Sovhoos
Allikas: Vikipeedia
Sovhoos (vene keeles: совхоз, lühend sõnadest советское хозяйство, sõna-sõnalt nõukogude majand, tavakasutuses riigimajand) oli Nõukogude Liidus riiklik põllumajandusliku tootmise ettevõte.
Esimesed sovhoosid Nõukogude Venemaal moodustati 1918. aastal.
1988. aastal oli Eestis 136 sovhoosi.
[redigeeri] Kolhoosi ja sovhoosi võrdlus
Sovhoos oli NSV Liidus riikliku alluvusega, kolhoos aga ühismajand, mis kuulus kolhoosnikkudele. Sovhoosnikel oli tööraamat.
Stalinismi ajal sai kolhoosnik sai kolhoosist lahkuda ainult üldkoosoleku loal. Tegelikult otsustas lubamise esimees. Kavalamad, kes lahkuda tahtsid, tegid tööd meelega halvasti või simuleesid isegi joodikut siis lasti kergemini lahti. Venemaal said kolhoosi sundusest lahti poisid kes kroonust tagasi tulid [viide?]. Pärast umbes 1960 aastat Eestis enam kolhoosnikke kolhoosis vägisi kinni ei hoitud. Kolhoosniku aiamaa oli lubatud kuni pool hektarit, sovhoosnikul ja töölisel kuni 0,15 ha[viide?]. Aiamaa oli maal tähtis allikas toidu saamiseks.
Tehnikaga varustamine oli sovhoosides parem. Näiteks tööriistu töökojale, puure keermelõikureid said põllumajandusasutused osta spetsiaalsest laost. Enamik kaupu oli lubatud müüa ainult sovhoosidele[viide?]. Elektrimootoreid olid kolhoosidel samuti raske saada. Tuli kavaldada. Tehti näiteks "must kassa". Kasvatati mõni lehm või siga kolhoosi karjas üles aga raamatupidamisse kirja ei pandud. Loom müüdi mõne kolhoosniku (kes liigselt ei lobisenud!) nime all maha ja raha pandi "musta kassasse". Elektrimootoreid toodeti Tallinnas Volta tehases. Tehase töötajad varasid neid ja müüsid soovijatele maha (riigi tagant varastamine oli NSV Liidus raskelt karistatav kuritegu).
