Gustav Ernesaks

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koorijuhist ja heliloojast; tõstja kohta vaata artiklit Gustav Ernesaks (tõstja).

Gustav Ernesaksa kuju Tallinna Lauluväljakul

Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Perila, Raasiku vald24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908 Peningi vallas Perila külas. Ernesaksa isa on samast külast ning ka vanavanemad on maalt pärit. Tallinnasse kolimise aja kohta arvab Ernesaks, et "See võis toimuda 1912. a. või veidi varem. Olin siis arvatavasti kolmeaastane."[1]

Kooliaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kooli läks G. Ernesaks 8-aastaselt ja käis 11 aastat. See oli Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool, mis esimesed seitse aastat oli poistekool, korduvalt nime vahetas ja korduvalt kolis (1919/29 Tallinna Linna 2. Reaalkool, 1923/24 Tallinna Linna Tehnika Gümnaasium, 1925/26 Riigi Ühistehnika Gümnaasium). Nime vahetustega kaasnes ka klassinumbrite kohandamine, nii et I klassis käis Ernesaks mitu korda ja lõpetas Tehnika Ühisgümnaasiumi ehitusharu, lõputööks meierei plaan - seda tuli suvel "puuduste likvideerimiseks" veel lisaks ette näidata ja lõputunnistus anti alles sügisel.[2]

Kooli lõpuaastatel tegutses sõpruskonna Seitsme Klubi. Ernesaks oli Esirimm, liikmed 7 Rimmi. Klubil oli põhikiri, lipp ja hümn ning vilesignaal - mille motiiv langeb kokku ooperi "Käsikäes" peateemaga.[3]

Koorilaulukogemus pärineb koolist. Jõuludeks õpiti "Püha öö" ja Ernesaks laulis teist häält. Muusika poole kaldumises peab Ernesaks oluliseks ema-isa ja lähemate sugulaste laulu- ja pillimänguharrastusi. [4]

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huvi pakkus ka sport - võrk- ja korvpall, hiljem jalgratas, jääpall, uisutamine ning jalgpall ("kui klassi au seda nõudis, muidu oli jalgpall minu jaoks liiga jõuline"), kergejõustik. Teivas-, kaugus- ja kõrgushüppes sai võistlustel häid kohtigi. Hilisemate kontsertide ettevalmistuse põhimõtteid võrdleb G. Ernesaks sportliku vormi tõstmise ja ajastamisega, kontsentreerumisega ning tulemuseks vajaliku eeltööga. Kunagises pallimatšis leiutatud "hõbekahvli meetod" (motivatsiooniks püstitatud eesmärk) aitas hiljemgi elus rasktetest olukordadest välja rabeleda.[5]

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oluline oli klaverimäng ning katsetused näiteringis ja orkestris, kuid pasunapuhumise hoog vaibus ruttu.[6] 1920. a. muretses isa koju harmooniumi ja ka esimene katse orelit õppida sai tehtud. Oreliklassi astumine "ei õnnestunud jalgade pedaalideni mitteulatumise tõttu".[7] Hiljem oreliõpingud siiski jätkusid. Konservatooriumis nõutud kõrvalainete kirja läks töö J. Tamme metsasarveklassis.

1920-ndate keskpaiku, kui Tallinna hakkasid tekkima džässorkestrid, tekkis ka jazzband "Vivo" mitme kooli poistest (peamiselt I Reaalkool) ning oli päris edukas koolipidudest suuremate ballideni (ja poistele taskuraha teenimiseks). G. Ernesaks mängis trumme ja hiljem ka harmooniumi ning peab tegevust oluliseks muusikaliste arusaamade selgimise osas.[8]

Kunagises koolikirjandis leidub mõtisklus: "Tehnikut minust ei saa. (Võib-olla saaks, aga puudub asja vastu köitev huvi). Ka ei saa minust mingit kunstnikku muusika alal. Olen kahjuks tähele pannud, et ainult enesele õnnestub mul hästi mängida, mitte teistele. Loodan, et ma siiski sellele alale jään."[9]

Koorilaulu võlu haaras juba samal perioodil. Klaverit oli G. Ernesaks õppinud Eva Raudkatsi juures ning kooli lõpuaastail selgusele jõudnud, et heaks pianistiks saamiseks oleks pidanud varem alustama (15.a). Klassika maailm avanes Griegi ja järk-järgult esialgu mõistetamatuna tundunud Bachi kaudu. Tollased teatrimuljed olid olulised hilisema koorliloomingu mõtestamisel.

Konservatooriumiõpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

1929. aastal astus G. Ernesaks taas konservatooriumi (1924-27 klaveriklass ja orel). Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja 1934 kompositsiooni eriala (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ja 19371941 konservatooriumis õppejõuna.


Töö ja loominguline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ja üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.

Gustav Ernesaksa haud

Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.

