Gustav Ernesaks

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koorijuhist ja heliloojast; tõstja kohta vaata artiklit Gustav Ernesaks (tõstja).

Gustav Ernesaksa kuju Tallinna Lauluväljakul

Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Perila, Raasiku vald24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908 Peningi vallas Perila külas. Ernesaksa isa on samast külast ning ka vanavanemad on maalt pärit. Tallinnasse kolimise aja kohta arvab Ernesaks, et "See võis toimuda 1912. a. või veidi varem. Olin siis arvatavasti kolmeaastane."[1]

Kooliaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kooli läks G. Ernesaks 8-aastaselt ja käis 11 aastat. See oli Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool, mis esimesed seitse aastat oli poistekool, korduvalt nime vahetas ja korduvalt kolis (1919/29 Tallinna Linna 2. Reaalkool, 1923/24 Tallinna Linna Tehnika Gümnaasium, 1925/26 Riigi Ühistehnika Gümnaasium). Nime vahetustega kaasnes ka klassinumbrite kohandamine, nii et I klassis käis Ernesaks mitu korda ja lõpetas Tehnika Ühisgümnaasiumi ehitusharu, lõputööks meierei plaan - seda tuli suvel "puuduste likvideerimiseks" veel lisaks ette näidata ja lõputunnistus anti alles sügisel.[2]

Kooli lõpuaastatel tegutses sõpruskonna Seitsme Klubi. Ernesaks oli Esirimm, liikmed 7 Rimmi. Klubil oli põhikiri, lipp ja hümn ning vilesignaal - mille motiiv langeb kokku ooperi "Käsikäes" peateemaga.[3]

Koorilaulukogemus pärineb koolist. Jõuludeks õpiti "Püha öö" ja Ernesaks laulis teist häält. Muusika poole kaldumises peab Ernesaks oluliseks ema-isa ja lähemate sugulaste laulu- ja pillimänguharrastusi. [4]

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huvi pakkus ka sport - võrk- ja korvpall, hiljem jalgratas, jääpall, uisutamine ning jalgpall ("kui klassi au seda nõudis, muidu oli jalgpall minu jaoks liiga jõuline"), kergejõustik. Teivas-, kaugus- ja kõrgushüppes sai võistlustel häid kohtigi. Hilisemate kontsertide ettevalmistuse põhimõtteid võrdleb G. Ernesaks sportliku vormi tõstmise ja ajastamisega, kontsentreerumisega ning tulemuseks vajaliku eeltööga. Kunagises pallimatšis leiutatud "hõbekahvli meetod" (motivatsiooniks püstitatud eesmärk) aitas hiljemgi elus rasktetest olukordadest välja rabeleda.[5]

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oluline oli klaverimäng ning katsetused näiteringis ja orkestris, kuid pasunapuhumise hoog vaibus ruttu.[6] 1920. a. muretses isa koju harmooniumi ja ka esimene katse orelit õppida sai tehtud. Oreliklassi astumine "ei õnnestunud jalgade pedaalideni mitteulatumise tõttu".[7] Hiljem oreliõpingud siiski jätkusid. Konservatooriumis nõutud kõrvalainete kirja läks töö J. Tamme metsasarveklassis.

1920-ndate keskpaiku, kui Tallinna hakkasid tekkima džässorkestrid, tekkis ka jazzband "Vivo" mitme kooli poistest (peamiselt I Reaalkool) ning oli päris edukas koolipidudest suuremate ballideni (ja poistele taskuraha teenimiseks). G. Ernesaks mängis trumme ja hiljem ka harmooniumi ning peab tegevust oluliseks muusikaliste arusaamade selgimise osas.[8]

Kunagises koolikirjandis leidub mõtisklus: "Tehnikut minust ei saa. (Võib-olla saaks, aga puudub asja vastu köitev huvi). Ka ei saa minust mingit kunstnikku muusika alal. Olen kahjuks tähele pannud, et ainult enesele õnnestub mul hästi mängida, mitte teistele. Loodan, et ma siiski sellele alale jään."[9]

Koorilaulu võlu haaras juba samal perioodil. Klaverit oli G. Ernesaks õppinud Eva Raudkatsi juures ning kooli lõpuaastail selgusele jõudnud, et heaks pianistiks saamiseks oleks pidanud varem alustama (15.a). Klassika maailm avanes Griegi ja järk-järgult esialgu mõistetamatuna tundunud Bachi kaudu. Tollased teatrimuljed olid olulised hilisema koorliloomingu mõtestamisel.

Konservatooriumiõpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

1929. aastal astus G. Ernesaks taas konservatooriumi (1924-27 klaveriklass ja orel). Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja 1934 kompositsiooni eriala (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ja 19371941 konservatooriumis õppejõuna.


Töö ja loominguline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laste suvelaagri juhataja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raudteelaste laste suvekodu (Kaareperes) juhatajaks kutsuti G. Ernesaks kohe peale konservatooriumi lõpetamist 1931. a. Lastega töötamise kogemust peab ta oluliseks edaspidises kooliõpetaja ametis: "Ebamugav oli, kui pidin suure hulga laste ees esinema, neile rääkima. Mõtlesin alati varakult, mida öelda. Õppisin eneses käitumise helistikke kuulama, sõna ja selle intensiivsuse mõju hindama, jälgisin rahulikkuse ja ägeduse omavahelisi põimumisi.Kahjuks võisin vahel ootamatult ka plahvatada, ilma et selline vabanenud energiajõud midagi kasulikku oleks korda saatnud. Nüüd arvan, et sellest on küll, kui teatakse, et plahvatuse võimalus on olemas.

Tütarlastega raskusi polnud (nad ju laulsid). Väikeste ja keskmiste poistega ka mitte. Aga eks üks suurem Tootsikene mulle ikka pisut muret tegi. Siis ma ei teadnud veel, et igas kollektiivis on oma kõige ebamugavam sell."[10]

Tallinna II Tütarlaste Gümnaasium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhtuse õppeaja tõttu tunti kooli kui "Videviku akadeemiat". Kool asus Jaani kiriku vastas, tolleagse Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Tallinna Kaubanduskooli ruumides. Tööd alustas G. Ernesaks koorijuhatajana, hiljem lisandusid klassitunnid. Samas koolis olid töötanud K. Türnpu ja A. Topman, kes oli Ernesaksa õpetaja ja soovitas teda kooli direktorile Aleksandrine Pedusaarele. G. Ernesaks oli lauluõpetajaks 1931-1937.

Tallinna Linna Poeglaste Kommerts- ja Kaubanduskool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poiste muusikaõpetajana töötas G. Ernesaks 1932-1935, seega tütarlastegümnaasiumis õpetamise ajal. Juhatas meeskoori ja poistekoori ning puhkpilliorkestrit. Orkestriga õpiti ära 1933. a. üldlaulupeo kava ning osaleti rongkäigus ja esinemistel. Kuna häälemurde tõttu jäävad poisid laulmisest kõrvale ja Ernesaksa köitis just laul, ei jäänud ta kooli kauemaks tööle. Kuid poeglaste kooli õpetajate toas asunud harmooniumi ümber tekkinud huviliste ringist (G. Ernesaks, matemaatik Robert Matiesen ja inglise keele õpetaja Georg Vahrberg ehk hilisem Jüri Variste) sobis koorilaulu-huvi J.Varistega, kellest mõne aasta pärast sai konservatooriumis G. Ernesaksa õpilane.

Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (mida peeti üldiselt jõukama rahva kooliks) töötas G. Ernesaks 1934-1940. E. Lender oli range ja valju olemisega ning üldiselt teda kardeti. G. Ernesaksa autoriteeti tõstsid tema kontsertkoorid ja esimesed omatehtud laulud. G. Ernesaksast oleks tema enda hinnangul võinud saada tubli õpetaja, kuid koorijuhitöö tõmbas üha enam.[11]

Stella Ernesaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kooli võimlemisõpetaja Stella Merjamiga (pärast abiellumist 19.III 1935 Stella Ernesaks, 1909-1973) alustati ühist tegevust "Estonia" kontserdisaalis ette kantud koolipeo numbriga, kus koor laulis J. Straussi "Ilusal sinisel Doonaul", lauljad hoidsid pikka sinist kangast ja kõigutasid neid lainetena ning pisikesed tüdrukud tantsitasid pisikesi liblikaid, kiile ja põrnikaid. "Koondusime hiljem ka ühise perekonnanime alla. Õpilased olla meid vaimus juba ammu paari pannud. Ise tulime sellele mõttele hiljem."[12]

Riiklik Inglise Kolledž[muuda | redigeeri lähteteksti]

1937-1940 töötas G. Ernesaks ka Riiklikus Inglise Kolledžis.

