Tallinna vallutamine (1941)
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2018) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2018) |
| Tallinna vallutamine (1941) | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Teise maailmasõja Idarindest ja Eesti Suvesõjast | |||
.jpg) | |||
| Toimumisaeg | 19. august – 29. august 1941 | ||
| Toimumiskoht | Tallinn ja selle ümbrus | ||
| Tulemus | Saksamaa võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Tallinna lahing oli Teises maailmasõjas Nõukogude-Saksa sõja algusperioodil 19. augustist kuni 29. augustini 1941 toimunud lahing (operatsioon), mille tulemusena Wehrmacht vallutas Tallinna.
1941. aastal oli teadaolevalt esimene kord, mil Tallinn vallutati sõjalise rünnakuga.
Olukorrast[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnenud olulisi sündmusi[muuda | muuda lähteteksti]
Juunis 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti ja teised Baltimaad, tuues kohale suured Punaarmee väeüksused ja sundides võimuvahetuse.
14. juunil 1941 toimus Eestis massiline küüditamine, mis pani aluse relvastatud vastupanuliikumisele ehk metsavendlusele.
22. juunil 1941 algas Nõukogude-Saksa sõda, mis kulges Wehrmachtile esialgu edukalt.
1941. aasta juunis algas Soomes koostöös Abwehriga Eesti vabatahtlikest moodustatud luureüksuse Erna väljaõpe, mis saadeti juulis Põhja- ja Kesk-Eestisse ülesandega koguda ja edastada infot Punaarmee üksuste tegevusest tagalas. Üksus asus Eestis tihedale koostööle metsavendadega, ohustades Punaarmee tagalaasutuste ja okupatsioonivõimu organite julgeolekut.
Saksa Väegrupi Nord 4. tankiarmee Erich von Mansteini LVI soomuskorpus jõudis 26. juunil 1941 Preisimaalt looderinde aladel Lätis Daugava jõe joonele ja 1. juulil vallutasid 4. tankiarmee väeosad Riia.
Sõjategevus Eestis kuni 1941. aasta juuli keskpaigani[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal- Pikemalt artiklis Suvesõda
Punaarmee 8. armee taganes 6.–9. juulini 1941 kaitsele Pärnu–Peipsi järve joonele. 10. laskurkorpus (10. laskurdiviis, 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ja 11. laskurdiviisi üks polk) oli 9. juulil kaitseliinil Pärnust Võrtsjärveni. 11. laskurkorpus (48. ja 125. laskurdiviis) oli kaitsel Emajõel Võrtsjärvest Peipsini. Armee tagalat Pärnu–Haapsalu–Paldiski lõigus kaitses 16. laskurdiviis. Saaremaal ja Hiiumaal asus 3. üksik laskurbrigaad.
Pärast Riia vallutamist liikus Wehrmachti 18. armee oma 61. ja 217. jalaväediviisiga kiirelt edasi põhja suunas, ületades 7. juulil Eesti lõunapiiri. 8. juulil vallutati Pärnu. 61. jalaväediviis hõivas 9. juuli õhtuks Viljandi, mida kaitsnud 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis oli jätnud linna eelnevalt maha. 9. juulil ületasid saksa eelüksused Kasari jõe, pidades jõe joonel Nõukogude üksustega lahingu. Samal päeval saatsid sakslased Virtsu suurtükipatarei koos merejalaväelastega, et sulgeda laevaliiklust Suures väinas. Saksa üksused olid vallutanud paari päevaga Kirbla, Lihula ja Virtsu ning hõivasid ka Märjamaa jäädes alevisse peatuma. Eelüksused jõudsid Martnani.
