Mu isamaa on minu arm

Allikas: Vikipeedia

"Mu isamaa on minu arm" on Lydia Koidula luuletus.

Selle tuntuim viisistus pärineb Gustav Ernesaksalt.

Luuletuse algne tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mo isamaa on minu arm!

Mo isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sull' laulan ma, mo ülem õnn,
mo õitsev Eestimaa!
So valu südames mul keeb,
so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mo isamaa!

Mo isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võera kadedus,
sa siiski elad südames,
mo isamaa!

Mo isamaa on minu arm
ja tahan puhkada,
so rüppe heidan unele,
mo püha Eestimaa!
So linnud und mull' laulavad,
mo põrmust lilled õitsetad,
mo isamaa!

Laulu tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
Sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Paul Rummo, "Ühe laulu lugu" – Looming 1961, nr 1, lk 111–128 ja Paul Rummo raamatus "Mitme laulu lood" (uurimusi, kõnesid mälestusi), ER 1969, lk 25–53

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]