Tallinna Konservatoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

1937. aastal sai G. Ernesaksast Tallinna konservatooriumi õppejõud koorijuhtimise alal, 1946. aastast professor.[13]

Koorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Välgumihklid"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koori ametlik nimetus oli Tallinna Linna Valgustuse ja Veemuretsemise Osakonna meeskoor (hiljem Tallinna Linnateenijate Meeskoor) ja dokumenteeritud sünniaasta 1930. Samal aastal valiti "sõdurpoiss Ernesaks" ka koori juhiks. Tegelikult tegutses koor juba varem Ernesaksa kursuskaaslase August Pruuli käe all ja Ernesaks käis A. Pruuli palvel teda kord harjutusel asendamas. Nii paarikümneliikmeline koor kui koorijuht olid algajad, lauljad ka eakad, töö aeglane ja vaevarikas, tihti tuli järgmisel proovil tõdeda, et eelmisest polnud jälgegi alles. Kuid G. Ernesaks hindab tehtud tööd ja nähtud vaeva väärtuslikuks enda kui dirigendi arengus - mis tõi kaasa ka koori edusammud. Tööst kooriga olid tal ka üksikasjalikud märkmed.[14] Töö mõtestamisel on tunda Ernesaksale omast laiemat vaadet - lauljate arendamine, hääleseade, repertuaar, distsipliin, koorijuhi osa "tööilmastiku" loomisel ja laulude mõtestamisel.[15]

Tallinna II Tütarlaste Gümnaasiumi koor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osaleti 1933. a. üldlaulupeol.

Riikliku Inglise Kolledži segakoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

G. Ernesaks soovis töötada ka segakooriga ning tulemused olid päris head.

Tallinna Haridustööliste Naiskoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koor oli pika traditsiooniga, kuid väga paljude nimetustega (ametlikult registreeritud 1935.a.):

1931-1935 Tallinna Linna 2. Tütarlaste Gümnaasiumi vilistlaskogu naiskoor

1935-1936 Tallinna Harju Kesk- ja Kutsekoolide vilistlaskogude naiskoor

1936-1940 Tallinna Naislaulu Selts

1940-1941 Tallinna Töölismuusika Ühingu naiskoor

1941-1944 Tallinna Naislaulu Selts

1944-1951 Riikliku Filharmoonia naiskoor

1955... Tallinna Haridustööliste Naiskoor

?.... Tallinna Naislaulu Seltsi Haridustöötajate Naiskoor[16]

G. Ernesaks töötas kooriga 1931-1941. a.[17]

Tallinna Meestelaulu Selts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna Meestelaulu Selts, hilisem K. Türnpu nimeline meeskoor[18] ja TMS Türnpu koor[19] oli esimene kogemus teeneka, oma vaimsuse ja aadetega koori juhatamisel.[20] Koostöö kestis 1935-1937. aastani, kui Ernesaks konservatooriumi-tööd ettekäändeks tuues dirigenditööst loobus. Ajendiks olid tekkinud vastuolud kunstilis-muusikaliste taotluste ja väiksema rühma lauljate vahel. G. Ernesaks hindab siiski kõrgelt saadud kogemust ja koostööd.[21]

ÜENÜTO segakoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülemaaline Eesti Noorsooühingu Tallinna Osakonna segakoor, hiljem Kaubanduse Tööliste Ametiühingu segakoor, kuulus Tallinna 5 suurema segakoori hulka. G. Ernesaks alustas kooriga 1938. a. sügisel teadmisega, et tingimused ja nõudmised on teised kui esindusmeeskoori puhul ja sooviga segakooriga lähemat tutvust teha. Töö oligi huvitav ja pakkus mõtisklusi häälerühmade tasakaalu, kõlavärvide ja repertuaari kohta.[22]

Kaama kraavihallide meeskoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mobiliseeritute tööpataljoni meeskoor, loodi 1941. G. Ernesaks valis lauljad umbes 1200 mehe hulgast, koori liikmeid oli "kolmveerandsada". Mõned mehed (H. Räämet, R. Oolep) olid tuttavad Tallinna Meestelaulu Seltsi koorist, neil oli ka noote kaasas. Tähtsaimad kontserdid anti 1941/42 talvel Kambarka asulas.