Punaarmee erinevad üksused tõkestasid saksa üksuste edasise liikumise pealinna suunas. 11.-15. juulini toimus Märjamaa lahing. 15. juulist – 17. juulini tegid Haapsalust tulnud hävituspataljon ja piirivalvesalk vasturünnaku Lihula Kirbla suunal ning 16. laskurdiviisi 219. laskurpolk, 8. piirivalvesalk ja Haapsalu hävituspataljon taashõivasid need. 15. juulil ründas saartel formeeritud Punaarmee löögiüksus lennuväe ja Saaremaa hävituspataljoni toel Virtsut, sundides Saksa väed sealt 18. juulil taganema. Eduka vasturünnakuga Märjamaal ja Lihulas taastas Punaarmee ühenduse mandri ja Saaremaa-, samuti regulaarliikluse Tallinna ja Haapsalu vahel. Saksa väeüksused üksused taganesid kokkuvõttes Audru jõe taha.
Nii takerdus saksla 18. armee läänepoolse tiiva pealetung Eestisse taganenud Punaarmee Looderinde väeüksuste tugevnenud vastupanu ja pealetungivate diviiside kurnatuse tõttu. Sakslased peatasid ühtlasi 18. armee pealetungi Eestis, et oodata järele Peipsi järvest ida poole liikuvaid väekoondisi.
Sakslaste algse plaani järgi pidid idapoolsed üksused jõudma enne Soome laheni, et lõigata ära Eestis asunud Punaarmee ja Punalipulise Balti laevastiku grupeeringu taganemistee itta. Väegrupi Nord 16. armee ja 4. tankiarmee väeosad tungisid peale Pihkva, Novgorodi ja Leningradi suunal taganeva Punaarmee looderinde vägede kannul. 9. juulil vallutas Saksa 16. armee XXXVIII armeekorpus oma vasaku tiiva julgestuseks Võru ja Antsla. 14. juulil soomusüksuste pealetung peatati, et oodata jalaväge järele.
Peipsi ja Võrtsjärve vahel juuli algul regulaarvägede kokkupõrkeid ei toimunud. Punaarmee üksused taganesid 9.–10. juulil üle Emajõe, õhkides enamiku sildu. Emajõe lõunakalda hõivasid aga Eesti metsavendade üksused.
Saksa vägede pealetung Eestis 1941. aasta juuli lõpust kuni augusti alguseni[muuda | muuda lähteteksti]
Juuli lõpul toimus Eestis asunud saksa väekoondiste reorganiseerimine. 24. juulil tõi Saksa väejuhatus Otepääle XXXXII korpuse juhatuse. XXXXII korpusele allutati seni XXVI korpusse kuulunud 61. ja 217. jalaväediviis. XXVI korpusele allutati 14. juulil 291. jalaväediviis ja 15. juulil [254. jalaväediviis (Saksamaa)| 254. jalaväediviis]] ning alates 5. augustist 93.jalaväediviis. Lisaks toodi Eestisse tagala julgestamiseks 207. julgestusdiviis.
XXVI korpuse ülesandeks seati Rakvere ja Narva vallutamine, kuna XXXXII korpus suunati Tallinna peale. Luftwaffe 1. õhulaevastiku ülesandeks püstitati Punaarmee 8. armee staabi hävitamine Rakvere lähistel, Virumaa raudteede ja maanteede purustamine. Õhujõudude tegevus pidi takistama Punaarmeel tuua Eestisse lisavägesid.
22. juulil algas XXVI korpuse pealetung. 61. ja 254. jalaväediviis liikusid üle Jõgeva itta ja lõunasse. 24. juuli õhtuks jõudis korpuse eelsalk Kasepää juures Peipsi rannale ning Punaarmee 125. ja 48. laskurdiviis jäid Emajõe ja Mustvee vahel piiramisrõngasse. 217. jalaväediviis vallutas samal päeval Türi. Olukorra kergendamiseks anti Punaarmee 16. laskurdiviisile käsk 24. juulil Jõgeva ja Põltsamaa suunas peale tungida ning piiramisrõngasse jäänud üksused vabastada, kuid diviis ei suutnud 254. jalaväediviisi rindest läbi murda ja piirati sisse. Piiramisrõngasse jäänud Punaarmee 48. ja 125. laskurdiviisi likvideeris XXVI korpus 31. juuliks. Koerust lõuna pool sisse piiratud 16. laskurdiviisi poolteist polku 5. augustiks.
