Gustav Ernesaks

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koorijuhist ja heliloojast; tõstja kohta vaata artiklit Gustav Ernesaks (tõstja).

Gustav Ernesaksa kuju Tallinna Lauluväljakul

Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Perila, Raasiku vald24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja 1934 kompositsiooni eriala (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ja 19371941 konservatooriumis õppejõuna.

Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ja üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.

Gustav Ernesaksa haud

Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.

Gustav Ernesaks oli Eesti NSV Ülemnõukogu 4.–7. koosseisu saadik. Ta oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. 1953. aastast oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige.

Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule 31. jaanuaril 1993[1].

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gustav Ernesaksa heliteoste loend

Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa" on ka korduvalt lavastatud.

Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema".

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Ernesaksa sünnikoht
Mälestuskivi Gustav Ernesaksa sünnikohas

Gustav Ernesaks sündis Kustav ja Johanna Ernesaksa peres, Peningi vallas. Tema vend oli nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal põgenenud, hiljem USAs elanud pangandustegelane Oswald Ernesaks. Gustavi onu oli Johannes Ernesaks (1876–1952), Aleksandri valla (praegu Kõue vald) Äksi küla, hiljem Harmi küla kolmeklassilise kooli õpetaja. Johannes Ernesaks oli Eesti Asutava Kogu (23.04.1919–20.12.1920) liige. Johannes Ernesaks suri 1952 aastal Kirovi vangilaagris. Kadja koolis töötas lühikest aega ka Gustavi isa Kustav Ernesaks. Gustav Ernesaksa sugulane oli pangandustegelane Voldemar Ernesaks, Pärnu linnapea 1942–1944.

Gustav Ernesaksa abikaasa oli Stella Ernesaks (1909–1973). Stella Ernesaks oli Berliini Kehakultuuri Ülikooli lõpetamise järel 1931. aastal Ernst Idla kõrval üks esimesi kõrgharidusega võimlemispedagooge Eestis. Ta töötas õpetajana H. Kubu Eragümnaasiumis (1931–1937), Riigi Kunsttööstuskoolis (1931–1940), E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (1934–1940) ja Tallinna 8. Keskkoolis (1940–1941). Oma 35 pedagoogiaastast pühendas ta tulevaste lasteaiakasvatajate koolitamisele 29 aastat: E. Lenderi Lasteaednike Eraseminaris ja Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituudis (1937–1940), nende likvideerimise järel jätkas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Koolis (1940–1966). Stella Ernesaks oli koolieelse kehalise kasvatuse metoodika looja ja arendaja Eestis. Tema poeg oli allveeujumise treener Ott Ernesaks. Gustav Ernesaksa pojapoeg on pianist Mart Ernesaks.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsistlikud teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks viis raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postmark[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesaksa 100 aasta sünnipäeva tähistamiseks välja postmargi[2].

Kuju[muuda | redigeeri lähteteksti]

29. juunil 2004[3] paigaldati Tallinna lauluväljakule skulptorite Ekke Väli ja Vello Lillemetsa loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa pronkskuju[4].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]