Jaroslavli Kunstiansamblite segakoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ernesaks alustas 1942, koor oli siis juba loodud. Esimene kogemus iga päev töötava kutselise kooriga.

Jaroslavli Kunstiansamblite meeskoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kooris oli mitmeid varasemates kollektiivides laulnud mehi, solistina alustas Georg Ots (tollal alles kuulus ujuja ning oma kuulsa isa Karl Otsa poeg). Dirigendina tuli appi Jüri Variste.

Sõja-aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

II maailmasõda oli alanud ja 1941. aasta suvel G. Ernesaks mobiliseeriti ning ta sattus uude üksusesse - see oli 791. üksik ehituspataljon Gruusia NSV-s tegevteenistusse kutsutud insener-tehnilise väeosa reservkomandöride juhtimisel.

Abikaasa Stellast ja poegadest tuli lahkuda, töö ja kooritöö jäid pooleli. G. Ernesaks ise jaganuks oma elu kolmeks vaatuseks: esimene kuni 1931. aastani (õpingute lõpp Juhan Aaviku juures), teises vaatuses muusikaline tegevus kuni sõja alguseni. Kolmas jaguneks kolmeks pildiks: a) mobiliseeritu Kambarkas, b) tegevus Jaroslavlis, Moskvas, Leningradis; c) muusikaline tegevus pärast kojujõudmist Tallinnas.[23]

Mobiliseeritu Kambarkas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinnast viidi mehed laevaga Leningradi, sealt juba ehituspataljonina kaubavagunites Udmurdi ANSV-sse. G. Ernesaks märgib, et tema kaubavagun kandis numbrit 505 567, mis oli meeldejääv "Kawe" kompvekisordi "505" järgi. Teekaaslaseks oli taas Boris Kõrver. Suurem sekeldus tekkis sellest, et Ernesaks teele kaasa võetud K. Merilaasi luulekoguga "Maantee tuuled" omaette istus ja noodipaberile mingeid "salamärke" kriipseldas. Valvuritele tundus toiming kahtlane ja selgitamisega oli hulk vaeva (aga laulust asja ei saanudki).

Labidameheks Ernesaksa kauaks ei jäetud, edutati "kulturnikuks".

Endassetõmbunud Ernesaks värvati "kraavihallide meeskoori" juhatama. Esimene laul oli köögitöölise Hugo Lepnurme seatud "Pulmalust", kirja pandud köögist leitud lahtilõigatud paberkotile. Lepnurm leidis hiljem ka "klaveri", tõsi küll, ilma keelteta, aga paari oktaavi ulatuses traati kombineeriti instrumendile ise juurde.

Esimene nn. avalik raadioõhtu on Ernesaksa mälestusis elu edukaim esinemine - puupüsti täis muldonnis, saatejaama helisignaaliga "Kaugel, kaugel, kus on minu kodu" (kitarril) ja mehiste ühislauludega ("Kungla rahvas", "Süda tuksub", "Hakkame, mehed, minema"). Kehvad olud, kuid loominguliste kaaslaste seltsis, karastasid meelt ja Kaama kraavihallide meeskoor tõi mõttesse tulevase RAM-i. "Hakkas selguma elutarkus: ära viska trummipulki ka siis minema, kui oled ajutiselt ilma trummita. Pulki võib ju kunagi tarvis tulla: võivad saabuda uued trummid."[24]

1942. a. kevadel hakkas koori koosseis kahanema - mehed kutsuti Eesti diviisi või Riiklike Kunstiansamblite käsutusse. Ernesaks jäi esimese kutse järel paigale, kraavihallide juurde, kuid aprillis pidi ikkagi minema ja asus koos Paul Luhteiniga Jaroslavli poole teele.