2. augustil vallutas 217. jalaväediviis Paide. Saksa XXVI korpuse üksused vallutasid 4. augustil Tapa ja 7. augustil Rakvere. Punaarmee 8. armeele täienduseks antud 118. ja 268. laskurdiviisi üksused üritasid küll uut kaitseliini sisse võtta, kuid ebaõnnestusid. Rakvere piirkonnas asunud 8. armee staap põgenes. 7. augustil 1941 jõudis Saksa XXVI armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele. Kotti oli jäänud koos tagalaväeosadega üle 70 000 mehe.
Vastaspoolte jõud ja ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude pool[muuda | muuda lähteteksti]
Väeüksused[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna piirkonda olid piiramisrõngasse jäänud kuni 70 000 sõjaväelast-relvakandjat. Tallinna kaitsnud suurimaks Punaarmee väekoondiseks oli Punaarmee 8. armee 10. laskurkorpus umbes 11 000 mehega kindralmajor Nikolajevi juhatuse all. Korpus jagunes 22. SARKi motolaskurdiviisiks (tugevus umbes ühe tugevdatud polgu jagu), 10. laskurdiviis (ülem kindralmajor I. Fadejev), kelle juhtimise alla liideti alates 19. juulist ka 1. Läti vabatahtlik polk (1100 meest).
Tallinna alla sattus veel korpuselise kuuluvuseta 16. laskurdiviisi 156. laskurpolk ja kaks suurtükiväe divisjoni, ülejäänud 16. laskurdiviisi väeosad taandusid Narva suunal ja Tallinna kaitsmisel ei osalenud.
Linna alla oli taganenud ka siiamaani põhiliselt Lääne-Eestis tegutsenud 1. merejalaväe eribrigaad (ülem Terenti Parafilo), millesse algselt oli kuulunud üle 2500 mehe.
Samuti jäid Tallinna NKVD alluvusega 8. piirivalvesalk ja seitse hävituspataljoni: Tallinna töölispataljon, 4. Tallinna kommunistlik hävituspataljon, 7. Tallinna vabatahtlik pataljon, 10. Harju hävituspataljon, 11. Haapsalu hävituspataljon, 15. Pärnu hävituspataljon ja 17. Viljandi hävituspataljon. Hävituspataljonidest (väljaarvatud Haapsalu oma) formeeriti 20. augustil 1. Tallinna kommunistlik kütipolk (ülem Mihhail Pasternak) ja umbes 500-meheline 31. üksik laskurpataljon.
Kaitselahingutes osalesid ka 1940. aastal Tallinna kaitserajatiste ehitamiseks suunatud 6 ehituspataljoni. 24. augustil läks kaitseliinile Tallinna miilitsast moodustatud umbes pataljonisuurune Miilitsadivisjon, umbes samal ajal formeeriti raudteelastest Eesti Raudtee vabatahtlik pataljon[3].
Tallinna reidil asusid ka Balti laevastiku laevad ja Tallinna mereväebaasi kaitseväeosad: ristleja Kirov, 2 Hävitajate juhtlaeva (liidrit): Minsk ja Leningrad; 9 hävitajat: (Gordõi, Kalinin, Volodarski, Artjom, Jakov Sverdlov, Skorõi, Smetlivõi, Svirepõi); 3 suurtükilaeva (Moskva, Argun). Samuti 8 rannakaitsepatareid ja 1 raudteepatarei (kolmesuurtükine laiarööpmeline soomusrong), 2 kitsarööpmelist soomusrongi (millel oli kahe peale kokku seitse 37 mm ja 76 mm kahurit) komandörid vanemleitnant Rostislav Turski ja ltn M. Fostiropulo, PBL Õhukaitsejõudude 13. ja 71. hävituslennuväepolk (85 lennukit).
Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristleja Kirov, liidrid Minsk ja Leningrad, lisaks 9 hävitajat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas PB laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill.
15.–20. augustini formeeriti Tallinna reidil seisva Balti laevastiku hulgast 14 erinevat mereväelastest koosnevat üksust isikkoosseisuga 14 000 – 16 000 meest, nende seas ka Frunze-nimelise Kõrgema Sõjalaevastiku Kooli kursantidest moodustatud salk.