Gustav Ernesaks oli Eesti NSV Ülemnõukogu 4.–7. koosseisu saadik. Ta oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. 1953. aastast oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige.

Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule 31. jaanuaril 1993[10].

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gustav Ernesaksa heliteoste loend

Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa" on ka korduvalt lavastatud. [11]

Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema".

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Ernesaksa sünnikoht

Gustav Ernesaks sündis Kustav ja Johanna Ernesaksa peres, Peningi vallas. Tema vend oli nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal põgenenud, hiljem USAs elanud pangandustegelane Oswald Ernesaks. Gustavi onu oli Johannes Ernesaks (1876–1952), Aleksandri valla (praegu Kõue vald) Äksi küla, hiljem Harmi küla kolmeklassilise kooli õpetaja. Johannes Ernesaks oli Eesti Asutava Kogu (23.04.1919–20.12.1920) liige. Johannes Ernesaks suri 1952 aastal Kirovi vangilaagris. Kadja koolis töötas lühikest aega ka Gustavi isa Kustav Ernesaks. Gustav Ernesaksa sugulane oli pangandustegelane Voldemar Ernesaks, Pärnu linnapea 1942–1944.

Gustav Ernesaksa abikaasa oli Stella Ernesaks (1909–1973). Stella Ernesaks oli Berliini Kehakultuuri Ülikooli lõpetamise järel 1931. aastal Ernst Idla kõrval üks esimesi kõrgharidusega võimlemispedagooge Eestis. Ta töötas õpetajana H. Kubu Eragümnaasiumis (1931–1937), Riigi Kunsttööstuskoolis (1931–1940), E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (1934–1940) ja Tallinna 8. Keskkoolis (1940–1941). Oma 35 pedagoogiaastast pühendas ta tulevaste lasteaiakasvatajate koolitamisele 29 aastat: E. Lenderi Lasteaednike Eraseminaris ja Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituudis (1937–1940), nende likvideerimise järel jätkas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Koolis (1940–1966). Stella Ernesaks oli koolieelse kehalise kasvatuse metoodika looja ja arendaja Eestis. Tema poeg oli allveeujumise treener Ott Ernesaks. Gustav Ernesaksa pojapoeg on pianist Mart Ernesaks.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsistlikud teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks viis raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:

Diplomeeritud õpilased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1939 - Els Aarne, Toni-Britta Auer, Salme-Wilhelmine Krull, Mare Kõrboja, Vaido Radamus, Aino Roomere, Evald Tammaru, Friderike Dannenbaum, Parfeni Valgemäe, August Vellomäe, Lehto Võrk
  • 1941 - Hilja Moik, Arnold Treumuth, Artur Vahter, Jüri Variste
  • 1951 - Ira Trilljärv
  • 1956 - Harald Siiak, Sinaida Vollmann
  • 1958 - Silvia Kosk-Mellik, Taivo Laikre, Helgi Sirmais-Palu, Karl Songi, Valdar Viires
  • 1960 - Salme Meri-Kaevats
  • 1966 - Maimo Joonase, Taimi Mersin-Välba, Liidia Reispukk, Vivian Traks
  • 1967 - Helje Sõber, Raivo Tammik
  • 1970 - Tiina Kiilaspea, Jaak Moks, Pille Palm, Leo Soots
  • 1971- Ene Lillepärk, Ülle Reino-Erik
  • 1972 - Eva Ers, Ene Kase-Kangron, Sirje Väät-Palm[12]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuskivi Gustav Ernesaksa sünnikohas

1993. aastast annab Eesti Rahvuskultuuri Fondi G. Ernsesaksa nimeline sihtkapital välja koorimuusika stipendiumi koorimuusika-alase tegevuse toetamiseks.

29. juunil 2004[13] paigaldati Tallinna lauluväljakule skulptorite Ekke Väli ja Vello Lillemetsa loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa pronkskuju[14].

17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesaksa 100 aasta sünnipäeva tähistamiseks välja postmargi[15].

2009. aastal avati Kadriorus Ernesaksa majamuuseum.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 10-21)
  2. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 50)
  3. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 67-69)
  4. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 70)
  5. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 56-57)
  6. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 38)
  7. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 72)
  8. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 59)
  9. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 43)
  10. Maetute nimekiri: Ernesaks, Gustav
  11. Gustav Ernesaks 100. Laulutaadi pärand. Klassikaraadio arhiiv. (kuulatud 5.04.2015).
  12. H. Uibo. "Killukesi jäämäe veealusest osast", kirjastus "Koolibri", Tallinn, 1998 (lk. 166-167)
  13. Fotod: Gustav Ernesaksa kuju paigaldamine lauluväljakule, Postimees Online, 29. juuni 2004
  14. Anneli Ammas, Mõtlik Gustav Ernesaks vaatab laulukaart, Eesti Päevaeht, 11. juuni 2004
  15. [1]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]