Jaroslavl, Moskva, Leningrad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riiklike Kunstiansamblite tegevuse olid Johannes Semper ja Ants Lauter avanud 22. märtsil 1942. Roman Matsov juhtis sümfooniaorkestrit. Jaan Kornel, hiljem Rostislav Merkulov juhtisid džässigruppi. Kultuurirahvast oli palju - Vladimir Alumäe, Aleksander Arder, Marta Rungi, Olga Lund, Eugen Kapp, Hugo Lepnurm, Edgar Arro, Boris Kõrver, Leo Normet, Anna Klas (ja väike Eri Klas), Bruno Lukk, Tekla Koha, Ants Lauter, Paul Pinna, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Epp Kaidu, Eduard Tinn, Alfred Rebane, Valdeko Ratassepp, Leo Martin, Lembit Rajala, Olev Tinn, Ilmar Tammur, Kaarel Toom, Anna Ekston, Nadežda Taarna ja tantsijana ka tulevane näitleja Jüri Järvet; Paul Luhtein, Adamson-Eric, Evald Okas, karikaturistid Jaan Jensen ja Feliks Randel, Priidu Aavik, Richard Sagrits, Märt Bormeister, Arnold Alas, Eugen Vaino, Enno Lehis, Aleksander Pilar, Aino Bach, Eduard Einmann, Enn Põldroos. Ernesaks meenutab ("Laine tõuseb"), et kunstnikega suhtlemine tõi esimese aimduse üksiklauludest kontserdi koostamise ja maalidest komponeeritud näituse sarnaste joonte vahel.

Jaroslavlist käisid läbi ka pea kõik tagalasse evakueerunud kirjanikud. Kohapeal oli Johannes Semper, lähedane suhtlemine kujunes Paul Rummoga. Leningradi-päevil oli Ernesaksal veel kontakte mitmega, nt Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Jaan Kärner, August Alle, Mart Raud, Debora Vaarandi jt.

Sega- ja meeskoor juba töötasid Harri Kõrvitsa juhatusel. Sõja tõttu oli mehi rohkem "valida" ning segakoori häälerühmad arvuliselt tasakaalus. Koor töötas iga päev. "Enam ei saanud ainult taidluskooridele omase entusiasmiga läbi. Pidi mõtlema hakkama, kuidas musitseerimise hoogu ja vaimustust jaotada nii, et ükski päev ei jääks ilma emotsionaalse katteta. Tuli hoolikamalt aega ja energiat jagada, et ennast ja koori mitte korraga tühjaks laulda." [25] Kohe hakati tegelema hääleseade ja noodiõpetusega. Suvel sõitis segakoor esimest korda esinema Rostovi ja meeskoor Moskvasse. Kontsertreise oli veel ja ebakindlus a capella koorilaulu vastuvõtu osas hajus.



Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ja üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.

Gustav Ernesaksa haud

Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.

Gustav Ernesaks oli Eesti NSV Ülemnõukogu 4.–7. koosseisu saadik. Ta oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. 1953. aastast oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige.

Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule 31. jaanuaril 1993[26].

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gustav Ernesaksa heliteoste loend

Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa" on ka korduvalt lavastatud. [27]

Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema".

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gustav Ernesaksa sünnikoht

Gustav Ernesaks sündis Kustav ja Johanna Ernesaksa peres, Peningi vallas. Tema vend oli nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal põgenenud, hiljem USAs elanud pangandustegelane Oswald Ernesaks. Gustavi onu oli Johannes Ernesaks (1876–1952), Aleksandri valla (praegu Kõue vald) Äksi küla, hiljem Harmi küla kolmeklassilise kooli õpetaja. Johannes Ernesaks oli Eesti Asutava Kogu (23.04.1919–20.12.1920) liige. Johannes Ernesaks suri 1952 aastal Kirovi vangilaagris. Kadja koolis töötas lühikest aega ka Gustavi isa Kustav Ernesaks. Gustav Ernesaksa sugulane oli pangandustegelane Voldemar Ernesaks, Pärnu linnapea 1942–1944.