Tallinna õhukaitset Saksa Luftwaffe vastu teostas PBL Õhutõrjejõudude (PVO) 10. üksik õhutõrjedivisjoni õhutõrjepolgud nr 3, 4, 5 (183 suurtükiga); 3. polgu 104. patarei (Lepikul), 105. patarei (Lasnamäel, Lasnamäe lennuvälja juures) ja 106. patarei (Muuga-Randveres); 5. polgu 62. divisjoni 623. patarei jt. Paldiski piirkonnas[4]. 794. üksiku patarei, 37 mm poolpatareid Lasnamäe lennuväljast ida- ja lõunapool, kuue suurtükiga. 14. õhutõrjedivisjoni patareid ja 19. üksiku divisjoni, 504., 505. ja 506. patareid Tallinnast kagusuunal. 83. õhutõrjedivisjoni 831., 832. patareid, Tallinnast lõunasuunal. 17. õhutõrjedivisjoni 171., 172., 173. patarei, Tallinnast edelasuunal. 202. õhutõrjedivisjoni 224. patarei Lasnamäe lennuvälja juures ja 226. õhutõrjepatarei. Suurtükiväedivisjonide koosseisus oli kolm suurtükipatareid ning nende juures kuulipilduja- ja prožektoriroodud.
Tallinna kaitseks oli Punaarmeel välja panna küll suurearvuline isikkoosseis, kuid puudus oli otseselt rinde-lahingutegevuseks vajaliku ettevalmistuse- ja varustusega üksustest.
Ettevalmistused ja plaanid[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude vägede kõrgem ülemjuhataja Stalin oli andnud korralduse kaitsta Tallinna kui Balti Laevastiku peabaasi iga hinna eest.
Tallinna elanikud olid alates 9. juulist sundkorras ehitanud linna ümber kaitserajatisi. Töödel osales kuni 25 000 inimest ja põhjalikumad kaitserajatised rajati Tallinna lähiümbruses: Vääna-Postil, Pääskülas, Nõmme lõunaservas, Männikul, Raudalus, Assakul, Irus ja Lagedil[5]. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit ja kuus tugipunkti: Iru, Lagedi, Lehmja, Ülemiste järv, Pääsküla ja Harku.
14. augustil määras Loodesuuna juhatus Tallinna kaitse eest vastutama Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu (juhataja V. Tributs, sõjanõukogu liikmed: divisjonikomissar N. K. Smirnov ja brigaadikomissar A. D. Verbitski, PBL staabiülem kontradmiral J. Pantelejev), Tallinna kaitsjate ülemjuhatajaks PBLu ülemjuhataja viitseadmiral Vladimir Tributsi ning tema abiks maismaakaitse alal 10. laskurkorpuse ülema Ivan Nikolajevi. 10. Laskurkorpus allutati samas PBLi sõjanõukogule[6].
Juba 14. juulil 1941 oli PBL Sõjanõukogu saanud NSV Liidu mereväe rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud mereväebaasi objektide hävitamise kord Tallinna maha jätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati Tallinna Linna RSN Täitevkomiteega.
Saksa pool[muuda | muuda lähteteksti]
Väeüksused[muuda | muuda lähteteksti]
Juuli lõpus ja augusti alguses viidi seni XXVI korpuse alluvuses tegutsenud 61., 217., 254. ja 291. jalaväediviis XXXXII korpuse alluvusse.
11.–12. augustil Saksa 18. armee peakorteris toimunud nõupidamisel arvati, et Tallinna vallutamiseks piisab kolme diviisi jõududest. Kui vägedest jääb puudu, tekib dilemma: kas vallutada Tallinn või jätkata aktiivsemat pealetungi edasi Leningradi peale, ning sellele küsimusele pidi juba vastama OKW peastaap.
