikkust keskuste tagamaadel ja kasvupiirkondadest kaugemal ning rakendada toetusmeetmeid, et tõsta piirkondliku tööturu paindlikkust.
• Parandada sotsiaalset kaasatust keskuste ümber, sh toetada kohalike kogukondade omaalgatuslikke arendustegevusi.
• Optimeerida kutseõppeasutuste võrku ja koondada see tõmbekeskustesse.
• Töötada välja ühistranspordikorralduse ühtne standard ja valmistada ette Rail Balticu rahvusvahelise transpordiühenduse arendusprojektid.

Visioon

Eesti regionaalse arengu strateegia visiooni põhijooned aastaks 2015:

• Maakondade tasakaalustatud areng.
• Piirkondade edukas areng põhineb kohalike eelduste oskuslikul ja uuenduslikul ärakasutamisel.
• Maapiirkondade elujõulisemaks muutumine.
• Maakondades tänasest enam rahvastiku, töökohtade ja teenuste koondumine maakonnakeskustesse ja teiste maakonna suuremate asulate põhiselt.
• Ühtselt väljaarendatud infrastruktuurivõrgustik ning usaldusväärne ja tihe ühistransport.

Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik

Võrreldes teiste Euroopa Liidu regioonidega, on Eestis tagasihoidlikud transpordiühendused ja riik on hõredalt asustatud (ligikaudu neli korda vähem inimesi ruutkilomeetri kohta kui Euroopa Liidus keskmiselt). Eesti majandus on väikese mastaabiga ning vähe arenenud – SKP elaniku kohta umbes 40% Euroopa Liidu keskmisest. Suhteliselt madal on ka tööhõive määr. Suur pluss Eesti riigis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on puutumatu looduskeskkond, äritegevuseks soodne makromajanduslik keskkond ning täiendavaid ärivõimalusi pakkuv suurte avanevate turgude lähedus.

Vaata ka

• Eesti regionaalpoliitika
• Eesti regionaalareng üleminekuperioodil