Gustav Ernesaksa abikaasa oli Stella Ernesaks (1909–1973). Stella Ernesaks oli Berliini Kehakultuuri Ülikooli lõpetamise järel 1931. aastal Ernst Idla kõrval üks esimesi kõrgharidusega võimlemispedagooge Eestis. Ta töötas õpetajana H. Kubu Eragümnaasiumis (1931–1937), Riigi Kunsttööstuskoolis (1931–1940), E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (1934–1940) ja Tallinna 8. Keskkoolis (1940–1941). Oma 35 pedagoogiaastast pühendas ta tulevaste lasteaiakasvatajate koolitamisele 29 aastat: E. Lenderi Lasteaednike Eraseminaris ja Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituudis (1937–1940), nende likvideerimise järel jätkas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Koolis (1940–1966). Stella Ernesaks oli koolieelse kehalise kasvatuse metoodika looja ja arendaja Eestis. Tema poeg oli allveeujumise treener Ott Ernesaks. Gustav Ernesaksa pojapoeg on pianist Mart Ernesaks.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsistlikud teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks viis raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:

Diplomeeritud õpilased[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1939 - Els Aarne, Toni-Britta Auer, Salme-Wilhelmine Krull, Mare Kõrboja, Vaido Radamus, Aino Roomere, Evald Tammaru, Friderike Dannenbaum, Parfeni Valgemäe, August Vellomäe, Lehto Võrk
  • 1941 - Hilja Moik, Arnold Treumuth, Artur Vahter, Jüri Variste
  • 1951 - Ira Trilljärv
  • 1956 - Harald Siiak, Sinaida Vollmann
  • 1958 - Silvia Kosk-Mellik, Taivo Laikre, Helgi Sirmais-Palu, Karl Songi, Valdar Viires
  • 1960 - Salme Meri-Kaevats
  • 1966 - Maimo Joonase, Taimi Mersin-Välba, Liidia Reispukk, Vivian Traks
  • 1967 - Helje Sõber, Raivo Tammik
  • 1970 - Tiina Kiilaspea, Jaak Moks, Pille Palm, Leo Soots
  • 1971- Ene Lillepärk, Ülle Reino-Erik
  • 1972 - Eva Ers, Ene Kase-Kangron, Sirje Väät-Palm[28]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuskivi Gustav Ernesaksa sünnikohas

1993. aastast annab Eesti Rahvuskultuuri Fondi G. Ernsesaksa nimeline sihtkapital välja koorimuusika stipendiumi koorimuusika-alase tegevuse toetamiseks.

29. juunil 2004[29] paigaldati Tallinna lauluväljakule skulptorite Ekke Väli ja Vello Lillemetsa loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa pronkskuju[30].

17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesaksa 100 aasta sünnipäeva tähistamiseks välja postmargi[31].

2009. aastal avati Kadriorus Ernesaksa majamuuseum.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 10-21)
  2. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 50)
  3. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 67-69)
  4. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 70)
  5. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 56-57)
  6. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 38)
  7. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 72)
  8. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 59)
  9. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 43)
  10. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 104-105)
  11. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 126-127)
  12. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 127)
  13. MAAILMAPILT. Gustav Ernesaks. Tiia Loitme oma õpetajast. Martin Viirand. err arhiiv (kuulatud 27.04.2015)
  14. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 106-117)
  15. Maestro Gustav Ernesaks ja laulupeod. Meenutused koorijuhi tee algusest. Ivar Trikkel. err arhiiv (kuulatud 26.04.2015)
  16. Rahvakultuuri keskus.(vaadatud 26.04.2015)
  17. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 130-137)
  18. MUUSIKALINE TUND. K. Türnpu nimeline Meeskoor - 75. Age Raa. err.erhiiv.
  19. rahvakultuur.ee
  20. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 149-154)
  21. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 160-164)
  22. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 173-174)
  23. G. Ernesaks, "Kutse". Kirjastus "Eesti raamat", 1980 (lk. 196)
  24. G. Ernesaks. "Laine tõuseb". Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat", 1983 (lk. 14-21)
  25. G. Ernesaks. "Laine tõuseb". Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat", 1983 (lk. 31)
  26. Maetute nimekiri: Ernesaks, Gustav
  27. Gustav Ernesaks 100. Laulutaadi pärand. Klassikaraadio arhiiv. (kuulatud 5.04.2015).
  28. H. Uibo. "Killukesi jäämäe veealusest osast", kirjastus "Koolibri", Tallinn, 1998 (lk. 166-167)
  29. Fotod: Gustav Ernesaksa kuju paigaldamine lauluväljakule, Postimees Online, 29. juuni 2004
  30. Anneli Ammas, Mõtlik Gustav Ernesaks vaatab laulukaart, Eesti Päevaeht, 11. juuni 2004
  31. [1]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]