Et nii 61 kui ka 254. jalaväediviis olid kandnud tuntavaid kaotusi ja 217. jalaväediviis oli demonstreerinud oma abitust rünnakutel, oli armee peastaap arvamusel, et Tallinna vallutamiseks vajavad kõik väekoondised paaripäevast puhkust. Ka täiendati diviise: 217. diviis sai oma käsutusse 14. augustil 920 meest 217-st, 254. diviis sai 15. augustil 996 meest 1001-st ja 61. diviis sai 16. augustil 993 meest 1021. marsipataljonist.
Rünnakuks moodustati eraldi Rudolf Friedrichi grupp (Gruppe Friedrich). Grupp formeeriti 18. augustil ja sinna kuulusid 291. jalaväediviisi 504. rügement ning sama diviisi suurtükiväepataljonid, 403. jalgratturite pataljon, 660. pioneeripataljon 10., 436., 536., ja 637. raskesuurtükiväe pataljonid, 185. ründekahurite pataljon ja 563. tankitõrje pataljon. Väekoondise ülemaks oli kindral Friedrich.[7]
Eestlastest üksustest osalesid rünnakus Tallinnale pataljon Erna, kapten Karl Talpaku omakaitse kompanii ja major Hirvelaane pataljon. Eestlaste osatähtsus Tallinna hõivamise lahingus oli siiski marginaalne.
Ettevalmistused ja plaanid[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa väejuhatusele oli Tallinna vallutamine tähtis, kuna seejärel oli võimalik luua vahetu ühendus Soomega ning suruda Balti mere laevastik Soome lahe idaossa lõksu. Tallinna vallutamine tehti ülesandeks XXXXII. armeekorpusele inseneriväekindral Wilhelm Kunze juhtimisel. Rünnak Tallinnale pidi algama 20. augustil ning linnale plaaniti läheneda neljas kolonnis:
- 61. jalaväediviis (kindralleitnant Siegfried Hänicke) pidi liikuma enam-vähem piki Tartu–Tallinna maanteed; rünnaku lähtekohaks oli Aegviidu kant.
- 217. jalaväediviis (kindralleitnant Richard Baltzer) pidi liikuma piki Viljandi–Tallinna maanteed; rünnaku lähtekoht Raplast lõunas.
- 254. jalaväediviis (kindralleitnant Walter Bechschnitt) pidi liikuma Viitnast piki Narva–Tallinna maanteed ja murdma linna ida poolt.
- Rudolf Friedrichi grupi (Gruppe Friedrich) pealetungi suunaks oli Pärnu–Tallinna maantee.
Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]
Lähenemine Tallinnale[muuda | muuda lähteteksti]
20. augustil kell 4.00 kohaliku aja järgi (osadel andmetel ka kell 4.30) alustasid Saksa üksused pealetungi Tallinnale. Kõik rünnakukolonnid saavutasid kohe edu.
21. augustil puhastasid Eesti Omakaitse ja 217. diviisi üksused Rapla nõukogude vägedest. 21. augustil murdsid sakslased Tallinna kaitsest läbi. Hoolimata jõupingutustest ei suutnud Nõukogude väed sakslasi tagasi hoida.
22. augustil jõudis 254. diviis Kallavere ja Maardu lähistele, 61. jalaväediviisi 151. rügement vallutas Raasiku, sama diviisi 162. ja 176. jalaväerügement lõid Kiviloo ja Periloo väljadel kolmepäevase lahingu tulemusena puruks 1. Tallinna kommunistliku kütipolgu ja 1. Läti vabatahtliku polgu. Friedrichi grupp lõi samal päeval Lihulast välja 14. hävituspataljoni ja puhastas Märjamaa Nõukogude mereväelastest.
23. augustil jõudis 217. diviis Hageri-Kohila-Tuhala joonele.
24. augustil alustasid Nõukogude väed Tallinna evakuatsiooni.
25. augustil sooritasid Hiiumaal asunud 156. laskurpolgu I pataljon ja kaks pataljoni Saaremaalt dessandi mandrile, sundides kohalikke Saksa katteüksusi taanduma. Lahing Palivere juures kestis 30. augustini. Läänemaa hävituspataljon pidas lahinguid Martnas ning Kasari jõel. 1. septembril taganesid Hiiumaalt ja Saaremaalt mandrile dessandi teinud Punaarmee üksused koos Läänemaa parteiaktiiviga tagasi Hiiumaale. Tallinna vallutamise operatsiooni käiku see ei mõjutanud.
Tallinna vallutamine Saksa vägede poolt[muuda | muuda lähteteksti]
25. augustil jõudsid Saksa väed Keila jõe-Saku-Lehmja-Pirita jõe joonele. Samal päeval avastati 61. diviisi lõigus venelaste kaitses auk: Vaskjala-Ülemiste kanali ümbrus oli jäänud kaitseta. Sinna tungisid 151. rügemendi kaks pataljoni ja liikusid Mõiguni. Tallinna sadam asus nüüd sakslaste suurtükiväe laskeulatuses ning Nõukogude laevad hakkasid pihta sama. See põhjustas laevade sagedast positsioonide muutmist, mis vähendas laevade relvade lasketõhusust ja nõrgendas maismaa kaitset. Samal päeval taotles admiral Tributs luba Tallinna maha jätmiseks, viidates vägede vähesusele ja kurnatusele ning vaenlase suurele arvulisele ülekaalule.
26. augustil alustasid Saksa väed Mõigust edasitungi ning lõunaks olid nii Tallinna lennuväli kui ka Dvigateli tehas nende valduses. Samal päeval andis Looderinde ülemjuhataja Kliment Vorošilov lõpuks (ja pärast vastava loa saamist Stalinilt) loa Tallinn maha jätta. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele. Punaarmee ja sisevägede üksused alustasid linnas oluliste objektide purustamisega või süütamisega. Tuletõrjujatel keelati tulekahjude kustutamine.
27. augustil alustas Saksa 61. diviis lõplikku rünnakut Tallinnale Lasnamäe piirkonnas. Punased osutasid vihast vastupanu, tulistades sõjalaevade suurtükkidest, õhutõrjesuurtükkidest ja soomusrongilt. Kella 12-ks jõudsid saksla üksused Ballasti tänavani.
28. augusti hommikul kell 8 läks 151. jalaväerügement pärast 10-minutilist suurtükiväe tuleettevalmistust uuesti pealetungile. Tunniga jõuti Lasnamäe ja Lubja tänavani. I pataljon ületas seejärel kitsarööpmelise raudtee tammi. II pataljon jõudis kõigepealt kell 12.30 Jannseni tänavale ja umbes kell 13.00 Estonia teatri juures paiknevale turuplatsile.
Sama päeva hommikul hakkasid viimased laevad Tallinna sadamatest lahkuma ja kogunema reidile ankrusse. Sadu punaväelasi jõudis sadamatest reidile ümber asunud laevadele veel leitud paatidel, ise valmistatud parvedel ning isegi ujudes.
Kell 14.30 (teistel andmetel kell 13.30) jõudis Saksa 151. rügemendi 2. pataljon Raekoja platsile ja heiskas Tallinna Raekojale haakristilipu. Vennad Fred ja Sven Ise viisid Toompea torni sinimustvalge lipu. Peagi jõudsid Kadrioru juures rannani ida suunast linna tunginud saksa üksused. Pirita suunast hakati Tallinna sadamaid ja ka veel reidil seisvaid laevu järjest enam tulistama.
Päeva jooksul lahkus Tallinna reidilt Kroonlinna suunas mitme konvodina kokku umbes 183 laeva, neist 55 uppus teel (Juminda miinilahing). Mõned laevad jäid ka reidile maha ja pardal olijad pääsesid peagi tagasi kaldale.
Suure segaduse tõttu jäi lõpuks laevadelt maha umbes 12 000 Nõukogude sõjaväelast, kellest osa olid veel viimaseks sadamatesse taandumist katvaks järelväeks. Õhtupoolikul toimusid linnas veel mõned hajusad tulevahetused laevadele põgenevate ja neist maha jäänud punaarmeelastega sadama piirkonnas. Nõmme piirkonda jäi maha hulk seal kaitsel olnud Punaarmee 10. laskurdiviisi koosseisust ja Lasnamäe-Maardu piirkonda jäi maha seal tegutsenud merejalaväelasi. Taandujate põhimass oli koondunud sadamatesse ja Koplisse.
Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna kaitsmisel kaotas Punaarmee ja Balti laevastik linnas ja selle lähistel langenuina umbes 8500 meest langenuina ja haavatuina umbes 28 000 võitlejat. Tallinnast evakueeriti 28. augustil umbes 18 000 võitlusvõimelist punaväelast, Paldiskist umbes 4000. Kiirustades ja organiseerimatusest jäi maha ümmarguselt 12 000 sõjaväelast. Üle 700 punaväelase murdis kahes grupis läbi ida poole, aga suur osa sai surma või langes vangi Rakvere lähistel toimunud lahinguis. Lisaks jäi umbes 2000 sõdurit Lääne-Eestisse Virtsu-Haapsalu piirkonda, kuid neil õnnestus liikuda Punaarmee käes olevatele Lääne-Eesti saartele.
Saksa vägede kätte langes vangi 11 432 punaarmeelast. Werner Haupti ja Saksa rindeajalehe Die Front andmeil langes sakslaste kätte Tallinnas 149 tankitõrje- ja välisuurtükki ning 144 õhutõrjesuurtükki, 91 soomusmasinat, 2 soomusrongi ja suurel arvul sõjamaterjali. Pärast punalaevastiku lahkumist jäi Tallinna sadamatesse kas uputatuna või kai äärde maha umbes 15 praami, umbes 15 erinevas suuruses purjelaeva, umbes 10 puksiiri ja lisaks mõningaid muid, peamiselt abilaevu.
Sakslaste ametlikud kaotused Tallinna operatsioonis olid 871 surnut ja 3282 haavatut. Saksa sõjaväe koosseisus Tallinna rünnanud Eesti üksuste kaotused olid vähemalt 66 meest langenutena.
Tallinna elanikud tervitasid kõikjal Tallinnas Saksa vägesid vaimustusega. Kõikjal lehvisid peagi sinimustvalged lipud. Linlased valasid oma viha välja kommunistide plakateid, pilte ja muid sümboleid avalikult hävitades. Omaalgatuslikult asuti looma mitmeid Omakaitse üksusi.
Juba 29. augustil saabus Tallinnasse Hjalmar Mäe, kes asus endisesse Haridusministeeriumi hoonesse aadressil Tõnismäe tänav 11, et alustada Eesti Omavalitsuse ehk Saksa okupatsioonivõimu marionettvalitsuse moodustamist.
Tallinn jäi sakslaste valdusse kuni 22. septembrini 1944.
Linna autasustamine Nõukogude võimu poolt[muuda | muuda lähteteksti]
27. novembril 1970 autasustati Tallinna "mehisuse ja vastupidavuse eest võitluses Saksa fašistlike vallutajatega Suures Isamaasõjas" Lenini ordeniga.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Estonia 1940–1945, lk 425
- ↑ M. Õun. Võitlused Läänemerel, suvi 1941., lk 90.
- ↑ M. Õun Võitlused Läänemerel, suvi 1941. lk 85
- ↑ А. Г. Миролюбов, В боях за Таллин
- ↑ M. Õun. Võitlused Läänemerel, suvi 1941., lk 87
- ↑ Боевая летопись военно-морского флота. 1941–1942. M. 1992, lk.138
- ↑ Estonia 1940–1945, lk 424
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Трибуц В. Ф. Балтийцы сражаются. Часть 1. Балтийцы вступают в бой
- Михайловский Николай Григорьевич, Таллинский дневник, М.: Советская Россия, 1985., Сайт «Военная литература»
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Robert Nerman, 1941. aasta Lasnamäel, Eesti Päevaleht, 27. august 2003
- Robert Nerman, 1941. aasta Lasnamäel, Eesti Päevaleht, 28. august 2003
- Kultuur ja Elu: Need teod süüdistavad. Kommunistid varandusi hävitamas / T. Tamm
- Lahing Tallinna pärast. Wehrmacht vallutab Lääne-Eesti